august 19, 2011

William Browder: Inimõiguste rikkujad peaksid oma tegude tagajärgi tundma

William Browder on Londonis paikneva investeerimisfondi Hermitage Capital Management kaasasutaja ja tegevdirektor, kadunud juristi Sergei Magnitski endine tööandja ning Sergei Magnitski seaduste täitmise eest vastutavuse seaduseelnõu (Sergei Magnitsky Rule of Law Accountability Act) algataja.

William Browder on Londonis paikneva investeerimisfondi Hermitage Capital Management kaasasutaja ja tegevdirektor, kadunud juristi Sergei Magnitski endine tööandja ning Sergei Magnitski seaduste täitmise eest vastutavuse seaduseelnõu (Sergei Magnitsky Rule of Law Accountability Act) algataja.

William Browder: Inimõiguste rikkujad peaksid oma tegude tagajärgi tundma

William Browder on Londonis paikneva investeerimisfondi Hermitage Capital Management kaasasutaja ja tegevdirektor, kadunud juristi Sergei Magnitski endine tööandja ning Sergei Magnitski seaduste täitmise eest vastutavuse seaduseelnõu (Sergei Magnitsky Rule of Law Accountability Act) algataja.
William Browderiga vestles 27. juulil Iivi Anna Masso.
Te tegite Venemaal edukalt karjääri investorina ja lõpetasite Kremli avaliku vaenlasena. Kuidas teie suhted Venemaaga üldse tekkisid?
Mul on Venemaaga suhted juba perekonna kaudu. Minu vanaisa oli USA kommunistliku partei peasekretär ja elas aastail 1927–1932 Venemaal. Minu vanaema oli venelanna ja mu isa sündis Venemaal.
Teismelisena oma kommunistliku perekonna vastu mässu tõstes hakkasin tegelema äriga. Ma lõpetasin Stanfordi ärikooli 1989. aastal, mil langes Berliini müür. Kui ma püüdsin välja mõelda, mida oma eluga peale hakata, otsustasin minna Venemaale. Ma arvasin, et oma tausta tõttu oleks kena midagi kommunismijärgses maailmas ette võtta.
Kas te pidasite Venemaad eelkõige ärivõimaluseks?
Tol ajal ei aetud Venemaal üldse mingit äri. Ma läksin Venemaale puhtalt sentimentaalsetel põhjustel, oma perekondliku tausta tõttu.
Ja lõpetasite „aktivisti-investorina”, teenides oma klientidele raha võitlusega korruptsiooni vastu firmades, kuhu olite investeerinud?
1996. aastal asutasin investeerimisfondi Hermitage Fund, algkapitaliga 25 miljonit dollarit, mille taga seisid Republic National Bank of New York ja minu partner Edmond Safra. See kasvas lõpuks päris suureks, me saime suurimaks välismaiseks fondihalduriks Venemaal ja meie väärtus oli ligikaudu 4,5 miljardit dollarit. Kui me kasvasime ja ma üha rohkem Venemaasse süvenesin, leidsin, et kõiki firmasid, millesse me investeerisime, juhtisid nende juhid ebaausalt. Me avastasime, et oligarhid, kes olid enamusaktsionärid, või bürokraadid, kes tegelesid otseselt juhtimisega, varastasid neilt firmadelt miljoneid, mõnel juhul lausa miljardeid dollareid. Sai selgeks, et kui tahtsid normaalset tulu, ei saanud olla lihtsalt passiivne investor Venemaa börsiettevõtetes. Me olime päris vapustatud ja vihased, kui palju varastatakse ja kui sügav on korruptsioon neis ettevõtetes, nii et pidime midagi ette võtma. Ja me otsustasime hakata omal käel uurima, kuidas raha varastatakse, ning siis seda teavet ajakirjandusega jagama.
Me muutusime selles „kohtuekspertiisis” päris osavaks ning tegime koostööd rahvusvaheliste uudisteorganisatsioonidega, näiteks Financial Timesi, New York Timesi ja Wall Street Journaliga, teatades neile meie uurimistulemustest, kuidas raha varastatakse. Et me uurisime mõningaid Venemaa tähtsamaid ettevõtteid, nagu Gazprom, üleriiklik elektrikompanii UES ja üleriiklik hoiupank Sberbank, siis olid need tulemused rahvusvahelisele ajakirjandusele huvipakkuvad. Ka sisemaine ajakirjandus tundis meie tulemuste vastu huvi ning nii hakkasimegi lõpuks ette võtma häbistamiskampaaniaid, mis olid toona päris tõhusad.
Ja siis keelati teil 2005. aastal järsku Venemaale tulla. Miks?
Oma neli aastat olid meie kampaaniad väga edukad, sest meie huvid kattusid toonase Venemaa presidendi Vladimir Putini huvidega. Ma ei ole kunagi Putiniga kohtunud ega temaga millegi üle arutanud, aga paistis, et ta võitleb samade inimestega, kellega võitlesime meie: Venemaa oligarhid, kes varastasid raha ettevõtetest, millesse meie investeerisime, varastasid temalt võimu, kui ta võimule pääses. Nii et kui me skandaali avalikustasime, oli Putin esimene, kes oma valitsusega aitas skandaalsele käitumisele lõppu teha.
Me ei taibanud, et ta ei teinud seda sellepärast, et ta oleks tahtnud korruptsiooni kõrvaldada, vaid sellepärast, et ta soovis nõrgestada oma vaenlasi, kes lihtsalt sattusid olema ka meie vaenlased. See toimis väga ilusasti 2003. aasta lõpuni, mil Putin laskis vahistada Mihhail Hodorkovski, andis ta kohtu alla ja süüdistas kuritegudes, mida polnud tegelikult toime pandudki. Venemaa rikkaimat oligarhi vangi saates saatis Putin väga jõulise sõnumi kõigile Venemaa rikastele: kui te minuga koostööd ei tee, ootab teid vangla. Nii hakkasidki Venemaa oligarhid üksteise järel temaga päris avalikult koostööd tegema, said tema äripartneriteks.
Siis muutus minu korruptsiooni paljastav tegevus talle väga ebamugavaks, sest ma paljastasin tema äripartnerite korruptsiooni. Selle tulemusel peeti mind 2005. aasta novembris, kui ma olin elanud Venemaal juba kümme aastat ning tõusnud riigi suurimaks välismaiseks fondihalduriks, kinni Å eremetjevo lennujaama VIP-ruumis. Mind võeti 15 tunniks vahi alla ja saadeti juba järgmine päev tagasi Londonisse ega lubatud enam kunagi Venemaale naasta.
Teid nimetati „ohuks riiklikule julgeolekule”. Kas kunagi selgitati ka ametlikult, miks?
Et kogu mu äri sõltus minu Venemaal viibimisest, olin väga ärritunud ja tahtsin iga hinna eest viisaprobleemi lahendada. Briti välisminister küsis Venemaa välisministrilt Sergei Lavrovilt, miks mu viisa tühistati, ning Venemaa välisministeerium saatis mu firmasse otsust õigustava kirja. Et see otsus oli täiesti meelevaldne ja seda ei saanud põhjendada ühegi seadusega, nimetatigi mind ohuks riiklikule julgeolekule, mistõttu nad ei lubanud mind enam riiki.
Mis juhtus pärast seda teie ettevõtetega Venemaal?
Pärast seda sai mulle selgeks, et kui venelased otsustavad su käsile võtta, siis teevad nad seda mastaapselt. Nad võtavad oma vaenlased ette ning hävitavad need põhjalikult ja täiega. Peaaegu kohe pärast viisakeeldu selgus, et ma pean end kõige halvemaks ette valmistama. Esimene samm oli tuua meie meeskond Venemaalt Londonisse, et kedagi ei vahistataks, ja teiseks tuli likvideerida kõik meie varad Venemaal, et nad ei saaks neid pihta panna. Me tegime seda vaikselt järgmise poole aasta jooksul. Me tõime Venemaalt ära viimse kui sendi ja viimse kui töötaja.
Me arvasime, et sellega asi lõpeb, aga paraku nii ei läinud. 4. juunil 2007. aastal tungisid 25 siseministeeriumi töötajat minu Moskva büroosse, mis oli mul endiselt alles, kuigi tühi. Siis tegid samamoodi 25 meest Moskvas reidi mu Ameerika õigusfirmasse Firestone Duncan. Need poolsada militsionääri otsisid dokumente investeerimiskompaniide kohta, mille kaudu olime Venemaale raha investeerinud. Õigusfirmas nad leidsid need dokumendid, templid, pitsatid ja sertifikaadid ning võtsid kaasa, ehkki order ei andnud neile õigust üldse midagi kaasa viia.
Kolm kuud hiljem avastasime, et need kompaniid ei kuulugi enam meile. Need olid tühjad, mingeid varasid seal ei olnud, sest ma olin Venemaal kõik likvideerinud. Ent miilits konfiskeeris dokumendid, mida seejärel kasutati meie kompaniide uuesti registreerimiseks juba kellegi teise nimel, mehe nimel, kes oli süüdi mõistetud mõrva eest ja kelle siseministeerium oli ennetähtaegselt vabastanud. Tema nimi neil võltsitud dokumentidel andis röövitud ettevõtted nende kätte. Niisiis oli miilits sisuliselt meie ettevõtted röövinud ning me palkasime hulga juriste, et nad aitaksid lõpu teha segadusele, mida korrumpeerunud ametiisikud olid tekitanud. Üks neist oli Sergei Magnitski, 36-aastane Firestone Duncanis töötav jurist. Me tegime Sergeile ülesandeks analüüsida ja uurida, mis õieti toimub ja kuidas seda peatada.
Sergei viis läbi kuupikkuse uurimise ja ütles meile, et tõepoolest, meie kompaniid rööviti ja röövijaks oli miilits. Meie ettevõtted röövinud inimesed olid sama hooga valmis vorpinud võltslepinguid miljardi dollari väärtuses, mida meie ettevõtted väidetavalt kolmele tühjale postkastifirmale võlgnesid. Lepingud jõudsid kohtusse, kus postkastifirmad nõudsid meie käest nende põhjal miljard dollarit, ning need, kes olid meie kompaniid röövinud, saatsid kohtusse kolm advokaati (kellest me varem ei olnud midagi kuulnud) näiliselt meie röövitud kompaniisid kaitsma, kuid kaitsmise asemel need kolm libaadvokaati hoopis tunnistasid end süüdi miljardi dollari tasumata jätmises, mistõttu kohtunik otsustas nende kolme postkastifirma kasuks meilt välja nõuda miljard dollarit.
Politsei korraldas selle otsuse peale reidid meie pankadesse, otsides sealt miljardit dollarit, mida konfiskeerida. Õnneks ei olnud meie pankades Venemaal enam raha, nii et nad pidid lahkuma tühjade kätega. Me mõtlesime siis, et lugu on läbi, kuid Sergei oli kindel, et see läheb edasi. Ta soovis edasi uurida ja me olime nõus. Veel mõni kuu uurinud, teatas ta meile kõige šokeerivama uudise.
Ta ütles: „Lisaks sellele, et nad üritasid teie kapitali varastada, esitasid teie kompaniid röövinud isikud 2007. aasta detsembris maksuametile taotluse saada maksutagastust. Nende sõnul firmad, mis olid tasunud 2006. aastal maksudeks 230 miljonit dollarit, poleks pidanud seda tegema ning võltsitud kohtuotsust kasutades soovisid nad seda nüüd tagasi. Nad esitasid taotluse 23. detsembril 2007 ja juba 24. detsembril 2007 see rahuldati.” Niisiis, meie raha varastamise asemel varastasid nad lõpuks iseendalt – kamp korrumpeerunud ametiisikuid röövis 230 miljonit dollarit Vene riigilt. See oli suurim maksutagastus Venemaa ajaloos ja keegi ei esitanud ühtegi küsimust.
Me olime kindlad, et seda ei mahitatud päris ülevalt, see oli lihtsalt liiga inetu ja rohmakas operatsioon. Me arvasime, et tegemist on rühma kesktasandi ametiisikutega ja et kui me paljastame selle skeemi kogu maailmale ja valitsuse kõrgematele liikmetele, siis võetakse pahad kinni ja lugu lõpeb. Sergei abiga valmistasime ette mitu kaebust kõigile Venemaa õiguskaitseorganitele, milles kirjeldasime toimunut. Me eeldasime, et juba järgmisel päeval lendavad eriüksused pahadele kopteritega peale, aga seda ei juhtunud. Juhtus hoopis see, et järgmisel päeval lendasid eriüksused kopteritega peale meie juristidele, kõigile seitsmele, kes olid koostanud avaldused, mis me õiguskaitseorganitele esitasime.
Ma olin šokis, ei suutnud uskuda, et selline küünilisus võiks üldse olemas olla, aga tundsin hirmu ka oma juristide pärast ning tegin neile kõigile ettepaneku Venemaalt lahkuda ja tulla Londonisse, et nad ei peaks rohkem kannatama. Seitsmest juristist kuus olid sellega nõus, kuigi see neile ei meeldinud. Ent Sergei Magnitski keeldus lahkumast. Ta ütles: „Ma ei ole teinud midagi valesti, ma tunnen täpselt seadust ja ma jään kodumaale.” Ja ta jäigi ning tunnistas militsionääride vastu, kes osalesid reidil, millega konfiskeeriti dokumendid, mida seejärel kasutati tohutuks pettuseks. Ta andis tunnistuse 14. oktoobril 2008. aastal ning kuu aega hiljem, 24. novembril 2008. aastal, tulid needsamad militsionäärid, kelle vastu ta oli tunnistanud, ja vahistasid ta otse kodus naise ja kahe lapse silme all.
Teda võtsid siis kinni samad mehed, kelle korruptsiooni ta paljastas?
Täpselt. Nad jätsid ta kohtuprotsessini eeluurimisvanglasse ja hakkasid teda piinama, et ta tunnistuse tagasi võtaks. Nad panid ta algul kambrisse, kus oli kaheksa meest ja neli magamisaset, ning jätsid tuled 24 tunniks põlema, et ta magada ei saaks. See on väga tõhus piinamisviis, mis ei jäta kehale jälgi, aga mõne nädala järel ilma magamata on peaaegu kõik valmis alla kirjutama millele iganes. Nad panid ta ette dokumendi, milles ta loobub tunnistusest korrumpeerunud militsionääride vastu ning tahtsid, et ta tunnistaks hoopis ennast süüdi kuriteos, mille ta oli paljastanud.
Seda ta ei teinud?
Kunagi ei või teada, kuidas keegi sellises olukorras käitub, keegi ei tea, kui vastupidav ja põhimõttekindel suudetakse olla. Ma ei usu, et Sergei isegi seda teadis, enne kui ta sellesse olukorda sattus. Me saime aga teada, et ta on uskumatult aus ja põhimõttekindel inimene ja ehkki rampväsinud, oli talle oluline olla aus iseenda vastu, tunda ennast ausa inimesena, ning ta ei kirjutanud alla. Nad viisid ta üle kütteta kambrisse – detsembris ja Moskvas, kus ta peaaegu külmus surnuks. Siis viidi ta üle kambrisse, kus polnud tualetti, vaid auk põrandas. Nad jätsid teda pidevalt ilma veeta või ei andnud kuni kolm päeva süüa. Kuue kuuga jäi ta haigeks. Ta kaotas 20 kilogrammi. Tal diagnoositi kõhunäärmepõletik ja sapikivid. Vanglavõimud otsustasid, et ta vajab operatsiooni, mis määrati 1. augustiks 2009.
Nad nõudsid Sergeilt endiselt valetunnistusele allkirja, aga kui palju teda ka füüsiliselt ei mõjutatud, jäi ta endale kindlaks. Nädal enne kavandatud operatsiooni otsustasid nad talle keeldumise eest kätte maksta ning selle asemel, et lubada ta operatsioonile, viisid nad ta vanglast, kus olid olemas ravivõimalused, Butõrkasse, mis on üks jubedamaid kohti Venemaa vanglasüsteemis. Butõrkas ei olnud mingeid võimalusi operatsiooni sooritamiseks.
Ja lõpuks ta surigi?
Tema olukord aina halvenes. Ta kirjutas iga päev taotlusi eri inimestele õigussüsteemis, et saada meditsiinilist abi. Ta kirjutas oma advokaadi abiga kakskümmend taotlust uurijale, kohtunikule, vanglaametnikele ja peaprokurörile, milles palus ravi. Kõiki tema taotlusi eirati või lükati need tagasi ning ta tervis aina halvenes, kuni 16. novembril ööl tabas teda kriis. Alles siis viidi ta Butõrkast eeluurimisvanglasse, kus oli haigla. Ent selle asemel, et ravida, tõmmati talle selga hullusärk, seoti voodi külge, kambrisse tuli kaheksa valvurit, kes hakkasid teda kumminuiadega peksma, samal ajal kui meedikud ootasid tund ja kaheksateist minutit ukse taga, kuni ta lõpuks suri. Ta oli 37-aastane.
Te olete andnud mõista, et see on ainult üks juhtum, et kogu süsteem on läbinisti kuritegelik.
Seda laadi asju juhtub Venemaal iga päev. Kuid antud juhtumis on midagi väga ainulaadset: Sergei oli nii vapper, et kirjutas kõik võimudele esitatud kaebustes üles. Ta kirjutas 358 vahi all veedetud päeva jooksul 450 kaebust ja kuigi võimud eirasid neid kõiki, andis tema advokaat meile nende koopiad. Nii on meie käsutuses uskumatu dokumentaalne ülestähendus kõige kohta, mis temaga juhtus. Nii võime me jagada seda lugu kogu maailmaga, et kõik teaksid, mis ja kuidas tegelikult toimus. See on täiuslik hetkvõte kogu sellest maailmast, nii et see, mis juhtus Sergeiga, sümboliseerib seda, mis juhtub Venemaal ka kõigi teistega.
Tema surmapäeval andsime ühe neist 450 kaebusest, kenasti kirjutatud 40-leheküljelise kirja, milles selgitati, mis juhtus Sergeiga, üle Venemaa peaprokurörile Juri Tšaikale. Kui me selle avalikustasime, luges seda Novaja Gazeta ega uskunud oma silmi: tundus, nagu see oleks kirjutatud 1937. aastal Stalini puhastuste ajal. Aga oli selle kirjutanud Sergei Magnitski 2009. aastal.
Nad otsustasid selle avaldada esiküljel ja nimetasid seda „Sergei vanglapäevikuks”. See puudutas tõsiselt venelaste hinge, sel moel, nagu polnud puudutanud teiste inimeste lood. Venemaal valitseb ühiskondlik kokkulepe, et kui hoiad end eemal poliitikast ja strateegilistest tööstusharudest ega ole seotud Tšetšeeniaga, siis võid nautida autoritaarse režiimi vilju. Sergei oli selle ideaalne näide: ta oli jurist, kes ostis igal hommikul tassi kohvi ning istus siis maha ja hakkas maksuküsimustega tegelema. Kõige järgi otsustades elas ta lihtsat mugavat elu, nagu üks noor Venemaa spetsialist peakski elama.
Aga et Sergei töötas vale kliendi kasuks ja juhtus olema siiras patrioot, kisti ta normaalsest keskklassi ülakihi elust välja ning piinati 358 päeva jooksul aeglaselt surnuks. Venelased, kes seda kuulsid, ei suutnud seda uskuda. Nad olid vapustatud, kõik mõtlesid, et ka nad ise võivad ühel päeval sattuda Sergei Magnitski asemele. Seepärast ütlesid paljud võimude kohta avalikult ebamugavaid asju – lugu oli nende silmis liiga kaugele läinud. See asetas president Medvedevi väljapääsmatusse olukorda. Ta oli öelnud, et asub võitlema juriidilise nihilismiga, ja äkitselt seisis tema ees kõige hullem juriidiline nihilism, mida üldse võib ette kujutada.
Kuidas võimud sellele olukorrale reageerisid?
Kui Sergei suri, ei jäänud presidendil muud üle, kui lasta tema surma uurida. 21 kuud hiljem on ainuke tulemus see, et kaht arsti on süüdistatud tema ebapiisavas ravis. Niisiis on nad püüdnud kogu asja ajada kahe haiglas töötanud arsti kraesse. Nad ei ole uurinud ühtegi uurijat, kes lubasid piinamist, ega prokuröri, kes panid kaebused kalevi alla, ega kohtunikku, kes teadlikult hoidsid teda vahi all ja keelasid talle meditsiiinilise abi osutamise, ehkki teadsid, et ta on haige ja teda pole mingit põhjust kinni hoida. Nad ei ole uurinud kedagi, kes panid toime metsikud maksukuriteod, nii et mingit õigust ega õiglust pole jalule seatud. On ka päris selge, et põhjus peitub selles, et kogu asi jõuab välja Venemaa valitsuse kõrgeima tasandini, nii et kui nad tõepoolest teeksid seda, mida nad peaksid tegema, langeks valitsus.
Siis tulitegi te välja Sergei Magnitski seaduste täitmise eest vastutavuse seaduseelnõuga, et avaldada Venemaa valitsusele survet väljastpoolt?
Meile oli selge, et kogu režiim on nii läbi ja lõhki kriminaalne, et nad ei saa ühtegi neist kuritegudest korralikult menetleda isegi siis, kui on olemas kõige ilmsemad tõendid. Ainuke viis mingitki õiglust saavutada oli taotleda seda väljaspool Venemaad. Küsisime endalt, millist laadi õiglust me võiksime saavutada. Osaliselt on asi selles, et enamik kuritegusid on Venemaa Föderatsiooni pädevuses. Kuid me arvasime, et neil, kes Venemaal inimeste elusid rikuvad ja rahva raha varastavad, on sama vähe usaldust raha hoidmise vastu Venemaal kui kõigil teistel, nii et kui nad on raha pihta pannud, viivad nad selle Venemaalt välja ning nad tahavad reisida mujal maailmas ja hoida oma raha mujal kui Venemaal. Sestap otsustasime, et kui pahad seda tahavad, siis teeme nende elu vähemalt raskemaks.
Nii alustasimegi kampaaniat, mis kestis veidi üle aasta ja mille käigus me püüdsime saavutada kaht asja: võtta neilt inimestelt võimalus reisida tsiviliseeritud riikidesse, lastes nende viisad tühistada, ning piirata raha kulutamise võimalusi, lastes nende varad Läänes külmutada. Need olid meie kaks eesmärki ning me algatasime USA Kongressis seaduseelnõu, mida nimetatakse Sergei Magnitsi seaduste täitmise eest vastutavuse seaduseks. Selle esitamist toetas 20 senaatorit, kelle seas oli nii demokraate kui ka vabariiklasi, ning mis kehtestab viisasanktsioonid ja külmutab varad neil inimestel, kes tapsid Magnitski ja kes olid seotud kuritegudega, mida ta avastas, või nende inimeste varjamisega.
See on seadus, mis puudutab ka teisi inimõiguste jõhkraid rikkujaid. Huvitav on see, et seaduseelnõu on alles Kongressil arutusel, aga just äsja (26. juulil) hüppas meie paati USA valitsus ning teatas, et juba dokumentides nimetatud, 60 Venemaa ametiisikul, kes olid seotud Sergei piinamise ja surmaga, on edaspidi keelatud Ameerika pinnale astuda.
Kas see tähendab, et seadus on de facto juba jõustunud?
See tähendab, et administratsioon on võtnud selle, mida me Senatile ette panime, ning kehtestanud selle ühepoolselt, seadust ära ootamata. Nad ei ole veel asunud varasid külmutama, aga on tõkestanud nende inimeste reisimisvõimaluse ja see on ametlik, see on tõeline, see juba kehtib. See ei tähenda, et me ei suruks seadust läbi, sest seaduses on asju, mida ei ole veel tehtud: selle jõustumisel külmutataks nende varad Ameerikas ning see käiks ka teiste inimõiguste rikkujate kohta. Meie eesmärk ei ole ainult õiglus Sergei suhtes, vaid Sergei pärandi loomine, kehtestades enneolematu, tema nime kandva seaduse, mis karistaks Venemaa inimõiguste rikkujaid. Me tunneme, et see on vähemalt pisike samm õiges suunas, nii et tema surm ei ole mõttetu.
Kas te usute, et seadus läheb millalgi läbi?
Ma olen päris kindel, et läheb.
Venemaalt on juba kõlanud protestid. Miks nad peaksid seisma vastu võitlusele korruptsiooniga ja kurjategijate karistamisele, kui neil on endal korruptsioonivastane programm?
See on selge Venemaa reaktsioonist, milles ähvardatakse lõpetada koostöö Iraaniga ja Põhja-Korea küsimustes või sõjalise transiidi osas Afganistani: kui venelased on nii mures oma kurjategijate kaitsmise pärast, on ilmne, et kogu nende režiim on kuritegelik. Kui Venemaa on valmis rikkuma oma suhteid Ühendriikide ja Euroopaga 60 korrumpeerunud ametiisiku kaitsmise nimel, siis see ütleb, et kogu süsteem on läbi ja lõhki korrumpeerunud. See on väga tähtis ja seda peaksid kõik tähele panema. Selles avaldub nende tõeline pale.
Aga EL? USA on nüüd de facto kehtestanud viisakeelu, aga EL paistab suhtuvat sellesse märksa tõrksamalt, kuigi Euroopa Parlament on viisakeeldu toetanud.
Kõik suhtusid esmalt tõrksalt, ka USA. Ma pöördusin riigidepartemangu poole 2010. aasta aprillis ja palusin neil kehtestada viisakeelu 60 ametiisikule, kes olid seotud Magnitski juhtumiga. Nad keeldusid. Seejärel kirjutas neile ametlikult ja avalikult senaator Benjamin Cardin ning riigidepartemang keeldus. Nüüd, aasta hiljem, teatas riigidepartemang avalikult, et nad on kehtestanud neile viisakeelu. Nii et see ei loe, mida konkreetne bürokraat praegusel hetkel ütleb. Ma olen kindel, et EL kehtestab samuti neile viisakeelu, sest see juhtum on nii mustvalge ja nii sümboolne, et eurooplastel ei ole valikut, kui nad tahavad üldse usaldusväärsust säilitada.
Nii et on vaid aja küsimus, millal EL sarnase seaduse kehtestab?
Mind kutsuti aru andma Hollandi parlamendi väliskomisjoni ette. Nad koostasid resolutsiooni, mis loeti Hollandi parlamendis ette ja milles kutsuti Hollandi valitsust kehtestama viisakeeldu ja varasid külmutama. See pandi hääletusele ja kogu demokraatlikult valitud parlament hääletas üksmeelselt selle poolt, 150 poolt ja ei kedagi vastu. Hollandi välisminister püüab praegu venelastega kenasti läbi saada, nii et ta on väga ebamugavas olukorras. Ma ei tea, kui kaua suudab ükski välisminister seista vastu rahva tahtele, enne kui ta kaotab töö või hakkab ajama õiget asja. Ma loodan, et sama toimub kogu Euroopas.
Euroopa Parlament võttis möödunud aasta detsembris vastu resolutsiooni, milles kutsus Euroopa Nõukogu sama tegema. Seni pole seda juhtunud. Ma üritame seda teoks teha, sest nii on õige. Inimesed, kes takistavad tegemast seda, mis on kõlbeliselt õige, peavad enda tegevust õigustama demokraatlikult valitud rahvaesindajate ees.
Kui Sergei Magnitski seaduste täitmise eest vastutavuse seadus kehtestatakse enamikus lääneriikides, siis mida see tähendab Venemaale? Kas see muudab Venemaad?
Jah, muudab, sest Venemaal on mitmeid õiguskaitseametnikke, kellel on lastud ülemuste eest kuritegusid toime panna. Vastutasuks saavad nad natuke raha, nende ülemused saavad palju raha ja ametnikele garanteeritakse kaitse. Kui aga äkki nende bossid ei suuda enam garanteerida kaitset väljaspool Venemaad, mõtlevad nad hoolikalt järele, kas ikka tasub sel määral riskida. Kui nad ei saa karistamatult tegutseda, ei ole selliseid garantiisid võimalik anda ja mõned vähemalt mõtlevad korralikult järele. Ma usun, et see avaldaks inimõiguste olukorrale Venemaal tohutut mõju, kui inimõiguste rikkujad peaksid tõepoolest tagajärgi tundma.
Kui teie sammudel võivad olla väga tõsised tagajärjed kogu Venemaa süsteemile, kas te ei karda siis omaenda julgeoleku pärast?
Kõik, kes teevad midagi tähtsat ja revolutsioonilist, riskivad oma julgeolekuga. Ma teen seda sellepärast, et see on tähtis ja mind sunnib seda tegema Sergei Magnitski mälestus. Ma ei peatu ja ma ei kiika üle õla tagasi, ma vaatan otse ette.
Mida ütleksite neile, kes sooviksid praegu Venemaal äri ajada?
Ma ütleksin, et see sisaldab nii suuri riske, mida ei või ette näha ka kõige hullemas õudusunenäos.
Kas viimasel paaril aastal pole asjad paremaks läinud?
Asjad on muutunud dramaatiliselt halvemaks.
Kas järgmise aasta valimised võivad muutusi kaasa tuua?
Minu meelest ei ole valimisprotsess demokraatlik, nii et ma ei suuda ette kujutada, et need tooksid kaasa muutusi. Ma ei usu, et midagi paraneb, sest kogu mittedemokraatliku valimisprotsessi eesmärk on status quo säilitamine. Muutust ei too võltsvalimised, muutusi toob see, kui juhid, kes ei tegutse oma riigi huvides, kaotavad kontrolli oma rahva üle. Aga see ei juhtu nende endi poolt määratud ajal ja moel.
Kas loodate kunagi uuesti Venemaale pääseda?
Ma elasin Venemaal kümme aastat ning kohtasin seal tõeliselt imelisi, sooje, kõvasti tööd rügavaid, ausaid, korralikke inimesi. Ma usun, et sel 141 miljoni elanikuga maal langeb 140 miljonit inimest tõepoolest heade inimeste kategooriasse. Aga on ka mõned pahad, mõned kurjategijad, kes on praegu riigi okupeerinud, ja seepärast ma loodan, et ühel päeval kuritegelik režiim lõpeb ning ma võin taas suhelda heade vene inimestega.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar