Venezuela operatsiooni järgmised küsimärgid: Kuuba, Gröönimaa ja Iraan

Tegemist ei ole teoreetilise küsimusega, sest venelased andsid president Donald Trumpi esimesel ametiajal selgelt mõista, et on valmis tegema vahetuskaupa Venezuela ja Ukraina vahel. Sellest andis juba 2019. aastal USA Kongressile teada USA julgeolekunõukogu juhtiv ametnik Fiona Hill. Pole ühtegi märki, et ameeriklased oleksid ettepanekuga tollal või praegu nõustunud, kuid see näitab, kuidas Moskvas nähakse maailma. Venemaa jaoks on Maduro võimult kukutamine pikaajalise liitlase kadu, kuid suures pildis toetab toimunu mõjusfääride poliitika loogikat, mida Vladimir Putin ja Venemaa eliit on pikalt propageerinud.

Moskvale sümpatiseerib mõte kolmeks jaotatud maailmast: USAle läänepoolkera, Moskvale Euroopa ja postsovetlikud maad ja Hiinale Ida-Aasia, koos teatava paindlikkuse ja hallide tsoonidega Aafrikas ja Okeaanias ning mõjusfääride piiridel. Reaalsus selle unistusega siiski ei ühti. Läbikukkunud katse korraldada Kiievis samasugune operatsioon nagu nüüd Caracases on kaasa toonud olukorra, kus Venemaa agressiivsus lääneriikide suunal on kasvanud, kuid samal ajal on vähenenud nende tegelik võimekus maailmas jõudu projitseerida ja kaalukeeleks olla. 

Selle tõenditeks on Venemaa tegelik võimetus oma hätta sattunud liitlasi toetada, näideteks nüüdne Maduro kõrvaldamine, Iraani tuumarajatiste ründamine Iisraeli ja USA poolt mullu juunis või Süüria diktaatori Bashar al-Assadi kukutamine 2024. aasta detsembris. Kõikidel neil kordadel esitas Venemaa vaid hambutuid avaldusi, aga jättis oma partnerid külma kätte. Venemaa mõju Kaukaasias, Kesk-Aasias ja Lähis-Idas pole haihtunud, aga on selgelt kuhtunud. 

Venemaa jaoks on Maduro võimult kukutamine pikaajalise liitlase kadu, kuid suures pildis toetab toimunu mõjusfääride poliitika loogikat, mida Vladimir Putin ja Venemaa eliit on pikalt propageerinud.

See siiski ei tähenda eurooplaste vaatest ilusat pilti, sest meie hallata on jätkuv sõda Ukraina vastu ning eskaleeruv sabotaaži- ja hirmutamiskampaania Euroopa riikides. Euroopa on teinud küll nelja aasta jooksul märgilisi samme, et end kokku võtta – ühtsema ohupildi kujundamine Tallinnast Lissabonini, kaitsekulutuste tõstmine ja omavahelise koostöö tihendamine, et vastata Moskva jäisele hingusele. Siiski on säilinud teada-tuntud lõhed, mis takistavad eurooplastel end kokku võtta: Põhja-Balti regioon ja Poola tajuvad Venemaa ohtu akuutsemalt, Lõuna-Euroopa riikide jaoks on Moskva vaid üheks peavaluks rändesurve ja võlakoormuse kõrval. See toob erisusi riikide tahtes ja võimekuses Ukrainat toetada. 

Nüüd on sellele lisandunud ka vastuolud suhtumises USA uue administratsiooni poliitikasse. 4. jaanuaril tehtud Euroopa Liidu kõrge esindaja Kaja Kallase avaldusele Venezuelas toimunu kohta ei kirjutanud alla Ungari. Budapest oma vastasseisu ei põhjendanud, aga võib arvata, et kuigi Kallase avaldus hoidus USAd nimeliselt kritiseerimast, oli isegi üleskutse vaoshoituseks ja üleminekuprotsessis Venezuela elanikele juhtrolli andmiseks Viktor Orbáni valitsuse jaoks liiga kaugele minek. Skaala teise otsa paigutas end Hispaania, kes tegi koos viie Lõuna-Ameerika riigiga avalduse, kus mõistsid hukka USA operatsiooni kui rahvusvahelise õiguse rikkumise ja tundsid muret, et sealsed maavarad võivad nüüd sattuda välisjõu omastamise alla. 

Kiire operatsioon, ebakindel tulevik

Tuleviku prognoosimine on tänamatu tegevus ja alati on kergem näha seniste maailma trendide jätkumist, mitte radikaalset murrangut. Samuti võivad olulisena tunduvad sündmused olla tagantjärele üllatavalt malbe mõjuga. Juhuste kokkusattumusena hukkus samuti Trumpi korraldusel tehtud USA droonirünnakus 3. jaanuaril 2020 Iraani revolutsioonilise kaardiväe kindral Qasem Soleimani. Tollal kardeti kontrolli alt väljuvat eskalatsiooni, mis viiks suure sõjani Lähis-Idas. Kõik see jäi olemata ning Iraan ja USA piirdusid sümboolsete vastastikuste rünnakutega. 

Venezuela arengute vaatest on kõige olulisem küsimus, kes saab Maduro järel riigis võimule. Siin on paratamatult rohkem küsimusi kui selgeid vastuseid. Kas USA tegi Maduro lähikondsetega kokkuleppe, et nad poolt vahetaks? Varasemale koostööle viitab kiire ja suhteliselt veretu operatsioon. Mis rolli hakkab mängima opositsioon koos eelmistel (võltsitud) valimistel sõltumatute hinnangute järgi tegelikult populaarsem olnud Edmundo Gonzálezi ja Nobeli rahupreemia võitja María Corina Machadoga? 

Venezuela opositsiooni on varasemalt toetanud USA ja teised lääneriigid, pidades neid rahva paremateks esindajateks. Samas ei andnud Trump Maduro kinnipidamise järel rääkides mõista, et näeks Venezuela tulevikku opositsiooni kätes. Alles selgub, mida “[USA] juhib asju” praktikas tähendab, arvestades, et Trump on varasemalt jõuliselt kritiseerinud välispoliitikat, mis sidus USA riikluse vaevalise ülesehitamisega Iraagis ja Afganistanis. Kes iganes hakkab Venezuelat valitsema, peab siiski silmitsi seisma erakordselt suurte majanduslike raskustega ja USAga, kes on valmis end piirkonnas sõjaliselt kehtestama.

Venezuela arengute vaatest on kõige olulisem küsimus, kes saab Maduro järel riigis võimule. Siin on paratamatult rohkem küsimusi kui selgeid vastuseid.

Maduro tuli võimule 5. märtsil 2013. aastal peale tema eelkäija Hugo Chavezi surma. Sestsaadik on riigist pagenud ligi seitse miljonit inimest. Osa väljarändest on tingitud autokraatlikele režiimidele omasest kehvadest majandusotsusest, kuid märkimisväärset osa selles mängis nafta hinna langus ja üleüldine majandusolukorra halvenemine. Venezuela naftavarud on maailma suurimad, kuid riiklik naftaettevõte Petróleos de Venezuela, S.A. (PDVSA) ei suuda neid täiel määral kasutusele võtta. 

Lisaks USA sanktsioonidele on selle põhjuseks ka toonase president Chavezi otsus 2000. aastate algul vallandada tuhandeid vajalike tehniliste teadmistega PDVSA töötajaid, kes streikisid Chavezi valitsuse vastu. Kui veel 2005. aastal tootis Venezuela 2,6 miljonit barrelit toornaftat päevas, siis 2020. aastaks oli see langenud poole miljonini. 2022. aastal hakkas tootmine tõusma, kerkides tolle aasta 684 000 barrelist päevas 2025. aastaks 1,1 miljoni barrelini. Siiski pole võimalik taastada suuri tootmismahtusid üleöö. Seda tasub taustal meeles hoida, kui Trump või keegi teine räägib Venezuela naftast. 

Peale Maduro kukutamist on nüüd kõigil Ladina-Ameerika riigijuhtidel kuklas ebamugav teadmine, et Ameerika Ühendriikidel pole mitte ainult sõjaline suutlikkus läänepoolkeral sõjaliselt sekkuda, vaid ka poliitiline valmisolek. Kui sellist asja on tehtud ühe korra, siis mis takistab sama tulevikus kordamast? Külma sõja perioodil oli USA sekkumine regulaarne nii Ladina-Ameerika riikides (Guatemala 1954, Brasiilia 1964, Tšiili 1973 ja Panama 1989) kui ka Iraanis 1953. aastal. USA toetatud riigipöördeid ja George H. Bushi administratsiooni ajal tehtud Panama invasiooni sai pidada veel hiljuti ajalooliseks kurioosumiks, mitte 21. sajandi reaalsuseks. 

Venezuela operatsioonist saab kindlasti silmakirjalik jutupunkt Moskvas ja Pekingis, kasutades seda järjekordse õigustusena tegudes Ukraina ja Taiwani vastu. Samas on Moskva katseid president Volodõmõr Zelenskõi tappa või röövida ja Kiievis oma valitsus pukki panna takistanud Ukraina sõjavägi ja julgeolekuasutused, mitte rahvusvahelise õiguse piirangud. Ka Hiina näeb Taiwanit oma siseasjana, mitte suveräänse riigina. Sellest johtuvalt on märksa olulisem küsimus, milliseid järeldusi tehakse edukast Maduro kukutamisest Washingtonis ja mida võib sellest järeldada USA edasise välispoliitika kohta.

II vaatus: Kuuba ja Gröönimaa

Kuuba on saatnud Venezuelasse arste, spordiinstruktoreid ja turvamehi Madurot kaitsma. Selle eest on Venezuela saatnud neile vastu soodsa hinnaga naftat. Samas müüdi suur osa Kuubale eraldatud naftast edasi ülemaailmsel naftaturul, eelkõige Hiinale. Kuuba vajab raha kaupade ostmiseks ja režiimi stabiilsuse säilitamiseks. Peale majandusliku löögi tähendab USA operatsioon Venezuelas Kuuba režiimi jaoks ohtu, et Washingtoni pistrikud koonduvad nüüd Havanna vastu. 

Kuuba majanduslik ja ühiskondlik olukord on juba aastakümneid olnud kehvas seisus. Kuuba elanikkond langes 2022.–2023. aastal tervelt 18 protsenti, hindas Kuuba majandusteadlane ja demograaf Juan Carlos Albizu-Campos. Veel hiljuti väitis Kuuba valitsus, et saarel elab 11 miljonit inimest, kuid Albizu-Campose arvutuste järgi on elanikke alles veidi üle 8,6 miljoni. Sarnaselt venetsueellastele ei saa neilt oodata erilist armastust valitsusrežiimi vastu. 

Venezuelas sekkumine oli omamoodi väljund Trumpi administratsiooni vanakooli vabariiklastest pistrikele, kes said kasutada USA sõjalist jõudu poliitilise eesmärgi saavutamiseks. Samad inimesed, eesotsas USA välisministri Marco Rubioga, tahaksid tõenäoliselt näha režiimimuutust ka Kuubal. Kuigi Kuuba puhul ei ole samasugust narkokaubanduse vastu võitlemise nurka, on sellel selge valijaskonna loogika. Kuuba saarelt pagenud kuuba-ameeriklased ja ka mitmed teised ladina-ameerika taustaga valijad on tugevalt antikommunistlikud. See tähendab praktikas nende poliitikute premeerimist, kes astuvad tugevaid samme Kuuba vastu.

Trumpi administratsiooni vanakooli vabariiklastest pistrikud tahaksid tõenäoliselt näha režiimimuutust ka Kuubal.

Samuti ei tasu unustada Trumpi administratsiooni huvi Gröönimaa vastu. Selle Taani kuningriigi territooriumi peale mõtlemine peaks kainestama paljud inimesed, kes USA operatsiooni avalikult kiitsid. USA jõu kasutamist või mõjutustegevust Gröönimaa suunal ei saa küll kindlalt ette prognoosida, aga selle administratsiooni puhul ei saa seda ka välistada, kuigi Taani on olnud USA eeskujulikem liitlane. 

Taani poliitikud ja diplomaadid olid võimalike USA sammude pärast tõsiselt mures kogu eelmise aasta, hoiatades, et kuigi Trump enam pidevalt Gröönimaa hõivamisest ei rääkinud, ei olnud see teema USA valitsuse jaoks kuhugi kadunud. Trump on nüüd vaid hagu juurde andnud, öeldes Venezuela operatsiooni järel ajakirjanikele, et USAl on Gröönimaad rahvusliku julgeoleku tagamiseks vaja. Selle järel tegi peaminister Mette Frederiksen jõulise sõnavõtu, kus palus Washingtonil lõpetada ähvardused Gröönimaa ja Taani vastu. 

USA eskalatsioon Gröönimaal või ähvardus, et Taani peab Ukraina toetuse nimel Gröönimaast loobuma, seaks Euroopa valitsused vaid võimatute ja vastikute valikute ette. On võimalik, et Trumpi retoorikaks sellised ähvardused jäävadki. Aga nagu tõi War on the Rocksi asutaja Ryan Evans esile, takistab Washingtoni välispoliitika prognoosimist muu hulgas asjaolu, et Trumpi sensatsioonihimulised avaldused võivad blufist üle minna märgiks tõelistest kavatsustest ilma selget piiri tõmbamata.

III vaatus: Iraan

Samamoodi on Lähis-Idas Iraan fossiilkütuste ekspordist sõltuv autokraatia, kelle tegevus on USAl pinnuks silmas. Sarnaselt Venezuelaga on Iraanis ulatuslikke sisemisi probleeme, mis pea kõik on valitseva režiimi enda tegevuse ja tegevusetuse tagajärg. Avalikult on nähtavaim süvenev mageveekriis. Iraani president Masoud Pezeshkian hoiatas novembris, et kui põud jätkub, siis tuleb pealinn Teheran evakueerida. See poleks sugugi lihtne, sest linnas elab ligi 10 miljonit inimest. Nii nagu ei suuda Venezuela tõsta üleöö nafta tootmist, ei suuda Iraan üleöö lahendada veekriisi. 

Samal ajal viisid Iraani-Iisraeli sõda ja septembris taaskehtestatud majandussanktsioonid Iraani riaali vabalangusesse. Majandusmuredest sai detsembri lõpus järjekordne süütenöör ulatuslikele valitsusvastastele meeleavaldustele, mis on praegu küll oma massis alla jäänud 2009. aastale, kui välja tuli miljoneid inimesi, aga on suurimad pärast 2022. aasta kokkupõrkeid iraanlaste ja kombluspolitsei vahel. Samas näitab protestide regulaarne allasurumine, et kuigi iraanlased võivad olla režiimiga rahulolematud, pole neil ka alternatiivset liikumist, mille taha koonduda. Valitsus proovib suuremat pahameelt summutada nii häälekamate represseerimisega kui ka vaiksete järeleandmistega – näiteks võideldi 2022. aastal jõuliselt naiste vastu, kes tahtsid hidžaabist loobuda, aga tänaseks aktsepteeritakse paljudes linnaosades katmata päid ilma ametliku poliitika lõppu välja kuulutamata. 

Iraani valitsus teab, et rahvusvahelisel tasandil on neil vastas kaks meest, kellel on nii tahtmist, võimekust kui põhjust Iraani rünnata: Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ja USA president Donald Trump. Kuigi Iraan on peale viimast Iisraeli ja USA rünnakut soetanud Hiina päritolu relvastust, siis on seda selgelt liiga vähe. Sarnaselt Maduroga on Trump varem ähvardanud otse ka Iraani kõrgeimat usujuhti. Ajakirjanduse andmetel pidas Iraani-Iisraeli sõja ajal Trump küll ajatolla tapmist halvaks ideeks, aga eelmisel nädalal hoiatas, et Iraani võimud ei tohiks meeleavaldajaid tulistada – vastasel korral võiks USA appi tulla. Nagu alati, on Trumpi puhul raske öelda, kas retoorika taga on ka päris kavatsusi ning selline hägune signaliseerimine on omaette vahendiks, et Iraani valitsust survestada. 

Iraani valitsus teab, et rahvusvahelisel tasandil on neil vastas kaks meest, kellel on nii tahtmist, võimekust kui põhjust Iraani rünnata: Netanyahu ja Trump.

Iraan omakorda on proovinud sisemiste ja väliste karide vahel laveerida, andes USAle mõista, et nad on valmis suhteid soojendama. Kas USA on valmis mõnd Teherani ettepanekut vastu võtma või proovib islamivabariik vaid kombata, kas Iisraeli ja USA vahele on võimalik mõnd kiilu lüüa, nii et ameeriklased ei toetaks Netanyahu kavatsust Iraani vastu uut rünnakut korraldada? Kas Washington ja Jeruusalemm loevad Teherani nõrkusest välja võimaluse ajatolla lahkumist kiirendada? Isegi kui nad seda teevad, siis kui ulatuslikku välist jõudu oleks vaja režiimi muutmiseks riigis, mis on pärast 1979. aastal revolutsiooniga võimule tulekut sihilikult ja sügavalt oma ideoloogiat ja järjepidevust institutsionaliseerunud? Või kui niivõrd maksimalistlikku eesmärki ei võeta, milliste muude meetoditega hakatakse Iraanile survet avaldama? 

Lõppeks on meie ja Ukraina kasuks Iraani režiimi nõrgenemine, samamoodi kui Venemaa ja Hiina relvastuse läbikukkumine Venezuelas ja Iraanis ning Moskva ja Pekingi kõigile nähtav võimetus oma partnerit toetada (strateegilise partnerluse lepe Venemaa ja Venezuela vahel sõlmiti alles mullu oktoobris ning rünnak Maduro vastu toimus vaid mõni tund pärast tema kohtumist Hiina delegatsiooniga). Trump on jälle näidanud, et tema huviks on läbi viia kiire ja edukas sõjaline operatsioon ning USA meistriklass selles vallas on ületamatu. Jääme ootama vaatemängu järgmisi vaatuseid.