Vladimir Putini kuus nägu

Tuleb tõdeda, et tänapäeval ei ole Vladimir Putin läänemaailma silmis just kõige populaarsem tegelane. 2011. aasta 24. september, mil ta ilmus rahva ette, et teatada oma naasmisest Kremlisse, vallandas Venemaal protestiliikumise, mille sarnast polnud nähtud perestroikaajast saadik. Läänes aga läks lahti omalaadne “ütlemisvõistlus” või “kirumiskonkurss” – üks kommentaator teise järel püüdis hiilata Putini pihta võimalikult vaimukalt sappi pritsides.

See viimane asjaolu tekitas häirivalt vastakaid tundeid. Ühest küljest võinuks ju olla rahul asjaoluga, et viimaks ometi on Lääs jõudnud oma Venemaa-analüüsis üksmeelse olukorrahinnanguni: enam ei püüdnud keegi kõva häälega musta valgeks rääkida. Teisest küljest, ühe inimese vastu suunatud pime ja emotsionaalne pahameel ei ole rangelt võttes just ülemäära analüütiline ilming…

Lisaks tundus see täiesti vale fookusena ajal, mil Vene ühiskonna paremik üritas lahti rabeleda sajanditepikkusest paternalistlikust suhtest riigiga ning kehtestada end kodanikkonnana, kellel on võimukandjaile omad ootused ja nõudmised. Venemaine ideedemaastik oli lõpuks ometi liikunud edasi vanadest vastandustest kommunistide ja reformaatorite, rahvuslaste ja demokraatide vahel, tekkinud olid antiimperialistlikud rahvuslased ning lääneskeptilised liberaalid – suur keerlev sulam muutumises olevaid eluvaateid, mille voogudest aeg-ajalt kangastusid tulevase poliitikamaastiku võimalikud piirjooned. Kõigele sellele eelpoolsele tulnuks keskenduda, aga mitte Putinile; sest me ju teame Putinit, mida uut saab tema kohta öelda?!

Aga ennäe – selgus, et siiski saab. Fiona Hilli ning Clifford Gaddy raamat “Mr. Putin. Operative in the Kremlin” (eesti k: “Härra Putin. Salaagent Kremlis”) tegeleb 13 aastat tagasi Davosi foorumil küsitud kuulsa küsimusega  “kes on Putin” ning pakub sellele täielikuma ja veenvama vastuse kui vist kes tahes senistest putinoloogidest.

Hill ja Gaddy on suutnud vältida kõiki neid lõkse, millesse Putinist kirjutajad sagedasti langevad, nii demoniseerimist kui idoliseerimist, nii kuulsakskirjutatud stampseikade pateetilist üleinterpreteerimist (kes jõuaks kokku lugeda kõiki neid poliitikateooriaid, mis baseeruvad tõigal, et Putinit kunagi ründas nurkaaetud rott?!) kui ka tegelikkuse  konstrueerimist – vältimatult tekkivate lünkade täitmist lihtsalt fantaasiaga, isiklike oletustega sellest, “kuidas asi tõenäoliselt võis olla”.

Me ju teame Putinit, mida uut saab tema kohta öelda?! Aga ennäe – selgus, et siiski saab.

Eesti lugejale võivad nii Hill kui Gaddy olla uued ja tundmatud nimed, aga tegelikult on tegu rahvusvahelises Vene-ekspertide ringis vägagi väärikate ja tuntud tegelastega.

Hill juhib Washingtoni Brookingsi uurimisinstituudi (ingl k: Brookings Institution) Vene-uuringute programmi, Gaddy on aga samas Vene majanduse spetsialist. Muide, Gaddy sulest pärineb vist pea säravaim kirjeldus Jeltsini-aegse Venemaa majandusmudelist: 1998. aasta juulis Barry Ickesiga kahasse kirjutatud ning septembris trükivalgust näinud artiklis selgitas ta veenvalt, et Vene majandus mitte ei loo, vaid hävitab väärtust, mistõttu selle laenudega turgutamine on kahjulik raiskamine ning ainult pikendab agooniat¹. Augustis, täpselt artikli kirjutamise ja ilmumise vahepeal kukkuski Vene majandus kokku…

Hilli ja Gaddy esimene ühine raamat “Siberi needus”² ongi kirjutatud majanduskrahhile järgnenud vaestel aastatel ning jätkab teatavas mõttes sama teemat, seda nõukogude ajal Siberisse ehitatud tööstuslinnade näitel – need kommunistliku majandussüsteemi ebaefektiivsed jäänukid ei suuda eksisteerida ilma dotatsioonideta, milleks sajandivahetuse-aegsel Venemaal raha nappis, ent neist vabanemine on samuti pea võimatu: integreeritud kütte- ja muude süsteemide tõttu ei  saa neid välja suretada järk-järgult, tasapisi, vaid ainult tervet linna korraga “kinni pannes”. Lisaks on niisugune  taandumine vene psüühika jaoks väga raske, kuna venelase suhe territooriumisse ja selle “kontrollimisse” on juba sajandeid väga tundlik, et mitte öelda obsessiivne.

Kahekesi raamatuid kirjutada on kindlasti keerukam kui üksi, aga Hilli ja Gaddy ühistöö puhul võib küll öelda, et kõik vaevad ja vaidlused on end kuhjaga ära tasunud: lõpptulemustes põimuvad majandustundja ning poliitika- ja ajalooeksperdi teadmised ja elunägemused kokku huvitavaks ja veenvaks tervikuks, mis heidab käsitletavale teemale palju avaramat valgust, kui oleks võimalik kitsama ning spetsialiseerunuma mätta otsast.

Putini kuus palet

Hilli ja Gaddy vastilmunud Putini-raamatu põhiteesiks on, et kuigi küsimusele “kes on Putin?” puudub lühike, selge ja ühemõtteline vastus, ei ole tema puhul siiski tegu mingi enigma ega kameeleoniga. Putinil on palju tahke – autorid määratlevad kuus –, millest igaühel on oma taust ja tekkelugu ning  mis omavahel põimudes on mänginud rolli selles, et Putin on see, kes ta on, seal, kus ta on.

Raamat tegeleb 13 aastat tagasi Davosi foorumil küsitud kuulsa küsimusega „kes on Putin?” ning pakub sellele täielikuma ja veenvama vastuse kui vist kes tahes senistest putinoloogidest.

Valdav osa raamatust keskendubki Putini “kuue näo” ja vastavate taustsüsteemide kirjeldusele. Neist kolm esimest – väga tinglikult tõlkides riigimees, ajaloomees ning ellujääja – on omased suurele osale venelastest, kolm viimast – autsaider, vabaturu pooldaja ning luureohvitser – on omased just Putinile.

Tegelikult on autorite valitud termineid ilma konteksti selgitamata raske eesti keelde tõlkida – pea ükski ülaltoodud sõnadest ei ole päris see, mida vaja. Eestikeelne “riigimees” ei sobi tähistama seda, mis vene keeles on gosudarstvennik ning  inglise keeles parema puudumisel statist (sõnast state – “riik”).

Hill ja Gaddy annavad oma parima, et selle Venemaale nii omase mõiste tagamaid angloameerika kultuurist tulevale lugejale kuidagigi selgitada: “Gosudarstvennik on inimene, kes usub, et Venemaa peab olema tugev riik või omama tugevat riiki. (—) Gosudarstvennik ei ole poliitik, kes juhindub teatud tõekspidamistest, esindab teatud gruppe ning asub võistlusse poliitilise ameti nimel. See termin viitab pigem kellelegi, kes on valitud või kes valib iseennast riiki pidevalt teenima ning kes usub ainult riiki.” (lk 36) Selgitades väljendi “emake Venemaa” tähendust, nendivad autorid, et “sel ajal kui emakest Venemaad on kindlalt vaja kaitsta, ei pruugi tema oma kodanikke üldse kaitsta. Venemaal on riik primaarne. (—) Indiviid ja ühiskond alluvad ning peavad alluma riigile ja selle huvidele.” (lk 37)

Pole uudis, et Putini mõttemallid on väga riigikesksed just ülalkirjeldatud tähenduses. Ent Hill ja Gaddy lähevad kaugemale, süüvides elukogemustesse, mis võivad olla Putini riigikesksuse taga, ning samuti kirjatöödesse, nii vanematesse kui uuematesse, mis võivad olla teda mõjutanud. Püüdmata tõmmata liiga otseseid ja meelevaldseid seoseid, loovad nad siiski väga usutava pildi infoväljast, mis Putinit on ümbritsenud ning millest ta mõjutamata jääda pole saanud.

Putini kui ajaloomehe (history man) tahk peaks eesti lugejale hästi tuttav olema – teame me ju omast käest, kuidas Putin on loonud Teise maailmasõja ning võidu mälestusest sisuliselt ideoloogia aseaine, mida ta aastail 2004–2008 iseenda ning Venemaa võimu legitimeerimiseks kohati kaunis agressiivselt ära kasutas. Ent taas kord, Hill ja Gaddy ei piirdu ilmsega, vaid lahkavad põhjalikult ka Putini ajaloohuvi vähem silmatorkavaid tahke – nagu näiteks tema kiindumust Pjotr Stolõpinisse ning viimase heaks tehtud hoogsat mainekujundust, millega kaasnes ülevenemaaline ajaloolise kangelase konkurss, kus Stolõpin tuli teiseks, võitis aga Aleksander Nevski – tulemus, mis on täiesti kindlalt müüdiloome nimel teadlikult võltsitud, sest kumbki mainituist ei ole tänapäeva venelase maailmapildis ülemäära tähtsal kohal.

Huvipakkuv on ka Putini “ellujääja” tahk. Taas kord, tõlge on ebatäiuslik – inglise keeles kasutavad Hill ja Gaddy  sõna survivalist, mitte survivor, tehes selgeks, et Putin pole mitte tegelane, kelle “ellujäämise” taga oleks vedamine, nagu viitab sõna survivor, vaid keegi,  kes ise oma ettenägelikkusega ellujäämise tagab. Putini puhul on ellujäämise retseptiks strateegiliste varude piisav hulk ning kontroll nende üle. Hilli ja Gaddy hinnangul on ta reservide üliolulisust mõistnud juba perekonnaloo varal – suri ju Putini vanem vend Leningradi blokaadi ajal nälga.

Putin pole tegelane, kelle „ellujäämise” taga oleks vedamine, vaid keegi, kes ise oma ettenägelikkusega ellujäämise tagab.

1990ndate alguses Peterburi aselinnapeana töötades nägi Putin, kuidas toidupuudus olukorra kriitiliseks muutis ning tema katse naftat eksportides toiduaineid sisse osta päädis häbistava krahhiga – nafta kadus, aga süüa ei toodud. Selle – Putinile peaaegu karjääri maksnud – loo tagamaad on tänini segased. Putin süüdistab vahendusfirmasid, kes võtsid nafta ja selle müügist saadud raha ning kadusid. Kriitilised ajakirjanikud süüdistavad ka Putinit ennast.

Ilmne on aga õppetund, mille Putin ammutas: presidendiks saades ta taastas Venemaa strateegilised (ka toidu ja ravimi)reservid, maksis tagasi välisvõla ja tekitas suure valuutareservi ning kandis hoolt, et tema käes oleksid alati hoovad, millega kontrollida nafta ja gaasivarusid ning samuti kõiki võimalikke vahemehi.

Putini Milton Friedman

Hilli ja Gaddy triumfiks tuleb lugeda seda, et venelasest uurimisassistendi abiga õnnestus neil kätte saada Putini doktoritöö, mille ta kaitses 1997. aastal Peterburi kaevandusinstituudis.

Töö muudab huvitavaks tõik, et seal arutleb Putin pikalt strateegilise planeerimise olemuse üle, ammutades kogu teooria sisuliselt ühest vähetuntud allikast – Pittsburghi ülikooli õppejõudude William Kingi ning David Clelandi raamatust “Strategic Planning and Policy”, mis ilmus 1978. aastal Ameerika ärikoolide õpperaamatuna ning mille väga väikeses tiraažis tõlke avaldas 1982. aastal USA ja Kanada Instituut Moskvas. Peaaegu kindlalt olid venekeelse versiooni avaldamise taga Nõukogude eriteenistused, kes kasutasid seda õppematerjalina kapitalistliku majandussüsteemi tundmaõppimisel.

Ei ole teada, kas Putin luges raamatut juba 1980ndatel, kui ta õppis KGB akadeemias, või hiljem. Aga on üsna ilmne, et see mängis tema jaoks sarnast rolli, mida Mart Laari jaoks Milton Friedmani “Free to choose” (“Vaba valima”) – varem tundmatul teemal loetud raamat, mille soovitustest lähtudes ehitatakse üles terve suur ja eluline strateegia.

Kui Laar ehitas Friedmani teooriale üles Eesti majanduse, sest muid majandusraamatuid ta (enda sõnul) ei olnud lugenud, siis Putin rakendas Kingi ja Clelandi planeerimisteooriat Venemaa juhtimisel.

Putin aga on iseendast kujundanud Venemaa peadirektori, kelle töö on võtta vastu strateegilisi otsuseid, kõik teised aga, kaasa arvatud parlament, on jäetud teostajate rolli.

Hilli ja Gaddy kinnitusel on teoses kirjeldatud  korporatiivsed hierarhiad äratuntavalt sarnased Putini hilisema “võimuvertikaaliga”, samuti on Putin täpselt järginud raamatu soovitusi valmistuda halvimaks, (taas kord!) luua reservid ning määratleda prioriteedid – otsustada, mis on vältimatult vajalikud eesmärgid ning millest võib ebasoodsate olude korral loobuda.

Ent kui Laar usutavasti mõistis Friedmani õpetust üldjoontes õigesti, siis Putin teostab ameeriklaste teooria mõnevõrra moonutatud versiooni – just osas, mis puudutab strateegilisest ning taktikalisest juhtimisest johtuvaid hierarhiaid. Kui King ja Cleland toonitavad, et “ehkki võib tunduda, et erinevad inimesed, kel on erinevad oskused, peaksid vastavalt saama strateegilised või olmelisemad vastutusalad, siis tegelikult kaasaegsed organisatsioonid nii ei toimi. Pigem toimivad nad printsiibil, et kõigil mänedžeridel peaksid olema nii strateegilised kui taktikalised võimed.” (lk 221)

Putin aga on iseendast kujundanud Venemaa CEO (ingl k: Chief Executive Officer), peadirektori, kelle töö on võtta vastu strateegilisi otsuseid, kõik teised aga, kaasa arvatud parlament, on jäetud teostajate rolli.

See kontseptsioon avab ühe uue akna Putini ja kodanikuühiskonna suhete mõistmiseks. Ammu oli ju teada, et KGB-lik mõtteviis kipub nii väikeseid riike kui tavalisi inimesi käsitlema suuremate tegijate vasallide või käpiknukkudena, piiratud tahtevabadusega marionettidena ning paistis, et Putin on selle mõtteviisi ehe esindaja. Ent käsitlus presidendist kui CEOst annab samale käitumismudelile pisut teise seletuse: Putin ei pruugi olla nii rumal, et kõiki kriitikuid päriselt äraostetuks pidada (kuigi mõningaid ta peab, ja mõningaid ka õigusega…) Ent tõenäoliselt leiab ta siiralt, et kriitikud lihtsalt rikuvad seatud korda: kui tema, Putin, on valimiste läbi juhiks, peadirektoriks saanud, siis on strateegiliste otsuste tegemise õigus tema käes ning teiste rolliks on otsuseid täita.

Riik kasvab liidrist üle

Mõistagi on selline suhtumine paratamatus vastuolus kodanikuühiskonna kontseptsiooniga, kus iga kodanik on sisuliselt väike CEO: omab õigust mõelda oma riigi jaoks välja strateegia ning hakata seda kuulutama. Raamatu viimases peatükis näitavadki Hill ja Gaddy, kuidas Putini kuus identiteeti, mis kõik kasvasid välja ta elukogemusest ning mis teda mingil ajal väga hästi teenisid, hakkavad nüüd üksteisega vastuollu minema. Riigimees Putin ei ole suutnud ehitada üles tugevat riiki, sest riik sõltub CEO Putini otsustest, mis on aga arbitraarse ning ad hoc loomuga. Ellujääja ning luureohvitseri identiteedist ajendatud kontrollimise ning reservikogumise instinkt läheb vastuollu vabaturumajandust soosiva vaatega. Autsaideri, väljastpoolt tulija imidž ei käi enam kuidagi kokku seljataga oleva 12-aastase CEOkarjääriga. Aktsionärid – ühiskond – nõuavad aruannet ja bilanssi…

Kui Laar usutavasti mõistis Friedmani õpetust üldjoontes õigesti, siis Putin teostab ameeriklaste teooria mõnevõrra moonutatud versiooni.

Kes on härra Putin? Täna vist võib vastuse juba anda: ta on kauaks ametisse jäänud riigijuht, kellest tema rahvas vaikselt, aga vääramatult mööda kasvab. See protsess saab olema keerukas nii asjaomasele rahvale kui ka Euroopale. Loo alguse juurde naastes – meil tuleks mõelda, kas ja mida me saame teha, et Venemaad millalgi paratamatult ees ootavaid muudatusi õigetele radadele suunata. Tõenäoliselt ei saa me parata kuigi palju: Venemaa saatus on tema enda kätes. Võimalik, et parim, mida ma võime, on iseenda eest hoolt kanda.

Aga nii ehk teisiti on meil vaja läbimõeldud alustel Venemaa-poliitikat – realistlikku lähenemist, mida kogu Euroopa Liit saaks enam-vähem jagada ja mille töökindlusse uskuda. Putini aadressil vaimutsemine ei ole veel poliitika – parimal juhul võib see kujutada endast olukorra analüüsi, millele poliitikat ehitada, halvemal juhul on see lihtsalt hetkemood, mille iga kell võivad välja vahetada praktilisemat laadi bilateraalsed huvid, mis kogu kahjurõõmul baseeruva üksmeele kiirelt tuulde pühivad.