Võlg on võõra oma

Mis on täna Euroopa rahanduspoliitika probleem ja kuidas Eesti selles seoses paistab?

Euroopa ja kogu läänemaailma rahanduse peaprobleem on täna valitsuste suur võlakoorem. Lihtne on märgata, et Eesti oma mõneprotsendilise võlakoormaga on suurest õnnetusest kõrvale hoidnud.

Meil vedas. Meie rahanduse alguses me lihtsalt ei saanud talutavatel tingimustel raha laenata. Mäletan hästi, millistel röövellikel tingimustel meile raha pakuti. Pidime toime tulema oma jõududega. See oli suur vedamine.

Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Võlg on võõra oma. Need eesti rahva vanasõnad on Eesti rahanduspoliitika kujundajatele alati abiks olnud. Seletada rahvale, et pole mõistlik ega aus panna oma lapsed ja lapselapsed oma tegude eest maksma, on olnud võimalik ja rahvas on edukalt vastu seisnud laenuõhutajate energilisele propagandale.

Majanduskriis Lääne majanduses on toonud ilmsiks veel palju muudki ebameeldivat seoses valitsuste suure võlaga. Valitsuste võlga on ju pidevalt vaja uute laenamistega katta, refinantseerida. Olid ajad, kus see oli rahanduselu tavaline ja probleemitu valdkond. Valitsuste võlakirju osteti meeleldi ja soodsatel tingimustel. Täna on mõnedel riikidel raske leida panku, kes soodsatel tingimustel valitsustele raha laenaksid. Intressid on hiiglaslikud. Kujutage ette, et teie võlg on sama suur või isegi suurem kui teie aastapalk ja te ei tea, kui palju peate oma võla teenindamiseks maksma, täna on see juba rohkem kui üks kuupalk aastas. See ajab iga eelarvetegija hulluks.

Keskmine EU-27 ettevõtte tulumaksu määr on viimase 10 aasta jooksul alanenud umbes üks protsendipunkt aastas.

Valitsuste suur võlg ei lase ka panku vajalikul viisil reformida. Suur võlgnik on panga suur probleem. Euroopas tähendab see, et Kreeka ja Iiri valitsuste võlg ja Iiri pankade probleemid on ka Saksa, Prantsuse ja Suurbritannia pankade suur probleem. Iirlased (valitsus, Iirimaal toimivad ettevõtted, ka vahendusettevõtted jne) on näiteks Saksa pankadele võlgu 138,6 miljardit eurot ja Suurbritannia pankadele 148,5 miljardit eurot (nn exposure). Itaalia võlg Prantsuse pankadele on koguni 418,9 miljardit eurot. Kasutada maksejõuetuse väljakuulutamist kui ühte võimalikku (minu arvates üsna loomulikku) abinõu majanduse korrastamiseks on võimatu, sest see tähendaks nii rahvusvaheliste pankade kokkuvarisemist kui suuri kaotusi pensionifondidele ja sellega koos majanduskatastroofi.

Valitsuste võlga ei saa radikaalselt reformida, sest siis kukuvad pangad kokku, panku ei saa korrastada, sest nende bilanssides on valitsuste võlakirjad tähtsal kohal.

Kas siis üldse mitte mingil tingimusel ei võiks valitsused raha laenata? See küsimus on väga oluline minu praeguses vastutusalas. Taristu vajab investeeringuid, vajab ka riiklikke investeeringuid, riiklikke garantiisid uute taristuobjektide käikulaskmiseks.

Olen sel teemal palju arutlenud omaaegse naabriga komisjoni koosolekulaua taga, Mario Montiga, ja paljude teistega. See on suur teema ka aruteludes stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriumide üle. Ühest küljest – kulu on ikka kulu. Kui kulude jaoks tuleb tuludest puudu, tuleb raha kusagilt juurde leida. Et laenamist kontrolli all hoida, peab teatud kontrollimehhanism olema ja ma ei poolda SKP kriteeriumide lõdvendamist. Aga ka 3% puudujääk on puudujääk. Ja taristu rahastamiseks on riigi toetust tarvis.

Võtmeküsimused on, mis tingimustel laenu saadakse ning kes ja kuidas laenu tagasi maksab.

Ükski erainvestor ei investeeri ilma kindluseta, et saab oma raha tagasi ning teenib sellelt kasumimarginaali. Ükski pank ei anna laenu, kui pole kindel, kes ja kuidas laenu tagasi maksab. Kas on see praegune ja tulevane maksumaksja, meie lapsed ja lapselapsed või on see taristu kasutaja – nii praegune kui tulevane. Ehitame me ju transpordi infrastruktuuri mõttega, et seda kasutavad ka meie lapsed. See on üks teema, kus selgus on hädatarvilik. Mõnedes riikides on kasutusel mõlemad mudelid (nt riigirahadega, sh laenudega ehitatud teed ning tasulised kiirteed). Olen veendumusel, et taristu arendamiseks võivad valitsused  küll võlgu teha, aga tagasi peab selle võla maksma tulevane taristu kasutaja. See tähendab, et autoteede eest maksavad kasutajad, lennuväljade eest reisijad jne. Praegu maksab autoomanik Eestis n-ö kasutustasu kaudselt ja vaid osaliselt läbi kütuseaktsiisi, aga ei seosta seda ümberehitatud või laiendatud konkreetse maanteelõigu kasutamisega. Paljudes riikides aga puudub igasugune seos kütuseaktsiisi ja teedeehituse rahade vahel.

Taristu tasude poliitika saab olema üks tuleviku rahanduspoliitika võtmeküsimusi. Tempora mutantur et nos mutamur in illis. Aeg muutub ja meie koos temaga. Rahanduspoliitika on viimase 20 aasta jooksul palju muutunud ja pole kahtlust, et ka järgmise 20 aasta jooksul tulevad olulised muutused. Kunagi pole hea sõdida möödunud sõdu. Peab suutma tulevikku vaadata. Pakun mõned rahanduspoliitika elemendid, mis muutustes olulised saavad olema.

Maksumaksja tasku pole lõputult suur. See arusaam, paljudele Euroopa valitsustele ikka veel harjumatu, saab olema väga tähtis. Tasakaalus eelarve taotlus on ja saab olema lähikümnendite rahanduspoliitika juhtmõtteks.

Tulumaks kui ühiskonna sotsialistliku ümberkorraldamise üks peamisi vahendeid vajub tagaplaanile. Euroopa Liidus on praegu Eesti eeskuju järginud 6 „uut” liikmesriiki, kus ei ole enam astmelist tulumaksu (koos Venemaa, Serbia, Ukraina, Albaania, Montenegro ja Valgevenega on n-ö Euroopas 12 riiki + Gruusia, Kasahstan, Türkmenistan, Kõrgõzstan ja Mongoolia. Üleüldse on maailmas 34 „flat tax” riiki ja territooriumi ning neist 28 rakendasid selle pärast Eestit),  ning kõik riigid on langetanud tulumaksu määrasid ja vähendanud tulumaksu astmete arvu. Keskmiselt on muutused suured, näiteks keskmine EU-27 ettevõtte tulumaksu määr on viimase 10 aasta jooksul alanenud umbes üks protsendipunkt aastas ja on praegu 23,2%. Võrdluseks 1999. aasta number – 33,5%. Käesoleval aastal on mõned riigid kriisiprogrammide raames seda trendi üksikisiku tulumaksu osas küll murdnud, aga see on ajutine. Samas, ettevõtte tulumaksumäära alanemistrendi finantskriis ei murdnud. Hoopis vastupidi, 2010. aastal mitmed liikmesriigid (Kreeka, Ungari, Leedu, Tšehhi ja Sloveenia) alandasid seda veelgi. Innustav on lugeda Tony Blairi mõtteid tulumaksu  kohta ajast, kui ta asus Briti Tööparteid reformima (90ndate keskpaik).

Euroopa ja kogu läänemaailma rahanduse peaprobleem on täna valitsuste suur võlakoorem.

Keskmine ELi tarbimismaksumäär oli aastatel 1995–2008 väga stabiilne (~22%), samas viimasel paaril aastal tingituna finantskriisist on käibemaksu ja aktsiisimäärad tõusnud. Praegu moodustab energiakomponent tarbimismaksudest ca 3,3 protsendipunkti ning igast neljateistkümnest maksutulu eurost vaid üks laekub keskkonnamaksudest. Aga olen kindel, et kõige uuenduslikum osa rahanduspoliitikas saab lähiaastail olema energiamaksustamine ja keskkonna säästlikule kasutamisele suunatud rahanduspoliitika. Loomingulised jõud erinevate riikide majanduspoliitika peakorterites pakuvad välja uusi ja paindlikke lahendusi.

Loomulikult peab iga rahanduspoliitika muudatus olema poliitiliselt vastuvõetav, mis tähendab kombineeritud lahenduste, pakettide väljatöötamist. Kui nähakse ette keskkonnamaksude ja igasuguste taristu kasutustasude tõstmist, on loomulik, et tuleb kaaluda rahandusliku koormuse langetamist mõnes muus valdkonnas. Kõige rohkem räägitakse Euroopa Liidus vajadusest vähendada tööjõu maksustamist.

Taristu kasutamise eest maksmine läheb maksumaksjate õlgadelt kasutajatele. Rohkem tasu autoteede kasutamise eest peaks tähendama kütuseaktsiisi langust.

Sotsiaalvaldkonna rahanduses tulevad suured muutused. Millised – seda on raske öelda. Aga ka selle valdkonna probleemide lahendamisele on suunatud suured loomingulised ja poliitilised jõud.

Euroopa Liit on suur ja keeruline. Pidevalt on kusagil mingid valimised, millel on mõju ka liidus toimuvale. Hästi tuntud on Luksemburgi pea- ja rahandusministri Jean-Claude Junckeri ütlemine: „Me teame, mida on vaja teha riigi valitsemiseks, aga enne on vaja võita valimised.“

Valimised on poliitiline tegelikkus, millest ei saa ega tohi mööda vaadata. See pole ka põrandaalune ega halvamaineline tegevus. Järgmise aasta algul tulevad erakorralised valimised Iirimaal. Ametisolev valitsus peaminister Brian Goweni juhtimisel on saanud parlamendi heakskiidu järgmise aasta karmile eelarvele. Gowen ise arvab, et see eelarve toob tema erakonnale ja talle endale valimistel täieliku hävingu. Kas nii läheb, seda näeme. Läti peaministrit Valdis Dombrovskist käsitleti alguses nagu ohvritalle, kes hukkub tuldsülitava lohe (= rahva) pahameele leevendamiseks. Ta esitas karmi rahandusliku kokkuhoiukava. Ei mingeid vedelaid lubadusi. Ja võitis valimised. Enne majanduskriisi, aastail 2007-2008 vajus Hollandis peaaegu olematusse kunagine oluline valitsuspartei VVD (Vabaduse Partei). 2010. aasta valimistele läks see erakond rahanduslikku kõvakäelisust jutlustades, mis üleüldise nutu ja hala taustal mõjus naeruväärsena. Partei võitis valimised ja tema liider Mark Rutte on nüüd peaminister.

Poliitika ja riigivalitsemine ei ole tsirkus ja valijad ei ole tsirkusepublik.

„Aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, tsirkus alati jääb!” Aarne Oidi laul „Tsirkus” Heli Läätse esituses ei võitnud levilaulude võistlust, kuna võimumehed nägid selles poliitikat halvustavat allteksti. Lapsena käisin tihti tsirkuses, kuna minu isa mängis etendusi saatvas orkestris. (Tsirkusetelk oli umbes praeguse Tallinna Kaubamaja taga.) Tsirkuseetenduses on kõige tähtsam hea kloun. Kui pole head klouni, publik tsirkusesse ei tule.

Poliitika ja riigivalitsemine ei ole tsirkus ja valijad ei ole tsirkusepublik. Rahanduspoliitika on see, kus pole (või on õige vähe) mängulist elementi. Ja rahvas ei ole rumal, ta suudab tõsiste asjade ja tsirkuse vahel vahet teha.

Valimiseelsetel perioodidel antakse palju lubadusi. Seegi on loomulik ja paratamatu. Ühel või teisel viisil on nn kommiraha poliitika pärisosa, eriti, kui tegemist on ühemandaadiliste valimisringkondadega. Euroopa poliitikat vaadeldes on mul tekkinud mulje, et probleem pole selles, et poliitikud lubavad midagi ja jätavad siis lubadused täitmata, vaid hoopis selles, et lubadused täidetakse, kusjuures lubadused on tihti ekstravagantsed või kole kallid. Sellega seoses on valimiskampaaniate rahanduslik tasakaalustatus väga oluline. Kui seda pole, tuleb pärast valimisi kõvasti tegemist eelarve tasakaalus hoidmisega ja nagu eespool öeldud, on see lähikümnendi Lääne majanduspoliitika võtmeküsimus.