november 15, 2018

100 aastat Esimese maailmasõja lõpust

imago / United Archives / Scanpix
Rongivagun Compiègne’i metsas, kus kirjutati 11. novembril 1918 alla Läänerinde vaherahulepingule.
Rongivagun Compiègne’i metsas, kus kirjutati 11. novembril 1918 alla Läänerinde vaherahulepingule.

Esimene maailmasõda tõi maailmakaardile palju uusi riike, sealhulgas Eesti.

Sõjast saab kirjutada mitut moodi. Sageli loetakse kokku sõdivate poolte mehed, püssid, suurtükid, tankid, lennukid ja laevad, uuritakse tähtsamaid lahinguid ja suuremaid operatsioone, loetletakse armeede, korpuste ja diviiside numbreid, tuuakse esile kuulsamad väejuhid ja tuntumad sõjakangelased ning nende saavutused, loetakse kokku langenud ja kaardistatakse sõja lõpetanud vaherahu ja rahulepingu tulemused. Nõnda suure sõja puhul, nagu seda oli Esimene maailmasõda, ei ole see isegi tavalisest pikema ajaleheartikli formaat. Alljärgnevas püüan jälle kord kujutada Euroopat ja maailma, milles maailmasõda puhkes, ning selle tulemusena sündinud uut Euroopat ja maailma, ja seda kõike läbi Esimese maailmasõja vaatenurga.

Euroopa riigid enne Esimest  maailmasõda1

19. sajandi Euroopa korralduse alused määras Viini kongress (1814–1815), mis lõpetas ligi 25 aastat väldanud Napoleoni sõjad. 1806. aastal laiali saadetud Saksa-Rooma keisririigi asemele asutati Saksa Liit, kuhu kuulus üle 30 suveräänse riigi, sealhulgas niisuguseid, mille riigipea oli vastavalt kas Austria keiser või Preisi, Hollandi või Taani kuningas, kelle riigid Saksa Liitu ei kuulunud. 19. sajandi I poole Mandri-Euroopa poliitikat suunasid Austria, Venemaa ja üha tugevnev Preisimaa. Uutest (uutest vanadest) riikidest sai 1830. aastal sõltumatuks Kreeka. 1830.–1831. aasta Prantsuse revolutsiooni tuules eraldus Madalmaade kuningriigist Belgia, mille sõltumatuse ja neutraliteedi garanteerisid suurriigid 1839. aasta Londoni lepinguga igaveseks ajaks. 1848.-1849. aasta revolutsioonid ja ülestõusud raputasid kogu Mandri-Euroopat Pariisist Bukarestini ja Berliinist Roomani. Saksa Liidu, Austria, Vene ja Prantsuse väed surusid ülestõusud maha. Prantsusmaast sai aga teist korda vabariik ja ungarlased kuulutasid end lühikeseks ajaks Austriast sõltumatuks. Saksa Liidu riikide elanikud valisid Frankfurdi rahvuskogu, mis töötas välja Saksa riigi põhiseaduse, mida aga suured Saksa Liidu riigid ei tunnustanud. Rahvuskogu ja selle toetajad aeti 1849. aasta kevadsuvel sõjaväe jõul laiali. Sakslased ei saanud ühte riiki ning tšehhid, ungarlased, rumeenlased ja itaallased oma riiki. (Eesti ja läti talupojad said peagi talurahvaseadused ja talupojaseisuse omavalitsuse – vallad.) Mõjukas Austria kantsler ja välisminister vürst Klemens von Metternich, kes oli Austria välispoliitikat juhtinud alates 1809. aastast, astus tagasi. 1862. aastal sai Preisimaa välisministriks ja hiljem Saksa keisririigi kantsleriks vürst Otto von Bismarck, kes juhtis mõjukalt Mandri-Euroopa asju pea sajandi lõpuni. Briti kuningannaks oli saanud Victoria, kes valitses 20. sajandi alguseni. Austria keisriks sai 1848. aastal Franz Joseph I, kes suri alles ilmasõja ajal. Prantsusmaal tõi revolutsioon võimule president Louis-Napoleon Bonaparte’i, kes end 1852. aastal keisriks kuulutas. Näis, et kõik jätkub endiselt.

Poola alad olid jagatud Venemaa, Austria ja Saksamaa vahel. 1905. aastal iseseisvus Norra. Ida-Aasias kerkis suurvõimuks Jaapan, mis hõivas 19. sajandi lõpul Korea ning lõi kollast rassi alaväärtuslikuks pidanud Euroopa üllatuseks 1904.–1905. aasta sõjas Venemaad. Suurbritannial ja Prantsusmaal olid suured meretagused koloniaalvaldused; alates 19. sajandi lõpust sekkusid võidujooksu meretaguste kolooniate pärast ka Saksamaa, USA, Itaalia ja Jaapan.

Enne Esimest maailmasõda olid Euroopa riikide parlamentide alamkojad juba valitavad. Valida võisid ainult mehed (v.a Soome, kus naised said valimisõiguse 1906. aastal) ja valimistsensused piirasid valijate arvu. Üldine valimisõigus muutis poliitikat. Kui varem väitlesid parlamendis suurmaaomanikest konservatiivid ning vabakaubandust ja valimisõiguse laiendamist pooldavad liberaalid, siis nüüd tulid laiade masside häältega poliitikasse sotsiaaldemokraadid, radikaalid ja tööerakondlased. 1912. aasta Saksa Riigipäeva valimistel võitsid sotsiaaldemokraadid rohkem kui kolmandiku mandaatidest. Prantsusmaal saavutasid radikaalid liidus sotsialistide ja pahempoolsete vabariiklastega enamuse 1902. aastal. Kolme aasta pärast lahutati katoliiklikul Prantsusmaal kirik riigist – tõsi, see oli juba 1789. a revolutsiooni üks nõudmisi. Kuid töölisklassi üleilmne vendlus sõda ära ei hoidnud ja ka pahempoolsed hääletasid parlamentides enamasti sõjakrediitide poolt.

Poliitika äärealadel tegutsesid liikumised, mille meetod oli terror. Mõrvati valitsejaid, riigipäid ja kõrgeid ametnikke: 1881. aastal Vene keiser Aleksander II, 1894. aastal Prantsuse president Marie François Sadi Carnot, 1898. aastal Austria-Ungari keisrinna Elisabeth, 1900. aastal Itaalia kuningas Umberto I, 1901. aastal USA president William McKinley, 1911. aastal Venemaa peaminister Pjotr Stolõpin, 1913. aastal Kreeka kuningas Georgios I. Austria troonipärija ertshertsog Ferdinandi ja tema abikaasa tapmine Bosnia ja Hertsegoviina pealinnas Sarajevos noorte Serbia terroristide poolt sai maailmasõja käivitanud süütenööriks.

Inimesed ja tehnoloogia

19. sajandil oli sündimus enamikus Euroopa riikides endiselt kõrge, kuid arstiteaduse, tervishoiukorralduse ja hügieeni areng vähendas laste suremust. Suurlinnad olid saanud suletud veevärgi- ja kanalisatsioonisüsteemi, mis lõpetas ohvriterohked koolerapuhangud ja vaktsineerimine oli pannud piiri rõugetele. Tuberkuloos aga oli kasvav probleem, sest tööstuse kiire areng suurendas linnades nende inimeste arvu, kelle elutingimused olid ebatervislikud. Vähegi jõukamad kolisid eeslinnavilladesse, kuhu sai trammi või autoga palju kiiremini kui varem. Rahvaarv kasvas väga kiiresti: 1871. a oli Saksa keisririigis 41 miljonit elanikku, 1910. aastal juba 65 miljonit. Venemaal oli 1870. aastal ca 74 miljonit, 1897. aastal rahvaloenduse järgi juba üle 125 miljoni ja 1910. aastal ca 160 miljonit elanikku. Prantsusmaa rahvastiku kasv oli aeglasem: 1872. aastal 36 miljonit ja 1911. aastal ligi 40 miljonit elanikku. Suurbritannias oli 1871. aastal üle 31 miljoni ja 1911. aastal 41 miljonit elanikku. Austria-Ungaris oli 1900. aastal umbes 45 miljonit, 1910. aastal juba üle 51 miljoni elaniku. Kogu maailmas elas siis umbes 1,8 miljardit inimest, neist üle veerandi Euroopas. USAs oli 1870. aastal 39 miljonit ja 1910. aastal 92 miljonit elanikku – suure osa kasvust andis sisseränne Euroopast.

19. sajandi teisel poolel lühenesid vahemaad kiiresti – Euroopa riike kattis tihenev raudteevõrk. Armeed veeti raudteitsi rindele juba 1850. aastate Euroopa sõdades ja 1860. aastate alguse USA kodusõjas. Raudteevõrku arendati mobilisatsiooniplaanidest lähtuvalt. Telegraaf ja telefon võimaldasid teabe edastamist seninägematu kiirusega. Riigiti kehtestati ühtne kellaaeg, mille järele varem ei olnud vajadust. Nüüd aga oli selleta võimatu telegraafiühendus ja rongide sõiduplaani koostaminegi. Linnades käis post mitu korda päevas, mis lubas kirju vahetada peaaegu nagu internetiajastul, ajalehtede hommikused, päevased ja õhtused väljaanded viisid inimesteni kõige viimased uudised peaaegu nagu veebimeedias. Elu oli ilus ja tsiviliseeritud maailm üleilmastunud. Tööstus ja uued tehnoloogiad tegid hulga mehi miljardärideks ja multimiljonärideks. Nagu tänapäevalgi. Vajadus haritud inimese järele kasvas kiiresti ja haridussüsteemi demokratiseerimine kuni ülikoolideni välja tõi eliidi sekka või vähemalt ukse taha palju esimese põlve haritlasi. Nagu ka täna. Arenenud riikide valuutad olid kulla alusel ja vabalt konverteeritavad. Reisimiseks ei olnud viisat enamasti vaja, kui vaid raha oli. Nagu tänagi. Vanu kaanoneid trotsivad kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad lõid oma teosed, mille tundmine sajand hiljem on osa üldharidusest. Nende hingemured, tervis, pöörased elukombed ja liialdused nii eraelus kui uimastavate droogide maailmas pälvisid bulvarimeedia teravdatud tähelepanu.2 Nagu tänapäevalgi. Varjatumalt tegutsesid mõttevoolude esindajad ja äärmuslike poliitiliste liikumiste aktivistid, kelle tegevuse tulemusi nägi maailm 20. sajandi keskel ja teisel poolel. Riikide salateenistused nägid nende ohjamisega rohkem või vähem vaeva.

Aasta 1913 oli Nõukogude statistika võrdluspunktiks pea NSV Liidu lõpuni välja.

Kõigest viis aastat hiljem oli see kõik purustatud. Miljonid mehed olid langenud sõjaväljal või surnud haavadesse ja haigustesse, kümned miljonid viis hauda sõjalõpu gripipandeemia. Euroopas oli miljoneid leski, lastega või lasteta, kelle lootus kunagi uuesti abielluda oli pea olematu.

Sakslaste arvu kiiret kasvu jälgis Prantsusmaa suure murega. Prantsuse revolutsiooni 1793. aasta levée en masse ehk üleskutse kodanikele tulla kodumaad kaitsma  ja Napoleoni armeede edu oli eeskuju, mille ajel asendas enamik Mandri-Euroopa riike oma alalised (nekruti)sõjaväed 19. sajandil ajateenistusel ja reservväel põhinevate armeedega, kus sõja korral oli iga terve mees sõdur. Riigi võime sõjamehi välja panna sõltus aga elanike arvust. Üldine sõjaväeteenistuskohustus ühendab riiki ja rahvast.

Et moodsa relvastusega miljoniarmeed tähendavad sõjas miljoneid langenuid ja sandistatuid, hoomati õieti alles maailmasõjas. Kui varem otsustas sõja saatuse võit või kaotus otsustavas lahingus ning kaotaja oli sunnitud läbi rääkima, siis nüüd asendati langenud, haavatud ja sandistatud mehed lihtsalt uutega. Prantsuse kindral Charles Mangin nentis sõja lõpul operatsioonide kohta: „Ükskõik mida sa ka ei tee, kaotad sa palju mehi.“3 Eesti pidi Esimesse maailmasõtta Vene lippude alla andma 100 000 meest, kümnendiku elanikest, kellest omakorda kümnendik kunagi kodumaale tagasi ei jõudnud.

Teaduse ja tehnoloogia arengu väljundiks on alati sõjatehnika areng. Teadussaavutuste ning loodus- ja inimressursside kontsentreerimisel olid kõige võimekamad suurriigid. Inseneriteaduse, keemia, metallurgia ja masinaehituse saavutused tõid arsenalidesse suitsuta püssirohu ja massiliselt toodetava tagantlaetava vintpüssi, mis tulistas kiiresti, täpselt, tapvalt ja kaugele. Suurtükke hakati senise pronksi asemel ehitama terasest ning suitsuta püssirohi laengutes, trotüül lõhkeainena mürskudes ja tagasilöögimehhanism lubasid suurendada kaliibrit, laskekaugust ja ‑täpsust ning purustusjõudu. Võimsaim raskesuurtükivägi oli Saksamaal, teiste riikide suurtükid olid sõja alguses enamasti veel kerged välisuurtükid jalaväe toetuseks. Rajati võimsad kindlustusliinid sadade betoonpunkrite ning suurtükipositsioonide ja tulepesadega, mis pidasid oma aja suurtükkide tabamustele vastu. Sõja ajal võeti massiliselt kasutusele uusi relvi: kuulipildujad, miinipildujad, tankid, sõjalennukid ja gaas. Sisepõlemismootor oli juba ammu ratastele pandud, kuid enamik sõjatranspordist käis veel raudteitsi ja hobujõul. Esimeses maailmasõjas kasutati juba välitelefone ja raadiosidet.

Lepingud ja liidud4

Bismarcki eesmärk oli vältida Saksamaa sõda kahel rindel. Peavastane oli Prantsusmaa. 1873. aastal sõlmiti kolme keisri leping Saksamaa, Venemaa ja Austria-Ungari vahel. Kuid 1878. aastal jahenesid suhted Venemaaga, mis tõlgendas Berliini kongressi otsuseid Balkani küsimustes endale kahjulikuna. Balkanil põrkusid Venemaa, Osmanite ja Austria-Ungari huvid, viimast toetas Saksamaa, Osmanid aga olid aeg-ajalt leidnud brittide ja prantslaste toetust. Venelased toetasid Osmanite ikke all slaavi hõimuvendi ja olid unistanud sajandeid Konstantinoopoli vallutamisest. 1879. a sõlmisid Saksamaa ja Austria-Ungari liidulepingu, millega 1882. aastal ühines Itaalia ja 1883. aastal Rumeenia. 1881. aastal saavutas Bismarck uuesti kolme keisri liidu – neutraliteedilepingu – Venemaa ja Austria-Ungariga, kuid see lagunes 1880. aastate keskel Venemaa ja Austria-Ungari vastandlike huvide tõttu Balkanil. 1887. aastal sõlmiti Saksamaa ja Venemaa vahel kolmeks aastaks salajane tagasikindlustusleping, mis sätestas kummagi riigi neutraliteedi juhuks, kui Saksamaa Prantsusmaaga või Venemaa Austria-Ungariga sõtta satub. Kuid kolme aasta pärast vallandas keiser kantsler Bismarcki ja uued Saksamaa välispoliitika juhid otsustasid lepingut mitte pikendada. Venemaa lähenes Prantsusmaale ja sõlmis temaga 1894. aastal liidulepingu – see tähendas Saksamaa jaoks sõda kahel rindel. Briti ja Prantsuse suhted olid koloniaalküsimustes õige teravad. Saksamaa jõuline poliitika sundis nad 1904. aastal kokkuleppele. Kui Venemaa oli 1907. aastal jaganud brittidega mõjusfäärid Kesk-Aasias, sõlmiti kolme riigi liiduleping – Antant. Sõja algul 1914. aasta augustis sõlmisid sakslased Osmanitega salajase liidulepingu ja Osmani impeerium kuulutas välja relvastatud neutraliteedi, kuid astus mõne kuu pärast Keskriikide poolel sõtta. Sõja ajal, 1915. aastal, astus Antandi poolel sõtta ka seni neutraalne Itaalia ja katkestas liidulepingu Keskriikidega. Itaallastele lubati pärast sõda Osmanite valdusi ja Austria-Ungari maid. Nii aga ei läinud ning sellest sai 1920. aastate algul üks Benito Mussolini sisepoliitilisi trumpe.

Lepingute võrgustik tegi sõja puhkemise õieti vältimatuks, sest Venemaa toetas Serbiat, kellele Austria-Ungari esitas pärast ertshertsog Ferdinandi tapmist ja konsultatsioone Saksamaaga ränkade tingimustega ultimaatumi, mida Serbia ei saanud vastu võtta. Liidulepingud kohustasid lepingupartnereid mobiliseeruma ning massiarmeede üldmobilisatsioone ei olnud enam võimalik tagasi pöörata. 1915. aasta Gallipoli lahingu ajal astus Keskriikide poolel sõtta Bulgaaria ning 1916. aasta augustis Antandi poolel Rumeenia – kuid sai Keskriikidelt kiiresti lüüa. 1917. aasta aprillis liitus Antandiga USA, mille värsked jõud ja ressursid otsustasidki lõpuks sõja saatuse Läänerindel.

Sõjaplaanid

Igal riigil on plaan järgmiseks sõjaks. Prantsusmaa muretses Saksamaa tugevnemise pärast. Lootes Belgia neutraliteedile rajati piirikindlustused piirile Saksamaaga Luksemburgist Šveitsini. Sõja puhul oli ette nähtud koondada sinna Prantsuse sõjaväe põhijõud ja vallutada tagasi Prantsuse-Preisi sõjas kaotatud Alsace ja Lorraine. Saksa diplomaatial ei õnnestunud vältida sõda kahel rindel, mille eest olid hoiatanud varasemad valitsejad ja strateegid. Keiserliku kindralstaabi ülem Alfred von Schlieffen kavandas 1905. aastaks sõjaplaani, mis nägi ette Prantsusmaa purustamise ja Pariisi vallutamise, enne kui Venemaa jõuab mobilisatsiooni lõpetada, et siis kogu jõud Venemaa vastu suunata. Ainus võimalus selleks oli põhijõudude rünnak hoopis Belgia neutraliteeti rikkudes eeldusel, et Belgia ei hakka vastu. Plaani hakkas teostama Schlieffeni ametijärglane Helmuth von Moltke. Kõik ei lähe kunagi plaanipäraselt. Belgia hakkas vastu ja tema moodsad kindlustused aeglustasid Saksamaa edasitungi. Belgia neutraliteedi rikkumine ja leping Prantsusmaaga tõmbas sõtta Suurbritannia. Venemaa suutis oma väed mobiliseerida ja Ida-Preisimaale tungida, kuid sai pärast esialgset edu sakslastelt lüüa. Vene pealetung Austria-Ungari vastu oli edukam. Austria-Ungari suunas oma põhilöögi Serbia vastu, kes aga eeldatust visamalt vastu pani. Läänerindel kujunes 1914. aasta sügiseks patiseis. Austria-Ungari armee ei olnud edukas ei serblaste ega venelaste vastu ning türklased ei suutnud teistelt rinnetelt ära tõmmata just palju Antandi jõude; pealegi oli brittidel palju India sõdureid operatsioonideks kuumas kliimas. Keskriikide vastu astus sõtta Itaalia. Suur osa Keskriikide sõjakoormast nii Lääne- kui Idarindel, osaliselt ka Balkanil ja Itaalias, jäi Saksamaa õlule.

Läänerindel

takerdusid sakslaste ning prantslaste, brittide ja belglaste armeed ja väiksemate liitlaste üksused juba 1914. aasta sügisel positsioonisõtta Põhja-Prantsusmaal ja Belgias. Kaevikud ja blindaažid kaevati aina sügavamale ning mõne kilomeetri võitmiseks ohverdati tuhandeid mehi, et needsamad kilomeetrid vaenlase tuhandete meeste elude hinnaga tehtud vasturünnakus jälle kaotada. Ja nii neli aastat järjest. Venemaa esialgne edu 1914. aastal pöördus suureks taganemiseks 1915. aastal ning Saksa armee jõudis Daugavani. Venemaal nappis relvi ja ressursse, aga Saksamaa oli sulgenud mereühenduse Prantsusmaa ja Suurbritanniaga. 1915. aasta veebruaris tegid Antandi riigid dessandi Gallipoli (Gelibolu) poolsaarele Egeuse mere ja Marmara mere vahel, et vallutada Konstantinoopol, avada läbipääs Mustale merele ja rinne Balkanil ning sundida Türgi sõjast väljuma. Ligi aasta kestnud lahingutes kitsukesel maaribal sai surma ja haavata mitusada tuhat Antandi sõdurit ja türklast (Antandi meestest olid suur osa austraallased ja uusmeremaalased), kuid türklaste vastupanu oli visa ja edu ei saavutatud. Itaalia rindel pidasid itaallased austerlaste ja sakslaste vastu Isonzo jõel aastatel 1915–1917 12 lahingut ilma suurema eduta; lõpuks said itaallased 1917. aasta oktoobris Caporetto lahingus hävitavalt lüüa. Venelased olid türklaste vastu edukad Kaukasuses, türklased Briti impeeriumi vägede vastu esialgu Mesopotaamias. Aafrikas sõditi Saksa kolooniates. Saksa ookeanilaevastik sai pärast esialgset edu lüüa 1914. aasta lõpul Falklandi lähistel. See oligi maailmasõda.

Võit ja lüüasaamine

kaevikutes ei selgunudki. Antandi nõrgim lüli oli Venemaa, mis 1917. aastaks jõudis majanduskaosesse; linnu ähvardas näljahäda. Keiser Nikolai II kukutati, kuid ka Ajutine Valitsus ei suutnud riiki stabiliseerida. Sakslaste sõjaväeluure toetusel sokutati Peterburi bolševike juhtkond, kelle loosung „Rahu, leiba, maad“ kõnetas töölisi ja soldateid, talupoegi ja haritlasi. Novembris haarasid nad võimu ja pärast mõningast puiklemist täitsid sakslastele antud lubaduse ning sõlmisid 1918. aasta märtsis Brest-Litovski rahulepingu Keskriikidega. Ida-Euroopale tundus, et sakslased on sõja võitnud. Soomlased, eestlased, leedulased, valgevenelased, ukrainlased, Taga-Kaukaasia rahvad ja mõned väiksemadki kuulutasid end iseseisvaks kas sakslaste toetusel ja tunnustusel või ilma selleta. Enne rahulepingut olid sakslased okupeerinud Ukraina, Valgevene ja Balti riigid. Baltisaksa seisused hakkasid looma Balti hertsogiriiki ja kutsusid omale Saksamaalt valitseja. Seda tegid ka soomlased, leedulased ja teisedki. Eestlastel ja lätlastel Balti hertsogiriigis tulevikku ei oleks olnud. Baltisakslasi oli nii vähe, et riik nende juhituna poleks saanud olla demokraatlikult valitud esinduskoguga. 1918. aasta mais saavutas Eesti välisdelegatsioon Briti valitsuse, mõnevõrra hiljem ka prantslaste ja itaallaste de facto toetuse ajutisele Maanõukogule kui Eesti rahva esindusele. Lääneriikidele tuli kasuks kõik, mis õõnestas Saksa tagalat okupeeritud aladel. Kuid nad pidid arvestama ka Vene valgete seisukohta, kes lootsid bolševikud minema kihutada ja Venemaa tema senistes piirides taastada. Soome oli sel ajal Saksamaa truu liitlane. 1918. aasta mais oli lõppenud kodusõda ning Rüdiger von der Goltzi Läänemere diviis punased Helsingist minema kihutanud. Impeeriumide suuremate vähemusrahvaste sõjaline potentsiaal oli argument. Sakslased ja austerlased lootsid rakendada poolakate ajaloolist Vene-vaenu ning lubasid Józef Piłsudskil Poola Austria võimu all olevas osas formeerida Poola leegionid võitluseks Venemaa vastu, andes ebamääraseid iseseisvuslubadusi. 1916. aastal kuulutatigi okupeeritud Vene-Poolas välja regentkuningriik pealinnaga Varssavis. Selle armee kavatseti üles ehitada Poola leegionide baasil. Kuid kui 1917. aasta suvel nõudsid sakslased ja austerlased poolakatelt truudusvannet, keeldusid poolakad Piłsudski ja mitme kõrgema ohvitseri juhtimisel vannet andmast. Nemad saadeti vangilaagrisse. Kümned tuhanded Austria-Ungari armee tšehhid ja slovakid langesid Vene ja Itaalia rinnetel vangi või läksid üle. Venemaal formeeriti neist Tšehhi korpus, mis kokkuleppel Antandiga oli kavas rongidega läbi Siberi ja laevadel üle ookeanide Läänerindele saata. Kuid 1918. aastal oli Nõukogude Venemaa de facto Keskriikide liitlane ja viimased ei olnud huvitatud kümnetest tuhandetest lisasõduritest Läänerindel. Ärasaatmine takerdus, tšehhid-slovakid võtsid suure osa Siberi raudteest oma kontrolli alla ja hakkasid võitlema Punaarmee vastu. Vladivostokist kodumaale pääsesid nad alles pärast sõja lõppu. Tšehhide-slovakkide rügemendid formeeriti ka Itaalia sõjavangilaagrites. Pärast sõja lõppu sai mõlemast väekoondisest Tšehhoslovakkia armee alus.

1918. aasta jaanuaris esitas USA president Woodrow Wilson oma idealistliku nägemuse sõjajärgsest maailmakorraldusest, nn 14 punkti. Muuhulgas lubas ta okupeeritud riikide taastamist, autonoomiat või iseseisvust Austria-Ungari ja Osmani impeeriumi võimu all elavatele rahvastele ning Poola riigi taastamist koos väljapääsuga merele. Kaks kuud varem oli Lenini valitsus vastu võtnud Venemaa rahvaste õiguste deklaratsiooni, mis lubas Venemaa rahvastele õiguse vabale enesemääramisele kuni lahkulöömise ja iseseisva riigi moodustamiseni. Vähemusrahvaste osas olid mõlemad deklaratsioonid taktikalise eesmärgiga: õõnestada vaenlase – vastavalt Keskriikide ja Vene valgete – toetust.

Sõja saatuse Läänerindel otsustas ameeriklaste rindelesaabumine. 1918. aasta sakslaste suurpealetung märtsist juulini nõudis sakslastelt, prantslastelt, ameeriklastelt ja brittidelt kokku veel umbes pool miljonit langenut, kuid edu ei saavutatud. Sakslaste ressursid olid ammendatud. Augustis läksid Antandi armeed vastupealetungile. Kumbki pool kaotas novembriks langenute, haavatute ja vangilangenutena veel umbes miljon meest. 29. septembril oli keiserliku armee juhtkond teavitanud keisrit ja kantslerit lootusetust rindeolukorrast ning oktoobri alguses tegid sakslased Antandile vaherahuettepaneku. Oktoobris lagunes Austria-Ungari ja vaherahu sõlmis Osmani impeerium. Kui Saksamaa linnades ja Saksa mereväebaasides algas novembri alguses ülestõus, loobus keiser Wilhelm II 9. novembril troonist. Saksamaast sai vabariik, mille esindajad kirjutasid 11. novembril alla Compiègne’i vaherahulepingule.

Sõda oli läbi,

kuid lõplikud rahulepingud sõlmiti Pariisi rahukonverentsil. Pariisi rahukonverentsil asutati ka Rahvasteliit, mis pidi hoolitsema rahu püsimise eest tulevikus. USA presidendi Woodrow Wilsoni initsiatiivil sündinud Rahvasteliit USA Kongressi toetust ei pälvinud ja ameeriklased Rahvasteliiduga ei ühinenudki. Eraldi rahulepingud sõlmiti Saksamaa, Austria, Ungari, Bulgaaria ja Osmanite riigiga. Sõjasüüdlaseks jäi Saksamaa, kes pidi tasuma kõige rängemad reparatsioonid ning likvideerima oma sõjaväe, laevastiku ja kindralstaabi, samuti loovutama Elsassi ja Lotringi, Schleswigi ning osa Sileesiast ja Preisimaast. Weimari vabariik stabiilsust ei saavutanudki ja 1933. aastal tuli võimule Hitler. Nõukogude Venemaa saavutas aja jooksul rahvusvahelise tunnustuse, võeti Rahvasteliitu ja koos Hitleri Saksamaaga olid nad 1939. aastal alanud Teise maailmasõja põhitegijad. Ameeriklased Euroopa asjust kõrvale jääda ei suutnudki ja olid külma sõja kahepooluselise maailma ühe poole liider ja sõjaline garant.

Ida-Euroopas taastati Poola ja sündis hulk uusi riike Soomest Jugoslaaviani. Noorte või taastatud riikide omavahelised suhted olid pinevad ning sõja lävel olid isegi Soome ja Rootsi Ahvenamaa ning Eesti ja Läti Valga pärast, rääkimata siis väiksematest konfliktidest ja sõdadest, mida pidasid poolakad tšehhide-slovakkide, leedulaste ja sakslastega, rumeenlased ungarlastega, jugoslaavlased itaallastega, türklased kreeklaste ja armeenlastega jt. Impeeriumide vähemusrahvad elasid läbisegi ja piiriajamisel sündinud konfliktid pingestavad mitme riigi omavahelisi suhteid kohati tänapäevani – seda nägi Euroopa veel 1990. aastate veristes Jugoslaavia sõdades.

Nõukogude Venemaa nägi oma tulevikku maailmarevolutsioonis ja lääneriigid pidasid bolševike propagandat oma sõjast väsinud ja nälgivate elanike seas reaalseks ohuks. Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola suutsid end Nõukogude Venemaa vastu kaitsta ja tähistavad nüüd oma riikide loomise või taastamise 100. aastapäeva. Teised iseseisvuse välja kuulutanud Venemaa rahvad pidid ootama NSV Liidu lagunemiseni.

______

1 Selle kohta vt nt hiljuti ilmunud põhjalikke 19. sajandi ajaloo käsitlusi: Richard J. Evans, The Pursuit of Power: Europe 1815–1914, London: Allen Lane, 2016; Jürgen Osterhammel, Die Verwandlung der Welt: Eine Geschichte des 19. Jahrhunderts, 2009, viimati München: C. H. Beck, 2016.

2 Sellest on haaravalt kirjutanud Florian Illies oma ka eesti keelde tõlgitud raamatus 1913: sajandi suvi, Tallinn: Tänapäev, 2017.

3 David Murphy, The French Army in 1918 – Winning the War, Losing the War, toim Matthias Strohn, Oxford: Osprey, 2018, 74.

4 Pool sajandit tagasi ilmunud klassikaline käsitlus on eesti keelde tõlgitud: Barbara W. Tuchman, Augustikahurid, 2. trükk Tallinn: Varrak, 2006.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: