detsember 12, 2019

70-aastane Euroopa Nõukogu ristteel

Erakogu
Eelmise aasta 10. detsembri inimõiguste päeva konverents Tallinnas. Pildil loo autor ja ENPA president Liliane Maury-Pasquier.
Eelmise aasta 10. detsembri inimõiguste päeva konverents Tallinnas. Pildil loo autor ja ENPA president Liliane Maury-Pasquier.

Millised olid minu kogemused ENPA Eesti delegatsiooni juhina.

Euroopa Nõukogu loomine 1949. aastal läks okupeeritud Eestist mööda. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit polnud mitte kunagi osa inimõiguste organisatsioonist. Kuidas ta saanukski olla, kui inimõigusi eirati kõige räigemal kombel. Ent Berliini müüri langemise ja laulva revolutsiooni tulemusena toimus ka Euroopa Nõukogu laienemine uute Ida-Euroopa riikide võrra. Demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste eest seisev rahvusvaheline organisatsioon Euroopa Nõukogu koondab täna 47 liikmesriiki koos 830 miljoni kodanikuga.

Just inimõiguste organisatsiooni, Euroopa Nõukogusse, saamine oli üks vaba iseseisva Eesti Vabariigi esimesi suuri rahvusvahelisi läbimurdeid 1990. aastate keskel. Ent uue aastatuhande teisel aastakümnel oleme selle peaaegu unustanud. Me ei räägi ega kirjuta Euroopa Nõukogust ülemäära tihti. Kui Euroopa Nõukogu või tema parlamentaarne tiib Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ületab uudiskünnise, siis on selleks pigem mingi skandaal kui mõni oluline inimõigusi või demokraatiat puudutav raport.

Riigikogu XIII koosseisu liikmena juhtisin neli aastat (2015–2019, toim) Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) Eesti delegatsiooni. Mitte et ma ise väga tahtnuks, aga mind räägiti ära ENPA delegatsiooni juhtima. Julgeolekuprobleemid olid mulle tuttavad ja ka kahtlemata südamelähedasemad kui inimõigused. Naiste õigused on küll üks osa inimõigustest, aga just täpselt üks osa. Alljärgnevalt kirjutan oma ENPA kogemusest, võttes appi katkendeid oma varsti ilmuvast raamatust ”Koridorides libedal jääl”.

Eesti eesistumine iga 23 aasta järel

Tollane koalitsioon ootas minult Euroopa Nõukogu eesistumise eeskujulikku läbiviimist. Meid oli kaks naist, kes siis pidid oma habrastel õlgadel eesistumise koormat kandma. Eesti alaline esindaja Euroopa Nõukogu juures Katrin Kivi täitevvõimu esindajana juhtis ministrite alalist komiteed, nii nagu mina osalesin ENPA juhatuses Euroopa Nõukogu eesistujamaa delegatsiooni juhina. Hiljem valiti mind ENPA asepresidendiks.

Eesistumine vältas pool aastat, maist novembrini 2016. aastal. Võtsime kevadel teatepulga üle Bulgaarialt ja andsime selle edasi Küprosele. Minu vastutada koos Riigikogu ametnikega oli see, et ENPA volikogu istung Tallinnas toimuks sujuvalt. Põhiline pole sellisel puhul mitte niivõrd teemade sügavus või debattide tulisus, vaid see, kuidas luua meeldivat õhkkonda.

Me jagame eestlastena ühist saladust, et külaline tuleb Maarjamaale meelitada suvisel ajal. Pool võitu on teadagi meie looduse ime, valge öö. Ja selle peale me Riigikogus mängisimegi. Vabanenud plenaaristungilt Riigikogu ekspressionistlikust saalist suundusid bussid ENPA delegatsioonijuhtidega Pirita suunas Tuljaku restorani. Seda, kuidas päike loojus peaaegu et südaööl, kui professionaalselt mängisid muusikud ja kui hästi maitses söök, meenutasid paljude riikide esindajad nostalgiliselt kuid ja aastaidki hiljem.

ENPA Eesti kuueliikmeline delegatsioon hoidis eesistumise aasta kahel plenaaristungil Strasbourgi täiskogul pöialt meie välisministritele. Tuleb tunnistada tõsiasja, et Euroopa Nõukogu eesistumist alustas Marina Kaljurand, aga lõpetas Jürgen Ligi. Kui karismaatiline Marina vallutas kerge vaevaga ENPA täiskogul istunud poliitikute südamed, siis sedasama ei saa paraku väita tekstiga koperdava Jürgeni kohta.

Marina kevadise Strasbourgi esinemise järel tekkinud tunne ”eestlane olla on uhke ja hää” asendus sügisel kui mitte depressiooni, siis vähemalt tusatujuga. Pärast eesistujamaa välisministri Ligi küündimatut esinemist ja seejärel ENPA liikmete küsimustele veel mannetumat vastamist ei teadnud Eesti delegatsioon, kuhu oma silmi peita. Selles leppisime me kõik üksmeelselt kokku, et kui Eesti meedia midagi küsib, siis välisministrit me ei kritiseeri.

Kahju oli oma riigist, häbi enda kui eestlase pärast. Ja sellest, kuidas ühe mehe ülejala esinemine rikub silmapilkselt ära kõik naiste eelnevad saavutused. Olgu siis selleks Marina, Katrini või Marianne töö. Sedasama möönsid ka ENPA delegatsiooni liikmed. Me kõik olime tol päeval löödud. Siinkohal märgin, et peale minu kuulusid Eesti delegatsiooni ainult mehed: Andres Herkel, Eerik-Niiles Kross, Raivo Aeg, Jaak Madison ja Andrei Novikov, kelle vahetas hiljem välja Tiit Terik.

Võin kinnitada, et tegelikult nad kõik omamoodi hoidsid mind. Nii näiteks pani Raivo Aeg ette, et ENPA asepresidendiks võiks kandideerida Marianne Mikko. Olin väga üllatatud, kui keegi ei vaielnud vastu ega esitanud alternatiivset kandidaati. Või siis teleesinemised. Kuna Eesti ajakirjanikud ei austanud meid oma kohalolekuga ENPA täiskogu istungitel, st toimetused ei saatnud kedagi Strasbourgi kohale, siis haarasin initsiatiivi ja asusin ise teletööd tegema.

Euroopa palee istungitesaali ees paiknes üks nurk, kus ENPA liikmed said soovi korral teleklippe teha. Tavaliselt oli selleks paariminutiline avaldus ühe või teise raporti kohta, ent klipi kestus võis olla ka paarkümmend minutit. Eesti kasutas seda viimast võimalust pea iga täiskogu istungi ajal. Mina siis mängisin saatejuhti, kes andis esinemisvõimaluse ühele või teisele Eesti delegatsiooni liikmele. Kui mitte muud, siis Riigikogu Facebooki leheküljelt sai vaadata-kuulata, mida eestlased Strasbourgis oma lähetuse vältel ENPAs korda saatsid.

Sultaniriigi teke

Eesti delegatsiooni juht sai vabalt valida endale ENPA komisjone. Need olid ”kõvad” komisjonid, nagu monitooringu-, poliitika- ja sotsiaalkomisjon. Viimases olin asendusliige, põhiliige oli Jaak Madison. Tähtsamast tähtsaim oli ENPA kontekstis ikkagi monitooringukomisjon. Sinna püüdis iga endast lugupidav poliitik ühel või teisel kombel end sisse suruda. Minul polnud vaja suruda, kasutasin delegatsioonijuhi privileegi.

Monitooringukomisjon tegeles 47 liikmesriigi jälgimisega. Kuidas areneb demokraatia, kuidas toimib õigusriik, kuidas järgitakse inimõigusi. Komisjoni liikmeks saades võtsin alatasa komisjonis sõna. Ei võtnud palju aega, kui mulle tehti ettepanek asuda Türgi raportööriks. Türgi raport oli tollel hetkel üks kõige parematest võimalustest ennast kuulama panna.

ENPA raporteid koostavad kaks raportööri, kes kuuluvad reeglina erinevatesse poliitilistesse perekondadesse. Türgi puhul oli siis tegemist sotsiaaldemokraadi ja konservatiiviga. Ingebjørg Godskeseni kandidatuuri esitamisega tegid ilmselt teda fraktsioonis toetanud türklased valearvestuse: Ingebjørgi täidlane väljanägemine ei tähendanud, et tegemist poleks olnud tugevast puust viikingiga.

Mikko-Godskeseni lähetustega Istanbuli ja Ankarasse hakkas taevas Türgi kohal tumenema. Meie käsutuses olevad faktid ja kohapeal nähtu-kuuldu-kogetu viisid meid ühe ja ainsa tulemuseni. Saime aru, et ainuõige järeldus Türgi demokraatia seisust nõuab Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee tugeva sõnastusega resolutsiooni. See sai olla ainult üks: Türgile tuli panna peale monitooring ehk teisisõnu Euroopa Nõukogu järelevalve, mille puhul on Türgilt õigus nõuda kõigi demokraatiat, õigusriiki ja inimõigusi puudutavate probleemide lahendamist. Nõuda lahendusi mitte suusoojaks, vaid koos tegevuskava ja lahenduse kuupäevaga.

Kirjutasime karmi raporti Türgi demokraatlike institutsioonide toimimise kohta. Süda värises küll ENPA plenaaristungil raportit 2017. aasta suvel ette kandes. Kui Aserbaidžaani ja Türgi esindajate sõnavõtud kõrvale jätta, siis kõik liikmesriikide delegatsioonid ja poliitiliste parteide fraktsioonid toetasid lõppjäreldust. Hääletustulemus tõi näole naeratuse: mitte pooled, vaid rõhuv enamus kiitsid Türgi raporti heaks. Ehk et isepäine Türgi sai inimõiguste vallas päitsed pähe.

Ingebjørg Godskesen ja Marianne Mikko lõid oma raportiga Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ajaloos pretsedendi. Tavaliselt on nii, et inimõiguste organisatsiooni liikmesriik püüab kõikidest talle tehtud etteheidetest vabaneda. See tähendab, et astudes Euroopa Nõukogusse, lubab tulevane liikmesriik, et ta käitub demokraatlikule riigile kohaselt.

Enne liikmeks saamist on pürgijal ette näidata demokraatiale viitav põhiseadus, vaba ja õiglane valimissüsteem, võimude lahusus, inimõiguste täitmine. Loomulikult pole kõik Euroopa Nõukogusse pürgijad demokraatia mõttes laitmatud. Riik võidakse vastu võtta nii, et tal lasub postmonitooring. See tähendab, et tal on mõned üksikud komakohad, mis vajavad kiiret paikapanemist, et siis täielikult postmonitooringust vabaneda.

Nii näiteks kaasnes ka Eesti saamisega Euroopa Nõukogu liikmeks 1995. aastal postmonitooring, mis ennekõike tähendas vähemusrahvuste olukorra parandamise nõuet. Me vabanesime postmonitooringust mõne aja pärast täielikult ja rõõmustasime üheskoos Eesti inimõiguste edenemise üle. Nii on see juhtunud ka teiste riikidega.

Ent Türgiga läks teisiti. Nende 11 aastat kestnud postmonitooring muutus pärast ENPA hääletust kardinaalselt. Juhtus see, mida mitte ühegi teise riigiga Euroopa Nõukogu 70-aastase ajaloo vältel pole juhtunud: Euroopa Nõukogu sai õiguse mitte üksikutest demokraatiaga seotud puudujääkidest, vaid kõikidest demokraatiasse puutuvatest probleemidest kõnelda Türgiga järelevalvaja nõudlikus toonis.

ENPA Türgi delegatsiooni juht Talip Küçükcan vahetati Ankaras välja kui mees, kes ei tule oma tööga toime. Uueks juhiks sai Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani usaldusalune Õigluse ja Arengu Parteist (AKP) Akif Kiliç. Tema oli teine tubakas. Näiliselt justnagu kaasa töötades raportööride sooviga sõita Ankarasse, viivitas ta kõikvõimalikul moel visiidi võimaluse andmisega. Reegel on selline, et ENPA raportöörid ei tohi lennata kuhugi uisapäisa kohale, vaid eelnevalt peab olema sõlmitud rida ametlikult kinnitatud kohtumisi.

Kõik Türgis aset leidnud kohtumised olid erakordselt pingelised. Kolme-nelja päeva vältel tuli kokku saada kümnete inimestega. Pidevalt tuli eraldada terad sõkaldest. Kui vabaühendused välja jätta, siis istusid meie vastas eranditult mehed. Heatahtliku naeratuse asemel kriipsuks vajutatud suudega mehed. Mitte lihtsalt mustache’ide kontsentratsioon ei teinud olukorda pingeliseks, vaid see, et alatasa mängiti meiega kassi ja hiire mängu.

Peamine probleem oli president. Karismaatiline Erdoğan soovis parlamentaarse Türgi muuta presidentaalseks. Seda veel enne, kui kaasaegne Türgi tähistab 2023. aastal oma saja aasta juubelit. Tuleb tunnistada, et see on kindlameelsel Erdoğanil kõige kiuste õnnestunud. Veneetsia komisjon andis Türgi põhiseaduse kiirkorras muutmisele eitava hinnangu. Ehk et Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigi jaoks A ja O, Veneetsia komisjon, kelle otsused on liikmesriigile kohustuslikud, saadeti kuradile. Nõrk opositsioon püüdis selle põhimõttelise muutuse sisseviimise vastu sõdida, aga Erdoğan oli koos oma Õigluse ja Arengu Parteiga nagu vääramatu loodusjõud.

Groteskne Agramunt, kummaline Jagland

ENPA tööd juhib juhatus, mille eesotsas on president ja kuhu kuuluvad kõikide komisjonide esimehed, kõik ENPA asepresidendid, fraktsioonide esimehed ja endise, käesoleva ja tuleva eesistujariigi delegatsioonide juhid. Kuivõrd alustasin tööd 2015. aasta sügisel, siis sattusin kohe ka juhatusse. Mäletatavasti oli Eesti Euroopa Nõukogu eesistuja 2016 aasta 1. maist kuni 1. novembrini. Jäin ENPA juhtorganisse 2018. aasta lõpuni, sest nagu märgitud, valiti mind vahepeal ENPA asepresidendiks.

Kuivõrd olin Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee juhatuse liige kolm aastat, siis nägin väga lähedalt, kuidas juhtis ENPA tööd luksemburglasest liberaal Anne Brasseur: õiglase ja ausa poliitikuna. Ent tuli taluda ka häbi, mida tõi inimõiguste organisatsioonile nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses enesega kaasa hispaanlasest Rahvapartei esindaja Pedro Agramunti juhtimisstiil.

Venemaa-mure tekkis enne minu saabumist Euroopa paleesse. Vahetult pärast Krimmi annekteerimist 2014. aasta kevadel peatas ENPA Venemaa delegatsiooni hääletamisõiguse ja venelaste õiguse saada juhtivatele positsioonidele ENPA struktuuris. Venemaa tegi väga kavala vastukäigu, peatades rahaülekannete tegemise Euroopa Nõukogule. Teisisõnu, Venemaa kui suurriigi raha puudumine Euroopa Nõukogu eelarves hakkas endast üha valusamalt märku andma.

Nõnda alustas Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjørn Jagland fraktsioonide masseerimist eesmärgiga ennistada Venemaa Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee töös. Maksku mis maksab püüdis inimõiguste organisatsiooni tegevjuht suruda ENPAt kui parlamentaarset võimu Venemaad oma rüppe tagasi võtma. ENPA sotsiaaldemokraatide fraktsioonis rääkis Jagland peaaegu otsesõnu, et probleemi tekitaja ENPA käes on võti Vene probleem ka lahendada, Euroopa Nõukogu eelarveauk süveneb ja et ta väga loodab sotside abile rahaküsimuse lahendamisel nii kiiresti kui võimalik. Jagland peaaegu et nõudis meilt luba pöörduda Venemaa poole paluvas toonis.

Inimõiguste vahetamine peenrahaks ei tulnud kõne allagi. Paljude maade sotsiaaldemokraatide jaoks jättis Jaglandi esinemine halva mulje. Kuidas peasekretär teistes fraktsioonides Venemaa tagasikutsumise vajadust seletas, seda ma ei tea, aga sellise avameelitsemise peale oma poliitilises perekonnas mingit erilist austust Thorbjørn Jagland minu silmis ei teeninud. Vastupidi, jälgisin tema tegemisi edaspidi päris skeptiliselt.

Puterdav Pedro Agramunt jättis alatasa mulje, et ta näeb elus esimest korda teksti, mida ta parasjagu ette kannab. Leida positiivset mehes, kes oli kuluaarides kuulus selle poolest, et maksis sularahas ja suurte rahatähtedega, kujunes minu jaoks võimatuks ülesandeks. Hispaanlane sai ENPA etteotsa diilide tulemusena, ilma et inimesed osanuks temast lugu pidada. Ka tema tahtis Venemaad kiiremas korras tagasi Strasbourgi navigeerida.

Minu esimene isiklik kokkupuude Agramuntiga seisnes selles, et palusin tal ENPA juhatuses selgitust asjaolule, miks Norra inimõiguslaste koostatud näitus Aserbaidžaani inimõiguslastest pole saanud ülespanemise luba. Iga Euroopa palees kavandatav üritus peab saama ametliku kinnituse ENPA presidendilt. Sellist formaalset allkirja peetakse iseenesestmõistetavaks asjaks. Tõrkeid reeglina ei teki. Fotonäitus Aserbaidžaani dissidentidest aga ei saanud Agramunti allkirja. Mu küsimus ärritas Agramunti silmanähtavalt. Ta nähvas, et seda otsustab president ja ta ei kavatse sellel teemal pikemalt peatuda.

Aserbaidžaani puhul teadsid kõik ENPA vanemad olijad, et selles riigis rikutakse räigelt inimõigusi. Rikas Taga-Kaukaasia naftariik tüdines ühel hetkel peksupoisi rollist ja sellest, et pea iga kord võtab ENPA täiskogu Aserbaidžaani kui musta lamba hammaste vahele. Bakuu poliitilisel eliidil sai kannatus otsa. Aserid asusid eurokoridorides asju ajama aasialikult.

Teatud hetkest alates hakati kutsuma üht ja teist potentsiaalselt äraostetavat poliitikut Bakuusse. Inimest meelitati, talle pakuti meelehead kas kaaviari, vaipade või lausa sularaha kujul.

Ringlema hakkasid teatud tegelaste nimed, kellel lasus kaaviaridiplomaatia vari. Välja joonistus punt mehi, kes hoidsid omavahel salapäraselt kokku ja alatasa üksteist toetasid. Nende meeste hulgas oli siis ka meie lugupeetud president, Hispaania kuningale lähedal seisev Pedro Agramunt. Kus suitsu, seal tuld.

Pedro Agramunti kirstunaelaks tuleb pidada aga Venemaad. Kui kolm meest, ENPA liberaalide fraktsiooni juht Jordi Xuclà, samasse fraktsiooni kuuluv õiguskomisjoni juht belglane Alain Destexhe ja ENPA president Pedro Agramunt jäid vahele 2017. aasta märtsis Moskva poolt korraldatud seiklustega Süürias, kus muuhulgas kasutati lennuvõimalusena Venemaa sõjalennukit ja kohtuti Assadiga vahetult enne keemiarelva kasutamist, siis liiga palju manööverdamisruumi meestele ei jäänud.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele tekitatud korvamatu mainekahju sundis kõiki kolme tagasi astuma. Kiiresti endale tuhka pähe raputada suutis sellest pundist vaid paindlik Xuclà, teised kaks olid nagu nurka pissinud kutsikad, kes vaatasid silmad arusaamatusest suured otsa ega tahtnud esialgu kuidagi süüd omaks võtta. Agramunt viivitas oma tagasiastumisega viimse minutini. Vingerdas, mis ta vingerdas, maha ENPA ta lõppude lõpuks võttis. Kahjuks ei võtnud Hispaania delegatsioon ENPA presidendi positsioonilt tagandatud Pedro Agramunti suhtes avalikku (hukkamõistvat) seisukohta.

ENPA president Tallinnas inimõiguste päeval

2018. aasta sügissessioonil istusime SOC-fraktsiooni bürooga koos, kui tuli jutuks tulevik. Tekkis mõte, et võiksime ära kasutada ENPA presidenti. Meie Liliane Maury-Pasquier juhtis ju ENPAt. Talle olid tähtsad naiste õigused. Mõtlesime, mis oleks, kui teeksime Tallinnas rahvusvahelise konverentsi. Pakkusin välja, et see võiks olla naiste majanduslikust sõltumatusest kui ühest põhilisest inimõigusest. Kõigile meeldis mu idee. Panime nii Frank Schwabe kui ka Liliane’i kalendritesse 10. detsembri alla kirja ”Tallinn”. Fraktsiooni peasekretär Francesca Arbogast hakkas koordineerima Berliin-Genf-Tallinn kolmnurka.

Francesca tegi oma tööd mitte lihtsalt laitmatult, vaid eeskujulikult. See, et välismaa tipp-poliitikud Tallinnasse ikkagi saabuksid, nõuab meelekindlust. Aasta lõpus läks kõikidel kiireks, Liliane’ile ja Frankile tuli küllakutseid Tallinna kõrval teistestki Euroopa pealinnadest. Francesca teadis, kui oluline oli minu jaoks see palgalõhe-konverents.

Eestis aitasid mind ENPA sekretär Eva Verbiaš, ELAKi nõunik Katry Ahi ja spiikri nõunik Mihkel Liivo, lisaks veel mitmed mu kaasvõitlejad. Kuu aega käis elu nagu laevaköögis, kus alatasa olid nõud lennus. Kõigel tuli ühtmoodi hoolikalt silma peal hoida: lennujaama peaesinejatele vastu sõita, konverentsikülaliste nimekirjal silma peal hoida, meedia kohale meelitada, konverentsi online’is üle kanda, kohvilaud katta, õhtusöök ja lõunasöök korraldada, panelistid konverentsile saada ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Kui inimõiguste päeva eelõhtul kõik mu ENPA sõbrad kenasti kohale olid saabunud ja raporteerisid, et on oma hotelliga väga rahul, valdas mind suur tänutunne.

Konverentsi eel sain mitmete torgete osaliseks: miks ma ikkagi korraldan sellel päeval sellise ürituse ja kas ma siis ei tea, et Tallinnas toimub tavapärane Inimõiguste Instituudi konverents. Üks ei välista teist. Inimõiguste päeva tähistamine ei ole reserveeritud ainult ühele institutsioonile. Naiste õigused on inimõigused, millega too instituut liiga agaralt ei näi tegelevat. Kõnelda inimõiguste päeval täiel häälel naiste õigustest tundus mulle kui ENPA asepresidendile ainuõige teema.

ENPA presidendi Liliane Maury-Pasquier’ Tallinna ettekande võiks lühidalt kokku võtta tähtsa sõnumiga: kaotades soolise palgalõhe, tagame naisele majandusliku iseseisvuse, mis omakorda avab talle võimaluse end lahti haakida teda ahistavast suhtest. Võrdväärne palk mängib nii ennetavat kui ka kaitsvat rolli. Bundesdagi liige Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei inimõiguste eestkõneleja Frank Schwabe kutsus üles naisi juhtivatele kohtadele määrama.

70. aastapäev sundis Venemaad tagasi kutsuma

Eespool kirjutasin sellest, kuidas ma justnagu vastumeelselt asusin Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juhi kohale. Tõesti, algul oligi see nii. Ent üpris kiiresti olin Strasbourgi koridorides omainimene. Harjusin ära pisut kulunud tumedavõitu mööbliga. Harjusin ja harjutasin end ülipikkade istungipäevadega, mil hommikul kell kaheksa tuli minna Euroopa paleesse, et naasta hotellituppa alles kella üheteistkümne paiku õhtul.

Kui kõik kohustused ENPAs kokku rehkendada, siis tuleb laias laastus välja nii, et ENPA Eesti delegatsiooni juht pidi aastas ei vähem ega rohkem kui kaks kuud töötama välismaal. Plenaaristungid toimuvad neli korda aastas, korraga üks nädal Strasbourgi Euroopa palees. Ent vahepealsel ajal käib töö komisjonides, mis omakorda tähendab lähetusi Pariisi. Kaks korda aastas leiavad aset ka ENPA volikogu istungid eesistujamaa pealinnas, kuhu delegatsioonijuhtidel on kohustus kohale sõita.

ENPA Eesti delegatsiooni põhijõu moodustavad Eesti delegatsiooni kuuest liikmest kolm. Ainult kolm põhiliiget omavad hääleõigust. Eesti käed jäävad lühikeseks, et midagi kardinaalselt ENPAs muuta. Küll aga tuleb leida liitlasi. Seda katsusime oma delegatsiooniga teha. Nii näiteks hakkas alates 2015. aastast korrapäraselt koos käima kooslus NB8. Lahti seletatult on tegemist Põhjala ja Balti riikide koostööga. Püüdsime üksteise seisukohtadega tutvuda enne iga plenaaristungit. Üldiselt olime ühte meelt. Soome eristus teistest, kui asi puudutas Venemaad.

Kui rahvusvahelises organisatsioonis saadakse aru, et inimeses on teotahet ja kindlameelsust, siis õige pea hakkavad avanema uksed. Võimatu võib osutuda võimalikuks. Nii näiteks tegi minu poliitiline pere SOC-fraktsioon mulle ühel hetkel ettepaneku saada töö- ja kodukorra komisjoni liikmeks. See peaaegu et süütu komisjon ei tegele mitte pottide-pannide ega naise kööki suunamisega, vaid selles komisjonis arutatakse põhimõtteid, millel baseerub 830 miljonit kodanikku koondava Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee töökorraldus. Venemaa tagasivõtmine ENPAsse oli teema, mida Rules (ingliskeelne akronüüm töö- ja kodukorrakomisjonile – toim) oma istungitel tuliselt arutas.

Kõikidele meie fraktsiooni juhtivatele poliitikutele oli teada minu kriitiline suhtumine Venemaasse. Ma võtsin alatasa nii fraktsioonis kui ka täiskogu suures istungitesaalis Kremli sammude vastu sõna. Seda enam tuleb hinnata fraktsiooni juhi Frank Schwabe otsust, et Marianne Mikko peaks sotside poolt kuuluma ENPA töö- ja kodukorrakomisjoni. Sellesse komisjoni määrab ENPA liikme mitte liikmesriigi delegatsioon, vaid fraktsioon.

Kuni lõpuni olin ma töö- ja kodukorrakomisjonis see ebamugav nõudlik inimene, kes manitses Venemaa suhtes olema järjekindel. Hüüdjaks hääleks kõrbes ma jäingi, sest käesoleva aasta juunikuu osaistungil hääletati Venemaa staatuse üle Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees. Eesistuja Prantsusmaa sai oma tahtmise – Euroopa Nõukogu 70. aastapäeva peavad tähistama Euroopa palees kõik 47 liikmesriiki. Üheskoos.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar