Wales – Venemaa 1 : 0

Walesi rahvuskoondisel ei ole seni  olnud õnne Venemaad võita, mistõttu guugeldades taolist jalgpalli mängutulemust ka ei leia. Ma pean piltlikult silmas hoopis 4.-5. septembril k.a Walesis toimunud NATO tippkohtumise otsuseid, mis  ühel või teisel viisil on Venemaale väga ebameeldivad ning kinnistavad Vladimir Putini režiimi poliitika, selle ambitsioonide ja avantüüride strateegilist kaotusseisu. Seda vähemalt peale külma sõja lõppu NATOga liitunud riikide strateegilisel suunal.

Algtõe juurde tagasi

Tasub meenutada, et Põhja-Atlandi allianss loodi 1949. aastal nimelt Venemaalt (tol ajal NSV Liidu impeeriumi kuues) lähtuvale otsesele sõjalisele ja ideoloogilisele ohule vastu seismiseks. Et Vene tankid, mis olid Berliinis, Varssavis ja Prahas, Tallinnast rääkimata, ei jõuaks La Manche’i äärde. Allianss püsis ühtse ja tugeva müürina vaatamata Charles de Gaulle’i ustepaugutamisele või Türgi-Kreeka pingetele.

Läänemaailm triumfeeris külma sõja lõppedes ning nõukogude impeerium kukkus kokku. NATO mitte ainult ei jäänud püsima – erinevalt kiiresti lagunenud Varssavi paktist –, vaid algatas lisaks oma peaülesandele, kollektiivkaitsele, uued strateegilised tegevussuunad. Esimene neist oli oma territooriumi väliste sõjaliste operatsioonide läbiviimine, olgu albaanlaste genotsiidi lõpetamiseks või islami fundamentalistide terrorismi vastu võitlemiseks Afganistanis. Teiseks alustas NATO partnerlussuhteid ja koostööd paljude riikidega, sh Venemaaga, kellega sõlmiti 1997. aastal NATO-Vene suhete alusdokument. Ja mis meie jaoks kõige olulisem, allianss jätkas oma avatud uste poliitikat, võttes organisatsiooni liikmeks liberaalse ja demokraatliku läänemaailmaga ühiseid väärtusi jagavaid riike, sealhulgas Eesti. Need väärtused on nüüd taas eriti tähelepanuväärselt aktuaalsed vähemalt president Obama jaoks, kes külastas Tallinna just sellisel foonil vahetult enne Walesi tippkohtumist.

NATO tuleb peale pikki ja kurnavaid aastaid Afganistanis oma raison d’être juurde tagasi.

Kuid nüüdseks on alliansi ajaloos alanud uus etapp, nagu ka läänemaailma ja Venemaa vahelistes suhetes üldisemalt. Sõjaline koostöö Venemaaga on praktiliselt peatatud, ideoloogiline vastasseis teravneb ning NATO tuleb peale pikki ja kurnavaid aastaid Afganistanis oma raison d’être juurde tagasi. Murelikult nenditakse, kes selgemalt, kes rohkem läbi lillede, et Putini Venemaa on siiski – nagu Balti riigid ja Poola ei ole väsinud aastaid järjest korrutamast – reaalne oht Euroopa julgeolekule. Mis tähendab seda, et nn “rinderiigid” ehk liitlased, kes on oma geograafilist asukohta arvestades kõige hõlpsamini Venemaa poolt rünnatavad, peavad kiiresti saama tugevamate NATO liitlaste poolt piisavalt tõhusat sõjalist abi, mis heidutaks Putinit. Või vähemalt paneks teda sügavalt kukalt kratsima enne, kui ta järgmise sõjalise avantüüri ette võtab.

Alusdokument, mis kehtib edasi ajaloo prügikastis

Venemaa on kõige jõhkramal viisil röövinud Krimmi, suveräänse naaberriigi osa, ning seejärel alustanud laiemat agressiooni Ukraina vastu ilmselge eesmärgiga Kiievi poliitilise kursi ümberpööramiseks ja Kremli tahtele allutamiseks. Või vähemalt, lähimas perspektiivis, tugevaks kannakinnitamiseks Ida-Ukraina aladel, et Kiievi uut võimu igakülgselt kurnata ja alistuma sundida. Sellises kontekstis läksid liitlased Walesi tippkohtumisele, seistes dilemma ees, kas NATO-Vene alusdokument üldse maksab enam midagi või  tuleks see hoopis tühistada. Putin on selle alusdokumendi ilmselgelt ajaloo prügikasti visanud, nagu ka 1975. aasta Helsingi lõppakti, 1994. aasta Budapesti memorandumi jpm. Mitmed liitlased nõudsid õigustatult nüüdseks oma mõtte minetanud alusdokumendi ametlikku tühistamist, kuid Angela Merkel Riiat külastades nii ei arvanud. Selline poliitiline samm, mis reaalselt ei muudaks enam midagi, oli tema jaoks liig mis liig. NATO peab alusdokumendist punkthaaval ja täpselt kinni pidama, mis sest, et Venemaa vilistab selle peale.

Põhja-Atlandi allianss loodi 1949. aastal nimelt Venemaalt (tol ajal NSV Liidu impeeriumi kuues) lähtuvale otsesele sõjalisele ja ideoloogilisele ohule vastu seismiseks

Selle alusdokumendi saagal polekski mingit erilist tähtsust, kui Walesis ei oleks väga täpselt jälgitud, et idapoolsete liitlaste kaitse tugevdamise meetmed ei läheks vastuollu alusdokumendi sõnastusega. Et Walesi tippkohtumise otsuste tulemusena ei tekiks Eestis, Lätis jm teiste liitlaste panusena “märkimisväärseid vägesid”, rääkimata alalistest NATO baasidest, mille pärast võiks Venemaa  “õigustatult” ärrituda. Vaadates Prantsusmaa ja Saksamaa liidrite sõnumeid Venemaa ning teisalt Balti riikide ja Poola suunal, tundub, nagu nad ütleksid meile: “Ärge segage meie asjaajamist Venemaaga, meil on seal suure(ma)d huvid mängus. Me hoiame oma targa, diplomaatiale keskenduva poliitikaga parimal viisil ära sõjalise ohu alliansi liikmetele. Me panustame teie kaitsesse ja olge sellega rahul.” Paraku, kui Venemaa võidab Ukrainat, on selline poliitiline skeem üha enam ebausutav. Kardan, et Putiniga koostöös ei ole võimalik Ukrainat poliitiliselt “jagada” ehk rahuldavat modus vivendi’t leida, veel vähem selle riigi suveräänsust kindlustada ning territoriaalset terviklikkust taastada. Lõpuks, ajaloo prügikastis vedelevas alusdokumendis seisab, et Venemaa on NATO strateegiline partner. See on praeguses olukorras seda enam kentsakas, et Venemaa on selgelt defineeritud kui suurim sõjaline oht alliansile.

Meie sõjaline kaitse üha tugevneb

Tõepoolest, nii nagu tabavalt konstateeris Eerik-Niiles Kross, avaneb alates 1994. aastast Eestile  kuidagi müstiliselt iga kümne aasta järel ainulaadne ajalooline aken, mis võimaldab oma julgeolekut ja sõjalist kaitset oluliselt suurendada. Käimasolev protsess algas õigupoolest juba Krimmi kiire annekteerimise järel. Olin kümmekond aastat tagasi osaline Ämari lennuvälja esialgsete projektide läbirääkimistes ning meenutan, kuidas seejärel Eesti kaitseministeerium nägi aastaid vaeva, et suures osas ka teiste NATO riikide rahade eest ülimoodsalt renoveeritud õhuväebaas võetaks aktiivselt kasutusse. Putin n-ö lahendas selle küsimuse kõigest mõne päevaga, raiudes läbi ka Leedu tõrksuse Gordioni sõlme, ning varsti oli kohal nii palju lennukeid, et lennuvälja parkimisplatsile rohkem ei mahtunud. USA president Barack Obama kinnitas Tallinnas ja Walesis, et Ämari õhuväebaasis hakkab asuma ka USA poolt juhitav regionaalne õhuväe väljaõppekeskus, kuhu ameeriklased plaanivad tuua ka oma üksuse – seda lisaks NATO õhuturbemissioonile ning seda teostavatele hävituslennukitele. Paremat lahendust me vaevalt oleksime saanud loota.

Teiseks, juba aastaid tagasi loodud NATO kiirreageerimisväele (ingl k: NATO Response Force, NRF) tuleb lisa tegutsemisvalmiduses olevate vägedena hoopis kiiremini. Kaitseminister Sven Mikser allkirjastas koos Suurbritannia, Läti, Leedu, Taani, Norra ja Hollandi ministritega ühiste kavatsuste leppe, mille alusel riigid alustavad ettevalmistusi uue sõjalise kiirreageerimisjõu ehk ühendekspeditsiooniväe loomiseks. Selle suuruseks on kavandatud umbes 7000 sõjaväelast kõigist kolmest väeliigist.

Kolmandaks, liitlaste, kuid eriti USA kohalolek on otsustava tähtsusega. Ameeriklased on kohal – kolmes Balti riigis ja Poolas paikneb igaühes üks maaväe kompanii. Varsti võib oodata ka tõsisemat raskerelvastust, nt raskeid lahingutanke, kuid ka teiste liitlaste, nt taanlaste või sakslaste tulekut. See kõik maksab, kuid – parafraseerides Battle of Britain’i aegseid üleskutseid – ükski rahasumma ei ole liiga suur, kui kaalul on meie vabadus ja iseseisvus. Eestis kohapeal olevate liitlasvägede hulk, lisaks meie kaitseväele ja Kaitseliidule, ei pruugi olla igas olukorras piisav, kuid selleks ju luuakse ühendekspeditsioonivägi jms. Lisaks paigutatakse tõenäoliselt Eestisse teatud hulk liitlaste sõjalist varustust ning parendatakse vastuvõtva riigi toetuse osutamiseks vajalikku taristut, et võimalikult hõlbustada liitlasvägede kiiret saabumist, liikumist ja tegutsemist. Poola president Bronislaw Komorowski kinnitas EU Observeri teatel, et “uute rajatistena vajatakse baaside asemel uusi lennuvälju, masinaparke, relva- ja varustusladusid”.  Tõepoolest, me ei vaja külma sõja aegseid suuri ja ülikalleid baase, mis oleksid   kergemini rünnatavad.

Poola president Bronislaw Komorowski kinnitas EU Observeri teatel, et „uute rajatistena vajatakse baaside asemel uusi lennuvälju, masinaparke, relva- ja varustusladusid”.

Neljandaks, Läänemere piirkonnas hakkavad alalise valmisoleku tagamiseks peaaegu pidevalt toimuma NATO õppused. Venemaa on näidanud, et suudab küllalt suured ja kiiresti korraldatud sõjalised õppused sobival hetkel muuta samade jõudude baasil aktiivseks ründetegevuseks, millele tuleb reageerida mitte päevade, vaid tundide jooksul. Lisaks muud hübriidsõja elemendid, nn “rohelised mehikesed” jne.  Pidevad õppused ja liitlaste suurendatud kohalolek moodustavad heidutusfaktori, mida Putin ei saa enam alahinnata. Balti riigid ja Poola ei ole oma  geograafilise asendi tõttu kergesti kaitstavad, kuid ka mitte enam nii lihtsalt rünnatavad. Venemaa peab nüüd arvestama lisaks poliitilistele ja majanduslikele tagajärgedele ka tugeva sõjalise vastupanuga.

Ja lõpuks, Eesti sai Walesis veel ühe töövõidu, valdkonnas, milles me – pisiriigina! – olema esinenud täiesti võrdselt suurliitlastega: küberkaitse. Eesti kaitseväe küberlaborist saab NATO ametlik harjutusväli.

Euroopa Liit – Venemaa 0 : 1

Prantsusmaa president François Hollande otsustas enne Walesi tippkohtumist vähemalt ühe kuu võrra edasi lükata esimese ülimoodsa ja võimsa Mistral-klassi helikopterikandja nimega Vladivostok üleandmise Venemaale (s.t teha seda novembri asemel mitte enne detsembrit). See küll ei puudutanud otseselt Walesis ametlikult arutatud ja otsustatud küsimusi, kuid oli mõistagi oluline, vajalik ja oodatud samm, eriti nende liitlaste pealinnades, kus kõige enam kardetakse – ja põhjendatult – Venemaa agressiivse poliitika jätkumist. Mitmes pealinnas kiirustati Hollande’i otsust tervitama. See tundus olevat Prantsuse senises poliitikas põhimõtteline pööre ning igati positiivne areng, eriti enne Walesi tippkohtumist Venemaa poolt üha enam pingestatud olukorras ning ELi poolt eesseisvaks nädalavahetuseks kavandatud uute ja hoopis karmimate sanktsioonide taustal. Kuid võta näpust, see oli kõigest halenaljakas mõnepäevane katse säilitada oma nägu, sest piisas Kiievi telegrammilisest teatest, et Minskis on saavutatud vaherahu kokkulepe nn separatistidega – mis nüüdseks ei pea enam mitte kuidagi moodi –, kui Hollande tõttas entusiastlikult oma eelmist otsust Mistrali kohta tühistama. Lisades, et ta veel mõtleb oktoobri lõpuni. Mõtleb mida?

Kuniks Putin püsib võimul ning kujundab ja teostab jätkuvalt Venemaa agressiivset poliitikat, pole meil muud valikut kui pidevalt oma sõjalist kaitset tugevdada.

Teisalt tõttas Saksamaa kantsler Angela Merkel samuti kibekähku teatama, et praegu pole enam tarvis uusi Venemaa-vastaseid sanktsioone, mis on nüüdseks välja töötatud ja riiulisse pandud, rakendada. Kas Merkel ja Hollande tõesti usuvad, et Putini või tema hüpiknukkude (nn separatistide liidrid, kes on muide teatanud, et nad ei loobu “iseseisvusest”) agressiivne poliitika on muutumas Euroopale (tervikuna) ja USAle vastuvõetavaks?

Prantsusmaa ja Saksamaa mängivad oma mängu (ütleme malet) üha enam Putini mängu (ütleme kabe) reeglitega. Sellepärast pidi Hollande oma ratsukäigu tagasi võtma ning Merkel tõttas – täiesti võimalikus matiseisus Putinile – oma nuppe võimalikult algseisu viima. Hollande’i kannapöörded kõigest paaripäevase vahega ei ole tõsiseltvõetav poliitika, nagu ka Saksamaa kantsleri innustus võtta kinni kuitahes väheusutavast (ja kontrollitavast) õlekõrrest, et mitte “karistada” Venemaad. Kui Putin elab selle kriitilise olukorra üle, siis mitte niivõrd tänu oma relvajõududele ja väidetavale populaarsusele kodumaal, vaid pigem eespool kirjeldatud  silmakirjalikule malemängule kabereeglite järgi. Ja siis võib Putin julgelt tulevikku vaadata ning rahulikult järgmise ohvri välja valida. Sest Ukraina on juba Kremli altarile toodud.

Kokkuvõtteks

Eesti võib  sellega, mida NATO on juba teinud ja plaanib meie turvalisuse ja kaitse tagamiseks teha, rahul olla. Nagu Pauli Järvenpää Postimehe veergudel õigesti ütles, allianss hakkab meile ära tasuma. Teisalt, kuniks Putin püsib võimul ning kujundab ja teostab jätkuvalt Venemaa agressiivset poliitikat, pole meil muud valikut kui pidevalt oma sõjalist kaitset tugevdada. Ukraina saatus ei ole veel otsustatud, kuid Euroopa Liit peaks võtma NATOst eeskuju ja Venemaa suunal rohkem solidaarsust ning kindlameelsust üles näitama. Vastasel juhul läheb NATO ja ELi Venemaa-suunalise tegevuse sünergia raisku ning probleemide lahendamise asemel lükatakse need lihtsalt edasi.