Vereurmas maa

Anne Applebaumi “Gulag” on väga tugev kandidaat. Samuti Norman Daviese Poola ajalugu või, kui vaadata veidi kaugemale minevikku, Seton-Watsoni Kesk-Euroopa ajalugu. Aga minu kindlaim väljapakkumine oleks hoopis vaid mõne kuu eest ilmavalgust näinud raamat: Timothy Snyderi “Bloodlands”.

See raamat kõneleb teemast, mis on painavalt tuttav kõigile, kes elavad Läänemere ja Musta mere vahel, aga ometi peaaegu tundmatu neile või lausa maha vaikitud nende poolt, kes elavad mujal. Selleks teemaks on 14 miljoni tsiviilisiku poliitiline massimõrv umbes 15 aasta jooksul Hitleri ja Stalini režiimi poolt. Süsteemid olid küll erinevad, aga need langesid kokku ruumis ja ajas, nad õhutasid teineteist takka ja tegid koostööd ning mõneski mõttes andsid teineteisele jõudu ja matkisid teineteist.

Võib-olla tasuks alustada sellest, kui vastuoluline on see väide. Läänes võtavad paljud ajalugu väga lihtsalt: “Hitler oli maailma kõige kurjem inimene ja pärast seda, kui ta meid ründas, olime me kaotuse lävel. Siis ründas ta Stalinit, kes aitas meil teda lüüa. Nõukogude süsteem oli kohutav, aga vähemalt olid nad vaprad ja meie poolel.” Neil, kes on aastakümneid nii arvanud, on päris keeruline võtta omaks mõtet, et Teine maailmasõda ei olnud võitlus mitte kahe, vaid mitme poole vahel, kusjuures kõige hullemad osapooled võitlesid teineteise vastu.

Samamoodi oli päris keeruline veenda mõningaid mu kolleege Economistis, et Snyderi väidet tasub üldse kaalumisele võtta. Holokaust, sõnasid nad, oli ju ainulaadne ja iga katse seda ainulaadsust “õõnestada” võrdub holokausti eitamisega. (Tõe huvides tuleb öelda, et ma puutusin kokku ka kolleegidega, kes väitsid: “Kõik on ju lugenud Norman Daviest, nii et siin ei ole midagi uut.”) Lõpuks aga avaldas Economist mu arvustuse raamatusektsiooni avaartiklina ja palju suuremas mahus kui minu mäletamist mööda kunagi varem. Samuti viidati sellele esikaanel. Nüüd on Financial Times ja veel mõned suured Briti väljaanded tõstnud “Bloodlandsi” juba oma “aasta raamatute” sekka.

See raamat kõneleb teemast, mis on painavalt tuttav kõigile, kes elavad Läänemere ja Musta mere vahel, aga ometi peaaegu tundmatu neile või lausa maha vaikitud nende poolt, kes elavad mujal.

Et mõnes ringkonnas nurisetakse endiselt Snyderi raamatu üle, tuleb kohe ära öelda, et ta ei vaidlusta holokausti keskset asendit 20. sajandi ajaloos ega selle ainulaadset iseloomu. Samuti ei “relativiseeri” ta seda. See oleks viga ja halb viga, mida praegu tehakse Leedus, kus mõjuvõimas historiograafiline trend esitab “punast” ja “pruuni” genotsiidi võrdväärsena. See võib liiga kergesti muutuda Leedu ajaloo süngeimate hetkede solipsistlikuks õigustamiseks põhimõttel “jah, mõned leedulased tapsid juute, mis oli halb, aga samas tapsid juudid ka leedulasi”.

Niisugune paroodia jätab varju suurema pildi: Euroopa ajaloo kõige rängem tragöödia oli juutide kavandatud massiline hävitamine. See ei solva kuidagi teisi ohvreid – romasid, vaimupuuetega inimesi, homoseksuaalse või kommuniste, rääkimata juba leedulastest –, kui öelda, et juutide kannatused olid kõige ulatuslikumad ning selle taga seisnud kurjus iseäraliselt äge.

Kindlasti ei saa keegi süüdistada Snyderit selles, et ta ei näe suuremat pilti. Kuid ta joonistab kenasti üles ka väiksemad pildid. Ta näeb raamatus väga tõsiselt vaeva, et vaadelda kollaboratsiooni ja holokausti õiges perspektiivis. Ta ei vabanda toimunut välja (ja tänapäeva eestlased, lätlased ja leedulased ei peaks seda soovimagi), vaid selgitab üksikasjalikult korduvate okupatsioonide iseloomu ja mõju. See, kirjutab ta „muutis nende maade elanike kogemuse palju keerulisemaks ja ohtlikumaks. Üks okupatsioon võib killustada ühiskonna terveteks põlvkondadeks, kaks okupatsiooni on veel valulikumad ja lõhestavamad. See tõi kaasa riske ja ahvatlusi, mida Läänes ei tuntud. Ühe võõrvalitseja lahkumine tähendas vaid teise kohaleilmumist. Kui võõrväed lahkusid, ei pidanud inimesed toime tulema mitte eluga rahu ajal, vaid järgmise okupandi poliitikaga. Nad pidid taluma tagajärgi oma tegude eest eelmise okupandi alluvuses, kui saabus järgmine, või langetama oma valiku ühe okupatsiooni tingimustes, nähes juba ette järgmist okupatsiooni. Eri rühmadele võis neil muutustel olla eri tähendus. Näiteks mittejuutidest leedulased võisid pidada Nõukogude võimu lahkumist 1941. aastal vabastamiseks. Juudid ei saanud sakslaste saabumist samamoodi vastu võtta“.

Aga see lõik on raamatus alles tagapool. Selleks ajaks, kui mainitakse esimest korda Eestit, umbes raamatu esimese veerandi peal, on Snyder jõudnud juba verd tarretama panevalt ja valulikult detailselt kirjeldada Ukraina näljahäda, mis oli nii kohutav, et selle kõrval paistab Balti riikide saatus päris leebena.

Mulle meeldib arvata, et ma tunnen Eesti (ja Nõukogude) ajalugu üsna hästi. Aga ma ei teadnud – ja mu peas keerleb küsimus, kui paljud eestlased teavad –, kui paljud inimesed hukati 1930. aastatel Nõukogude Liidus “spioneerimise eest Eesti kasuks”. (Teadasaamiseks tuleb osta raamat, aga nii palju võib öelda, et Snyderi toodud arv on suurem, kui ma oleks osanud võimalikuks pidada.) See fakt on kõrvuti teiste miljonite hukkunutega ära toodud põnevas ja põhjalikus ülevaates “klassiterrorist” ja spioonimaaniast 1930. aastatel, mille puhul kasutati meelevaldselt riigivõimu ning väärastati õigussüsteemi. Neis peatükkides leiduvad ka ilmekad näited selle kohta, kuidas Nõukogude propaganda püüdis musta valgeks rääkida. Ukraina linnade noortele kommunistidele taoti pähe, et nende külades nälgivad kaasmaalased on rahvavaenlased, “kes oma eluga riskides üritavad meie optimismi kõigutada”.

Snyder esitab raamatu algusosas ka mõningad äärmiselt olulised kontseptuaalsed mõtted ning purustab mõned müüdid. Hea näite pakub juba eessõnas ette võetud Auschwitz. Sellest mitmeotstarbelisest orjatöö- ja hävituslaagrist on kujunenud laialt levinud sõjaaegse kurjuse võrdpilt. Kuid palju rohkem (enamasti Poola) juute gaasitati surnuks teistes surmalaagrites, mille nimed on palju vähem teada: Treblinka, Chełmno, Sobibór,
Bełżec. Veel enam tapeti neid kraavides ja aukudes otse elukoha lähedal, mõnikord ka naabrite abiga. Snyder kasutab oskuslikult statistikat, mis paneb laisema mõttetegevusega inimesed end õige ebamugavalt tundma. Kui arusaam Auschwitzist, sellest Teise maailmasõja tuntuimast “faktist”, on mõnevõrra nihkes, siis on võib-olla viimane aeg hakata kahtlema ka teistes “surmkindlates” faktides.

Snyder toob esile veel midagi, mis on kõrvalseisjatele õige ebamugav: holokaust ei olnud mitte Hitleri mõrvarlike rassilise ülimuse kavade lõpp-punkt, vaid alles algus. Juutide hävitamise järel soovis ta ette võtta slaavlased. Snyder kirjutab: “Kui sakslaste sõda NSV Liiduga oleks läinud plaanide kohaselt, oleks 30 miljonit tsiviilisikut surnud nälga esimesel talvel ning seejärel oleks veel kümned miljonid minema kihutatud, tapetud, assimileeritud või orjastatud.”

Balti riikide ja holokausti teema hõivab vaid neli lehekülge raamatu veidi enam kui 400 sisuleheküljest (millele lisandub veel 150 lehekülge suurepäraste järelmärkuste ja bibliograafiaga). Snyder kirjutab, et “selgeks õpetatud kollaboratsiooni ja kohaliku toetuse tõttu said Saksa tapjad enda käsutusse Leedus kogu abi, mida nad vajasid”. Juba enne natside saabumist oli rahvas Saksamaa toetatud pagulase Kazys Škirpa õhutusel tapnud pogrommide käigus 2500 juudist kaasmaalast. See on kahtlemata häbiplekk Leedu ajaloos, kuid jääb hilisemate tapatalgute varju. Snyder ei esita seda küsimust, aga ma usun, et tasuks mõelda, kuidas oleks hinnanud Škirpat sõjajärgne demokraatlik ja vaba Leedu, kui see oleks imetabaselt 1945. aastal taas maailmakaardile ilmunud. Kas ta oleks antud sõjakurjategijana kohtu alla? Ma ei suuda hästi ette kujutada, et ei oleks, ja kindlasti oleks ta õigustatult ka süüdi mõistetud. Seepärast on piinlik ja hämmastav, et mõned inimesed vabas ja demokraatlikus Leedus, mis on imetabaselt küll mitte viie aasta, vaid viie aastakümne järel taas maailmakaardile ilmunud, ei pea võimalikuks teda nüüd hukka mõista.

Lätile on pühendatud vaid lõik. Eestigi käsitlemine pole palju pikem. Snyder kirjutab:

“… alandustunne oli pärast Nõukogude okupatsiooni sama suur kui Leedus ja Lätis või suuremgi. Erinevalt Vilniusest ja Riiast ei olnud Tallinn enne alistumist Nõukogude Liidule 1940. aastal oma sõjaväge isegi osaliselt mobiliseerinud. Ta oli allunud Nõukogude nõudmistele enne teisi Balti riike, välistades sel moel mis tahes Balti diplomaatilise solidaarsuse. Nõukogude võim oli [1941. aastaks] küüditanud umbes 11 200 eestlast, sealhulgas enamiku poliitilisest juhtkonnast. Ka Eestis leidis Einsatzgruppe A eest rohkem kui küllalt kohalikke kollaborante. Nõukogude võimule metsas vastu pannud eestlased ühinesid nüüd sakslaste juhtimisel tegutseva Omakaitsega. Eestlased, kes olid teinud koostööd [Snyderi rõhutus] Nõukogude võimuga, ühinesid samuti oma maine taastamiseks. “

Eestlased võtsid sakslasi vastu vabastajatena ning vastutasuks pidasid sakslased eestlasi rassiliselt ülemaks nii juutidest kui ka teistest Balti rahvastest. Juute oli Eestis väga vähe. Eesti Omakaitse tappis sakslaste korraldusel kõik 963 tabatud Eesti juuti. Eestis jätkusid mõrvad ja pogrommid ka ilma juutideta. Umbes 5000 mittejuudist eestlast tapeti nende väidetava koostöö eest Nõukogude võimuga.¹

Ma kahtlustan, et paljud „Bloodlandsi” lugejad Läänes, eriti kui nad ei ole varem lugenud Norman Daviese ja teiste autorite töid, näevad pärast seda Euroopa ajalugu radikaalselt teistsuguses valguses.

Raamatu edasistes osades ilmuvad Balti riigid veel vaid korraks kohas, kus kõneldakse sõjajärgsetest küüditamistest. Mõned võivad ju sellist nappi kajastamist pahaks panna. Kuid tasub märkida, et härra Snyder loeb (ja mõnel juhul ka räägib) poola, vene, saksa, prantsuse, jidiši, ukraina, valgevene, tšehhi ja slovaki keelt. Liiast oleks süüdistada teda selles, et ta ei oska lugeda leedu või läti, veel enam eesti ja soome keeles, mis oleks võinud anda tema käsutusse allikaid raamatule paremini viimistletud “põhjadimensiooni” lisamiseks. Kui pidada silmas nüansse ja filigraansust, millega ta käsitleb vaatluse all olevaid suurriike puudutavaid materjale, tuleb mu meelest väikeriikidel lihtsalt leppida, et nende isiklikud tragöödiad kuuluvad suuremasse ja veel õõvastavamasse mosaiiki.

Ma kahtlustan, et paljud “Bloodlandsi” lugejad Läänes, eriti kui nad ei ole varem lugenud Norman Daviese ja teiste autorite töid, näevad pärast seda Euroopa ajalugu radikaalselt teistsuguses valguses. Võib-olla on nad juba hakanud aduma poolakate, juutide, ukrainlaste ja venelaste tragöödia sügavust. Aga nüüd võivad nad esimest korda mõista ka seda, et kõik need lood kuuluvad ühte, mõnikord kokku langedes, mõnikord üksteist täiendades. Nad võivad ka mõista, et 20. sajandi ajalugu on äärmiselt keeruline ja mitmetähenduslik, sugugi mitte selline lõbus õpikumuinasjutt, poolenisti “Casablanca” ja poolenisti “Helisev muusika”, mis on pikka aega toetanud nende rahvuslikku enesetunnetust. Lühidalt öeldes: see raamat avab mõistuses ukse. See loob ruumi, kuhu mahub ära ka Balti riikide lugu. Selleks on vaja vaid ajaloolast, kes selle kirja paneks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Edward Lucas on nädalakirja The Economist Ida-Euroopa korrespondent ja raamatu The New Cold War autor.