Afganistani julgeolekujõud ja riigi tulevik

Rahvusvahelise koalitsiooni eesmärke Afganistanis on võimalik sõnastada kas keeruliselt või lihtsalt, kuid kokkuvõttes tuleb riigis luua tingimused Afganistani iseseisvaks toimimiseks. Rahvusvahelise sõjalise koalitsiooni põhiülesanne on vähendada valit­susvastast vägivalda tasemeni, kus samaaegselt arendatavad Afganistani julgeolekustruktuurid on suutelised sellega ise hakkama saama. Afganistani olud ei muutu veel aastakümnete jooksul selliseks, millega inimesed näiteks Euroopas on harjunud, kuid reaalseks eesmärgiks on saavutada selline julgeolekuolukord, mis annab võimaluse riigi sotsiaalseks, majanduslikuks ja poliitiliseks arenguks.

Igasugust arengut Afganistanis takistab hetkel kõige enam kehv julgeolekuolukord – seda terves riigis, eriti aga Paldstaniga piirnevatel aladel Lõuna- ja Ida-Afganistanis. Samas ei maksa olla liigselt pessimistlik ega Afganistani edusamme alahinnata. Igapäe­vased relvakonfliktid ja muud vägivallaaktid ulatuvad siiski vaid teatud osale riigi terri­tooriumist. Enamik afgaane muretseb pigem sellepärast, kuidas toime tulla oma iga­päevase argieluga. Afganistani saatus pole hetkel otsustatud ei ühele ega teisele poole ja riigi edasine areng sõltub eeskätt Afganistani valitsuse võimest muutuda efektiivseks oma riigi valitsemisel.

Afganistani julgeolekujõudude ülesehitamine algas varsti päras Talibani võimult kukutamist äärmiselt keerulistes tingimustes nullist. Samas on ootused relvajõududest ja politseist koosnevatele Afganistani julgeolekujõududele (ANSF – Afghan National Security Forces) tohutud ja nende ees seisvad ülesanded väga suured. Järk-järgult peab ANSF üle võtma kõik rahvusvahelise koalitsiooni ülesanded ning täitma neid järjepidevamalt ja efektiivsemalt juba sel põhjusel, et see on nende riik ja need on nende kaasmaalased, keda nad peavad kaitsma. Kui rahvusvaheline koalitsioon ei panusta Afganistani julgeolekujõudude ülesehitamisse, on iga võimalik edu vaid ajutise iseloomuga.

Alates 2002. aastast on USA toetanud Afganistani armee väljaarendamist umbes 10 miljardi dollariga.

Edusamme Afganistanis saab mõõta sellega, millal ja kuidas ISAF (International Security Assistance Force, rahvusvahelised julgeolekuabijõud – Afganistanis NATO juhtimisel tegutsevad rahvusvahelised koalitsiooniväed – toim.), ameeriklaste operatsioon “Kestev vabadus” ning lõpuks ka ANSF ise saavad sõjalisest konfliktist eemalduda. Küsimus on selles, kas meil on põhjust olla optimistid ja uskuda, et umbes kümneaastases perspektiivis täidavad enamikku rahvusvahelise koalitsiooni praegustest ülesannetest afgaanid ise. Kas selleks ajaks on Afganistani relvajõud ja politsei (ANA – Afghan National Army; ANP- Afghan National Police) saanud nii heaks, et rahvusvaheline sõjaline koalitsioon saab hakata rahuliku südamega Afganistanist välja tõmbuma?

Afganistani relvajõud

Afganistani valdavalt negatiivse sisuga uudiste seas paistavad silma hoopis teise to­naalsusega lood riigi relvajõudude arengust. Ehkki ANAga on probleeme küllaldaselt ja igal tasandil, näib siiski, et vähem kui seitsme aastaga on suudetud nullist luua Afganistanile juba üsna arvestatav armee.

Käesolevaks ajaks on ANA väljaarendamine jõudnud sinnamaani, kus hakatakse üle minema ANA osalusega koalitsiooni operatsioonidelt koalitsiooni osalusega ANA operatsioonidele. ISAFi ülema kindral David McKiernani tahte kohaselt tuleb kõik koa­litsiooni operatsioonid läbi viia koostöös ANSFiga. ISAFi operatsioonid ilma ANSFi osaluseta peavad olema erandid. McKiernan paneb suurt rõhku partnerlusele ANSFiga ja asetab fookuse ühisoperatsioonidele. Hetkel osaleb ANA valdavas enamuses koalitsiooni operatsioonidest. Ehkki ANA üksuste osalemine operatsioonidel toimub koalitsiooni mentorite pilgu all, lisab see järk-järgult ANA ohvitseridele kindlustunnet ja toob vajalikke kogemusi.

ANA suurus on praegu umbes 70 000 sõdurit. Möödunud septembris otsustas ANA väljaarendamist koordineeriv JCMB (Joint Coordination and Monitoring Board) suurendada 2014. aastaks ANA tulevast koosseisu 134 000 sõdurini. Tegemist oli ühe eelmise aasta olulisima otsusega. Senine värbamise piirmäär, 88 000 sõdurit, ei olnud Afganistani jaoks kaugeltki piisav. ANA suurendamisotsus oli võimalik ainult seetõttu, et Ühendriigid on võtnud endale kohustuse kogu see protsess kinni maksta. Alates 2002. aastast on USA toetanud ANA väljaarendamist umbes 10 miljardi dollariga. Samal ajal on kõik ülejäänud koalitsioonipartnerid andnud ANA arenguks kokku vaid 426 miljonit dollarit. Esialgsete arvutuste kohaselt vajab ANA väljaarendamine kuni 2014. aastani täiendavalt umbes 20 miljardit dollarit.

Enamik afgaane muretseb pigem sellepärast, kuidas toime tulla oma igapäevase argieluga.

ANA laiendamise ja edasiarendamise eesmärkideks on suurendada lahinguvõimet, mobiilsust ja reageerimiskiirust. Oma kohalolu laiendatakse Afganistani erinevates piirkondades ja eriti piirialadel. Lisaks täiendavatele jalaväepataljonidele luuakse ANAle kiirreageerimispataljon (QRF – Quick Reaction Force). ANA õhuväe võimele lisatakse suuremat mobiilsust ja arendatakse välja võime teostada kergemaid õhurünnakuid. Juba on USA toetusel otsustatud Itaalia õhuväest osta kaheksateist C-27A tüüpi transpordilennu­kit. Esimese sellise lennuki saab ANA juba sel aastal, viimase 2011. aastal. Seni toetavad ANA logistikat seitse An-32, kaks An-26 tüüpi lennukit ja kaheksateist Mi-8 ja Mi-17 tüüpi kopterit. Tihti on umbes pooled masinad ANA senisest õhupargist tehnilise seisukorra pärast rivist väljas. ANA struktuuri lisanduvad suurtüki- ja inseneripataljonid ning erialakoolid spetsialistide väljaõppeks. Arendatakse garnisone ja tagatakse nende toimimine.

Suureks eesmärgiks on ANA professionaalsuse igakülgne tõstmine, et seeläbi arendada välja võime operatsioone täiesti iseseisvalt teostada. ANA on üsna hea ja motiveeritud. Tegemist on riigi kõige usaldusväärsema institutsiooniga ja nende maine afgaanide silmis on kullalt kõrge. ANA suurimateks probleemideks on operatiivjuhtimine, luurevõime ja logistika. Arendamist vajab personalipoliitika, puudulik on edutamise süsteem ja karjääriplaneerimine, puudu on palju allohvitsere ja erialaohvitsere. Samuti ei ühti väljaõpe alati ANAle kingitava relvastusega. Probleeme on teisigi, muuhulgas korruptsiooniga.

Koalitsiooni strateegia Afganistanis on hetkel clear, hold, build – puhastada, hoida, ehitada. Teatud osa riigi territooriumist puhastatakse valitsusvastastest jõududest, seda ala hoitakse enda kontrolli all ning seeläbi luuakse tingimused nii ülesehitusprojektideks kui Afganistani riigi ja kohalike omavalitsusstruktuuride arendamiseks kohtadel. Igal etapil on ANSFil ehk Afganistani relvajõududel ja politseil täita suur roll. ANA peab ennast kord puhastatud territooriumitel kehtestama ja seal domineerima. Vastasel juhul pole piirkonnas võimalik läbi viia ühtegi edukat tsiviilprojekti.

Praeguste hinnangute kohaselt saavutatakse ANA uus eesmärk, 134 000 inimest, juba kahe-kolme aasta jooksul. Värbamise lihtsustamiseks tõsteti hiljuti ka kõigi sõdurite palka kahekümne dollari võrra. Selle tulemusel on hetkel kõige madalam palk ANAs 150 dollarit. Suurimaks probleemiks ei olegi värbamine, vaid kvalifitseeritud väljaõpetajate puudus. Seetõttu on nii Afganistani valitsus, Ühendriigid kui COMISAF (Commander of ISAF, rahvusvaheliste julgeolekuvägede juhataja – toim) palunud korduvalt oma liitlastel panustada rohkem väljaõppemeeskondadesse (OMLT – Operational Mentoring and Liasion Team) ning anda raha NATO ANA usaldusrahastusse. OMLTsid on vaja ka ANA enda instruktorite väljaõppeks “Train the Trainers” programmi kaudu.

Vähem kui seitsme aastaga on suudetud nullist luua Afganistanile juba üsna arvestatav armee.

NATO üheks suuremaks väljakutseks Afganistanis on liikmesriikide panuse tõstmine ANA väljaõppe toetamiseks. Liikmesriikide vähene panustamine väljaõppemeeskondadesse on pigem poliitilise tahte kui sõjalise võime puudus. OMLT on kõrge riskiga üksus, kuna selle liikmed liiguvad ANA üksustega kaasas. Kui ANA on lahingukontaktis valitsusvastaste jõududega, siis on seda ka väljaõppemeeskonna liikmed. Näiteks 2008. a detsembris viis ANA 4. brigaad Lõuna-Afganistani Uruzgani rovintsis läbi eduka puhastusoperatsiooni, milles neid toetasid ISAFi OMLT ja jalaväerühm. OMLTsse tuleb panustada inimestega, kes pole mitte üksnes väga head sõdurid, vaid ka head õpetajad ning tunnevad kohalikke olusid.

ANA suurendamisotsuse valguses on kokku vaja 169 väljaõppemeeskonda – ISAFi OMLTsid või USA ETTsid (Embedded Training Team). Ühendriigid on lubanud panustada 66 ETTga, seega peab NATO järgmise viie aasta jooksul andma ANA väljaõppe toetuseks 103 OMLTd. Eelmise aasta lõpu seisuga tegutses Afganistanis 40 OMLTd, sealhulgas Läti OMLT Ida-Afganistanis. Panustamislubadusi on hetkeseisuga niipalju, et järgmise aasta märtsiks peaks kogu riigis tegutsema 53 OMLTd. Seega on puudu endiselt 50 meeskonda. Eesti lõpetab peatselt oma osaluse operatsioonil “Iraagi vabadus”. Lõppeb meile poliitiliselt ülioluline sõjaline koostöö USAga operatsioonipiirkonnas. Eestil tuleb kindlasti mõelda võimalusele kasutada vabanevat ressurssi OMLT väljapanemiseks Afganistanis – seda koostöös ameeriklastega.

Afganistani politsei

Afganistani politsei ülesehitamine on läinud ANAst aeglasemalt ja vähemedukamalt. Nii Afganistanis kui rahvusvahelises kogukonnas valitseb laialdane konsensus, et kui armee areneb päris jõudsalt, siis ANP on üsna kehv kui mitte lootusetu. Struktuuris ette nähtud 82 000 politseinikust on hetkel teenistuses umbes 60 000 inimest. Lisaks probleemidele värbamisel ja väljaõppel teevad ANP arendamise raskeks riigi kehv julgeolekuolukord, poliitilise tahte puudumine afgaanide endi poolt, siseministeeriumi vastuseis muutustele, avaliku toetuse puudumine, ebapiisavad palgad ning muidugi korruptsioon.

Algselt vastutas Afganistani politsei eest Saksamaa, kuid nüüdseks on ameeriklased lisaks ANAle ka ANP arendamise enda peale võtnud. Euroopa Liit polnud lihtsalt nõus piisavalt panustama Saksamaa ettevõtmistesse, nii nagu EL ei panusta praegu piisavalt ka omaenda EUPOLi missiooni (European Union Polke Mission in Afghanistan). Umbes 200 miljonit dollarit, mida Saksamaa kulutas kuni 2007. aastani ANP arendamisele, oli selgelt ebapiisav. USA, kes võttis ANP arendamise üle, on sellesse aastatel 2007-2008 panustanud juba 3,8 miljardit dollarit.

Praeguste hinnangute kohaselt saavutatakse Afganistani armee uus eesmärk, 134 000 inimest, juba kahe-kolme aasta jooksul.

Vaatamata raskustele ja pidevale kriitikale on edasiminek toimunud kogu aeg ja 2008. aastat võib senistega võrreldes pidada päris heaks. Vaikselt hakkab tulemusi andma nii Saksamaa kunagine panustamine politsei juhtkonna väljaõpetamisse Kabuli politseiakadeemias kui reapolitseinike väljaõpetamisele rõhku panev FDD (Focused Dtstrict Development) programm. Jõudsalt on paranema hakanud nii väljaõpe, moraal kui ka kohalike elanike usaldus politsei vastu. USA juhitud FDD programmi põhimõte on väga lihtne – ühe maakonna politseijaoskond viiakse terves koosseisus väljaõppele. Väljaõppe ajaks asendatakse nad eliit-ANCOP (Afghan National Civil Order Polke) politseinikega Kabulist.

FDD raames kulub kõigi maakondlike politseijaoskondade reformimiseks hinnanguliselt viis aastat. Praeguseks on programmi raames erinevates regioonides väljaõppe läbinud 20 000 inimest. FDD programmi läbinud politseinikud on parema väljaõppega ja motiveeritumad kui tavalised reapolitseimkud. Tuntava tagasilöögi on andnud aga asjaolu, et kuna FDDga alustati raskematest piirkondadest Lõuna- ja Ida-Afganistanis, on programmi läbinud meestest juba paljud saanud surma võitluses talibite või kurjategijatega. Nii hukkus eelmisel aastal Afganistanis umbes 1200 politseinikku. Sarnaselt ANAle on suurimaks probleemiks väljaõppemeeskondade vähesus. Kui PMTsid {Polke Mentor Team) lähiajal juurde ei leita, on raske FDD programmiga sama edukalt edasi minna. Neljasajast vajaminevast PMTst on olemas umbes sada. Ka PMTdega panustab Afganistanis peamiselt USA.

2007. aasta juunis üsnagi ad hoc alustanud EUPOLi missiooni tegevusvaldkonnad on hakanud tasakesi paika loksuma. EUPOLi missioon hetkel struktuuris ette nähtud 400 inimesest ilmselt palju suuremaks ei kasva. Praegu on mehitatud umbes 180 kohta. Missiooni põhiülesanne on siseministeeriumi ja politsei strateegilise juhtimise toetamine. Samas ootab Afganistani energiline ja asjalik siseminister Hanif Atmar EUPOLilt natuke enamat. Näiteks soovib Atmar, et EUPOLi mandaat võimaldaks mentoritel afgaani politseinikke mitte üksnes nõuga abistada, vaid võimaldaks neil koos afgaanidega ka praktilist politsei uurimis- või erialaeksperdi tööd teha. Personali suurendamisel saaks EUPOLi ekspertiisi rohkem ära kasutada ka provintsi ülesehitusmeeskondades PRTdes.

Kui politsei muutub aegamööda paremaks, on ülejäänud õigussüsteemi osad endiselt kehvas seisus. Nii siseministeeriumi kui selle haldusala probleemid on ulatuslikud – kohtud on korrumpeerunud, vanglate süsteem algeline, palgad madalad jne. Hetkel on rõhk tavapolitsei arendamisel, kuid sama on vaja tegema hakata ka piiri- ja maanteepolitseis. Kui rahvusvaheline üldsus soovib stabiliseerida Afganistani, tuleb saavutada olukord, kus kohalikud elanikud usaldavad ja toetavad politseid. Erinevalt ANAst on ANP sageli tihedalt seotud oma provintsi ja kohalike võimukandjatega. Politseinikud elavad kogukonnas ja kui kogukonnal puudub usaldus politsei vastu, siis puudub neil usaldus ka valitsuse suhtes.

Kokkuvõte

Afganistani julgeolekujõudude ülesehitamine on seni valdavalt olnud Ameerika Ühend­riikide pingutus. Peamiselt tänu ameeriklaste panustamisele arenevad Afganistani julgeolekujõud hetkel väga jõudsalt. Afganistani armee kõrval on positiivseid arenguid näha ka politseis. Kui rahvusvaheline koalitsioon soovib nende arengute jätkumist, tuleb tõsisemalt võtta nii panustamist väljaõppemeeskondadesse kui ANSFi paremat relvastamist ja varustamist.

Eesti on seni annetanud ANAle natuke relvi ja laskemoona ning on valmis andma raha ka NATO loodavasse ANA usaldusrahastusse. Õigesse kohta panustamine on olnud nii kaitseministeeriumi otsus lähetada ANSFi arendamist koordineerivasse CSTC-Asse (Combined Security Transition Command – Afghanistan) Eesti kaitsenõunik kui ka välisministeeriumi otsus lähetada koostöös siseministeeriumiga Euroopa Liidu politseimissiooni Eesti politseinik. Ingvar Pärnamäe on juba kolmas Eesti kaitsenõunik CSTC-As ja Jaan Helmdorf esimene Eesti politseinik EUPOLis. Lähitulevikus peab Eesti kaaluma ka teise politseiniku lähetamist suurenevasse Euroopa Liidu politseimissiooni Afganistanis ning ühe umbes 50-liikmelise OMLT mehitamist kas osaliselt või täielikult.

Algselt vastutas Afganistani politsei arendamise eest Saksamaa, kuid nüüdseks on ameeriklased lisaks armeele ka politsei edendamise enda peale võtnud.

ANSFile pandi alus napilt seitse aastat tagasi. Parimagi tahtmise juures pole selle ajaga võimalik nii suure ja probleemse riigi kui Afganistan julgeolekustruktuuride ehitamisega valmis jõuda. Rahvusvaheline üldsus peab tunnistama, et Afganistanis kõike korraga ei saa. Afganistani armee ja politsei arengus ei saavutata ei viie ega viieteistkümne aas­taga seda, milleni arenenud riigid on jõudnud aastakümnete või isegi aastasadadega. ANSFi arendamine on pikaajaline protsess, mille jooksul tuleb luua täiesti uus arusaa­mine ja asjaajamiskultuur. Selle protsessi juures peab tekkima ja säilima inimeste usaldus.

Afganistani arengud näivad aeglased, kuid ei maksa unustada, et riigis on endiselt käimas sõjaline konflikt. Julgeolekusektori ülesehitamine toimub samaaegselt aktiivse võitlusega valitsusevastaste jõudude ja rahvusvahelise terrorismiga. Ehkki tänaseks on makrostruktuurid enam-vähem paika loksunud ja saavutanud esmase stabiilsuse, ei ole Afganistanis võimalik leida seda rahulikku aega, mis võimaldaks süsteemsemalt ja põh­jalikumalt tegeleda ANSFi värbamise ja väljaõppega. Nii kohalikud inimesed kui rahvus­vaheline üldsus peavad varuma kannatust ja olema valmis taluma ka tagasilööke.