august 19, 2016

25 aastat Moskva putšist: kuidas paistsid sündmused KGB seest

KGB pressiteenistuse ülem arvab, et Mihhail Gorbatšov reetis kõiki.

„Meie inimesed lihtsalt lõid tegevusetusest aega surnuks. Kes mängis malet, kes vaatas telekat. Kõik oli ilma sõnadetagi selge.“ Nii kirjeldab KGB peakorteris 25 aastat tagasi Nõukogude Liidule saatuslikuks saanud riigipöördekatse ajal valitsenud meeleolusid selle võimsa salateenistuse esimene ja viimane pressiteenistuse ülem Aleksandr Mihhailov intervjuus Diplomaatiale. 2008. aastal tänase FSB kindralmajorina erru läinud Mihhailov kuulub Venemaa välis- ja kaitsepoliitika nõukogusse.
1991. aasta suvel töötasite te NSV Liidu KGB pressiteenistuse ülemana. KGB oli ju nii kinnine ja salastatud organisatsioon, et tagantjärele tundub selline ametikoht üldse väga veidrana. Millega te tegelesite selles ametis enne putši?
Ametlikult olime NSV Liidu KGB Moskva valitsuse pressiteenistus. See oli KGB esimehe (aastatel 1988–1991) Vladimir Krjutškovi lapsuke. Krjutškov mõistis, et uutes oludes (peab silmas Mihhail Gorbatšovi algatatud muutusi NSV Liidu ühiskonnas – JP) ei saa ka KGB eksisteerida vanaviisi. Eesmärk oli suurendada eriteenistuse avatust ja seletada ühiskonnale meie eesmärke ja funktsioone.
Kõlab väga õõnsa jutuna!
Paljudel on tänapäeval sellesse väga raske uskuda, aga nii see oli. Aasta varem, 1990. aastal, võeti NSV Liidus esimest korda vastu seadus riikliku julgeoleku organitest (enne töötas KGB 1954. aastal NSV Liidu kompartei keskkomitee ja NSV Liidu ministrite nõukogu kinnitatud eeskirja järgi), kuhu oli sisse kirjutatud põhimõte, et kodanike isiklikud õigused on prioriteetsemad kui riigi õigused. Öelge mulle veel mõni riik, kus eriteenistusele on seadusega pandud selline kohustus? (Naerab.) Ühesõnaga, 1991. aasta suveks oli KGB juba harjunud elama uute reeglite järgi. Oma töökohustuste järgi oli mul ligipääs paljudele materjalidele, aga kõige tähtsam oli see, et mina ja mu kolleegid saime uurida ühiskondlikku arvamust, kuna pidime pidevalt suhtlema ajakirjanduse, ühiskondlike liikumiste, parteidega. Me saime hästi aru neist protsessidest, mis tollal toimusid, ja kõige olulisem – me mõistsime kahte peamist küsimust. Esiteks, et nii enam elada ei tohi, ning teiseks, et tuleb midagi ette võtta … Riik oli kraavi veeremas. Vabariikides kasvasid separatistlikud meeleolud. Rahulolematus kohaliku võimu ja keskvõimuga Moskvas oli omandamas vältimatu katastroofi mõõtmeid. Ohtlikud turbulentsed tsoonid asusid mitte ainult ühiskonnas, vaid ka võimu tipus, mis oli läheneva tormi eel täielikult pea kaotanud. Samas oli (KGBs) selge, et jõumeetodid läbi ei lähe.
Kui minna ajas tagasi ja vaadata asju KGB mätta otsast, siis kas KGB-l oli üldse 1991. aasta suveks alles nii palju jõudu, et peatada need protsessid, mis KGB hinnangul viisid NSV Liidu lagunemiseni?
Sellele vastamiseks tuleb minna ajas veidi kaugemale tagasi. Kasahstanis võeti 1986. aastal maha sealne kauaaegne kompartei esimene sekretär Dinmuhamed Kunajev (ta juhtis Kasahhi NSVd kokku 25 aastat – JP) ja tema asemele määrati Uljanovski oblasti kompartei osakonna juht Gennadi Kolbin. See kutsus Kasahstanis 17.-18. detsembril 1986 esile massilised rahutused. Armee ja miilitsa abiga suruti need mõne päeva jooksul julmalt maha. (Peamised rahutused toimusid tollase Kasahhi NSV pealinnas Alma-Atas, kus hukkus kuni 150 noort, kes moodustasid protestijate põhihulga. Hukkunute täpne arv on tänaseni teadmata. Liiduvabariikides määrati alati kompartei esimeseks sekretäriks põlisrahvuse esindaja, aga Kasahhi NSVs tahtis Kreml kärpida sealset totaalset onupojapoliitikat ning pani etteotsa venelase, mis põhjustaski kasahhide raevuka protesti. – JP) Seda sündmust tuletatakse täna harva meelde, aga see toimus ju juba peale perestroika algust. Ja mis muutus peale seda? Protsessid muutusid veelgi sügavamaks, majandus jätkas langust. Järgnevad sündmused Tbilisis (Nõukogude väed tapsid aprillis 1989 20 tsiviilisikut), Bakuus (Nõukogude väed viidi linna 1990. aasta jaanuaris, hukkus 135 tsiviilisikut ja sõdurit) ja Vilniuses (jaanuaris 1991 tapsid Nõukogude sõdurid 14 tsiviilisikut) näitasid ainult jõuga lahenduste otsimise puudulikkust, kui jäeti lahendamata poliitilised küsimused. Esimesena taipas seda just KGB. Võimud aga tegid nägu, et midagi olulist ei toimu.
Mis meeleolud üldse valitsesid KGB peakorteris Lubjanka väljakul 1991. aasta suvel?
Siin peab samuti ajas veidi kaugemale tagasi minema. Esimesed maailmavaatelised raskused hakkasid KGBs tekkima peale Nõukogude Liidu kompartei 19. konverentsi 1988. aasta suvel. See oli väga märgiline sündmus, kus esimest korda käis õiglane arutelu NSV Liidu saatusest ning probleemidest, muu hulgas ka ideoloogilistest. Seda kanti üle otse-eetris. Paljud KGB töötajad jälgisid seda vahet pidamata, sest tähtis oli saada aru, kuhu minnakse ja mis hakkab toimuma. Paljud tulid isegi sööklasse raadioga. Lõunad muutusid vaidluste tribüüniks. Arvamused olid niivõrd erinevad, et osa istus teise laua taha.
Meile oli selge, et käis võitlus võimu pärast (Boriss) Jeltsini ja Gorbatšovi vahel. Esitati seda kui arvamuste paljusust. Gorbatšov ärritas kõiki. Selleks ajaks oli juba selge, et tegemist oli nartsissistiga, kes supleb poliitilise populaarsuse valguses. Lääne poliitikud kiitsid teda takka, sest tema tegevus riigi lõhkumisel oli ju ilmne. Ja ta sai sellest kõigest muudkui hoogu juurde. Jeltsinist oli aga juba siis tunda, et temaga tuleb probleeme. Aga esialgu olid sisemised meeleolud KGBs sellised, et kollektiiv oli juba jagunenud kaheks: Jeltsini pooldajad ja Gorbatšovi pooldajad. Muidugi oli see tinglik jagunemine. Õigemini oli see jagunemine revolutsioonilise või evolutsioonilise arengu toetuseks. Eriteenistuse jaoks on see katastroof! Parteikomitee oli kaotanud igasuguse kontrolli meeleolude üle KGBs.
Kuidas need ühiskonna uued tuuled ja selline ohvitseride jagunemine mõjutasid KGB tööd?
Suured probleemid olid eelkõige operatiivtöös. Varem oli kõik selge – „omad“ ja „võõrad“. Riigis toimunud reformidega läks see kõik segamini. Kui NSV Liidu põhiseaduses tühistati kuues paragrahv kommunistliku partei ja ideoloogia juhtivast rollist, siis see jättis KGB üldse ilma n-ö tellijast. KGBd nimetati ju partei relvastatud salgaks. Kellele me pidime oma ohuhinnanguid ja probleeme ette kandma? Gorbatšov lihtsalt ei tahtnud meid enam kuulda.
Lähme putši sündmuste juurde. Tagantjärele on alati hea tark olla. Kui vaadata sündmustele tagasi, siis kas 1991. aasta suvel oli mingeid sündmusi, mille kohta võib nüüd öelda, et need võisid ennustada riigipöördekatset Moskvas?
Ei olnud, täiesti ausalt arvan. Miks te üldse kasutate sõna „riigipööre“? Riigipööret võib korraldada väeüksuse ülem, et kukutada seaduslikku võimu. Aga kui luuakse riiklik organ (peab silmas erakorralise olukorra riiklikku komiteed, mis juhtis putši, kuulutades end 18. augustil 1991 kõrgeimaks võimuks NSV Liidus – JP), mille koosseisu kuuluvad kõrgeimaid riigiametnikud presidendi (peab silmas Gorbatšovi – JP) teadmisel, siis …
Nii et teie toetate ka seda versiooni, et Gorbatšov oli suurepäraselt teadlik kõigest sellest putšist ja kiitis selle heaks? (See on Venemaal väga levinud versioon, mida peamiselt on levitanud sellesama erakorralise komitee liikmed, aga ka näiteks Boriss Jeltsin. – JP)
Minule on tänaseks selge, et komitee tegevus oli Gorbatšovi sanktsioneeritud. Kui palju ta ka ise seda ei eitaks ja ohvrit ei mängiks, siis kõigile on ju selge, et ei Krjutškov, ei (Dmitri) Jazov (NSVL tollane kaitseminister) ega seda enam (Gennadi) Janajev (NSVLi tollane asepresident) poleks ilma tema nõusolekuta sammugi teinud. Gorbatšov pidas oma mängu nii Jeltsini kui ka komiteega. Komitee ise oli ka pidevas kontaktis Jeltsiniga. Mis riigipööre see selline on? Jeltsin lihtsalt mängis kõik väga ilusti üle. (Krjutškov, Jazov ja Janajev võeti 22. augustil 1991 vahi alla ning neile esitati süüdistus kodumaa reetmises. Peale poolteist aastat eeluurimisvanglas istumist nad vabastati. 1994. aastal andis Vene duuma neile amnestia. – JP)
Ma toon teile välja sellise kõneka detaili. August on teatavasti puhkuste kuu. Märkimisväärne hulk KGB ja (NSVLi) siseministeeriumi ohvitsere olid puhkusel ning mitte kedagi neist ei kutsutud (putši ajal) puhkuselt tagasi! Veel enam, isegi erakorralise seisukorra komitee loomisest saime me teada ajakirjandusest. Allüksustes tegelesid kõik edasi oma jooksva tööga. Regioonides (st KGB osakondades) suri elu üldse välja. Moskvast läks neile vaid üks salajane teade ja sellegi sisu oli mittemidagiütlev. Tavaliselt saadeti sellises sõnastuses teateid välja riiklike pühade eel. Kõigest väike rühm keskaparaadi ohvitsere olid pühendatud teatud detailidesse. Aga muidu läks teenistus meil tavalist rada pidi, kui mitte arvestada elavnemist ööl vastu 21. augustit. Nendest päevadest Moskvas hämmastas mind eriti üks detail: Valge Maja (seal asus tollal Vene NFSV ülemnõukogu, mis Vene NFSV tollase presidendi Jeltsini juhtimisel oli putši vastu – JP) ees ehitati mingeid barrikaade, aga Tverskajal seisid inimesed kilomeetripikkuses järjekorras McDonaldsisse.
Kes oli erakorralise olukorra komitees kõige tähtsam kuju? Krjutškov?
Peategelane oli Gorbatšov. Teised olid vaid dekoratsioon, kellest ta tahtis vabaneda. Krjutškovil oli võimas aparaat, mis ei saanudki mitte mingit ülesannet. Kui oleks aga saanud, siis oleks kindlasti täitnud (ülesande).
Kui tugev oli Krjutškovi autoriteet enne putši KGBs?
Mõttetu on rääkida autoriteedist eriteenistuse juhi puhul, kes oli sunnitud alluma sisuliselt reeturile, kes juhtis riiki. Gorbatšov reetis kõiki. Krjutškov muidugi valdas kogu informatsiooni riigis toimuvatest protsessidest ning kandis seda Gorbatšovile ka ette. Krjutškovi põhiline missioon sel murdeajastul oli säilitada Venemaa eriteenistus. Isegi peale kõiki uurimisi lahkusid uuest struktuurist – Venemaa julgeolekuministeeriumist – ainult mõningad kindralid. Sellist asja ei juhtunud mitte üheski endises sotsleeri riigis ega isegi mitte üheski endises liiduvabariigis. Kõikide nende riikide eriteenistused puhastati (vanast kaadrist) väga põhjalikult. Tulemus on teada.
Kuidas KGB ohvitserid Lubjankal üldse reageerisid erakorralise seisukorra komitee loomisele?
See oli loid. Esiteks polnud seatud selget eesmärki. Teiseks jäi kõik toppama juba 19. augusti õhtuks. Kolmandaks tehti grandioosne viga – toodi sisse väed. Meie eriteenistuse professionaalid said kohe sellise tegevuse perspektiivitusest aru. Kui väeüksused ei saa käsku 30-40 minuti jooksul, siis on armee paralüseeritud. Sama käib ka eriteenistuste kohta. Aga mingit käsku meile peale selle ühe mainitud valveteate ei olnud. Eriti keeruline oli olukord (KGB osakondades) oblastites ja liiduvabariikides. Seal nad orienteerusid oma juhtidele, aga need ei teadnud ise, mida teha.
Nii et KGB peakorterist vaadates ei paistnud putš kohe algusest peale kuigi lootusrikas?
Mitte kuidagi. Kõik sündmused arenesid Moskvas Valge Maja ümbruskonnas. Ülejäänud Moskva elas oma elu edasi. Kell kuus õhtul, mis meil oli ametlik tööpäeva lõpp, läksid kõik meie keskaparaadi ohvitserid ja siseministeeriumi Moskva valitsuse ohvitserid koju. Kõik ootasid selgitusi või käsku, aga ei tulnud meile kumbagi. Meie üksuses oli määratud kella 19ks koosolek, aga see jäi ära, sest meie ülemus oli Krjutškovi juures. Meie inimesed lihtsalt lõid tegevusetusest aega surnuks. Kes mängis malet, kes vaatas telekat. Regioonidest ei tulnud ka mingeid teateid. Ainul KGB Krasnopresnenski rajooni osakond kandis olukorrast aeg-ajalt ette. (Seal rajoonis asub Moskvas Valge Maja. – JP) Regioonides oli reaktsioon muide erinev. Mõnel pool löödi kohe kulpi stiilis, et „toetame!“, aga enamiku osakondade ülemused ootasid ja vaatasid, kuhu suunas asi pöörab. Konformism, ühesõnaga.
Istusite Lubjankal lihtsalt oma kabinettides ja ootasite? No aga kas vähemalt arutasite omavahel, millega asi lõppeb?
Muidugi me arutasime omavahel. Aga arutada sai ainult millegi reaalse üle. Ent reaalsus oli kurb, sest KGB juhtkond ronis sellesse loosse, aga mingit ülesannet oma alluvatele nad ei seadnud. Oma juhtkonda me eriti ei siunanudki omavahel. Kõik oli ilma sõnadetagi selge. Operatiivtööd muidugi tehti. Näiteks 22. augustil, hoolimata putšist, me lõpetasime Leningradis suure operatsiooni nimega Karussell, kus me pidasime kinni suure partii narkootikume, mis olid peidetud konservliha purkidesse. Terve tonn kokaiini oli, mida taheti viia Saksamaale. Kui ma õigesti mäletan, siis NSV Liidus vahistati sellega seoses kümme inimest ning Saksamaal veel 25 inimest.
Aga mis juhtus siis KGB peahoones 21. augustil? Te mainisite enne seda kuupäeva.
Öö vastu 21. augustit oli Lubjankal nendest päevadest kõige dramaatilisem. Ma olin siis meie valitsuse ülema ühe asetäitja kabinetis, kui talle helistati ning teatati kolmest hukkunust Sadovaja ringil. „Nu vot, ongi kõik …“ ütles ta. Ja me saime aru, et mingit edasist arengut ei tule. Kuskil kella nelja paiku hommikul tuli meie valitsuse ülem, kes oli ühtlasi ka Krjutškovi asetäitja, välja KGB esimehe kabinetist ja teatas meile: „Võite kõik koju sõita!“ Sel ööl võeti vastu otsus, et sõjavägi tuleb Moskvast välja viia. Muide, need kolm noort meest hukkusid täiesti asjatult, sest nad hakkasid blokeerima tanke, mis olid juba saanud käsu linnast ära sõita. Tankid sõitsid juba linnast ära, mitte linna sisse! Täiesti mõttetud surmad, aga nende veri pani sündmustele punkti. (Need kolm hukkunut jäidki ametlikult putši ainukesteks ohvriteks. – JP)
Mida KGB ohvitserid ikkagi tegid Lubjankal nendel pikkadel putšipäevadel, kui te olite juba aru saanud, et putšist midagi välja ei tule? Mis toimus Lubjankal? Viskasite igavusest viina?
Ilmaasjata arvate, et Lubjanka seinade vahel oli paanika. Oli ärevus ja määramatuse tunne. Oli ju selge, et algab teistmoodi elu. Muidugi, me viskasime ka viina, et stressi maha võtta. Süüdistasime mõttetuid riigijuhte, sõimasime Gorbatšovi ja Jeltsinit. Sul on täielik võim, aga sa ei suuda lahendada lihtsat ülesannet, kuidas kõrvaldada avantürist Jeltsinit. Jeltsin osutus ise palju otsustuskindlamaks, kui ta laskis otse-eetris tulistada omaenda riigi parlamendi pihta.
Ent esimesed päevad peale putši, mis siis toimus Lubjankal, kas tekkis kaos? Kas hakati dokumente põletama või neid minema viima? Kas nendel päevadel kadus KGBst palju toimikuid ja muid dokumente?
Muidugi põletati. Kuidas siis teisiti? Et provokaatorid ja lurjused oleksid saanud ligipääsu meie materjalidele? Niigi sattus liiga palju (KGB materjale) ajakirjandusse. Ja mis sellest sai? See kõik ajas veelgi rohkem ühiskonna pöördesse. Õnneks võimud said ise sellest õigeaegselt aru ning panid (KGB) arhiivid uuesti kinni. Aga mis põletamisse puutub, siis ohvitserid püüdsid hävitada neid dokumente, mis võisid kahjustada konkreetseid inimesi. Ja õigesti tegid. Seejuures vormistati kõik nii, nagu eeskirjad ette nägid – aktid, komisjonid.
Putšiga seoses on palju räägitud Jeltsini rollist selle läbikukkumises ja tema kuulsast esinemisest tankil Valge Maja ees. Samuti on palju räägitud armeeüksuste ülematest, kes keeldusid täitmast putšistide suulisi käske. Mis sündmused mängisid veel putši ajal teie meelest olulist rolli?
Suuline käsk ei ole sõjaväelase jaoks käsk. Ja keegi neist isegi ei teadnud, mis käske oleks vaja anda, plaani neil ju polnud! Aga mis puudutab Jeltsinit ja tema rolli, siis see on kõik üks suur müstifikatsioon. Ta teadis väga hästi, et mingit rünnakut (Valgele Majale) ei tule! Ta teadis, et ei teda, ei tema inimesi ega Valget Maja midagi ei ähvarda. Seda kinnitas talle Krjutškov isiklikult. Aga Jeltsin kasutas seda ära, õhutas pingeid, et rahvamassi hüsteeria abil tõsta oma autoriteeti. Mäletate ameeriklaste filmi „Saba liputab koera“? Jeltsini tegevus on sellesama asja väga hea näide.
Miks see putš ikkagi oli nii halvasti ette valmistatud?
Kui keerulise ja vastutusrikka asja eesotsas seisab reetur, siis ei saagi midagi õnnestuda. Gorbatšov tahtis oma seltsimeeste kätega ära koristada Jeltsini või siis sõlmida liidu Jeltsiniga, et omakorda neid ära koristada. Ainult et bumerang lendas seekord tagasi. Ja olematusse kadus Gorbatšov ise.
Mis prognoose tegi KGB peale putši läbikukkumist NSV Liidu tuleviku kohta?
Ennustused olid juba varem, enne putši. Me nägime, et liiduvabariikides tahavad võimule saada avantüristid. NSV Liidus küll oli ühine põhiseadus, aga vabariikide võimud elasid oma seaduste järgi. Korruptsioon oli kõrge, Idas valitsesid oma baid, onupojapoliitika õitses kõikjal. Keskvõim oli neile tegelikult nagu kont kurgus, mis ei lasknud vabalt varastada. Üldse oli väga palju kummalist NSV Liidus. Kuidas oli võimalik assimileerida Eestit ja Turkmeeniat? Mis on neil ühist? Või Ukrainat, kus süüakse seapekki ja juuakse horilkat, ja moslemivabariike, kus seapekk ja alkohol olid keelatud. Ühesõnaga oli selge, et kõik läheb lagunemise suunas. Oletame, et poleks olnud Belovežje lepet. (Vene, Ukraina ja Valgevene liidrite otsus moodustada Sõltumatute Riikide Ühendus, mis sisuliselt tähendas Nõukogude Liidu lõppu. – JP) Aga mis oleks muutunud? Gorbatšovil polnud autoriteeti, Jeltsin polnud võimeline midagi looma. Kogu protsess oleks olnud ainult pikem ja valulisem. Moskva ju reaalselt ei juhtinud enam midagi. Ei augustis (1991) ega ka hiljem.
KGB sai seega kõigest aru, aga millal hakkas KGB tõsiselt töötama selle nimel, et peale NSV Liidu lagunemist juba uues riigis säilitada oma organisatsioon ja inimesed?
Ma arvan, et juba 1994. aastaks oli FSK (KGB järglase tollane nimi – Föderaalne Vastuluureteenistus, 1995. aastal nimetati see ümber FSBks – JP) oma positsioonid taastanud.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: