Vostok-2018 strateegiliste sõjaliste õppuste analüüs: alternatiivne vaatenurk

11.–17. septembril peeti Venemaa Kaug-Idas (ja osades Siberi piirkondades) „suurimad operatiiv-strateegilised sõjalised õppused“, mida Moskva on pärast 1981. aastat korraldanud. Lisaks Venemaa vägedele võtsid õppustest osa ka Hiina (3200 sõjaväelast) ja Mongoolia väed (täpsustamata arv), mis andis manöövritele rahvusvahelise staatuse. Käesoleva analüüsi eesmärk ei ole uurida õppusi mitte eraldiseisva sündmusena, vaid koostoimes suundumustega, mis on Venemaa sõjandust alates 2010. aastast iseloomustanud.

Vostok-2018 esmapilgul

Venemaa ettevalmistused „kaasaegse sõjaajaloo suurimateks õppusteks“ algasid mitu kuud enne tegelikku sündmust rohke intensiivse väljaõppe ja ülevaatustega. Ainuüksi augustis alustati Põhjamere laevastiku ning Ida ja Kesksõjaväeringkonna ootamatute ülevaatustega (внезапная проверка). Oluline on märkida, et eriväljaõpete raames (kokku 16) pandi erilist rõhku operatiivteabe kogumisele, raadioelektroonilisele sõjapidamisele, sõjalisele pettetegevusele (маскировка), moraalsele ja psühholoogilisele väljaõppele (üks Vene relvajõudude väljaõppe põhiprioriteete¹) ning materiaal-tehnilistele varudele (материально-техническое обеспечение). Ettevalmistavad toimingud / väljaõpe korraldati meelega võõral maastikul, mis tähendab, et sõdurid ja nende ülemused pidid näitama üles loomingulisust ja tundmatu keskkonnaga kiiresti kohanema. Lisaks massilisele mobilisatsioonile (21 üksust Venemaa Föderatsiooni 10 haldusjaotuses) ja territoriaalkaitsevägedele (üksused moodustati Lõuna ja Kesksõjaväeringkonnas ning toimetati Ida sõjaväeringkonda)², tõi ettevalmistav etapp esile võtmeelemendid, mida tuli eelseisvate õppuste käigus tegelikult harjutada.

Samal ajal oli just eelseisva sündmuse ulatus kõige olulisem element, mida Moskva soovis välisvaatlejatele demonstreerida. Venemaa relvajõudude kindralstaabi ülema Valeri Gerassimovi sõnul pidi Vostok-2018 hõlmama muu hulgas järgmisi jõudusid³:

• 297 000 sõjaväelast;
• üle 1000 lennuki, kopteri ja erineva mehitamata õhusõiduki;
• 36 000 tanki, jalaväe lahingumasinat, soomussõidukit;
• 80 laeva ja abilaeva;
• Iskander-M operatiiv-taktikalisi raketikomplekse;
• S-400 Triumf õhutõrje relvasüsteeme.

Venemaa esitatud arvud panid kohalikke ja välisvaatlejaid ettearvatult tõmbama paralleele Moskva seniste suurimate strateegiliste õppustega: Zapad-1981, Zapad-2013 ja Vostok-2014. Avaldatud arvud tõendasid praeguste õppuste silmanähtavat paremust, võrreldes nii kõigi 1991. aasta järgse Venemaa kui ka isegi NSVLi⁴ korraldatutega: Zapad-81 jaoks saadi 264 miljoni elaniku seast, kellest viis miljonit olid sõjaväelased, kokku „vaid“ 100 000–120 000 sõjaväelast.

Vaatamata kuvandile (mille on oskuslikult kujundanud meedia ja ametnikud), võis Vostok-2018 tegelik missioon erineda sellest, mida Venemaa soovis näidata.

Lubades rakendada Vostok-2018 käigus peaaegu kolmandikku oma relvajõudude isikkoosseisust, oli Venemaa sõjalis-poliitilise eliidi eesmärk kasutada manöövreid, mille „stsenaarium hõlmab paljusid konflikte, mis sobituvad üheainsa plaani alla“⁵ tõendusena Venemaa valmisoleku kohta osaleda väidetavalt kehvasti kaitstud ja alarahvastatud idapiiril ulatuslikus sõjalises konfliktis mis tahes vastase vastu ja kõigis konflikti strateegilistes sfäärides.

Vostok-2018: fookused

Vaatamata kuvandile (mille on oskuslikult kujundanud meedia ja ametnikud), võis Vostok-2018 tegelik missioon erineda sellest, mida Venemaa soovis näidata. Praegusi õppusi hinnates ei tohi eirata Venemaa sõjalise mõtte üldist trajektoori pärast ebastabiilsuse puhkemist Lähis-Idas (araabia kevad). Venemaa sõjaliste ekspertide ja strateegide kirjutiste analüüsid näitavad selgelt silmanähtavat kallutatust vastasseisu asümmeetriliste vormide⁶ suunas, et tõhusalt võidelda tehnoloogiliselt arenenuma ja sõjaliselt võimsama vastase vastu võrgusõja tingimustes. See tähendab, et kui Venemaa teeb tõepoolest ettevalmistusi sellist tüüpi vastasseisu jaoks (seda on selgelt näha nii teooriast kui ka praktikast), ei sobitu ulatusliku konflikti harjutamine (Venemaa aktiivselt väljakuulutatud visioon) üldse Venemaa käitumise loogikasse. Õppusi hinnates tuleks selgelt eristada manöövrite käigus harjutatavaid põhielemente ja nähtavat kuvandit (mida on kujundatud retoorika, geograafilise ulatuse ja osalevate relvajõudude tohutult suureks puhutud arvuga), mis on täielikult kooskõlas Venemaa / Nõukogude Liidu sõjalise pettetegevuse tehnikaga, mida kasutatakse potentsiaalse vastase segadusse ajamiseks. Kui nimetatut arvesse võtta, saab Vostok-2018 õppusi vaadelda alljärgnevalt.

Mehitamata õhusõidukid ja robotid – need Süürias kasutatud elemendid on Venemaa strateegide arvates võtmetegur tulevastes konfliktides edu saavutamiseks.

1. „Infosõja lahinguvälja“ osa. Enamik mainekaid sõjaanalüütikuid nõustub, et Venemaa liialdab tahtlikult ja tohutult õppustel osalevate jõudude suurusega. Prominentne sõjaväeekspert Aleksandr Goltz iseloomustas asjassepuutuvaid arvandmeid kui „rabavalt absurdseid“⁷, mida kinnitab ka asjaomaste Venemaa sõjaväeringkondade tegelik võimekus (nii inimjõu kui ka varustuse poolest). Võttes arvesse Venemaa nähtavaid haavatavusi Siberis ja Kaug-Idas (alarahvastatus ja võrdlemisi väike sõjaline võimekus), oli manöövrite eesmärk näidata, et Venemaad huvitab võrdselt nii tema lääne- kui ka idatiiva turvalisus ja et ta on jätkuvalt Aasias kõige arvestatavam sõjaline tegija (ilmne sõnum USAle, Jaapanile ja Lõuna-Koreale), kes on võimeline transportima massiliselt vägesid ja varustust sõjatandrile, kui olukord peaks eskaleeruma. Samas ei oleks täielikult õige väita, et sõnum on määratud ainult eespool nimetatud riikidele. Võttes arvesse ilmset ebavõrdsust (eriti majandusliku võimsuse ja demograafia poolest) tekkivas „liidus“ Pekingiga, tuleks Hiinat pidada veel üheks (kuigi olemuselt teistsuguseks) sõnumi adressaadiks. On selge, et Venemaa teeb jõupingutusi ja tahab näidata, et Peking ei saa kõnealuste strateegiliste komponentide nõrkusi (mis ei kao kuhugi) võtta ettekäändena, käsitlemaks Moskvat nõrgema partnerina. Hiina vägede ettekavatsetud kaasamine pidi demonstreerima, et Venemaa saab osade komponentide puudujääke kompenseerida sõjalise võimekusega, mis muudab Moskva Pekingiga võrdväärseks. Teisest küljest väidavad tunnustatud Vene militaaranalüütikud sõnaselgelt, et nn infosõja arengud on tulevastes sõjalistes konfliktides Venemaa jaoks otsustavad. Nimelt tuleks teabega seotud psühholoogiliste operatsioonide (teabekonflikti nn mittesõjaline komponent) edukust käsitleda pöördelise aspektina, mis aitab vähendada sõjaliselt/tehnoloogiliselt arenenuma vastase võrgukeskse sõjapidamisega seotud eeliseid. Kõnealune „teabeaspekt“ (mida venelased on paljudel eelnevatel juhtudel edukalt katsetanud) on kogunud Vostok-2018 raames erilist tähtsust.
2. „Süüria kogemuse“ oluline katsepolügoon. Tegelikult selgus õppuste selline maht eelnevalt Kesksõjaväeringkonna juhataja kindralleitnant Aleksandr Lapini kommentaaridest⁸ ja seda kordas manöövrite ajal Ida sõjaväeringkonna juhataja kindralpolkovnik Aleksandr Žuravljov.⁹ Sellega seoses tuleb rõhutada kolme strateegilist dimensiooni. Esiteks raadioelektroonilise sõjapidamise võimekus, mida Vene strateegid peavad uut tüüpi sõjapidamise oluliseks elemendiks. Antud kontekstis olid võrdselt tähtsad lokaalsed arengud ja õppused, mis korraldati Kesksõjaväeringkonna territooriumil, kus suurte raadioelektroonilise sõjapidamise manöövrite käigus võeti peamisest toimumiskohast kaugel ja soovimatute pilkude (sh Hiina) eest peidetuna kasutusele unikaalsed raadioelektroonilise konflikti vahendid (mõned esimest korda).¹⁰ Teiseks mehitamata õhusõidukid ja robotid – need Süürias kasutatud elemendid on Venemaa strateegide arvates võtmetegur tulevastes konfliktides edu saavutamiseks.¹¹ Kolmandaks keskmise suurusega rünnakrühmade operatsioonid („uut tüüpi“ õhurünnakrühmad¹²).
3. Logistika (vägede transportimine) ja massilise mobilisatsiooni harjutusala. Eespool nimetatud aspektid moodustasid Venemaa ja Nõukogude Liidu sõjaajaloo kahe põhiprobleemina õppuste kolmanda peamise samba. Sisuliselt soovis Venemaa simuleerida „pendlilaadset“ tegutsemist, mille käigus siirdakse relvajõud kiires korras kaugele sõjatandrile.

Jätkuvad jõupingutused ülitäpse ründevõime väljaarendamiseks, milles pööratakse erilist rõhku raketitõrjele. Nimelt suutsid Venemaa relvajõud (mis on varustatud selliste süsteemidega nagu S300 ja S400 pikamaa maa-õhk raketisüsteemid, Buk keskmaa ja Tor lühimaa maa-õhk raketisüsteemid, nagu ka Pantsir-S1 keskmaa maa-õhk raketisüsteemid) õppuste raames „luua integreeritud mitmekihilise õhutõrje/raketitõrje süsteemi, mida juhitakse ühest Ida sõjaväeringkonna territooriumil asuvast keskusest“¹³, toetudes ulatuslikult Venemaa relvajõudude Süürias saadud kogemustele.¹⁴

Vostok-2018: probleemid ja puudujäägid

Vaatamata Venemaa sõjaliste ekspertide kommentaaridest kostnud juubeldustele „unikaalsete ja Läänest palju paremate mobiilsuse ja relvajõudude rakendamise võimekuste kohta“¹⁵ tõi Vostok-2018 esile mitu nõrka kohta, mis muudavad eelnevad oletused kaheldavaks.

Esiteks kriitilise taristu probleem. Mainekad Vene allikad on väitnud, et tegelikult ei olnud vägede mobiilsus väga suur ning on ka järgnevatel aastatel endiselt strateegiline probleem. Näiteks märgiti, et „kui vägede siire oleks leidnud aset reaalse sõjalise tegevuse tingimustes, oleks vaenlane (ennetavate rünnakute kaudu) piiranud Venemaa transpordivõimalusi, nii et kasutada oleks saanud ainult Siberit läbivat raudteed, kuna Venemaal pole püsivat ühendust Kaug-Idaga“.¹⁶ Seega näib strateegilise kommunikatsiooni ja transpordi probleem olevat Venemaa peamine puudujääk.

Mainekad Vene allikad on väitnud, et tegelikult ei olnud vägede mobiilsus väga suur ning on ka järgnevatel aastatel endiselt strateegiline probleem.

Teiseks sõjalise õhutranspordi probleem. Võttes arvesse taristu jätkuvat nõrkust, tuleks vägede siirmisel panna rõhku sõjalisele õhutranspordile. Sellegipoolest näitasid manöövrid, et võimekust on vähe ka selles valdkonnas. Nimelt tõestas Vostok-2018, et Venemaa relvajõududel ei ole piisavalt Mil Mi-8A, Mi-26 ja Mi-24-tüüpi koptereid.¹⁷ Praktikas tähendab see, et probleem, mille tõi 2003. aastal välja varasem õhujõudude komandör, NSV Liidu kindralpolkovnik ja kangelane Vitali Pavlov, vajab veel lahendamist.¹⁸ Seda raskendab tõsiasi, et Venemaa ja Ukraina poliitiliste suhete kokkuvarisemise tõttu pärast 2014. aastat on Venemaa Mi-26 tootmisega seotud plaanid majandussidemete ja sõjalise tehnilise koostöö kokkuvarisemise tagajärjel peatatud: Mi-26 jaoks kriitilise tähtsusega elemente toodetakse Ukrainas ja Venemaa pole võimeline neid enne 2025. aastat täielikult asendama.

Vostok-2018: kes on liitlane ja kes sihtmärk?

Võib-olla kõige olulisem Vostok-2018 külg hõlmab kaht omavahel seotud aspekti: Venemaa nägemust tulevas(t)est vastas(t)est ja potentsiaalsest sõjatandrist / lahingutegevuse toimumiskohast. Võttes arvesse peamisi alasid/valdkondi (teave, raketitõrje, kiirtransport / vägede siirmine ja territoriaalkaitse koos vasturünnaku elementidega) ning konflikti stsenaariumi (kiire üleminek kaitselt rünnakule), on potentsiaalne vastane tehnoloogiliselt arenenud / arenenum pool, kellel on plaanis korraldada võrgusõja operatsioone.

Seoses sellega tuleb Hiina välistada kahel põhjusel. Esiteks oleks potentsiaalse vastase kaasamine (ja temaga mõnede Süürias saadud tähtsate õppetundide jagamine) Moskva poolt strateegiline prohmakas, mida on praegustes oludes väga raske ette kujutada. Teiseks tuleb eespool nimetatud punkte arvesse võttes rõhutada, et Hiina rahvaarmee ei saa relvajõudude arengu praeguses etapis uhkeldada strateegilistes konfliktivaldkondades Venemaast parema võimekusega (vaieldavalt on ainus erand mehitamata õhusõidukid¹⁹), mis tähendab, et Venemaa relvajõudude kindralstaap ei näe, et Hiina võiks plaanida võrgusõja pealetungi.

Siinkohal on vaja lähemalt vaadelda arenguid, mis toimusid 15. septembril Bamburovo rannal (Primorski piirkonnas), kus Venemaa korraldas dessandi ja otsustava tähtsusega vasturünnaku, mida toetas 200 ühikut sõjalist tehnikat.²⁰ Kolm sellega seotud tegurit – operatiivülesande olemus, maastik ja tundmatud pinnavormid – võivad heita rohkem valgust sellele, keda peab Venemaa potentsiaalseks vastaseks ja millises piirkonnas võib tegelik konflikt aset leida. Näib et Vostok-2018 üks eesmärke (muidugi lisaks teistele) võib olla vägede treenimine vasturünnakuks Läänemere piirkonnas, mille lõppeesmärk on võtta Venemaa relvajõudude kontrolli alla Taani väinad ning kehtestada kontroll Läänemere vesistu üle.