juuni 30, 2008

Afganistani ühiskonna tuum jääb väljapoole Lääne haardeulatust

Rännumehe, kirjaniku ja diplomaadi Rory Stewarti arvates võib ja tuleb Afganistanile pakkuda tehnilist laadi toetust ning abi, kuid mõtted selle maa olemuslikust ümberkujundamisest on targem maha matta.

Rännumehe, kirjaniku ja diplomaadi Rory Stewarti arvates võib ja tuleb Afganistanile pakkuda tehnilist laadi toetust ning abi, kuid mõtted selle maa olemuslikust ümberkujundamisest on targem maha matta.


Andres Vosman

Afganistani ühiskonna tuum jääb väljapoole Lääne haardeulatust

Rännumehe, kirjaniku ja diplomaadi Rory Stewarti arvates võib ja tuleb Afganistanile pakkuda tehnilist laadi toetust ning abi, kuid mõtted selle maa olemuslikust ümberkujundamisest on targem maha matta.

Lääne sõjalisest kohalolekust Afganistanis möödub käesoleval sügisel kuus aastat. Mis on muutunud Afganistanis sellest ajast, kui te 2002. aasta alguses oma jalgsirännaku tegite?
Põhimõtteliselt pole Afganistani ühiskonnas just palju muutunud. Etnilised erimeelsused on jätkuvalt sügavad. Endiselt pole vastust küsimusele, kas Afganistani riiklusest saab üleüldse asja, arvestades maa kirjut etnilist kaarti, riiklike institutsioonide nõrkust ja peaaegu kontrollimatut riigipiiri.
Sellele vaatamata on toimunud ka nähtavaid ja suuri muutusi. Peamine muutus on märgatav muidugi linnades. Kabuli elanikkond on mõne aastaga kasvanud ühelt miljonilt neljale, mis osaliselt viitab tõsiasjale, et miljonid põgenikud naasevad kodumaale. Riigi majandus kasvab enneolematu kiirusega, valdavalt narkokaubanduse õitsengu ja rahvusvahelise arenguabi tõttu. Ärge unustage, et legaalne ja jätkusuutlik osa Afganistani majandusest on endiselt väikese kaaluga. Kolmandaks on toimunud muutus rahvusvaheliste sõjajõudude strateegias, viimasel ajal on hakatud rääkima nn kergest jalajäljest – see tähendab kohalikele suurema sõnaõiguse andmist ja sõjategevuse piiramist. Samas on Läänes üldiselt säilinud ambitsioonikus tegeleda riikluse ülesehitamisega sõjaväe toel ning jätkuvalt suurendatakse vägede kohalolekut.
On selge, et esialgne visioon – mõne aastaga üles ehitatav liberaalne, demokraatlik, võrdõiguslik islamiriik – on tänaseks kaotanud oma relevantsuse ja probleeme on hakatud veidi kainemalt analüüsima. Ametlikus keelepruugis on hakatud rääkima hõimuühiskonna omapärast, mis veel paar aastat tagasi oli absoluutne tabu.
Talibani toetuspiirkond kattub geograafiliselt pea täielikult puštude hõimualadega Afganistani lõuna- ja idaosas. Mis suunas liigub teie arvates kohalike toetus Talibanile?
Peame meeles pidama, et Afganistani ühiskond on uskumatult mitmekülgne ja keeruline. Meelsused ja vaated võivad seal muutuda kiiresti ning dramaatiliselt. Tuleb tunnistada, et hõimutavad ja -lojaalsus on hoolimata Nõukogude okupatsiooni katsetest neid hävitada endiselt väga tugevad. Indiviidi maailmavaade peegeldab teda ühendava hõimu maailmavaadet. See iseenesest tähendab, et konservatiivsusel, traditsioonidel ja rahvuslusel on selles ühiskonnas väga oluline koht. Mõistagi kasutab Talibani propaganda oskuslikult ära fakti, et afgaanide kodumaal võitlevad muslimite vastu relvastatud uskmatud. Nagu ka tõsiasja, et Afganistani keskvõim on äärmiselt korrumpeerunud.
Olete väitnud, et Afganistani ebastabiilsus tuleneb ühiskonna sügavamatest allhoovustest. Kas Läänel üldse on sellist jõudu, mis suudaks Afganistani ebastabiilsuse allikaid ammendada? Ja kas see on ülepea vajalik?
Olen veendunud, et me ei suuda seda. Tõeline muutus peab idanema seestpoolt. Maksimaalne, milleks me võimelised oleme, on pakkuda afgaanidele tehnilist laadi toetust – majanduse ja kapitali juhtimise kogemust, inseneriteaduse tarkusi ja muid selliseid asju. Ning väga paljud nutikad ameeriklased just seda teevadki – juhendavad Afganistanis teede ehitamist, kaevude puurimist, kanalisatsioonisüsteemide loomist, õpetavad välja politseinikke ja sõjaväelasi. Mis aga puutub laiemalt ühiskondlike vaadete muutmist, siis seda pole võimalik teha väljastpoolt. Ja eriti pole see võimalik Afganistanis, mis on lausa üle mõistuse konservatiivne, islamistlik ja kontrollile allumatu maa.
Milliseks hindate võimalust, et Afganistan kaugemas tulevikus etnilisi või hõimupiire pidi laguneb?
Tänane olukord maailmas ei soosi arenguid, kus riike tükeldatakse ja ühendatakse. Rahvusriigi põhimõte on üle maailma tugevasti juurdunud ja Afganistani ümbritsevad väga tugevad rahvusriigid jõuliste rahvuslike ideoloogiatega, kes iga kell astuksid oma piiride kaitseks välja. Seega leian, et mis tahes Afganistani osade liitumine naaberriikidega ei ole tõenäoline. Samas – julgeolekuolukorra märgatav halvenemine võib teoreetiliselt Afganistanis kaasa tuua kodusõja ning selles kontekstis võib riigi killustumine ka toimuda.
Oma artiklites ja sõnavõttudes olete tihti soovitanud Läänel oma strateegilised ambitsioonid reaalsusega vastavusse viia ning toetanud ideed „ohjel­damispoliitikast”. Mida te selle all silmas peate?
Ohjeldamine tähendab seda, et me tunnistame, et me ei suuda läbi raiuda Afganistani ebastabiilsuse juuri, et me ei suuda kontrollida sealse ühiskonna tuuma, mis iganes see ka ei oleks. Mida me saame teha, on püüda seda maad hallata, rõhutades samas kohalike autonoomiat, tunnustada Afganistani nõrka, haavatavat, kuid sellegipoolest iseseisvat riiklust. See ei tähenda, et me peame tegema allahindlust omaenda huvidele. See ei tähenda, et peame tingimata oma väed välja viima. Ohjeldamine tooks võrreldes tänasega kaasa suurema rõhuasetuse terrorismivastastele erivägede- ja luureoperatsioonidele, kuid ka konventsionaalne sõjaline kohalolek piiratud kujul on lähitulevikus tõenäoliselt vajalik. Kasvõi seepärast, et hoida ära Talibani pealetungid maakonnakeskustele. Ja muidugi ei saa me lõpetada arenguabi andmist, mis tõenäoliselt ühe inimpõlve jooksul ka oma positiivset mõju avaldamata ei jäta.
Elate ja töötate juba mõnda aega Kabulis. Millega te seal täpsemalt tegelete?
Juhin mittetulundusühingut nimega Turquoise Mountain Foundation, mille eesmärgiks on ehitada üles Kabuli vanalinn. Hetkel abistab mind 250 inimest ja käimas on 42 hoone renoveerimine, sealhulgas kanalisatsiooni ja veevärgi ja muu infrastruktuuri taastamine. Õpetame sel eesmärgil välja ka afgaani käsitöölisi, insenere, puuseppi, keraamikuid jt. Oleme vanalinna puhastanud üle 4000 koormatäiest prahist. Ennekõike aga loodan, et seda tehes panustan kohalikku ellu nii sotsiaalselt, kultuuriliselt kui majanduslikult. Kabuli vanalinnal on reaalne võimalus saada terve Afganistani turismikeskuseks. Kõige olulisem on, et taastame kohalikku ajalugu, mitte ei suru peale Lääne mudeleid.
Olete jalgsi rännanud tuhandeid kilomeetreid Iraanist Nepaalini. On teie rännakud tänaseks jõudnud loogilise lõpuni?
Ei, ma ei usu. Mu reiside eesmärk on olnud sundida end avastama ootamatut, seikluslikku ja elavat. Seetõttu – jah, mu reis peab jätkuma. Tahaksin nüüd jalutada läbi Põhja-Euroopa, sealhulgas mu enda kodumaal Suurbritannias, kuna olen nüüdseks 12 aastat elanud siit eemal. Seda selleks, et mõista, milliseks ühiskonnaks oleme me muutumas. Afganistan on põnev, aga ka tuttav – probleemid, millega puutub kokku keskmine maal elav afgaan, on laias laastus samad, mis mõjutasid enamikku eurooplasi 19. sajandil. Tõeliselt huvitav on aga küsimus, milline on meie tulevik. Ja selleks, et mõista modernseid ühiskondi, pead vahelduseks kogema maid nagu Suurbritannia või Eesti.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar