Washingtoni ja Moskva suhted Obama-ajastul

Venemaa ja USA suhetes on järsult kahanenud ideoloogia osakaal, mis vältimatult andis tooni 1990. ja eriti 2000. aastatel. Pärast George W. Bushi administratsiooni lahkumist ei ole Valgest Majast enam peaaegu üldse kõlanud hinnanguid Venemaa demokraatia ja inimõiguste olukorrale. Isegi vastav aruanne, mida koostab igal aastal Ühendriikide Riigidepartemang, oli sel aastal päris rutiinse iseloomuga ja jäi Moskvas peaaegu tähelepanuta.

Juulikuise Venemaa-visiidi ajal demonstreeris Barack Obama verbaalse ja poliitilise ekvilibristika kõrgklassi, et öelda välja see, mida ta on kohustatud ütlema õiguste ja vabaduste kohta, samas mitte kahjustades vastastikuse mõistmise tekkimise võimalust põhimõttelistes küsimustes. See õnnestus tal hästi – Venemaa juhtkonna rõõmuks, kes võib ennast nüüd tunda juba piisavalt enesekindlana, et tõstatada küsimus demokraatia avatusest ja täiustamisest. Tõsi, sellisele küsimuseasetusele pole seni veel midagi konkreetsemat järgnenud.

See pööre ei puuduta muidugi ainult Venemaad. Obama kabinet loobus otsustavalt “demokraatia levitamise” ideest, mis kujutas endast tema eelkäijate tegevuse ideelist telge. Põhjus on ilmne: neokonservatiivse kursi tulemused olid nii haledad, et Barack Obama ees seisis vajadus kas või mingil määral parandada vabariiklaste tekitatud kahju. Niisuguses olukorras ei saa enam mõeldagi ideaalide propageerimisele: Ameerikal on tarvis koostööd tohutu hulga välispoliitiliste probleemide lahendamisel ning selleks on vaja enda poolele tõmmata kõik, kes võivad lahendusi pakkuda, sõltumata nende ühiskondlik-poliitilisest korrast.

Venemaa ei seisnud juhuslikult Obama uue kursi esmatähtsusega ülesannete nimekirjas. Praeguse administratsiooni strateegid leidsid, et kõigi raskesti lahendatavate probleemide seas on suhete silumine Venemaaga esiteks kõige lihtsamini teostatav (progress on ilmselgelt palju tõenäolisem kui näiteks Lähis-Ida puhul) ning teiseks võib anda head eeskuju teistele.

Washingtoni strateegid leidsid, et kõigi raskesti lahendatavate probleemide seas on suhete silumine Venemaaga esiteks kõige lihtsamini teostatav ning teiseks võib anda head eeskuju teistele.

Paistab, et Obama ei eksinud. Venemaa-Ameerika suhetes on mitmeid teemasid, mis tõotavad kiireid tulemusi eriliste kaotusteta kummalegi poolele.

Esiteks käib see strateegilise tuumarelvastuse piiramise uue kokkuleppe kohta, mis peab asendama 2009. aasta detsembris aeguvat START-1 lepingut. Selle teema ümber on võimalik ehitada kõlav ja kasutoov kampaania: kaks tuumasuurriiki otsustavad taas vähendada oma arsenali ning kutsuvad teisi eeskuju järgima. Kärpimise reaalse mahu osas võib alati kokku leppida arvude peale, mis ei nõua kummaltki poolelt õieti mingeid järeleandmisi. Lõppeks ei usu ju tuumasõja reaalsust isegi kõige agressiivsemad pistrikud. Samas on tuumarelvastuse kärpimine sümboolse tähenduse poolest väga võimas ressurss. Lõhkepäid ja rakette jääb nii Venemaale kui ka USAle endiselt väga palju, mistõttu kosmeetilisi kärpeid teha pole kuigi suur kunst.

Teine temaatika puudutab raketitõrjesüsteemi Kesk-Euroopas. Tehniliselt lõpuni välja töötamata, strateegiliselt mõttetust, kallist ja poliitiliselt provokatiivsest projektist on igas mõttes ideaalne loobuda. See ei tähenda veel lahtiütlemist raketitõrje ideest endast, ei peata selle tehnilist arendamist ega välista kilbi teket edaspidi, kuid annab võimaluse teha kena žest ja oodata vastusamme. Venemaal usuvad paljud, et Washington oleks nagunii tühistanud Bushi-aegse algatuse, aga sellest hoolimata hindas Moskva žesti ja tundis end kohustatuna sellele vastama. Nähtavasti kõige rohkem avaldas Kremlile mõju see, et Ameerika president tegi tõepoolest oma lubaduse teoks. Eelmise administratsiooni ajal oli Venemaa jõudnud juba harjuda vastupidisega.

Tõsi, kui USA riikliku raketitõrjesüsteemi, see tähendab projekti, mille eesmärk on kaitsta Ameerikat ja tema sõjalis-poliitilisi liitlasi, arendamine kestab edasi, siis jõuame juba lähitulevikus taas samasuguse vastasseisuni, mida võisime näha kõigest aasta eest. Selle lahendus saab peituda ainult ühise raketitõrjesüsteemi loomises, millest kõneldakse juba nii Moskvas, Washingtonis kui Brüsselis. Kui kõlanud avaldused just tuulde ei lenda, võib suhetes ees oodata fundamentaalne pööre.

Kolmandaks tuleb mainida Afganistani probleemi. Siin on Venemaa ja USA (nagu õigupoolest kõigi maailma- ja piirkondliku poliitika tähtsamate osapoolte, sealhulgas Iraani) huvid kui mitte otse kattuvad, siis väga lähedased. Keegi ei ole huvitatud sellest, et Kabulis tõuseks taas võimule Taliban. Seepärast ei käinud sõjalise transiidi võimaldamine Ameerika õhujõududele, milles leppisid Moskvas kokku presidendid Medvedev ja Obama, sugugi vastu Venemaa sihtidele ning andis soodsa võimaluse näidata üles head tahet.

Obama kabinet loobus otsustavalt „demokraatia levitamise” ideest, mis kujutas endast tema eelkäijate tegevuse ideelist telge.

Tõsi, praktilises poliitikas lähtub Venemaa pigem seisukohast, mis näeb ette võimalust mööda Ameerika ja NATO tegevuse toetamise Afganistanis, kuid samal ajal valmistumise olukorraks, mis võib piirkonnas tekkida pärast nende lahkumist. Sellega on seotud katse muuta Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon pelgalt “Venemaa sõprade klubi” asemel teovõimsaks sõjalis-poliitiliseks alliansiks.

Väljaspool neid kolme teemat, mis on küll olulised, aga ei ammenda ei Moskva ega Washingtoni päevakava, on vastastikuste suhete arenemine palju ebakindlam. Heaks näiteks, milliste objektiivsete raskustega põrkavad Venemaa ja USA kokku vastastikuse mõistmise otsimisel, on Iraani ümber kujunenud olukord.

Venemaa seisukoha jäigenemine Iraani küsimuses, mida võis täheldada käesoleva aasta sügisel, sai kahtlemata tõuke Barack Obama raketitõrjesüsteemi Poolasse ja Tšehhisse paigutamise osas langetatud otsusest. Moskva pidas tõepoolest vajalikuks vastata positiivselt sõbralikule žestile. Ent üks asi on teatada sanktsioonide põhimõttelisest toetamisest, hoopis teine aga läbi rääkida nende sisu üle. Kui Washington ootab Venemaa positsiooni radikaalset muutumist, peab ta pettuma. See ei ole seotud Moskva sooviga valmistada Ameerika partneritele meelehärmi ega isegi mingi erilise sümpaatiaga Iraani suhtes. Venemaa ja Ühendriigid lihtsalt lähtuvad oma poliitika kujundamisel täiesti erinevast kontekstist seoses suhetega Iraaniga. Ameerika vaatab olukorda globaalsest, Venemaa piirkondlikust vaatenurgast.

USA seisukohalt on peamiseks probleemiks, mis ületab kõiki teisi mäekõrguselt, Iraani tuumarelva omandamise võimalus. Selle tulemuseks oleks ohu järsk kasvamine Iisraelile, doominoefekt kogu Lähis-Idas arvatavasti massilise (Saudi Araabia, Egiptus, Türgi, võib-olla veel keegi) tuumariigi staatuse poole püüdlemisega ning lõpuks ka oht, et Ameerika mõju maailma võtmetähtsusega piirkonnas hakkab vähenema. Panuseid suurendab veel enam see, et Iraani takistamine tuumarelva omandamisel on seatud kogu Ameerika poliitika keskmesse. Kui see aga siiski peaks teoks saama, annaks see tõsise löögi üliriigi mainele, mis omakorda õõnestaks Ühendriikide globaalset positsiooni.

Venemaa peab samuti tuumarelvaga Iraani väga ebameeldivaks ja soovimatuks ilminguks, aga kaugeltki mitte nii katastroofiliseks nagu ameeriklased. Moskva seisukohalt on Iraan naabruses asuv piirkondliku tähtsusega riik, kelle mõju aina kasvab. Nõukogudejärgsel ajal on Venemaa koostöökogemused Iraaniga olnud pigem positiivsed: ühised pingutused kodusõja lõpetamiseks Tadžikistanis, samuti Iraani vaoshoitus Tšetšeenia sõdade suhtes.

Kui heita pilk Ühendriikide ja Venemaa välispoliitiliste prioriteetide nimekirjale, selgub, et need on struktuurilt ja geograafialt sarnased, kuid erinevad tunduvalt sisu poolest.

Kõige selle juures on Iraanil päris suured võimalused tekitada probleeme Venemaa huvipiirkonnas – piisab, kui mainida ikka veel reguleerimata Kaspia mere staatust. Niisiis tähendaks tülliminek Iraaniga vaid täiendavat tasakaalu rikkumist Venemaa piirialadel. Ja pealegi, kui Moskva ei usu praegu, et Venemaa võiks olla Iraani rakettide tõenäoline sihtmärk, siis suhete halvenemine muudaks selle juba palju usutavamaks.

Hoolimata Venemaa ja USA objektiivsetest erimeelsustest seoses Iraani probleemiga märgib juba selle arutusele võtmine suhete uut alust. See peitub piirkondlike huvide ühtlustamises.

Kui heita pilk Ühendriikide ja Venemaa välispoliitiliste prioriteetide nimekirjale, selgub, et need on struktuurilt ja geograafialt sarnased, kuid erinevad tunduvalt sisu poolest. Mõlema maa tähelepanu keskmes on piirkondlikud konfliktid, millest mitmel on potentsiaali kerkida globaalseks. Nimekirjad siiski ei kattu. Washingtoni silmis on tähtsaimad Iraan, Afganistan, Lähis-Ida olukorra reguleerimine, Põhja-Korea. Moskva seab rõhu Ukrainale, Kesk-Aasiale ja Kaukaasiale. Ameerika prioriteedid leiab ka Venemaa nimekirjas, aga tunduvalt tagapool – ning vastupidi.

Ei Moskvas ega Washingtonis mõisteta seda, et kogu regionaalset paletti tuleb käsitleda ühtses kontekstis, et ainult siis tekib igal konkreetsel juhul palju enam manööverdamisruumi. Asi ei ole isegi seostes ja vahetusvõimalustes, see on palju õigem juba puhtmetoodiliselt, sest kui üldistada olemasolevaid konkreetseid ülesandeid, selitub välja üks kindel põhielement: stabiilsuse tagamine Euraasias, kus ühes NSV Liidu ja ideoloogilise vastasseisu kadumisega haihtus ka kogu süsteemi koos hoidev telg.

Ühendriikide käsutuses on endiselt teiste riikidega võrreldamatud võimalused rahvusvahelise elu mõjutamiseks. Aga kui paradoksaalne see ka ei tundu, ei saa Washington, kellel on kogu maailmas terve hulk ametlikke liitlasi, täna strateegilistes küsimustes õieti kellelegi tõsiselt toetuda.

Võtame näiteks niinimetatud laiema Lähis-Ida ehk piirkonna, mis määrab 21. sajandi algul kogu maailmapoliitika kulgu. Traditsiooniliselt USA jäägituteks liitlasteks peetavad riigid – Pakistan, Türgi, Iisrael, Saudi Araabia – on praegu Ameerika poliitika seisukohalt pigem lisaraskuste allikad kui partnerid probleemide lahendamisel. Kõik mainitud riigid ootavad Washingtonilt enamat, kui on ise valmis vastu andma.

Omaette nähtus on suhted Euroopaga. Kui jätta vahest kõrvale Suurbritannia, ei ole Vana Maailm valmis riskima selle nimel, et aidata Ameerikal tugevdada oma globaalseid positsioone. Afganistani põhjal otsustades pole kuigi usutav seegi, et NATOt õnnestub ümber kujundada kogu maailma puudutavate probleemide lahendajaks.

Sedamööda, kuidas maailma strateegiliste huvide kese kandub Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda, kerkib USA ette küsimus, kuidas käituda Euroopaga. Kõigele lisaks ei ole Obama administratsioon seni veel langetanud otsust, milliseid suhteid arendada Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kes traditsiooniliselt esinevad Ameerika mõju edasikandjana Vanas Maailmas.

Kui jätta vahest kõrvale Suurbritannia, ei ole Vana Maailm valmis riskima selle nimel, et aidata USA-l tugevdada oma globaalseid positsioone.

Ameerika peamiseks poliitiliseks väljakutseks on õige mudeli leidmine suhetes Hiina Rahvavabariigiga. Kriis ei ole jätnud puudutamata Hiinatki, kuid ta on säilitanud kõige tormilisemalt areneva riigi seisundi. Maailma tabanud majanduslangus näitas, kui tihedalt on omavahel seotud Ühendriigid ja Hiina. See sõltuvus on aga pigem negatiivset kui positiivset laadi ning mõlemad pooled püüavad süvendamise asemel sellest hoopis vabaneda. Loomulikult on USA-l olemas kindlapiiriline suhetesüsteem kogu Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, kus peamisteks liitlasteks on Jaapan, Lõuna-Korea ja Austraalia. Kõik need maad aga langevad üha suuremasse majanduslikku sõltuvusse Hiinast ning pealegi on nad pigem julgeoleku tarbijad kui tootjad.

Juba 21. sajandi algul endast märku andnud ülemaailmsed poliitilised suundumused, mida kriis on veelgi süvendanud, sunnivad Washingtoni pingsalt otsima uusi võimalusi koostööks teiste suurjõududega. Sellesse konteksti paigutuvad ka suhted Venemaaga.

Hoolimata tervest reast nõrkustest, mis ähvardavad riigi edasist arengut, on Venemaa maailmas üks väheseid, kus endiselt pühendutakse strateegilisele mõtlemisele ning kel jagub võimalusi ja oskusi kasutada jõudu. See muudab Moskva nii Washingtoni võimalikuks vastaseks kui ka võimalikuks oluliseks partneriks.

Partnerluse nimel peavad mõlemad pooled väljuma varasematest epohhidest pärandiks jäänud ideoloogiliste arusaamade raamest. Suhetes domineerib nulltulemusega mängu loogika, vastastikusi huve arvestatakse minimaalselt. Kuid huvide kooskõlastamine on võimalik, sest paljude huvide puhul on prioriteet erinev ning mõlemad pooled võivad teha järeleandmisi

enda seisukohalt ebaolulisemates küsimustes, et saavutada oma huvide täitumine eluliselt tähtsate probleemide osas. Reaalne on see aga ainult siis, kui külma sõja inerts loovutab lõplikult koha mõistmisele, et 21. sajandi maailm on sootuks teistsugune nii USA-le kui ka Venemaale.

Vene keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane