Vladimir Putin kui ajaloo segakasutaja

Läänes käsitatakse Vene presidenti Vladimir Putinit tihti kui ajalooteadlikku liidrit. Selle põhjendused on nõrgad. See on veider. Mussolinitki ei peeta eriliseks ajalootundjaks, ehkki ta apelleeris Julius Caesarile ja seoses Abessiinia sõjaretkega koguni Scipio Africanusele.

Putini lähenemisnurk ajaloole sisaldab üsna omapäraseid jooni. Näiteks hiljuti mõisteti Permis Vladimir Luzginile uue „natsismi rehabiliteerimist“ kriminaliseeriva seaduse alusel 200 000 rubla trahvi ajaloo võltsimise ehk „teadliku väärinfo levitamise“ eest. Luzgini jagatud Facebooki postituses oli öeldud, et Nõukogude Liit ründas Poolat 17. septembril 1939 ja et „kommunistid ja natsid tungisid koos Poolasse, algatades Teise maailmasõja, mis on tõend nende lähedasest koostööst“. Luzgin pääses küll sisuliselt ehmatusega – maksimaalne karistus säärase asja eest on viis aastat vangistust.

Tunnustatud ja hinnatud professor Andrei Zubov vallandati aga ajaloolise analoogia kasutamise tõttu – ta oli võrrelnud Krimmi anneksiooni Anschluss’iga.

Kui Putin rääkis ajakirjandusega Soome presidendi residentsis Kultarantas, olid faktid juhuslikud, aga ta ongi harjunud kõnelema publikule, kes ei tunne fakte või ei julge vastuväiteid esitada.

Nii on ka ajalooga – ma ei nimetaks teda ajalooteadlikuks, vaid manipulatsioonile orienteerituks.

Olles 2012. aasta kevadel tagasi presidendiks valitud, algatas Putin oma võimu tsementeerimiseks muu hulgas ka ajalooprojekti. Ootamatult suured meeleavaldused olid kõigutanud autoritaarset valitsemismudelit, seega pöördus Kreml totaalse „mõtete rahvademokraatia“ juurde. Vastuseks protestilainele hakati kirjutama rahvast ühte liitvat ajalugu.

Nii hakkas Putin natsionalismi abil ehitama kadunud ühendavat identiteeti ja mobiliseerima rahvast massiteabevahendite ja hämamise abil. Ta nõudis riigile „ühist ajaloolist-kultuurilist standardit“, „meie ajaloo kanoonilist varianti“ ja „austust meie ajaloo kõikide lehekülgede vastu“. Uus ajalooõpik pidi tema järgi kasvatama noorsugu isamaaliseks „riigi ja ühiskonna huvides“.

Geopoliitiliste ekspertiiside keskuse juhataja Valeri Korovin põhjendas säärast ajalookasutust postmodernismiga. „Pole olemas mingisugust „objektiivset“ ajalugu, seda kirjutatakse vaid siis, kui on olemas strateegiline käsitus sellest, missugused ideoloogilised mudelid on vastuvõetavad, missugused mitte.“ Kvaasiajaloolane kultuuriminister Vladimir Medinski tõdes postmodernismi teoreetikutele apelleerides, et ajalugu on alati väljamõeldud jutustus.

Putini ajalooprojektis tõuseb esile erinevus esimese põlvkonna hea ja teise põlvkonna paha postmodernismi vahel. Esimene dekonstrueeris müüte, propagandat, ajalooklišeesid, spasme ja dogmasid. Teine aga kaotab erinevuse tõe ja vale vahel, seadustab vale, nihilismi ja manipulatsiooni. Fakte võltsitakse vastavalt vajadusele. Julgeolekuteenistuste hämardamishistorismis pole miski tõsi ja kõik on võimalik.

Putinit ei peeta raamatulugejaks. Ajalugu on talle mäng, kus propagandistlikke tsitaate söödavad talle ette siseringi ortodokssed siloviki’d, Izborski klubi liikmed ja eurasianistid. Vastavalt vajadusele käiakse välja Euroopa-meelse akadeemiku Dmitri Lihhatšovi või fundamentalistliku monarhisti Ivan Iljini kaart, nagu Saksamaal juhtub see Erhardti või Prantsusmaal Napoleoniga.

Putini lähenemisnurk ajaloole sisaldab üsna omapäraseid jooni. Näiteks hiljuti mõisteti Permis Vladimir Luzginile uue, „natsismi rehabiliteerimist“ kriminaliseeriva seaduse alusel 200 000 rubla trahvi ajaloo võltsimise ehk „teadliku väärinfo levitamise“ eest.

Ma ei peaks Putinit ka utoopilise sotsialismi tundjaks – on väidetud, et ta on viidanud valimiskoosolekul Kubanis Saint-Simonile ja Campanella „Päikeselinnale“. Need olid osa Nõukogude ülikoolistuudiumisse kuulunud kohustuslikust teadusliku kommunismi riigieksamist. See ideoloogiline Brežnevi pakike oli peamiselt anekdootide aines juba Putini õpingute ajal.

Putinit vormiv aeg oli tema nooreea teenistus KGBs. Juba Juri Andropov viis hiilivalt selle ideoloogia marksismilt-leninismilt üle Vene imperialismile. Primitiivset „historismi“ kumas säärastest KGB toetatud „patriootilistest teisitimõtlejatest“ nagu Ilja Glazunov ja liikumine Pamjat.

Putini tuumkogemuseks oli SDV kokkukukkumine. Pärast Berliini müüri langemist sattus ta Dresdenis KGB kontori ees ähvardava rahvahulga ette. Nii oli Muammar al-Gaddafi saatus talle isiklikuks šokiks, mille tekitatud kinnisidee paistab välja tema seisukohavõttudes.

Stanislav Belkovski nimetas Novoje Vremjas araabia kevadet Putini sünnitraumaks, mis pani teda uskuma, et kui ta lahkub, laguneb riik nagu araabia maad. Araabia kevad ongi suuresti määratlenud Venemaa poliitilist olukorda Putini kolmandal ametiajal. Varasemad suurprotestid olid üllatuseks ja paljastasid süsteemi hapruse ja rahva ennustamatuse.

Putin on öelnud, et kaks meest 20. sajandil, Nikolai II ja Mihhail Gorbatšov, olid süüdi juba sellepärast, et ei hoidnud kinni võimust, mis põhjustas riikide kokkukukkumise. Gorbatšovile ei meeldinud Erich Honeckeri meeleavalduste mahasurumine relvade abil, mis viis SDV lagunemiseni.

Putini järeldus Nikolai II ja Gorbatšovi juhtumeist on, et võim tuleb säilitada iga hinna eest. Talle ei tule pähegi, et Nikolai II ja Gorbatšov lasid oma impeeriumi käest, sest ei nõustunud uuendama ja tugevdama allesjäänud lagunevaid autokraatiaid demokraatia, kodanikuühiskonna, õigusriigi ja turumajandusega.

Oma juurtelt Tveri karjalase või vepslasena on Putini ajalookasutus eelkõige taktikaline. Pärast Krimmi okupeerimist kaevati tolmustest arhiividest välja mõiste „Novorossija“, mille alla oli Katariina II omal ajal kogunud Türgilt vallutatud Musta mere rannikuriba Krimmist Transnistriani. Presidendi õhutusel hakkasid meediakanalid seda jäänukit üles puhuma, kui Ukraina sõjaretk lähenes Mariupolile ja käivitus erioperatsioon Odessas.

2015. aasta mais poliitika äkki muutus ja Novorossija lükati hetkega kõrvale. Nüüd vedeleb see taas unustatult ajaloo prügikastis – või naftaliinis paremaid aegu oodates?

Talvesõja algul kuulutas Nõukogude valitsuse poolt ametisse seatud Otto Wille Kuusise „Soome rahvavalitsus“, et viib ellu Soome ja Karjala rahvaste sajanditepikkuse lootuse ja ühendab Karjala vabariigi Soomega. Ka see katse nn ajaloolise õigluse taastamiseks lõppes Karjala kannase pakastega.

Putin tõdes 2013. aasta märtsis Talvesõja kohta, et Soome piir oli ähvardavalt 17–20 (tegelikult 50 kilomeetri) kaugusel Peterburist ja sõjaga üritati parandada need vead, mida bolševikud olid teinud 1917. aastal.

Kas viitab see Soome iseseisvuse tunnustamisele 1917. aastal või piirile (kinnitati Tartu rahuga 1920)? Ka seda seisukohta tuleb hinnata avalikkuse ja aja kontekstis, ehkki see on triviaalne ja faktidki ühele poole kaldu. Molotovi-Ribbentropi verdtarretava lisaprotokolli kohta ei ütle Putin sõnagi ja tema jaoks on see ilmselt normaalne „geopoliitika“.

Seetõttu on Putini ajaloolistes hüüdlausetes kaevamisele mõttetu palju energiat kulutada. Venemaale kuulunud alade ajalooline õigus lahkulöömisele, kas siis tõelisele või formaalsele, on taktikaline, mitte ajalooline küsimus. Kui vargale võimalus anda, võib nii „vene maailma“ kui Rjuriku ristimiskleidi leida kasvõi Nauru saarelt.

Geopoliitiliste ekspertiiside keskuse juhataja Valeri Korovin põhjendas säärast ajalookasutust postmodernismiga. „Pole olemas mingisugust „objektiivset“ ajalugu, seda kirjutatakse vaid siis, kui on olemas strateegiline käsitus sellest, missugused ideoloogilised mudelid on vastuvõetavad, missugused mitte.“

Ulatuslikumad „strateegiad“, nagu Venemaa ainulaadsus, Lääne vandenõu tema vastu ja mainekad vallutus- ja rüüsteretked, on Michael Billigi defineeritud banaalne natsionalism ja neid saab seletada imperialistlike instinktidena. Need ei põhine ratsionaalselt valitud väärtuste maailmal ja või tsiviliseeritud rahva identiteedil, vaid masside atavistlikul hõimutundel ja tänavapoisi mütologeemil „oma-võõras“.

Rahvuslike nartsissistlike kaotuste põhjustatud kinnisideed, mis Venemaal praegu levivad, toovad meelde 1930. aastad. Putini kohus vastustundliku liidrina oleks rahustada riigi meeleolusid ja suunata riiki Euroopa valgustuse suunas, kuid ta kallab vastustundetult bensiini viha ja pettumuse leekidesse.

Vene juhtide kobamist problemaatilises minevikus iseloomustavad rahutused, mida põhjustas „Vene kindrali“ Mannerheimi mälestustahvli avamine Peterburis riigi kõrgete juhtide osalusel.

Kultuuriminister Medinski ütles, et bareljeefi mõte oli sobitada ajalooline lahknevus ehk lepitada punane ja valge osapool. Kuberneri pressiesindaja Kibitov pehmendas: „Venemaa mäletab ja austab kõiki oma kangelasi. Meie riik ei jaga oma kangelasi rahvusliku eripära põhjal.“ Mannerheimi teeneks loeti osalemine „Brussilovi läbimurdes“, mis oli Venemaa ainus edukas rünnak Esimeses maailmasõjas. Novaja Gazeta pidas tema teeneks, et ta juhtis Soome vastupanu Punaarmee vastu 1918. aastal. Ajaloolisus muutub siin segapudruks ja puudub nii Soome vaatenurk kui ka teave.

Kremli eesmärgid mälestustahvli operatsioonis on jäänud hämaraks. Selge hoobina liidrite autoriteedile oldi tahvel sunnitud eemaldama.

Kohe möödub 100 aastat 1917. aasta revolutsioonist, seejärel kodusõja lõppemisest ja Nõukogude Liidu moodustamisest. Lõhestav tüli jätkub, sest „uus ajalookonsensus“ on osutunud väga kitsaks: Puškin, Borodino, võidupäev. Lenin on sisuliselt unustatud, ega talle palju ei viidata.

Kommunistide meeleavaldustel on babuška’te käes ikka näha üht Lenini pilti kümne Stalini pildi ja viie Püha Jüri ikooni kohta. Grusiin Stalin võitiski „suurima venelase“ hääletuse ja tulemust tuli võltsida.

Liberaalne intelligents astub Stalini isikukultusele lepitamatult vastu ja Vene kirik noogutab kaasa.

Kreml on tegelikult jõudnud tupikusse: eliit räägib keerukast ajaloost lihtsustavalt ja kamandavalt, ühtne rahvas saab pahaseks asjade keerukuse peale ja nii hakkab nõukogude inimene protestima.

Timothy Garton Ash jagab mineviku käsitlemise Euroopa endistes kommunismimaades kolme suunda. On meenutusi moraalsetel põhjustel – „mitte kunagi enam Gulagi“. Psühholoogilised põhjused aga annavad rahvale leina ja trauma ravi. Poliitilised põhjendused loodavad ajaloost õppimist – „ajalugu õpetab“. Ohvritel ja nende omastel on õigus lahkunut ka mäletada.

Garton Ash meenutab, et mineviku kontrollimise lämmatamisel on ka poliitiline hind – kui sõjakurjategijad jäävad võimule, nõrgestab see uue süsteemi usaldusväärsust.

Putin tegutseb oma minevikupoliitikas Nõukogude Liidu varemeil, kuid Garton Ashi nenditud mineviku vormimine ei sobi talle üldse.

Ta on ära nullinud ka Boriss Jeltsini saavutused sel alal. Ajalooga arveteõiendamine on jäänud kirjanik Ljudmila Ulitskajale ja teistele uutele teisitimõtlejatele. Lustratsioon ja minevikus urgitsemine ongi otsene oht endistele KGBlastele. Luukeredena kapis istuvad ka Moskva elamuplahvatused 1999, Aleksandr Litvinenko polooniumimõrv, MH-17 allatulistamine või Ida-Ukraina sõjakuriteod.

Putini ajalooprojekt tuletab meelde Dubravka Stojanovici tähelepaneku Jugoslaavia õpikuist, kus ajaloo võltsimise abil õigustati agressioone Jugoslaavia lagunemissõdades.

Kremli ajalooprojekti juhatab riigiduuma spiiker Minski KGB-kooli vilistlane Sergei Narõškin, kes praeguseks on viidud haridusega vastavasse ametisse, välisluure juhiks. Kui Narõškin külastas Soomet, koguti meie (s.o Soome – toim) „ajaloo dekonstrueerijad“ professor Matti Klinge juhatusel talle kummardusi tegema ja spiiker ütles neile, et ebaseadusliku riigipööraja tunnustus Soome iseseisvusele nõuab veel lisaselgitusi.

Siis käisid „piirideta ajaloolased“ Erkki Tuomioja juhatusel korraldamas Moskvas konverentsi, sh koos välisminister Sergei Lavroviga. Nii annavad nad nüüd hoobi Ukraina, Donald Trumpi, Baltimaade ja Soome „natsionalismi“ pihta, kuid putinlik ajaloo kuritarvitamine ei paista neid huvitavat.

Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski.