mai 27, 2009

Afganistani mägi

Personaalne essee 1987-2008

Personaalne essee 1987-2008


Atis Lejinš

Afganistani mägi

Personaalne essee 1987-2008

Me oleme teel piiril kõrguvatesse mägedesse. Ma olen mudžahiid – eemalt ei ole mind võimalik eristada teistest habetunud, traditsioonilist muslimirõivastust kandvatest võitlejatest. Mul on loomupäraselt tumedad tuhkhallid juuksed, kuid olen värvinud oma habet veidi mustemaks, et näeksin tõsiselt-võetavam välja. Habeme merevaigukarva toon reetis minu balti päritolu ja ma oleks muidu liiga selgelt välja paistnud mind ümbritsevate mehiste meeste seast. Aga muidu mõtlesime me ühtmoodi: meil oli ühine vaenlane, ehkki meie jumalad olid erinevad.
Nad kannavad, nagu ikka, kalašnikove ja granaadiheitjaid RPG-7. Kõik Vene päritolu, sekka mõned Hiina koopiad. Mina relva ei kanna, kuigi sihtima ja „tulistama” ma veel hakkan. Tõsi, seda küll ainult videokaameraga. Aga see on peidetud. Kaamera võin välja võtta alles siis, kui oleme vaenlase alal, Afganistanis. Selleks tuleb meil ületada mäed ja vältida Pakistani piirivalvureid. Eurooplased neist mööda ei pääse. Sellepärast ma näengi välja nagu afgaan. Araablased sobivad muidugi ka. Neil on kaasas Koraan ja dollareid täis kohvrid.
See on hea, et ma reisin nelikveoga džiibis – see on päris haruldane privileeg. Tee on olemas ainult kaardil. Tegelikkuses on meie ees tolmune rada reetlike kurvidega, kus juht peab olema ettevaatlik, sest muidu libiseb ratas üle serva ja auto paiskub kaljuseinte vastu põrkudes sügavikku. Inšallah ehk kui Jumal soovib, siis jõuame õnnelikult kõrgel mägedes paiknevasse laagrisse. Me kavatseme seal puhata terve öö ja liigume siis varahommikul jalgsi üle piiri, kus ainsateks liiklusvahenditeks on ponid ja eeslid.
Ma pean iga kord haarama kinni esiistmest, kui Toyota kõigub, ja seda juhtub õige sageli. Istun taga keskele surutult higist märja istme esiserval, mistõttu mu parem käsi on peaaegu kleebitud esiistme külge. See lubab mul ühtlasi istet paremini uurida. Samuti pühib see peast mõtte, et auto võiks kurvis teelt välja lennata. Masin ei ole vana, aga istme tagakülg näitab, et nii nagu mina praegu, on sellest kinni hoidnud juba paljud Jumala sõjamehed (just seda ju mudžahiid araabia keeli tähendab). Istme tagakülg on läikivmust: muidu krobelise tumerohelise katteriide on siledaks hõõrunud paljud inimkäed.
Kas mõni neist sai surma, kui nad üles jõudsid? Kui nad sattusid varitsuse peale, on täiesti võimalik, et nad ei jõudnud enam elusalt perekonna ja sõprade juurde, kes elavad all põgenikelaagrites. Aga kas need õnnetud maeti seal üleval või sõidutati kohe tagasi Pakistani laagrisse, et nad saaks nagu kord ja kohus kiiresti maha maetud? Muslimid peavad surnud matma enne järgmise päeva loojangut. Huvitav, kas põhjuseks on kuumad ilmad? Aga kui mina surma saan? Kuhu mind maetakse? Kummalisel kombel ei arutanud ma seda kordagi mind mägedesse kaasa võtnud komandöriga. Vahest peaks seda küsima, kui üles jõuame? Mu perel pole pea mingit aimu, kus ma praegu olen.
Aga ei. Ma ei ole ju võitleja, nii et ma peaksin ikka eluga tagasi jõudma. Ma täidan eriülesannet, mis peab mind kaitsma surma eest. Ainult sõdurid surevad, kui nad sõtta lähevad, sest see käib nende ametiga kaasas. Mina olen ainult maskeeritud sõduriks, olen virtuaalne Jumala sõjamees, nii et sõdurite saatus minu kohta ei käi. Mul on õigus nagu alati, julgustan ennast. Kui järele mõelda, ei olnud ma ju kordagi mõelnud surma peale, kui sõitsin Ameerika ja Euroopa kiirteedel, kuigi kõik teavad, et see on väga ohtlik. Liiklusõnnetusi on küll ja küll. Ilmselt sõda muudab kõike. Siin soovitakse sinu surma. Ja sul on ka õigus ise tappa.
Jõllitan musta plekki esiistme seljal ja näen imestusega, kuidas sealt hakkavad minu poole kohutava kiirusega lendama kuulid! Aga nad lendavad ainult minu pihta ja ma tean tegelikult hästi, et sõidan praegu autoga mägedesse. Ma olen tagasi kolme nädala taguses lahingus ja pean ennast peitma kivihunniku varju. Tinakuulid vilistavad rõõmsatujuliselt kiunuvat meloodiat, vihisedes minust vaid mõni toll kõrgemalt mööda. Nad on märganud mu kaamerat – või arvavad nad ehk, et see on granaadiheitja? Minu mudžid ehk siis mudžahiidid annavad sama ägedalt tuld vastu kõigist relvadest, mis neil vähegi on.
Ma higistan ja mu süda taob nagu Aafrika trumm, kui võitlen sisimas tungiga tõsta pea, et näha lahinguvälja ja see videole jäädvustada! Ma ei saa ilma selleta Stockholmi tagasi minna, sest miks ma muidu üldse oma eluga riskin? Et läheks koju ja ütleks, et filmida oli liiga ohtlik? See ei kõlbaks nüüd küll kusagile. Ma pean otsustama, millal on õige hetk kergitada pead ja vajutada kiiresti kaamera salvestamisnupule. Aga millal tekib tulistamisse imeline vaikushetk või vähemalt ei ole kuulid otse minu poole sihitud?
Ma pean seda tegema! Vaenlane annab tuld õhutõijerelvadest, vene Dašakadest (nõukogude päritolu 12,7 mm suurekaliibriline kuulipilduja – toim.), mille kuulid on pöidlajämedused. Jah, keelele kerkib hamletlik küsimus: tõsta pead või mitte tõsta?
Kõik läks hästi. Võib-olla on tõetera tõdemuses, et mõni inimene on sündinud õnnetähe all. Sellepärast ma olengi praegu haardunud esiistmesse ja jõllitan musta plekki, mis on saanud tagasi oma esialgse kuju, ning hakkan end tasapisi maasturis loksumisest veidi halvasti tundma. Aga ma ei suuda end veenda, et ka seekord läheb kõik jälle hästi. Minus kergitab pead hirmutekitav kõhutunne: videost, mille ma sain eelmisest lahingust, ei ole mingit kasu, kui ma nüüd mägede teisel küljel surma saan.
Miks ma üldse sellele retkele tulin? See on kõigest tavaline patrull. Ma tean, et liiga hilja on ümber mõelda, sest auto ronib aina kõrgemale ja peagi oleme kohal, aga mitme kuu pärast peaksin ma minema tõeliselt suurele operatsioonile, mis viib mind otse läbi Afganistani päris Nõukogude Liidu piirile. Ja isegi üle selle!
Sellest peab saama minu suve suursündmus. Ma ühinen rühma võitlejatega, kes toimetavad relvi maa põhjaossa. Aga et mudžidel kulub relvade kokkusaamiseks ja kõigi vajalike ettevalmistuste lõpetamiseks vähemalt kuu, pean mina ootama. Veel üks kuu lämbe Peshawari hotellis Green ei tekita just vaimustust. Isegi ettekandjad, kes hommikusööki serveerivad, oskavad aja seisma panna, enne kui nad sinu juurde jõuavad. Terve kuu mitte midagi tehes tähendaks kindlat surma igavusse. Retke ettevalmistamisele võib kuluda isegi kauem. Seda on juba liiga palju.
Seepärast olin kohe nõus, kui mulle pakuti võimalust minna koos luuresalgaga Khyberi kurust põhja poolt möödudes Afganistani provintsi, kuhu islam jõudis kõige viimasena, alles 19. sajandi vahetusel. Võib-olla see mind köitiski. Afgaanid rääkisid, et mägiorgudes elab seniajani mõningaid paganaid. Need on kalasid, Aleksandri kreeka sõjaväe eelpostide meeste järeltulijad. See retk päästis mind hotellist Green.
Mudžid usaldavad mind. Kui ma neile rääkisin, kust ma pärit olen, oleks asi võinud halvasti lõppeda. Nad oleksid võinud võtta mind vaenlase salaagendi pähe, kelle vastu nad võitlesid. Stockholm on ainult ajutine kodu, minu tõeline kodu on Riia, vaid päeva jagu ujumist üle Läänemere maal, mis on päris ära kadunud Nõukogude Liidu avarustesse. Venemaa neelas selle pärast Teist maailmasõda alla ja oligi riik kadunud.
Mudžid piidlesid mind pingsalt, kui ma seda seletasin. Nad teadsid, kes olid Stalin ja Hitler. Nad küsisid, kas me võitlesime venelastega. Ma vastasin, et meie mudžid võitlesid seitse aastat metsades ja maal, enne kui lüüa said. Nägin nende silmades selget hirmu ja mõistsin sõnadetagi nende küsimust: kas sama saatus tabab ka meid? Ma jäin neid lausa vahtima: mitte kuskil, ei Austraalias, Ameerikas ega Rootsis, kus ma olin rääkinud lugu oma kadunud kodumaast, ei olnud ma kohanud nii hirmunud reaktsiooni. Meist said vennad.
Nad olid kohe nõus, kui ma ütlesin, et tahan Kremli bossidele trääsa näidata ning mitte piirduda Afganistani sõjapiirkonnas viibimisega, vaid ületada võitlejana Nõukogude Liidu piir. Kui nemad saavad saata oma sõjaväe üle piiri tulistama ja pommitama, siis miks me ei võiks sedasama vastu teha? Ma liitun äkkrünnakumeeskonnaga ja suundun Nõukogude Liidu lõunapoolsesse Tadžikistani provintsi ja sirutan oma käe kõrgele õhku, näidates V-märki täpselt nii, nagu seda tegi Churchill Suurbritannia meeleheitetunnil.
Me ujume üle kuulsa antiikse Oxuse, millest Aleksander Suur sumas kaks korda läbi, et alistada Pärsia suurriigi viimased kõrbehõimud. Ka meie ujume üle selle, ainult et tänapäeval kannab see Amudarja nime. Ma imestan, et relvi saab autoga läbi terve Afganistani vedada! Kus on siis see Vene sõjavägi? Alles päris lõpus tulevad teekonna viimasel etapil mängu ponid ja muulad.
Sellest kõigest saaks päris hea filmi: rappumine öösel räsitud masinates ilma tuledeta läbi metsiku maastiku, pea kohal pilvitus taevas säramas kuu – ja hinges lootus, et ees ei oota varitsusse peitunud Vene eriväed. Aga riskida tasub juba kas või sellepärast, et saada moraalset rahuldust piiri salajasest ületamisest ja astumisest impeeriumi pinnale, kust mind on pagendatud nagu hereetik keskaegsest kirikust ainult selle eest, et ma ei laulnud pihku pistetud psalmiraamatu järgi!
Ma olen mures. Kas minu filmilindile jäädvustatud võidumärk peatab mu kaasmaalased, kes Vene sõjaväe ridades tapavad Afganistani vabadusvõitlejaid? Kui mudžid suudavad Vene sõjaväe taganema sundida, kas see taganeb siis seni, kuni on taganenud ka minu maalt?
Kas ma olin seadnud oma koha selles suures kavandis ohtu, kui põgenesin mõneks nädalaks hotellist Green? Tundsin, kuidas pead tõstab rahutus. Ma ei ole muidugi ebausklik, aga sõjas ei saa ju midagi ette teada. Seal kehtivad teistsugused reeglid. Kummalised mõtted ja ebameeldivad tunded muutuvad palju intensiivsemaks. Tahes tahtmata hakkad mõtlema, kas äkki tõesti on olemas selline asi nagu ettetundmine, sest teab kust pärit vaevumärgatavad signaalid annavad märku, et oled valel teel. Sõna „saatus” omandab palju eredamad piirjooned ja ma ei pea isegi Antiik-Kreeka mütoloogia poole pöörduma – ka minu rahva uskumustes ja pärimuses öeldakse päris selgelt, et saatust ei tasu asjata proovile panna.
Suur džiip peatub. Panen tähele kaht viinamarju müütavat talumeest, kes on oma kaubakastid pannud tee äärde jändriku, kaljuseina külge hoidva männi alla varju. Me astume välja ja sirutame veidi jalgu, kuni ülem ostab viinamarju. Vaatan, kuidas ta peseb neid hoolikalt otse mäest immitsevas allikavees. Vahva, see on hea, ütlen endale ja võtan rõõmuga vastu suure kobara. Rohelised, värsked ja magusad. Lausa paradiis lämmatavas kuumuses!
Siis ronime tagasi masinasse ja sõidame aga edasi. Suur punane päike on loojumas, kui me jõuame laagrisse, mida ümbritseb kõrge müür, kust valvurid meid jälgivad. Ikka on veel palav ja ma ei tunne ennast pika sõidu järel kõige paremini. Meile pakutakse riisi, sibulaid ja lihapuljongit ning ma tean, et peaks sööma, sest homme tuleb raske päev, aga ikkagi keeldun. Mul ei ole isu ja ma vist ei suudaks midagi alla suruda isegi siis, kui sunnitaks. Enesetunne on päris halb. Ma ei taha kuidagi uskuda, et olen haige, sest mina ju haigeks ei jää, aga haige ma olen, sest kehv enesetunne ei kao kuhugi. Surun vägisi alla mõne sõõmu teed, sest tean, et tee on hea, kui sees keerab, aga isegi see tahab vägisi välja tulla. Sellest ei ole midagi, homme olen jälle jalul. Ma ei ole ennast veel kunagi nii halvasti tundnud ja ometi on mul juba üle neljakümne aasta turjal. Midagi tuleb välja mõelda.
Näen kaht meest, kes, nagu ka ikka veel valjult häälitsevad kilgid, ei ole puhkama läinud ning istuvad verandal laua taga, lastes ventilaatoril jahedat õhku puhuda ja rüübates viimast tassikest teed. Nad olid varem viibanud mind enda seltskonda, aga ma olin keeldunud, sest ventilaator ajas külmavärinad peale. Nõjatusin maja vastu ja märkasin siis üle aia müüri ääres peldikut. Jah, muidugi, mul tuleb ennast tühjendada, sisemus puhastada ja siis olen koidikul jälle naksis ja traksis! Hakkan liikuma ja ei tunnegi õieti enam maad jalge all, küll aga püüan meenutada päeva ja mõelda, millest see võiks olla… kindlasti mitte viinamarjadest, ma ju nägin, kuidas neid puhastati, ja mina olen ju ainus, kes haigeks jäi!
Hetkeks läheb enesetunne paremaks, aga see on tõesti ainult hetk. No nüüd on vaja veidi värsket õhku ja siis lihtsalt peab jälle kõik korras olema! Vaarun haisvast peldikust välja, toetun vastu laagrit ümbritsevat mulla- ja kivisegust müüri ning ahmin värsket õhku. Veidike on jahedamaks läinud. Oodates märke enesetunde paranemisest panen tähele, et kaks verandal istuvat mudžahiidi vaatavad mind imeliku pilguga.
See ei lähe mulle vähimatki korda. Ma unustan nad otsekohe, sest nüüd lendlen ma läbi miljonite tähtede nii kiirelt, et see on lausa fantastiline ja nii uskumatu, et ma ei saa isegi aru, kui kiiresti see käib. Täielik rõõm ja nauding, midagi sellist, mida ma pole kunagi kogenud – ma kihutan valguse kiirusel! Kus ma olen? Ahaa, ma näen! Kaugemal, teisel pool kalliskividest säravamaid tähti, on midagi pehmet ja musta, sooja ja mahedat, millest kiirgab nii üüratut rahu, et ma tahan kohe seal olla ja püüan veel kiiremini liikuda. Juba tundub, et olen kohal, aga siis tekib mingi takistus ja ma muutun rahutuks. Algul on see lihtsalt ärritus, millele ei tasu tähelepanu pöörata, sest miski ei suuda ju enam takistada mind jõudmast sellesse täielikku rahuseisundisse, aga veel veidi ja ma pean tunnistama, et takistus püsib ja muutub pealegi üha tugevamaks, sellest saab juba oht, mis võib pärssida minu imelist lendu. Meeleheites võtan kokku kogu jõu ja püüan iga hinna eest takistusest jagu saada, selle eemale paisata. Tundub, nagu oleks midagi kohutavat minust kinni haaranud ja kisub mind tagasi. Mis see ometi on? Ma pean seda nägema, et ma saaks sellest lõpuks ometi lahti!
Ja ma nägingi. Käis nagu mingi kõmakas, nagu oleks eriti tõrges kork lõpuks veinipudelilt ära plupsanud, ainult veidi vaiksemalt, ja ma näen seda. Ma jõllitan seda, ei saa aru, ei tunne ära. Ma näen mingeid imelikke kujusid. Nad teevad imelikku häält. Siis taipan, et neil kujudel on näod, aga mis näod, kelle näod ja kust nad ometi tulid? Tasapisi koidab, et ma tean neid nägusid ja et ma pean olema selili, sest näod, millele on nüüd külge kasvanud ka kehad, vaatavad minu peale ülevalt alla. Siis ma mõistan, kes ma olen, ja mõne aja pärast isegi, kus ma olen – tagasi laagrimüüri ääres.
Mudž tõstab hellalt mu pead, et võiksin rüübata lonksu teed, ja püüab mulle seletada, mis vahepeal juhtus. Ma olin seisnud müüri ääres ja siis järsku nagu komeet maha kukkunud. Mehed lõid häiret ning kõik afgaanid kogunesid mind ellu äratama. Üks neist ulatas mulle prillid, pühkides need enne sodist puhtaks. Lausa ime, et need katki ei läinud! Siis neelan kaks arstikotist võetud aspiriinitabletti ja mind aidatakse voodisse, kus uni võtab otsekohe võimust.
Järgmisel päeval nad teatavad, et viivad mu mägedest alla. See peab olema kallis lõbu, sest afgaanid ei kavatsenud kindlasti nii kähku jälle alla minna. Aga nad said õigesti aru, et mul läheb kiiresti arsti vaja. Sedakorda on terve tagaiste minu päralt, nii et ma saan end seljatoele nõjatada, mis on väga hea, sest sirgelt istuda ma ei suuda. Ma ei näe aknast välja ja kui ma oma suikvelolekust ka välja tulen, seisab silme ees ikka seesama esisistme selja must plekk, mida ma jõllitasin mäkke sõites. Heidan mõtliku pilgu oma paremale käele ja lohutan end mõttega, et vähemalt on allasõit kergem. Ma võin nüüd kätt rahulikult enda kõrval hoida.
Alla sõites taipan, et minus idaneb mingi mõte, aga ma olen liiga nõrk, et see välja mõelda. Aeg-ajalt kipun minestama ning kuskilt sisemusest pärit segased hood annavad mõista, et pead tõstval mõttel on midagi tegemist minu kavandatud reisiga impeeriumisse. Need hood meenutavad haiglaaparaadist tulevaid piikse, mis muutuvad aina nõrgemaks, kui patsient loobub oma elu eest võitlemast. Ärkan rapsakuga üles! Kas ma olen nii pikalt audis olnud?
Nüüd hoian silmad pärani lahti, kui me laskume mäejalamile ja lõpuks jõuame Aasia suurele, inimesi täis tasandikule, mis ulatub üle Pakistani ja India. Juht ja tema kaaslane teevad ettepaneku, et ma võiks tutvuda medresega. Kuigi ma tahan ainult võimalikult kiiresti tagasi jõuda – jah, just sinna hotelli Green -, ei saa ma neid keeldumisega solvata. Nad on erakordselt uhked, et hoolimata sõjast ja põgenikelaagrite viletsusest õpivad nende lapsed koolis. Kooli “uurimine” käib mul pooleldi läbi udu, aga mulle meeldib lõpus pakutav tee, mida ma neelan tass tassi järel. Mulle antakse mõista, et ka tulevikus ei tule võitlejatest puudu. Panen tähele, et lapsed – kui täpsem olla, siis poisid – on Koraani ette vuristades päris innukad, silmad peas säramas.
Selleks ajaks, kui me jõuame hotelliukse ette, olen juba otsustanud, et lisakulust hoolimata võtan seekord konditsioneeriga toa. Kui seal sellist tuba ei leidu, siis annan ma enne otsad, kui keegi jõuab selgusele, mis mul viga on. Just samal hetkel heitis mõte, mis teel mägedest alla ei tahtnud kuidagi kuju võtta, endalt lõpuks kaitserüü ja leidis väljenduse ootamatus ja täiesti loogilises küsimuses: kas enne viinamarjade hea maitsta laskmist ei peaks käsi pesema, eriti paremat kätt? Muidugi, see must plekk! Ma olen praegu nii haige, et tean juba ette, et pean ootama vähemalt järgmise suveni, et – kui ka siis – sumada koos Jumala sõjameestega keset sügavaimat ööd üle Amudarja.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar