juuni 10, 2016

Viisteist aastat üksindust

AFP/Scanpix

Peronistlik välispoliitiline suund on Argentina viinud isolatsiooni, millest praegu üritatakse välja tulla.

Kui inimesed on toimetulekuraskustega üksi jäänud, on neil enamasti võimalik abi saamiseks riigi poole pöörduda. Mis saab aga siis, kui riigil endal kohustuste täitmiseks enam ressursse ei jätku ning teistelt laenamine on muutunud liiga kalliks või sootuks võimatuks? Kas lahenduseks on hakata ise raha juurde trükkima (ning sellega kaasneva inflatsiooni tõusuga oma majanduse tasakaalu ohtu seadma) või on olemas veel mõni abinõu?
Kriisid, olgu need siis tõsisemad maksejõuetused või lühiajalisemad raha puudujäägid (likviidsuskriisid), on riikides seniajani vältimatud olnud. Just nagu inimestele riikide sees, on ka riikidele endile olemas turvavõrgustik. Selleks on globaalne finantsturvavõrgustik, mille eesmärk on riikidele kriiside korral abi pakkuda ning nad enne põhja kukkumist kinni püüda.
Lihtsustatult koosneb see riikide endi reservidest, regionaalsetest stabiilsusmehhanismidest ning Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ressurssidest..
Paljudele riikidele on kriiside puhul esimeseks kaitseliiniks nende endi kogutud reservid. Kui näiteks Aasia ja Araabia maad saavad vajadusel oma kogutud reserve kasutada, siis enamik riike peab reservide nappuse tõttu abi otsima väljastpoolt. Ühe lahendusena saab pöörduda teiste riikide poole ning küsida abi regionaalsetelt stabiilsusmehhanismidelt. Tuntumad on ehk euroalas tegutsev European Stability Mechanism, Aasias tegutsev
Chiang Mai Initiative Multilateralisation ning ka tõusvate turgude (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika Vabariigi) vaheline BRICS Contingent Reserve Arrangement. Stabiilsusmehhanisme on erinevaid, kuid põhiliselt on nende eesmärk koondada mitme riigi ressursid selleks, et stabiilsusmehhanismi liikmetel oleks kriiside korral võimalik abi saada.
Kõige lõpuks on võimalik pöörduda nii-öelda viimase kaitsevalli, Rahvusvahelise Valuutafondi poole. IMFi mandaat võimaldab laenata riikidele, kes mujalt enam abi ei saa.
Vaatamata globaalse finantsturvavõrgustiku olemasolule libisevad mõned riigid sellest läbi. Näitena võib kasutada viimased 15 aastat rahvusvahelisest finantskogukonnast eraldatud Argentinat.
Kuigi riik on end mitmeid kordi maksejõuetuks kuulutanud, ei ole Argentina majandusel alati halvasti läinud. 20. sajandi alguses oli Argentina tänu oma liha- ja teraviljatööstusele ning haritud (suures osas Euroopa immigrantidest koosneva) tööjõu tõttu maailma rikkamate riikide seas. Ka pärast seda on Argentina majandus periooditi kasvanud, kuid sellest hoolimata ei ole riik piisavalt reserve suutnud koguda. Kriiside korral, mil turgudelt laenamine on keerukas, on Argentina olnud sunnitud arvete maksmiseks raha trükkima, viies seeläbi majanduse inflatsiooni tõusuga tasakaalust välja.
Hetkel arvatakse Argentina inflatsioon olevat 40 protsendi ligi (ametlikku numbrit pole hetkel teada, sest Argentina uus president Mauricio Macri on peatanud ametliku statistika väljastamise, tegeledes andmete kvaliteedi parandamisega). Maailmas asetab see Argentina inflatsiooni suuruse arvestuses umbes neljandale kohale, kohe pärast mitmel korral maailma halvima majandusega riigi tiitli võitnud Venezuelat ning konfliktide käes vaevlevaid Ukrainat ja Lõuna-Sudaani.
Et raha trükkimine enamasti ei aita, ongi hüperinflatsiooni käes vaevlev riik pidanud end mitmel korral maksejõuetuks kuulutama. Viimati juhtus see 2001. aastal, mil Ladina-Ameerika suuruselt kolmas majandus kuulutas välja ajaloo suurima riikliku maksejõuetuse, jättis teenindamata 100 miljardi dollari ulatuses võlakirju ning kukkus finantsmaailma põhja.
Mis juhtus globaalse finantsturvavõrgustikuga, mis Argentina oleks pidanud kinni püüdma? Lähemalt uurides tuleb nentida, et Argentina on ennast globaalsest finantsturvavõrgustikust üsnagi hästi isoleerinud. Näiteks ei ole ta liitunud ühegi regionaalse stabiilsusmehhanismiga, nagu näiteks Latin American Reserve Fund’i või siis tõusvate turgude poolt loodud BRICS CRA nimelise regionaalse stabiilsusmehhanismiga.
Näiteks ei ole ta liitunud ühegi regionaalse stabiilsusmehhanismiga, nagu seda oleks Latin American Reserve Fund, või siis tõusvate turgude poolt loodud BRICS CRA nimelise regionaalse stabiilsusmehhanismiga. Viimase võimaluse, IMFi abi, on riik aga lahkarvamuste tõttu ära põlanud. Lisaks ebakindlale majandusolukorrale riigis annab ka säärane finantsturvavõrgu puudumine turgudele ehmatava signaali sellest, et Argentinasse investeerimisel on oht, et häda korral ei tule riigile keegi appi. Nagu nõiaringis muutub turgudelt laenamine veelgi võimatumaks ning riik on üha rohkem globaalsest finantsmaailmast isoleeritud.
Analüüsimaks Argentina isoleerituse sügavamaid põhjuseid, kui seda on erinevate valitsuste aastate vältel tehtud vead, peame vaatama suuremat pilti. Vaadates globaalset finantssüsteemi läbi rahvusvaheliste suhete läätse tuleb möönda, et igal riigil nagu ka igal inimesel on oma iseloom, mis tuleneb suuresti riigi ajaloolisest mälust. Ajalooline mälu määrab omakorda riigi huvid ja ambitsioonid, millest sõltub tema käitumine rahvusvahelises riikide kogukonnas.
Läbi aastate on teised riigid Argentina siseasjadesse sekkunud ning tulenevalt sellest kogemusest on Argentina soovinud pigem omaette tegutseda. Argentinal võivad olla halvad mälestused koloniseerimisest, kuid ka hilisematest perioodidest, mil USAl oli kombeks Lõuna-Ameerika probleemidesse sekkuda. Just see ajalooline mälu on aidanud kaasa Argentinas 1940ndate lõpus tekkinud poliitilisele liikumisele – peronismile.
Peronism, mida iseloomustavad sotsiaalne õiglus, majanduslik iseseisvus ja poliitiline suveräänsus, kombineerib omavahel nii kapitalismi kui ka kommunismi maailmavaated. Seetõttu on peronism kui kolmas ja üsnagi vastuoluline ideoloogia, mis väljendub eelkõige Argentina majanduses ja välissuhetes. Nimelt on Argentina kordamööda rakendanud nii neoliberaalseid kui ka natsionalistlikke majandusreforme ning riigis on vahetunud parem- ja vasakpoolne mõtlemine, protektsionism ja vabamajandus. Kuigi võiks arvata, et Argentina on hoidunud konkreetsete majandusseisukohtade kujundamisest vaid vajalike struktuurireformide edasilükkamiseks, ei ole see kogu tõde. Argentina segadust tekitav majanduspoliitika tuleb ka sellest, et riik on kahe ideoloogia vahel tasakaalustamiseks ja neutraalsuse hoidmiseks loonud enda poliitilise ideoloogia, millel konkreetne majandusseisukoht puudub. Et riik iseennast täpselt määratleda ei oska, on keeruline ka liitlasi valida (ka peronismile aluse pannud president Juan Domingo Perón ei panustanud ülemäära välispoliitikasse).
Säärast ajaloopärandist tulenevat eraldunud hoiakut võib leida ka Argentina hilisemast käitumisest. Näiteks kui mitmed teised koloniaalajastu või külma sõja tõttu kannatanud riigid lõid 1960. aastail Mitteühinemisliikumise (Non-Aligned Movement), siis Argentina nendega ei ühinenud. Kuigi Argentina jagab Mitteühinemisliikumise vaateid võitluses nii välisagressiooni, kolonialismi, neokolonialismi, imperialismi, domineerimise kui ka suurvõimude ja -blokkide poliitika vastu, on ta otsustanud ka seesuguse neutraalse riikide ühenduse suhtes erapooletuks vaatlejariigiks jääda.
Riigi isolatsiooni on süvendanud ka hilisem kokkupuude rahvusvaheliste turgudega. Nii Argentinat kui ka Ladina-Ameerikat laiemalt on mõjutanud mitmed finantskriisid. Nende kriiside tõttu leidsid mitmed riigid regioonis, et kapitali sissevoolu lihtsustav majanduse avamine võib muutuda ohuks. Kui Argentinal 1990. aastail viimati finantsturgudele ligipääs oli, võeti Argentinas palju dollarites nomineeritud kõrgete tagasimakseprotsentidega laene. Endise presidendi Cristina Fernandez de Kirchneri sõnul just needsamad välisinvestorite dollarid viisidki Argentina pankrotti. Lisaks on presidentidest abikaasad Cristina Fernandez ja Néstor Kirchner süüdistanud 2001. aastal riigi majandusprobleemides liberalistlikke reforme ning karme kasinusmeetmeid nõudnud IMFi Argentina majanduslikus sõltuvuses hoidmises.
Võiks arvata, et kuna viimane kriis Argentinas tekkis globaalseid finantskogukonna reegleid järgides, siis on riik end ainult läänelikele ideedele vastandanud. Tegelikult ei ole Argentina hoidunud üksnes neoliberalistlike riikidega ning institutsioonidega koostööst. Välditud on ka niinimetatud alternatiivse globaalse finantskogukonnaga, BRICS riikidega, liitumist. (Argentina ei ole ka vastukaaluks Lääne domineeritud finantssüsteemile ja Maailmapangale loodud Aasia Infrastruktuuri Investeerimispangaga (AIIB) liitunud.) Just mõlema poolega mittesuhtlemine on riigi globaalsest finantskogukonnast isoleerinud.
Argentina vastvalitud president Mauricio Macri paistab aga mõistvat, et ka kõige tugevamate majandustega riikidel on tänapäeva globaliseeritud maailmas üksinda keeruline hakkama saada. Mitteperonistlik president Macri on lisaks julgetele turumajandust toetavatele reformidele püüdnud riiki pärast nn 15 üksinda veedetud aastat rahvusvahelisse finantskogukonda tagasi tuua. Üle pika aja on uuendatud suhteid Ameerika Ühendriikide, Hiina, Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaaga. Viimane neist lubas toetada Argentina kandidatuuri OECDsse. Uus president on suutnud lahendada aastaid kestnud paigalseisu riigi ja USA riskifondide vahel, taastades sellega riigi ligipääsu rahvusvahelistele laenuturgudele. President on alustanud riikliku statistika kvaliteedi parandamist, võitmaks tagasi turgude ning IMFi usaldust. Tänu sellele on eemaldatud USA-poolne takistus Maailmapangal Argentinale laenu anda ning nii Maailmapank kui ka IMF on kiitnud Argentinas läbi viidud reforme. Tundub ka, et MERCOSURi1 vabakaubanduslepped nii Ameerika Ühendriikide kui ka Euroopa Liidu vahel on jällegi võimalikuks muutunud.
Ja tõepoolest, Mauricio Macri on lühikese aja jooksul suutnud Argentina isoleeritust kahandada. Kuid kas käimasolevad muutused Argentinas on järjekordne järsk hüpe ühelt ideoloogialt teisele nagu peronismile kohane või on Argentina mõtestamas enda jaoks selgemat majandus- ja välispoliitilist suunda, mis sisendaks välismaailmale kindlustunnet Argentinaga pikemaajalisi plaane teha? See, kas riik saab tulevikus rahvusvahelisele finantskogukonnale loota, sõltub sellest, kas Argentina suudab peronistlikust liigneutraalsusest väljuda ning ennast arusaadavamalt defineerides liitlased valida.
______
1 Lõuna-Ameerikas tegutsev ühisturg, mille liige ka Argentina on.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: