Võim ja ajalugu

Kõlbelise üleoleku ja ajaloolise ebaõigluse tunne on võimas poliitiline kütus. Aga mis juhtub siis, kui tõde end peale sunnib, mälestused tuhmuvad ja erinevused ähmastuvad? Peaminister Vladimir Putini viibimine 7. aprillil Venemaa-Poola ühisel mälestusteenistusel Katõnis ning Venemaal avaldunud suur sümpaatia Poola suhtes pärast 10. aprilli lennukiõnnetust, milles hukkus president Lech Kaczyński ja veel 95 inimest, tõstatasid sügavaid küsimusi selle intellektuaalse raamistiku kohta, mis on kujundanud kohalikku ja välistki arusaamist Euroopa mandri ajaloost ja poliitikast. Kui kaugele on jõudnud ajalooteadvuse nihe, mille järel sellised riigid nagu Eesti ei pelga enam, et nende suur idanaaber püsib ajalooversiooni juures, mis seab kahtluse alla nende olemasolu alused? Ja mil määral on tegemist taktikalise nihkega, mille abil Kremlis valitsev režiim teeb vähima võimaliku, et vältida oma välise maine kahjustumist? Venemaa positsioonide lihtsakoeline kriitika ütleb, et kui Saksamaa on otsinud lepitust oma kurjade tegude lunastamiseks, siis Venemaa (Nõukogude Liidu legaalne järglane) ei ole. Silmade sulgemine ja kõlbeline loidus toob kaasa kõikvõimalikku paha ning kuni see pole muutunud, ei tule Venemaa leppimist endise Nõukogude impeeriumiga ega suuda ta ka heita endalt autoritaarse valitsemise taaka. Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa on hoidnud arhiiviuksed suletuna, rehabiliteerimine on takerdunud, kahjutasu on makstud minimaalselt või üldse mitte ning pole ilmutatud ka märkimisväärset kahetsust (selles osas oli tipphetk Nõukogude-aegsete kuritegude hukkamõist kadunud Boriss Jeltsini suust). Härra Putini ajal hakkasid kellaosutid lausa tagasisuunas liikuma. Aga miks? Üks põhjus peitub selles, et Nõukogude aja nostalgial on oma poliitiline tähendus Venemaal, mis püüab leida enda ideoloogilist juhtnööri ja kohta maailmas. Sel põhjusel seostab Putin ajaloo Nõukogude-vastase versiooni Jeltsini-aegse Venemaa nõrkuse ja alandusega. “Ajalooõpikuid kirjutavad sageli inimesed, kes töötavad välismaiste grantidega. Neile makstakse ja nemad tantsivad liblikapolkat¹, mille on tellinud teised. Kahjuks satuvad need raamatud seejärel koolidesse ja ülikoolidesse,” lausus Putin 2007. aasta suvel. Ta nõudis uusi ajalooõpikuid, mis “tekitavad meie kodanikes, eelkõige noortes kodanikes, uhkustunnet oma maa üle”, ja kinnitas, et “ei tohi lubada, et meile surutaks peale süütunne”. Need õpikud näitavad Stalinit karmi käega juhina, kes tegi mõningaid tõsiseid vigu, aga ei olnud sugugi koletis. Peagi leidsid need ideed tee Kremli kontrolli all olevasse massimeediasse. 2007. aasta septembris seadis valitsuse ametlik ajaleht Rossiiskaja Gazeta kahtluse alla, et Katõni eest lasub süü NKVD-l. See oli poolakatele sama šokeeriv, nagu oleks Saksamaa valitsuslehes kirjutatud, et tõendid Auschwitzi gaasikambrite olemasolu kohta on väheveenvad.

Isegi venelased, kes ei nuta vähimalgi määral Nõukogude Liitu taga, võivad ometi pidada endises impeeriumis kõlavaid ajaloolise õigluse tagamise nõudmisi tülikateks, asjakohatuteks või tänamatuteks.

Samuti paistab Putinit häirivat välismaalaste kõlbelise üleoleku tunne. “Meie ajaloos on problemaatilisi lehekülgi,” möönis Putin 2007. aasta keskel. Kuid “meil on neid vähem kui mõnel teisel. Ja nad ei olnud meil nii kohutavad kui mõnel teisel.” Ta võrdles 1937. aasta suurt terrorit ameeriklaste aatomipommi heitmisega Hiroshimale. Endise Nõukogude impeeriumi riikide puhul kinnitatakse, et nad on määritud koostöö tõttu fašismiga. Lühidalt öeldes seisab režiimi ideoloogia keskne ideoloogiline tees selles, et sõja ajal ilmutatud kangelaslikkus ja ohvrid kindlustavad nii Nõukogude Liidu kui ka Venemaa vaieldamatu kõlbelise legitiimsuse. See idee on põhimõtteliselt vigane ning empiiriliselt saab seda väga tõsiselt rünnata. Ent väsimatul propagandal on olnud oma mõju. Üks hiljutine arvamusuuring näitas, et nende venelaste osakaal, kes usuvad, et Katõni veretöö saatis korda NKVD, on vähenenud 20 protsendini (kuigi seda võib olla muutnud äsja lausa kaks korda näidatud Andrzej Wajda film ning veretöö avalik tunnistamine Putini poolt). Isegi venelased, kes ei nuta vähimalgi määral Nõukogude Liitu taga, võivad ometi pidada endises impeeriumis kõlavaid ajaloolise õigluse tagamise nõudmisi tülikateks, asjakohatuteks või tänamatuteks. Nad soovivad kohast (st suurt) tunnustust oma kannatuste eest kommunismi ajal ja panuse eest selle langemisse. Nad tunnevad, et on peaaegu täiesti rahumeelselt loobunud impeeriumist, millesse kuulus alasid, kus venelased olid elanud sajandeid. Ukraina puhul on nad (vähemalt enda arvates) loobunud oma vaimse ja kultuurilise pärandi lahutamatust osast. Seda võiks otsekui võrrelda sellega, nagu oleks Kolmas Reich varisenud kokku alles 1991. aastal ning pärast seda oleks demokraatlik Saksamaa silmitsi nii õiglust ja reparatsioone soovivate poolakate, tšehhide-slovakkide ja taanlastega kui ka sõltumatu Baieriga. Lihtne on üles lugeda Lääne vigu ja prohmakaid alates absurdsetest karistavatest tingimustest, mille võidukad liitlased surusid Saksamaale peale Versailles’s, kuni Müncheni, Jalta, kasakate ja tšetnikute üleandmiseni kindlasse surma ning Saksa natside kasutamiseni sõjajärgses luuretegevuses ja raketiteaduses. Nende riikide elanikud, kelle sõjamehed sõdisid Saksa univormis või sakslaste juhtimisel, peavad kartmatult tunnistama, et nood mehed ei olnud sugugi kangelased: nende sõjakuritegusid ei vähenda tõik, et nad olid mobiliseeritud, ega nende kodumaa lootusetu geopoliitiline asend.

Kuid see ei tekita veel kõlbelist alaväärsust, mida rõhutasid mineviku Nõukogude propagandistid, ega kõlbelist samaväärsust, mida propageerivad praegused Kremli suhtekujundajad. Kõik ei ole sama halvad nagu teised. Lääs väljus külmast sõjast võitjana täiesti õigustatult. Heaolukapitalism, õigusriik, poliitiline vabadus ja inimõigused (mida nimetati lihtsalt “demokraatiaks”) oli mudel, mida igatses taga enam kui 200 miljonit inimest idas, kes olid vabanenud süsteemist, mida iseloomustas igakülgne majanduslik, poliitiline ja sotsiaalne krahh. Molotovi-Ribbentropi pakt oli asetanud sellised riigid nagu Eesti haamri ja alasi vahele. Ilma selleta oleksid noored Eesti mehed teeninud rahulikult oma kodumaa sõjaväes, mitte aga võidelnud meeleheitlikult teise Nõukogude okupatsiooni vastu Wajfen-SSi univormis.

Vene propagandistid jätsid kahe silma vahele ka veel suurema põhimõttelise erinevuse. Lääneriigid tervikuna ei ole uhked oma halvimate saavutuste üle. Nad häbenevad neid. Ning ajaloo üle arutamine ei ole kriminaliseeritud ega isegi politiseeritud.

See erineb teravalt Vene ajalookirjutusest. Saksamaa pommitamine liitlaste poolt tõi alates sõja keskpaigast kaasa vaevalise enesesse vaatamise. Suurbritannia andis panuse Dresdeni imelise Frauenkirche taasüles-ehitamisse ning selle avamisel osales Briti kuninganna. Niisugune patukahetsuse ja sümpaatia segu endise vastase suhtes on Venemaal tundmatu. “Fašistlikku” vaenlast on demoniseeritud sel määral, et ta on kaotanud igasuguse inimlikkuse. Isegi kõige võikamaid sõjakuritegusid, näiteks sakslannade ja teiste naiste massilisi vägistamisi, lihtsalt eiratakse.

Lääne-Euroopas on sõjaga seotud tabud kadunud. Võimalik on arutada liitlaste sõjakuritegude ja muude prohmakate üle, Churchilli joomiskombe, Rooseveldi seniilsusele läheneva seisundi üle Jaltas ja isegi selle üle, kas Suurbritannia oleks üldse pidanud sõjas osalema. Sellised ajaloolased nagu Norman Davies on suutnud erakordselt mõjukalt veenda vähemalt ajaloo osas haritud avalikkust, et suur osa sellest, mida me arvasime sõja kohta teadvat, on vale. Venemaal seevastu ei ole mitte lihtsalt tabud tugevad, vaid neid toetab ka kriminaalkoodeks. Kahtluse heitmine Nõukogude sõja-müüdi isegi kõige sentimentaalsematele ja ajalooliselt ebatäpsematele lõikudele on üpris riskantne. 2008. aastal avaldas Aleksandr Podrabinek artikli, milles ütles, et Nõukogude minevik oli “verine, valelik ja häbiväärne”. Kremli-meelne noorsooliikumine Naši hakkas teda kimbutama ja ähvardama, korraldades muu hulgas pikette ta kodu juures. Kooliõpilastele tutvustatakse see-eest rohkelt Euroopa ekspansiooni halbu külgi Aasias, Aafrikas ja Ameerikas (ja võib arvata, et nad õpivad liiga vähe selle positiivse mõju kohta). Venemaal puudub aga arusaam, et tema enda möödaniku imperialismil oli tume, tõepoolest tume pool. Tänini usuvad paljud venelased, et nende missioon Balti riikides oli tsiviliseeriv. “Me leidsime selle koha eest varemeis ja meie ehitasime selle üles. Ja vaata, kuidas nad meid tänavad,” ütles üks (venelannast) Economisti korrespondent kibedalt Narva külastamise ajal. Tõsiasja, et Narva oli maatasa teinud liitlaste pommitamine ja Punaarmee 1944. aastal sõjas, milles Eestil polnud mingit osa, ei olnud ta teadvustanud (ta arvas ka, et Suurbritannia oli kogu Teise maailmasõja vältel neutraalne).

Kõik ei ole sama halvad nagu teised. Lääs väljus külmast sõjast võitjana täiesti õigustatult.

Selline ignorants ei puuduta ainult stalinistliku ekspansionismiga kaasnenud kuritegusid, vaid ka Kaukaasia vallutamist tsaariajal. Kui Suurbritannia või Ameerika oleks mõrvanud tšerkesse sel moel, nagu seda tegi tsaaririigi kindral Jevdokimov 1860. aastatel, oleks see neis riikides üldise häbi ja südamevalu objekt.

Ahvatlev, kuid väär oleks öelda, et selline revisionistlik ajalookäsitlus domineerib täielikult Venemaa suhtumises naabritesse. Balti riikide või (president Viktor Juštšenko aegse) Ukraina seisukohast paistab ajaloolõhe ületamatu. Venemaa ei varjagi jälestust selliste tegelaste nagu Ukraina sõjaaegse rahvusliku juhi Stepan Bandera suhtes. Kui Ukrainas tehti temast rahvuskangelane, väljendas Venemaa pahameelt ja raevu: Venemaa ajalookirjanduses on Bandera ja tema järglased olnud jõhkrad natside käsilased. Venemaa keeldub sõnaselgelt tunnustamast Balti riikide arusaama oma ajaloost, mille kohaselt nad olid aastail 1940-1991 okupeeritud ning pidid taluma venelaste ja teiste Nõukogude sisserändajate “illegaalset immigratsiooni”. Venemaa peab neid seevastu äsja iseseisvunud endisteks nõukogude liiduvabariikideks, nagu ka Moldovat ja Gruusiat. Nii ei ole see aga kõikjal. See võib olla ootamatu neile, kes peavad Putinit ja tema kunagisi KGB kolleege eemaletõukavateks ja vankumatuteks Nõukogude aja ja isegi stalinismi kaitsjateks. Liiga optimistlik oleks pidada muutust siiraks meelepöördeks: midagi sellist nagu Saksamaa Vergangenheit-sbewaltigung pole aset leidnud. Kuid sellest hoolimata on Putin suutnud summutada paljud põletavad ajaloolised probleemid.

2006. aastal külastas ta presidendina Budapesti, kus tähistati Ungari ülestõusu 50. aastapäeva, ning sõnas oma Ungari ametivennale: “Tänane Venemaa ei ole kahtlemata Nõukogude Liit, kuid ma pean teile siiralt ütlema, et me tunneme oma südames mõningat kõlbelist vastutust nende sündmuste eest.”

Samal reisil jõudis ta ka Tšehhi, kus kinnitas Boriss Jeltsini 1993. aasta vabandust (seda küll otseselt kordamata) ja lausus: “Ainus probleem, mis meil on neist mineviku traagilistest sündmustest kõneldes, on see, et teatavad poliitilised jõud kasutavad neid täna ära venevastaste meeleolude õhutamiseks ja püüavad jätta muljet, nagu oleks Venemaa kuidagi teovõimetu riik. See muudab meid rahutuks. Aga ma pean teile täiesti siiralt ütlema, et kuigi siin ei ole mingit juriidilist vastutust ega saagi olla, on ometi olemas kõlbeline vastutus. Teisiti ei saagi see olla.”

Läänes on võimalik arutada liitlaste sõjakuritegude ja muude prohmakate üle, Churchilli joomiskombe, Rooseveldi seniilsusele läheneva seisundi üle Jaltas ja isegi selle üle, kas Suurbritannia oleks üldse pidanud sõjas osalema.

2009. aastal viibis Putin Gdańskis ning ütles 1939. aasta Nõukogude sissetungi kohta Poolasse välja sõnad, mis kärpisid suurimaid erimeelsusi Poola-Venemaa suhetes: “… tuleb möönda, et kõik aastail 1934-1939 ette võetud katsed lepitada natse mitmesuguste kokkulepete ja paktide abil olid kõlbelisest seisukohast vastuvõetamatud ning praktilisest, poliitilisest seisukohast tundetud, kahjulikud ja ohtlikud. /—/ Kindlasti tuleb neid vigu tunnistada. Meie riik on seda teinud. Me soovime siiralt, et Venemaa-Poola suhted vabaneksid samuti sellest mineviku taagast ning areneksid kahele Euroopa suurele riigile väärilises heanaaberlikkuse ja koostöö vaimus.”

7. aprillil Katõnis jätkas ta seda liini. Tasub ära tuua mõningad olulisemad lõigud tema kõnest.

“Meid on täna siia toonud ühine mälestus ja lein, ühine ajalooline kohus ja usk tulevikku.”

“Siin lebavad Nõukogude kodanikud, kes põlesid Stalini 1930. aastate repressioonide palangus, Poola ohvitserid, kes lasti maha salakäsu peale, ja Punaarmee sõdurid, keda hukkasid Teise maailmasõja ajal natsid.”

“Venemaa ja Poola on rohkem kui teised riigid ning vene ja poola rahvas rohkem kui teised Euroopa rahvad kannatanud praktiliselt kõigis 20. sajandi tragöödiates, pidanud maksma ülemääraselt kõrget hinda kahe maailmasõja eest, relvastatud vennatapu-konfliktide ning totalitaarsuse kurjuse ja ebainimlikkuse eest.”

“Meie rahvale, kes on elanud läbi kodusõja õudused, sunniviisilise kollektiviseerimise ja 1930. aastate massilised puhastused, on väga hästi, ehk paremini kui ühelegi teisele rahvale, teada, mida tähendavad Katõn, Mednoje ja Pjatihatki paljudele Poola perekondadele. Sest sellessamas kurvas reas on ka Nõukogude kodanike massiliste hukkamiste kohad.”

“[Stalinistlikud] repressioonid hävitasid inimesi sõltumata nende rahvusest, veendumustest või usust. Ohvrite hulka sattusid terved meie maa ühiskondlikud kihid: kasakad ja vaimulikud, lihtsad talupojad, professorid ja ohvitserid, õpetajad ja töölised. Loogika oli ühesugune: külvata hirmu, äratada inimestes algelisimad instinktid, pöörata nad üksteise vastu, panna pimedalt ja mõtlemata alluma.”

“Neile kuritegudele ei saa olla mingit õigustust. Meie maal on antud totalitaarse režiimi kuritegudele selge poliitiline, õiguslik ja kõlbeline hinnang. Ja seda hinnangut ei saa kuidagi revideerida.”

“Nende haudade ees, nende inimeste ees, kes tulevad siia austama oma lähedaste mälestust, oleks silmakirjalik öelda: “Unustagem kõik.” Oleks silmakirjalik öelda, et kõik on uhutud Lethesse.”

Nõukogude aja nostalgial on oma poliitiline tähendus Venemaal, mis püüab leida enda ideoloogilist juhtnööri ja kohta maailmas.

“Ei, me peame säilitama mälestust minevikust ja seda me loomulikult ka teeme, kui kibe ka poleks tõde. Me ei saa minevikku muuta, kuid me võime säilitada ja taastada tõde ja seeläbi ajaloolist õiglust.”

“Selle ränkraske töö, ülimat hoolikust vajava töö on enda peale võtnud Venemaa ja Poola ajaloolased, avalikkuse esindajad, vaimulikud. Minevikku uurides töötavad nad tõe ja seeläbi meie kahepoolsete suhete tuleviku nimel.”

“Just sellised kooskõlastatud pingutused mõtestada rahvuslikku mälu ja ajaloolisi haavu suudavad aidata meil vältida arusaamatuste tupikut ja lakkamatut arveteõiendamist, primitiivseid tõlgendusi, mis jagavad inimesi süütuteks või süüdlasteks, nagu püüavad mõnikord teha vastutustundetud poliitikud.”

“Aastakümneid püüti tõde Katõni mahalaskmistest varjata küüniliste valedega. Kuid süü asetamine nende kuritegude eest Venemaa rahvale oleks samasugune vale ja moonutamine.”

“Kurjade mõtete ja vihaga kirjutatud ajalugu on sama väär ja ilustatud kui ajalugu, mida on kohandatud konkreetsete isikute või poliitiliste rühmituste huvides. Ma olen kindel, et seda mõistetakse üha enam nii Venemaal kui ka Poolas.”

“Kui raske see ka poleks, peame üksteisele poolele teele vastu tulema, pidades seda kõike meeles, aga samal ajal mõistes, et on võimatu elada ainuüksi minevikus.”

“Sellepärast olemegi täna siia kokku tulnud. Siia, Katõni, Poola tragöödia 70. aastapäevale pühendatud mälestustseremooniale. Me olime koos ka Gdańskis Teise maailmasõja puhkemise aastapäeval. Meie rahvad võitlesid rindel ühise vaenlase vastu.”

“Ma olen kindel, et me pühitseme koos ka [Teise maailmasõja] suure võidu aastapäeva, milles peamist, otsustavat osa etendasid Punaarmee sõdurid ning mille eest andsid elu sajad, tuhanded Poola sõjaväe, Armia Krajowa ja Andersi armee sõdurid, Moskva ja Varssavi, Westerplatte ja Smolenski kaitsjad.”

See on oluline kõne, mis võtab vaikimisi omaks sündmuste Poola tõlgenduse: tegemist oli NKVD, mitte (nagu Venemaa valitsus väidab Strasbourg’is Euroopa Kohtu ette jõudnud kohtuasjas) ebaselge kuriteoga ja kindlasti ei olnud see natside kätetöö. Kuid samal ajal vähendab see kuriteo tähendust väitega, et samas pinnas lebavad Nõukogude sõjavangid (seda ei ole ajaloolased varem väitnud). Kordasaatjate hukkamõist on väiksem kui kaastunne ohvrite suhtes. Hukka mõistetakse Stalini režiimi kuriteod, aga mitte Stalin ise.²

Samuti ei võtnud Putin ette elementaarseid samme, mida poolakad olid taotlenud, eelkõige arhiivide avamist (märkides, et Suurbritanniagi pole veel avalikustanud kõiki toimikuid, mis on seotud Wladyslaw Sikorski hukkumisega 1943. aastal). Ta sõnas, et kordasaatjate nimede avalikustamine oleks ebaõiglane nende elavate sugulaste suhtes.

Kuid paljude poolakate meelest ja eriti nende meelest, kes kuuluvad valitsusse, on juba seegi piisav. Kannatlikum diplomaatia venelastega annab aegamisi paremaid tulemusi. Sarnane kvaasileppimine on kavas Ukrainaga. Viktor Juštšenko lahkumine võimult lõpetas vähemalt järgmiseks neljaks aastaks perioodi, mil ajaloo radikaalne Ukraina-keskne arusaam põrkus otseti kokku ajaloo Kremli neo-nõukogude versiooniga.

Muutub üha usutavamaks, et Venemaa võtab samasuguseid samme ette mõne Balti riigi, kõige tõenäolisemalt Leedu suhtes. Pole raske kujutada ette Putini (võib-olla ka Medvedevi) visiiti Vilniusse, kus ta kõneleb tõsiselt, aga mitte kahetsedes ajaloost ning ühistest kannatustest. Vastutasuks loobub Leedu nõudmast Venemaalt kompensatsiooni ja otsest o-sõna (okupatsioon) kasutamist. Kokkuleppe hõlbustamiseks võib Venemaa olla valmis taas tööle panema Mažeikiai naftatehasesse viiva torujuhtme, mille vastutasuks antakse mõnele sõbralikule firmale osalus naftatehases.

Lääneriigid tervikuna ei ole uhked oma halvimate saavutuste üle. Nad häbenevad neid. Ning ajaloo üle arutamine ei ole kriminaliseeritud ega isegi politiseeritud.

Tasub märkida, et selline tehing jätaks teised Balti riigid raskesse seisu. Nõukogude võim ei olnud okupatsiooniajal Balti riikides ühesugune. Leedu sai endale alad, mille oli kaotanud Poolale 20 aastat varem. 1945. aastal, pärast Natsi-Saksamaa lüüasaamist, sai Nõukogude Leedu endale ka Klaipeda. Pikaajalise kommunistliku partei juhi (augustist 1940 22. jaanuarini 1974) Antanas Snieākuse juhtimisel vältis Leedu oma põhjanaabreid mõjutanud venestamist. Nõukogude aja sisseränne Eestisse ja Lätisse ning pärast iseseisvuse taastamist vastu võetud kodakondsus- ja keeleseadused on tõstatanud juriidilisi probleeme, mida välismaalased ei kipu tihtipeale mõistma ja mis ei puuduta Leedut. Lühidalt võib öelda, et kui Eesti ja Läti mõistavad hukka Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle tagajärjed, teevad nad seda veidi teiselt positsioonilt lähtudes kui Leedu.

Ühepoolne Leedu-Venemaa kokkulepe seaks Eesti ja Läti kahtlemata raskesse olukorda. Seepärast oleks kena loota, et Leedu isegi ei mõtle sellisele sammule ilma teiste Balti riikidega tihedalt nõu pidamata. Varasema kogemuse põhjal ei tundu see usutav. 9. mail kipuvad Balti riigid kordama 2005. aasta fiaskot, mil kaks presidenti (Eesti Arnold Rüütel ja Leedu Valdas Adamkus) jäid Venemaa Teise maailmasõja võidu 60. aastapäeva tähistamisest kõrvale, üks (Läti Vaira Vīķe-Freiberga) aga mitte. Sel aastal läksid kohale Eesti Toomas Hendrik Ilves ja Läti Valdis Zatlers, kõrvale jäi aga Leedu Dalia Grybauskaité (see oli tingitud nurjunud katsest õhutada Dmitri Medvedevit tulema Vilniusse Leedu iseseisvuse taastamise väljakuulutamise 20. aastapäevale). Kui Balti riigid ei suuda oma seisukohti kooskõlastada nii kindlalt ette teada sündmuse nagu aastapäev osas, siis millised oleks üldse nende võimalused, kui Venemaa alustab nende suhtes tõsiselt jaga-ja-valitse mängu?

Ajalooliste tülide silumine võib muuta kogu mänguvälja. 20 aastat on siinse piirkonna elanikud ja nende sõbrad pidanud lausa usutunnistuseks, et Nõukogude ajaloo tontide mahamatmine on kõlbeline ja poliitiline imperatiiv. Need ponnistused on nurjunud. Mineviku stalinistlikud ja neostalinistlikud versioonid ei ole kadunud. Nad on taaselustunud, kuigi lahjendatud vormis. Ülejäänud maailm, sealhulgas paljud endise kommunistliku maailma osad, paistavad olevat normaalsete suhete nimel Venemaaga üha enam valmis tunnustama poolikut kompromissi, ähmaseid sõnu ja pooltõdesid. Sellele tungile vastuseismine on väga raske.

Kuid see on väärt proovimist, kas või juba solidaarsuse pärast nende venelastega, kellele minevik läheb korda. Johannese evangeeliumis (8:32) öeldakse: “… [te] taipate tõde ja tõde vabastab teid.” Ainult oma ajaloo mustimate tundidega silmitsi võime neist avameelselt kõnelda. Ja kui me oleme seda teinud, võivad meie vanadest vaenlastest saada tõelised sõbrad. Härra Putini samm on ääretult tähtis esimene samm. Kuid see on muutuse hädavajalik, aga mitte piisav tingimus.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane