Võimu kõne kriisi ajal

Kas te ei taba mitte end vahel mõttelt: mida strateegiliselt ebaolulisem teema, seda intensiivsem on avalik arutelu, ja mida pikemas plaanis olulisem teema, seda vähem arutelu. Suheldes oma kolleegidega Euroopas ja mujal on selge, et see ei ole vaid Eesti-spetsiifiline eripära. See on kaasaegne keskkond, milles tegutseme ja mille reaalsusega peame arvestama. See on online-meedia 24-tunnine uudistsükkel, kus ööpäevas sünnib sadu uudiseid ning tähelepanu haaratakse vormiga, pildi ja videoga, konfliktide ja polarisatsiooniga. Seda maailma ei ole mõtet sarjata. See lihtsalt on nii. Pragmaatiliselt vaadates on mõistlik seda aktsepteerida, selles kohaneda ja pigem oma strateegiad vastavaks kujundada. Samamoodi, nagu kohanevad eri vormid looduses oludele vastavaks, et ellu jääda.

Kui inimeste tähelepanu püütakse igapäevaselt marginaalsete teemade ja konfliktidega, kus polarisatsioon ja infoliiklust tekitav kähmlus on kiired tekkima, ei tähenda see aga seda, et tegelikult ei lähe inimestele enam esimeses järgus korda turvalisus, töö, perekond, lapsed, tulevik.

Vastupidi, inimesed asetavadki neile ette serveeritud draamad – nagu näiteks hirmujutud massiimmigratsioonist või kooseluseadusega kaasnevast maailmalõpust – end lähedalt puudutavate teemade konteksti. Oma sõnumite ja tegevustega inimeste tähelepanu ja fookuse suunamine sellele, mis on Eesti tuleviku juures oluline, on üks poliitikakujundamise paremaid külgi. Ja just läbimõeldud poliitikast peab võrsuma legitiimne, väärtustel põhinev Eesti rahva ühtsust toetav lugu.

Ööpäevaringse meedia ajastu on, mööngem, ebamugav. See nõuab meilt kõigilt pidevat tippvormis olemist. Me peame igal tasandil, ka ametkondlikult, riigi toimimise seisukohalt kohanema. Oleks inimlikult mõistetav end sellise tähelepanu eest sulgeda, muutuda kinnisemaks ja võtta suhtumine, et me tegeleme riiklikult tähtsate küsimustega, nagu ühiskonna sisemine vastupanuvõime ja kriisideks valmistumine, vaikselt ja meedia tähelepanu alt eemal.

Selle suhtumise puhul on aga vähemalt kaks probleemi. Esiteks on see põhimõtteliselt ebademokraatlik ja teiseks vähendab nendesamade poliitikate ja otsuste legitiimsust ning toob endaga tuleviku tarbeks kaasa väga suured riskid. Demokraatlik riik ei püsi püssidel, vaid usaldusel oma rahva ja sellesama riigi vahel. Mittesuhtlemine, kooskõla puudumine poliitika ja selle vahel, mille peale inimesed oma kodudes ja peredes mõtlevad, toob kaasa legitiimsuse languse. See teeb riigid haavatavaks, sest kui inimesed ei usalda üksteist ega oma riiki, siis on nad manipuleeritavad.

Demokraatlik riik ei püsi püssidel, vaid usaldusel oma rahva ja sellesama riigi vahel. Mittesuhtlemine, kooskõla puudumine poliitika ja selle vahel, mille peale inimesed oma kodudes ja peredes mõtlevad, toob kaasa legitiimsuse languse.

Manipulatsioon on halvakõlaline sõna. Poliitikas ja riikidevahelistes suhetes puutume me sellega rohkem kokku, kui on kombeks rääkida. Mänguteoreetiliselt on informatsiooni manipulatsioon lihtne. Näiteks kolm aastat tagasi sügisel oli Tallinnas üks äge vutimatš. Eesti oli Hollandi vastu 2 : 1 ees, ent kahjuks pidime leppima viigiga. Eesti vastu määrati ebaõiglane penalti, mida asus lööma Robin van Persie. Kui van Persie oleks öelnud Sergei Pareikole, et ma löön penalti paremale, siis kas Pareiko oleks pidanud teda uskuma ja paremale hüppama?

Mänguteooriast võib muidugi järeldada (ent ei pea), et kui inimene, kelle huvid on sinuga vastupidised, sulle valetab, siis on mõistlik seda lihtsalt ignoreerida. Sul pole põhjust käituda ei tema soovituste järgi ega ka vastupidiselt. See loogika pädeb vääramatult ka nn Idast pärineva propaganda ja manipulatsiooni küsimuses – seda tuleks lihtsalt ignoreerida. Kui keegi tahab mängida mingit mängu ja räägib enda huvides seetõttu mingit juttu, siis kõige kindlam on seda ignoreerida ja lähtuda puhtalt oma huvidest ja vajadustest. Me peame lähtuma eelkõige sellest, mida see teine pool teeb, mitte, mida ta ütleb.

Paraku ei ole suurel osal Eesti elanikest võimalust seda eirata. Inimesed usaldavad ajakirjandust – ja peavadki usaldama –, ent ajakirjandus vahendab peaaegu et filtrita mustmiljon erinevat signaali. Popkultuuri ja meelelahutuse kõrval on seal üksjagu sellist, mille eesmärk on meiega manipuleerida. Nii oli Daeshi ehk ISISe Pariisi terrorirünnakute eesmärk muuhulgas saada üleilmne päevi ja nädalaid vältav meediakajastus, mis sisendab hirmu, aukartust, põhjustab üle- ja alareaktsioone, tekitab segadust, halvab ja segab teise poole selget mõtlemist. Sellises olukorras on meil Lääne tsivilisatsioonina arusaadavalt raske jääda rahulikuks. Me laseme end kaasa tõmmata, see on osaliselt paratamatu ja asetab meid peaaegu pidevasse kaitsepositsiooni.

Aga selline kaasa tõmmata laskmine on ohtlik. Nagu oleme näinud, siis üks strateegilisi eesmärke riikidevahelises infosõjas on teise poole legitiimsuse vähendamine tema oma riigis. Seda on võimalik saavutada näiteks ka võimu ja jõu väärkasutamise provotseerimise kaudu. 24-tunnise uudistsükli ajastul sulab võimu väärkasutuse eksponeerimisel valitsuse legitiimsus ja usaldus nendesamade sekunditega, mis kulub ühe video Twitteris väljasäutsumisele ja sellele järgnevatele tuhandetele jagamistele. Minutitega on kaevatud end nii sügavale auku, kust oma jõuga enam välja ei saa. Pidevalt kaitsepositsioonis olles kiputakse kahjuks selliseid vigu tegema.

Tobe oleks nõuda infosõjaga võitlemist ja abi oma partneritelt ja liitlastelt, kui meil endal elementaarsed asjad tegemata on.

Nii ongi meie strateegilise kommunikatsiooni esimene suur küsimus – kuidas tulla kaitsepositsioonist välja ja kaitsta end hoopis rünnakuga? Rünnaku all ma ei pea silmas midagi muud kui enda kehtestamist, julgelt ja enesekindlalt. Selline kommunikatsioon saab põhineda ainult avatusel ja tõel – aga just ründaval, ennetaval, relvitukstegeval tõel, esimesena tegutsedes. Siinkohal küsigem endalt – mida selleks vaja on? Milliseid ressursse?

Näiteks Rootsi Tsiviilkaitseamet on taastanud oma kunagi kaotatud psühholoogilise kaitse võimekuse, et võidelda ida poolt lähtuva infosõjaga. Riias on Ukraina sõja tuules loodud NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus, kuhu on liitlasi heas tempos lisandunud. Euroopa Liidu Välisteenistus on käivitanud oma East Stratcom Task Force nimelise üksuse, millel on küll kitsas, ent konkreetne mandaat sellessamas infosõjas. Soomes oli varasemalt psühholoogilise kaitse sihik seatud sõjaväe moraali hoidmisele, täna taas infosõjale.

Liberaalse ehk kodanike vabadusel ja vastutusel põhineva demokraatia sisemise vastupanuvõime – ehk psühholoogilise kaitse – mudel saab seisneda ainult väärtustel, ühisel identiteedil ja kultuuril. Nii on see ka Eestis. Ainult selliselt ettevalmistatud ühiskond on ühtne ja toimiv ka kriisihetkedel, nii psühholoogilises kui tehnoloogilises mõttes.

Eestis on meil aga mõned sammud vaja veel teha, et mudelid pabertiigritest reaalsusesse tuua. Me oleme riigina teadvustanud strateegilise kommunikatsiooni ja psühholoogilise kaitse olulisust, kuid valdkonnale inimeste ja ressursside eraldamine vajab veel tähelepanu. Pingutust, et olulise tõdemine ja tegutsemine ei jääks vaid virtuaalseks reaalsuseks. Tobe oleks nõuda infosõjaga võitlemist ja abi oma partneritelt ja liitlastelt, kui meil endal elementaarsed asjad tegemata on.

Aga ennekõike usun ma inimestesse. Inimestele tuleb anda julgus ja võimalus teha seda, mida nad oskavad ja õigeks peavad. See tähendab isiklikku vastutust ja seda vastutust toitvaid õigusi.

Nagu öeldakse tänapäeva start-up maailmas – häid ideid on terve maailm täis, vaja on teostust – ja see nõuab häid inimesi ja meeskondi. Meil on palju mitteformaalselt koos käivaid ekspertkogusid, kärajaid ja mõttetalguid. Me teame, et meil on olemas väga häid inimesi, kes kaasa mõtlevad ja kriisihetkedel ka vabast tahtest reaalselt tegutsevad. Aga selle jõu mõistlikuks kasutamiseks ja jaotamiseks elutähtsate teenuste, institutsioonide või Eesti ühiskonna huvide kaitseks on vaja selgroogu, milles on nii inimesi kui kaableid. Meie laiapindne detsentraliseeritud mudel, kus igal institutsioonil ja tegutsejal on ülesanded lähtuvalt selle põhitegevusest, eeldab head väljaõpet, varustust ja tehnikat, enesetäiendamist ja selget arusaama ning vastutuse võtmist oma rollis.

Aga ennekõike usun ma inimestesse. Inimestele tuleb anda julgus ja võimalus teha seda, mida nad oskavad ja õigeks peavad. See tähendab isiklikku vastutust ja seda vastutust toitvaid õigusi. Sellises, iga inimese südametunnistusele toetuvas vabas ühiskonnas ei juhtu seda, et kümme inimest vaatab pealt, kuidas mees lööb tänaval naist ning uppuja pääsemine on uppuja enda asi. Ka Pariisi terrorirünnakute sündmuskohal olid esimesed reageerijad kõrvalseisjad, naabrid, kes osutasid esmaabi, andsid varjupaika. Sellist, üksteist alati aitavat ja austavat ühiskonda ei alista ükski Daesh või Al-Qaeda.

Artikli aluseks on novembri lõpus toimunud Sisekaitseakadeemia konverentsil „Hetk mitte vaikida: strateegiline kommunikatsioon kriisiolukorras“ peetud ettekanne.

Andres Herkel

Riigikogu liige (Vabaerakond)

Praegu öeldakse, et elame äärmuste ajastul, ühiskondi läbivad polariseerivad konfliktid. Jah, mõnikord kerkivad meedia või poliitikute taganttõukel suure teravusega esile ka iseenesest marginaalsed teemad.

See aga ei tähenda, et ühiskonnas pole ruumi tervele mõistusele ja mõistlikule keskteele. Kui äärmused liiga vihaseks lähevad, siis kerkivad ikka esile mingid kolmanda tee suunad, mida saadab ka poliitiline edu. Ses mõttes kutsuksin ma igasuguseid „üle võlli“ tegutsejaid ja hirmutajaid tagasi, nii me kaugele ei jõua.

Meedias on tõesti see reegel, et äärmused tõmbavad tähelepanu ja seda kasutatakse tihti ka poliitilise tähelepanu lunimiseks. Suhtlusmeedia avab siin uusi võimalusi. Kui kunagi oli illusioon, et vaba kommentaarium tõstab esile heatahtliku kollektiivse aju, siis tegelikult on inimloomus hoopis teistsugune, lisaks katsetatakse siin taas äärmusi mingite poliitiliste hoiakute kujundamiseks.

Me peaksime otsima vastust küsimusele, milline ja kui ulatuslik on näiteks Venemaa või selle eriteenistuste tegevus Lääne äärmusparteide ja ideoloogiate toetamisel.

Veel huvitavam on aga see, mis toimub Euroopa väärtuste ja n-ö kollektiivse teadvusega. Pärast ahistamisjuhtumeid Kölnis ja mujal hinnatakse senises sallivuskontseptsioonis nii mõndagi ümber. On ju keeruline kutsuda sallima neid, kes ise on sallimatud ja agressiivsed.

Vasakpoolse „sallivusrünnaku“ asemel peab igapäevane sallivusrealism hakkama saama äärmuste pideva ülekeemisega ühelt ja teiselt poolelt.

Eesti on kummalises olukorras ses mõttes, et pagulashirmu asemel näeme nüüd, kui väheatraktiivne sihtriik me tegelikult oleme. Aga me oleme kõigis Euroopa probleemides osalised ja varem või hiljem puudutavad need probleemid meid väga teravalt.

Andrei Hvostov

ajakirjanik ja publitsist

1990. aastate alguses, kui ma noore ajakirjanikuna käisin kõiksugu kihutuskoosolekul ja ka lihtsalt koosolekutel, kus arutati suhtumist Venemaasse, pani mind ikka imestama kokkutulnute maailmavaateline manihheism. Eesti positsioonide tugevus tulenes lihtsast faktist, et meiega oli Tõde. Piisas selle tõe väljaütlemisest ja edasise pärast polnud vaja muretseda. Tõde nimelt levib ise. Jumalikul tahtel laieneb ta semiosfääri ning alustab seal oma võidukäiku. Venemaa nõrkuseks oli see, et tema opereeris (opereerib) valedega. Millel on lühikesed jalad, mis vajub iseenesest. Taas jumalikul tahtel.

Ma ironiseerisin eelmistes lausetes, aga mis mul muud üle jääb. Hanno Pevkur kirjutab vanas heas manihheistlikus vaimus. Ta paneb eesmärgiks kommunikatsiooni, mis põhineb avatusel ja tõel, aga, tsitaat: “ just ründaval, ennetaval, relvitukstegeval tõel, esimesena tegutsedes.”

Ühesõnaga – preventiivne löök vaenlase positsioonidele. Unustage ära, kallid Tõe-rüütlid. Käimasolevas propagandasõjas kehtib Napolenile omistatud ütlus – võidab see, kellel on rohkem pataljone. Rohkem infokanaleid, teleprogramme, veebisaite, IT-mehi, kellel on suurem trollide armee. Kelle Tõde – ja kelle Vale – on rüütatud paeluvamasse kesta. Lõpuks on see ka raha küsimus. Kellel on millised ressursid välja panna.

See on Materialschlacht (sõda, kus tulemuse otsustavad ressursid – toim). Seda ei otsusta väikesed hästi väljatreenitud eriüksuste salgad.

Urve Eslas

Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni nõunik

On kolm küsimust, mida infosõja kontekstis tuleb küsida: kuidas aru saada, millega meil ülepea täpselt tegu on, kuidas kaitsta end rünnakute eest ja – kuidas valida vahendeid, millega rünnakutele vastata või neid ennetada.

Esimesele küsimusele vastata tundub olevat kõige lihtsam: et teada saada, millega täpselt on tegu, on vaja päevast päeva tehtavat süstemaatilist tööd informatsiooni jälgimisel, valeinfo ja propaganda kohta näidete kogumisel ja analüüsimisel. Vahendeid, mida infosõjas kasutatakse, on palju, alates lihtsast valest kuni narratiivipesuni, kus oma kodumaal marginaalsetele poliitikutele pakutakse eetriaega teisele riigile sobivate ideede edastamiseks. Hiljuti Aleksandr Litvinenko mõrvaraporti kajastusel Vremjas oli kasutusel kümmekond erinevat desinformatsiooni viisi.

Et teada, millega täpselt tegu on, tuleb sellised näited üles leida ja neid analüüsida. Siseministril on õigus, selleks on vaja inimesi ja vahendeid.

Kuidas kaitsta end rünnakute eest? Informatsioon selle kohta, kuidas infosõjas erinevaid vahendeid kasutatakse, tuleb teha inimestele kättesaadavaks. Infosõjaga tegeleb kümneid erinevaid mõttekodasid, riiklikke institutsioone, kodanikuühendusi. Vähesed neist vahetavad omavahel infot, veel vähesemad jagavad seda avalikkusega. Teadmisest, mida ei jagata, ei ole kasu. Õnneks on Eesti meediaväljaanded õppinud kiiresti, juba osatakse teha vahet usaldusväärsete ja mitteusaldusväärsete allikate vahel. Inforuum aga ei piirdu vaid Eesti meediakanalitega.

Kõige põhimõttelisem küsimus on, kuidas vastata inforünnakutele ilma, et see meid endid kahjustaks, sest meie reaktsioonist tulenev kahju võib olla suurem ka propaganda või valeinfo omast. Usaldusväärsuse suurendamisele ei aita vastuvale kuidagi kaasa. Mõttekodades ollakse aina enam seda meelt, et vastamise asemel tuleks tegeleda valeinfo levimise ärahoidmisega, kuid see viib meid tagasi eelmise punkti juurde: ärahoidmine on võimalik siis, kui informatsioon valeinfo kohta on inimestele kiiresti kättesaadav, ja mis peamine, usaldusväärseid kanaleid pidi.

Kuidas aga taastada usaldus meediakanalite vastu, on juba hoopis omaette küsimus.