september 20, 2012

Venemaa-Türgi energiasidemed: koostöö ja vastuolud

Türgi katsed vähendada energiasõltuvust Venemaast ei ole seni vilja kandnud.

Venemaa ja Türgi energiasidemeid on pikka aega iseloomustanud avalik sõprus ja varjatud võistlus. Õitsva majanduse tõttu on Türgi energiavajadus viimastel aastatel kasvanud, kusjuures kasv on, kui Hiina välja jätta, peaaegu maailma suurim. Türgi peab hankima peaaegu kogu nafta ja maagaasi välismaalt, peamiselt Venemaalt. Suur nafta- ja eriti maagaasikogus, mida Türgi järjepidevalt Venemaalt impordib, selgitab sedagi, miks Venemaast on saanud alates 2008. aastast Saksamaa asemel Türgi suurim kaubanduspartner.
Venemaa ja Türgi energiaalased sihid langevad kokku ka selles osas, et mõlemad saavad kasu koostööst energiavarude transportimisel Kesk-Euroopasse. Venemaa energiaekspordi transiidimaana saab Türgi miljoneid dollareid transiidimaksuna, kuid ühtlasi vähendab see tankerite liikumist läbi niigi tiheda liikluse ja ohus oleva keskkonnaga Bosporuse väina, mis ühendab Musta merd Vahemerega, ning suurendab Ankara mõju Moskvale, kuna süveneb Venemaa energiakompaniide sõltuvus Türgist, mille kaudu nad saavad jõuda rahvusvahelisele turule.
Siiski ei ole Türgi poliitikud rõõmsad sõltuvuse pärast Venemaa energiaallikatest. Tohutu hind, mida võimas energiaimport nõuab, paneb tugeva koormuse Türgi praegu niigi defitsiidis eelarvele ja õhutab inflatsiooni. Kuid Türgi valitsus pole veel suutnud välja töötada toimivat strateegiat, mis lubaks vähendada sõltuvust välismaisest energiast üldiselt või konkreetselt Venemaa energiaallikatest.
Türgi poliitikud on püüdnud mitmekesistada energiaallikaid, üritades võtta kasutusele tuumaenergiat ja muid alternatiivseid energiaallikaid. Ent tõik, et Kreml kontrollib kogu Venemaa energiaeksporti (olgu tegu nafta, maagaasi, tuumakütuse või kivisöega), on kahandanud Türgi mitmekesistamise strateegia tõhusust. Näiteks Türgi kavandatav tuumaenergiaprogramm sõltuks Venemaal valmistatud reaktoritest, tuumakütusest ja muudest komponentidest vähemalt esimese tuumajaama puhul. Samuti on Venemaa proovinud piirata Türgi võimalusi mõjutada Venemaa energiasaaduste edasist liikumist Euroopa või muu maailma turgudele.
Türgi energiapoliitika ilmestab maa paradoksaalseid suhteid Venemaaga: kuigi Moskva ja Ankara partnerlussidemed on tihedad, sealhulgas energeetika alal, konkureerivad nad samal ajal ägedalt teineteisega – ja seda ka sellessamas energeetikasfääris.
Venemaa energiapartnerina
Venemaa arvele langeb praegu üle poole Türgi maagaasinõudlusest, kusjuures maagaas kindlustab suurema osa Türgi elektrienergiast, ja viiendik siseriiklikust naftanõudlusest. Türgi importis eelmisel aastal 39,7 miljardit kuupmeetrit maagaasi, millest umbes 60 protsenti tuli Venemaalt.1 600 000 barrelist naftast, mida Türgi iga päev impordib, tuleb suur osa Venemaalt.2 Samuti ostab Türgi Venemaalt kivisütt ja kaalub tuumaenergiaprogrammi, mis kasutaks Venemaal valmistatud tuumakütust. Venemaa ja Kesk-Aasia maagaas jõuab Türgisse otse Blue Streami topelttorujuhtme kaudu, mis kulgeb Musta mere põhjas, ning kaudselt vanema Lääne torujuhtme kaudu, mille loogeline teekond kulgeb läbi Moldova, Ukraina, Rumeenia ja Bulgaaria.
Türgi nafta- ja gaasiimport Venemaalt võib lähiaastatel kergesti kasvada tugeva majanduse (praegu mahult maailmas 17. kohal), mis nõuab energia importimist, ja kodumaiste piiratud energiavarude tõttu (näiteks mõõdukad naftareservid Kagu-Türgis Hakkâri provintsis). Riigil on seniajani probleeme nafta ja maagaasi hankimisega Iraanist (rahvusvaheliste sanktsioonide tõttu) ja Iraagist (pingete tõttu Bagdadi keskvalitsusega Türgi ja Iraagi Kurdistani sidemete pärast). Türgi juurdepääsu võimalikele naftavarudele Egeuse mere all takistavad territoriaalsed vaidlused Kreekaga. Isegi Aserbaidžaan on ähvardanud tarneid kärpida, kui Ankara kipub liiga kergesti leppima Armeeniaga, samal ajal kui püsib Armeenia-Aserbaidžaani tüli Mägi-Karabahhi ja armeenlaste hõivatud Aserbaidžaani territooriumi pärast.
Nii Venemaa kui ka ELi energeetikajuhid peavad Anatooliat oma tulevastes energeetikakavades keskseks transiidimarsruudiks. Türgi valitsus on püüdnud leida nende nõudmiste vahel tasakaalu, kasutades neid ühtlasi ära riigi kui olulise energiasilla tähtsuse tõstmiseks nii Moskva kui ka Brüsseli silmis. Ankara vaatepunktist rõhutab tegutsemine Euroopat Kesk-Aasia ja Kaukaasiaga ühendava nafta- ja gaasisõlmpunktina Türgi väärtust Euraasia olulise energiajulgeolekupartnerina paljudele riikidele. Ehkki ligemale kaks kolmandikku maailma teadaolevatest nafta- ja gaasivarudest paikneb Türgi lähikonnas, ei läbi praegu suurem osa Euraasia nafta- ja gaasiekspordist Türgit, millele on eelistatud Pärsia lahte või Venemaad ja Euroopat.
Venemaa võimud peavad Türgit oma peamiseks energiapartneriks Kagu-Euroopas, kelle roll sarnaneb Saksamaa omaga Kirde-Euroopas. Kava luua Blue Streami teist haru suubus hiljem 11 miljardit dollarit maksvasse South Streami torujuhtmeprojekti, mida toetavad Venemaa riiklik energiakompanii Gazprom ja Itaalia riiklik energiakorporatsioon ENI. See Musta mere all kulgev torujuhe hakkab toimetama Venemaa ja Kesk-Aasia maagaasi otse Kagu-Euroopasse. Esialgne läbilaskevõime on 31 miljardit kuupmeetrit, lõpuks peaks see olema kaks korda enam, 63 miljardit kuupmeetrit.3 Torujuhe läbib vee all Türgi majandusvööndit, tuleb maa peale Bulgaarias ja hargneb seal kaheks haruks, millest üks kulgeb läbi Bulgaaria, Ungari, Sloveenia, Austria ja Ungari ning teine läbi Horvaatia, Makedoonia, Kreeka ja Türgi.4
Venemaa peaministri Vladimiri Putini visiidi ajal Ankarasse 2009. aasta augustis andis Türgi Gazpromile õiguse uurida merepõhja Türgi eksklusiivses majandusvööndis, et välja selgitada, kuhu täpselt torujuhe rajada. Pärast kohtumist Türgi peaministri Recep Tayyip Erdoğaniga 2010. aasta jaanuaris Moskvas ütles Putin ajakirjanikele, et Türgi valitsus jääb South Streami osas äraootavale seisukohale, kuni saadakse keskkonnahinnangu ning geoloogiliste ja seismiliste uuringute positiivsed tulemused.5 2011. aasta detsembris andis Türgi valitsus Gazpromile loa alustada torujuhtme rajamist.6 Väidetavalt tugines valitsus otsuse langetamisel hinnangu ja uuringute positiivsele tulemusele, aga arvatavasti olid Türgi poliitikud ka leidnud, et peavad nõustuma South Streami rajamisega, et saada Moskva toetus Samsuni-Ceyhani torujuhtmele.7
Pärast Ankara toetuse saamist South Streamile tugevnes Venemaa valitsuse toetus Anatooliat läbivale 700 kilomeetri pikkusele Samsuni-Ceyhani naftajuhtmele. Praegu viivad seda kolme miljardi dollarilise maksumusega projekti, mis peaks aastas edasi toimetama ligikaudu 500 miljonit barrelit naftat, ellu Türgi Çalik Holdings AS ja Itaalia riiklik Eni SpA Corporation. Erdoğani visiidi ajal Moskvasse 2010. aasta jaanuaris leppisid valitsused kokku, et oma osa projektis võivad saada ka Venemaa energiafirmad.8 Valmimisel toimetab torujuhe kuni 1,5 miljonit barrelit Venemaa ja Kasahstani naftat päevas Türgi Musta mere äärsest Samsuni sadamast Vahemere-äärsesse Ceyhani sadamasse, kus nafta laaditakse tankeritele – võibolla ka pärast kohapealset töötlemist –, millega see viiakse Euroopa turule. Ankara toetab jõuliselt torujuhtme rajamist, mis tugevdab Türgi osa Vahemere ühe tähtsama energiasõlmena ning kahandab naftatankerite liiklust Bosporuse väinas. Ülekoormatud väina asemel, kus valitseb pidevalt tõsine oht keskkonnale, kui Istanbuli lähedal peaks aset leidma suurem naftaleke, hakkavad võimsad tankerid naftat vedama Samsuni, kust see suunatakse torujuhtmesse.9
Venemaa valitsus eelistas varem Bosporuse vältimiseks alternatiivset Burgase-Alexandroupoli marsruuti, kuhu tulnuks rajada 280 kilomeetri pikkune torujuhe. 2007. aastal sõlmisid kolm riiki lepingu niinimetatud Transbalkani torujuhtme loomiseks, milles Venemaa ettevõtetele kuulunuks 51 protsenti aktsiatest. Selle järgi oleks Venemaa ja Kaspia naftat transporditud Bulgaaria Musta mere äärsesse Burgase sadamasse, kust see oleks torujuhtmetsi saadetud Kreeka Egeuse mere äärsesse Alexandroupoli sadamasse. Kuid torujuhtme rajamise kava jäi toppama 2009. aasta juulis, kui Bulgaarias tuli võimule uus valitsus, kes nõudis paremaid lepingutingimusi.10 Venemaa valitsus on väljendanud Türgi meeleheaks valmisolekut ühendada Burgase-Alexandroupoli torujuhe, kui Bulgaaria valitsus selle üldse kunagi veel heaks kiidab, Samsuni-Ceyhani torujuhtmega. Mõlema torujuhtme valmimisel kaoks üldse vajadus toornaftat vedavate tankerite liikluse järele läbi Bosporuse ja Dardanellide.11 Sellest hoolimata on Venemaa võimud hea meelega leppinud ka ainult Samsuni-Ceyhani torujuhtmega, sest see muudab Türgi veel enam Venemaa energiatarnetest sõltuvaks – Erdoğani hinnangul 70 protsendi ulatuses.12
Euroopa valitsused on omalt poolt avaldanud Türgi valitsusele, mida juhib Õigluse ja Arengu Partei, survet toetada ka edaspidi ELi poolehoiu leidnud 3000 kilomeetri pikkuse Nabucco torujuhtme projekti, mis väldiks Venemaa territooriumi ning tooks Kaspia ja Lähis-Ida maagaasi Türgi ja Balkani kaudu Kesk-Euroopasse. Sellest seisukohast oleks Nabucco 2005. aastal rajatud Bakuu-Thbilisi-Ceyhani naftajuhtme täiendus, mis samuti väldib Venemaa territooriumi ning toob Kaspia nafta Aserbaidžaani, Gruusia ja Türgi kaudu Euroopasse. Nabucco rajamist on takistanud jätkuvad rahalised ja muud probleemid.13 See oleks kaks korda pikem kui Bakuu-Ceyhani torujuhe ja maksaks kolm korda enam (vähemalt 11 miljardit dollarit). Kuigi projektiga on tegeldud juba terve aastakümme, pole selle rajamiseni seni jõutud.14
Venemaa-Türgi pinged tulid ilmsiks, kui Türgi võimud püüdsid esialgu ühendada Venemaa ja ELi projekte, nii et Gazpromi tarned läheksid Nabuccosse, saates gaasi kõigepealt Blue Streami kaudu Türgisse, kust see suunataks Nabuccosse. See oleks tugevdanud Türgi staatust energiasõlmpunktina ning võimaldanud Türgi ettevõtetel gaasi ladustada ja edasi müüa turuhinnaga. Ankara üritas samasugust kokkulepet Türgit läbiva Aserbaidžaani gaasi puhul. Ei Venemaa ega Aserbaidžaani energeetikajuhid pole kuigi agaralt kippunud toetama sellist Türgi tähtsuse laiendamist. Seevastu on nad püüdnud suruda Türgi tagasi puhtalt transiidimaa staatusesse.15 ELi valitsused aga soovivad, et Gazpromi osalus Nabuccos oleks võimalikult väike, sest torujuhtme eesmärk ongi ju vähendada eurooplaste juba praegu väga suurt sõltuvust Venemaa gaasitarnetest.16
Nii Türgi kui ka Venemaa ametiisikud on sõnades toetanud Nabucco rajamist, kuid seniajani püsivad kahtlused, kas mõlema projekti jaoks ikka jagub gaasi, kui pidada silmas Venemaa toodangu paigaltammumist ja hiljutisi lepinguid, mille kohaselt suur osa Türkmenistani gaasiekspordist läheb Hiinasse ja Iraani. Viimasel ajal on Türgi ja Aserbaidžaan kaalunud rajada kahe peale torujuhe, mis toimetaks Kesk-Aasia maagaasi Euroopasse: see tooks neile tunduvalt rohkem tulu kui olla pelgalt Nabucco transiidimaad.17
Mitmekesistamise püüd
Türgi sõltuvus Venemaa energiast põhjustab Ankara ametiisikute seas muret. Energiapartnerite mitmekesistamine vähendaks ohtu, et Kreml, mis mõnikord kasutab energiaeksporti poliitilise relvana, suudab edukalt Türgiga manipuleerida. Türgi poliitikud on ammu üritanud ellu viia energeetikaprojekte, milles ei domineeriks Venemaa. Samuti on Türgi energeetikaeksperdid püüdnud innustada rohkem kasutama taastuvenergiat. Praegu katab Türgi alla ühe protsendi energianõudlusest taastuvenergiaga (vesi, tuul, päike, tuumaenergia).18 Kodumaise elektrivajaduse rahuldamiseks sobib neist kõige paremini tuumaenergia.19
Loodetavate alternatiivsete energiaallikate tähtsustumise ootel on Türgi võimud püüdnud ära kasutada riigi ainulaadset geograafilist asukohta ja muuta maa energiakoridori asemel energiasõlmpunktiks. Muu hulgas annaks see Türgi ametiisikutele suurema otsustusõiguse, kus ja millistel tingimustel vahendada Euraasia energiat välisriikidele. See mõistagi suurendaks Türgi tulu, kuid kasvataks ka Ankara diplomaatilist mõju teiste riikide üle.
Türgi valitsus on näinud vaeva sundimaks Gazpromi loobuma või leevendama praegust võta-või-maksa lepingute praktikat, mille kohaselt Türgi peab sarnaselt teiste klientidega importima kindla miinimumkoguse gaasi fikseeritud hinnaga sõltumata sellest, kas nõudlust on või mitte, või maksma vastasel juhul kahjutasu. Mõne aasta eest oli Türgi sunnitud importima rohkem maagaasi, kui ta vajas, kõrgema hinnaga, kui küsivad Aserbaidžaan ja veel mõned tarnijad. Türgi soovib, et Venemaa annaks Ankarale suurema paindlikkuse ostude mahu ja makstava hinna osas ning õiguse müüa gaasi, mis ületab Türgi sisemaiseid vajadusi, edasi kolmandatele riikidele.
Teine lahkhelisid tekitav küsimus, mille üle Türgi ja Venemaa pidasid läbirääkimisi 2011. aasta septembris, oli maagaasi ostuleping, mille tähtaeg sai ümber 2012. aastal. Pikkade kõneluste järel sõlmiti uus leping, mille kohaselt Venemaa nõustus tarnima 2025. aastani 28 miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas, kusjuures hind kaubeldi aastas alla kümne miljoni dollari võrra.20 Ehkki uus leping on Türgile märksa soodsam kui varasem, muutis see maa veel sõltuvamaks Venemaa energiaallikatest. See süvendas vajadust võtta kasutusele alternatiivsed energiaallikad, sealhulgas tuumaenergia.
Riiklik kompanii Boru Hatları ile Petrol Taşıma Anonim Şirketi (BOTAŞ) lasi ühel Gazpromiga sõlmitud lepingul kuue miljardi kuupmeetri maagaasi peale (umbes 15 protsenti Türgi aastasest tarbimisest) 2011. aasta lõpul pikendamata lõppeda.21 Kuid väga paljud Türgi eraettevõtted püüavad astuda BOTAŞe asemele ning importida Venemaa Gazpromi gaasi Lääne torujuhtme kaudu.22 Viimane kulgeb läbi Ukraina, Rumeenia ja Bulgaaria ning varustab peamiselt Istanbuli.23 Türgi valitsus toetab nende pingutusi, sest see aitab liberaliseerida maa energeetikaturgu, kus praegu domineerib riik.
Türgi on üritanud tuumaenergiaprogrammi käivitada juba alates 1960. aastatest. Türgi valitsus kavatseb praegu alustada elektrienergia tootmist tuumajaamas 2019. aastal ja katta 2030. aastaks 20 protsenti riigi energiavajadusest tuumaenergia arvel. Üks põhjus, miks Türgi võimud on nii kindlameelselt soovinud arendada kodumaist tuumaenergeetikat, on Türgi sõltuvuse vähendamine välismaise energia impordist, millest 95 protsenti langeb nafta ja maagaasi arvele. Kuid seni on see ettevõtmine ainult süvendanud Türgi energiasõltuvust Venemaast.
24. märtsil 2008 kuulutas Türgi välja konkursi esimese kommertstuumajaama rajamiseks Vahemere rannikule Akkuyu lahe äärde. 24. septembril 2008, pärast seda, kui mitmed soovijad olid kurtnud, et neil ei jagu aega pakkumise ettevalmistamiseks, esitas ainsa pakkumise Venemaa-Türgi konsortsium, mille ettepanek nägi ette tuumajaama nelja 1200 MW AES-2006 ehk VVER-1200 reaktoriga.24 Konsortsiumi põhiliige oli Venemaa Atomstroieksport, samuti kuulusid sinna Inter RAO UES (mis sarnaselt Atomstroiekspordile kuulub riiklikku tuumaenergiakorporatsiooni Rosatom) ja Türgi suurim erakätes söetootja Park Teknik.
2009. aasta novembris tühistas Türgi kohus konkursi, mis ajendas peaminister Vladimir Putinit isiklikult sekkuma, et toonitada Venemaa eeliseid tuumaenergiaprojektide teostamisel. Ta väitis, et ainult Venemaa on võimeline pakkuma täielikku tuumaenergiapaketti: tuumareaktorid ja muu varustus, tuumakütus ning kasutatud kütuse ja jäätmete tagasiviimine Venemaale ladustamiseks ja ümbertöötlemiseks, laenud projekti rahastamiseks, kohalike ehitajate kasutamine vähemalt 20–30 protsendi ulatuses projekti maksumusest. Putini sõnul “sellise paketi pakkumine võimaldab meil küsida väga mõistlikku hinda, mis on tublisti madalam meie konkurentide küsitust”.25 Kindel on aga ka see, et Venemaa tuumaenergeetikatööstus saab sellise tehingu pealt samuti tohutut kasu. Energeetikaminister Sergei Šmatko on hinnanud, et Türgi tuumajaama ehitamiskulu ulatub 20 miljardi dollarini, samal ajal kui 15 aasta peale mõeldud tuumakütuse müük, mille üle sel ajal läbirääkimisi peeti, võiks sisse tuua 60 miljonit dollarit.26
13. jaanuaril 2010 kirjutasid Türgi energeetikaminister Taner Yıldız ja Venemaa asepeaminister Igor Setšin alla tuumaenergeetikaalase koostöö ühisdeklaratsioonile. Põhjalik tuumakoostöö leping sõlmiti Türgi tuumaenergeetikaagentuuri (TAEK) ning Venemaa föderaalse keskkonna-, tehnilise ja tuumajärelevalve ameti (Rostehnadzor) vahel 8. juunil 2010, mil Putin kohtus Istanbulis Erdoğaniga. Lepingu kohaselt teevad TAEK ja Rostehnadzor koostööd sellistes valdkondades nagu tuumajäätmete käitlus, litsentseerimine ja kaitse kiirguse eest.
Medvedevi 2010. aasta mai Ankara-visiidi ajal sõlmisid valitsused pretsedenditu tuumaenergeetikaleppe, mille väärtus on 20 miljardit dollarit. Selle kohaselt rajab Venemaa konsortsium, mida juhib Atomstroieksport, Türgi esimese tuumaelektrijaama lõunarannikule Vahemere äärde, Mersini provintsi Akkuyu linna külje alla. Paarikaupa püstitatava nelja reaktori kavandatav koguvõimsus on 4800 megavatti, millega jaamast saab üks kogu maailma võimsamaid.27 Jaama rajamine võtab seitse aastat alates lepingu ratifitseerimisest mõlema riigi parlamendis, Rosatomi jaama ehitamisega tegeleva tütarfirma loomisest ning kõigi vajalike ehituslubade hankimisest – juba nende sammude peale võib minna õige mitu aastat.28 Lepingu muudab ainulaadseks see, et aktsiate kontrollpakk läheb Rosatomile alluvatele Venemaa ettevõtetele ning ainult vähemus jagatakse Türgi ettevõtetele ja teistele välismaistele investoritele. Teistes maades, kus Rosatom on tuumajaamu rajanud – Hiina, India ja Iraan –, ei ole ta saanud ei omandiõigust ega sõnaõigust juhtimises. “See on esimene kord, mil Venemaa mitte ainult ei ehita jaama valmis, nagu me oleme teinud Iraanis ja Indias, vaid ka omab seda,” sõnas Rosatomi juht Sergei Kirijenko Ankaras ajakirjanikele.29
Medvedev lausus, et “tuumaenergeetikaleping avab meie riikide suhetes uue lehekülje”.30 Saamaks üle raskusest, et Türgil puudub 20 miljardit dollarit jaama rajamiseks, kohustus Türgi elektrienergiakompanii TETAŞ ostma poole tuumajaama toodetavast elektrienergiast vähemalt 15 aasta jooksul fikseeritud hinnaga. See lubadus, mis jõustub, kui tuumajaam hakkab 2016.–2019. aasta paiku tegutsema, võimaldab tasuda Türgil ehituse eest osakaupa ning hankida Venemaal laenu, kasutades neidsamuseid garanteeritud makseid. Rosatom kavatseb müüa ülejääva elektrienergia vabaturul. Türgi riiklik elektrit tootev ettevõte EÜAŞ eraldab projekti tarbeks tasuta maad. Lepingule alla kirjutades sõnas Kirijenko: “See on Türgi poolt tark samm […], sest nad ei pea midagi ette maksma, vaid ainult maa eraldama.”31
Ehkki Türgi valitsus ei ole pooldanud üldist avalikku debatti tuumajaama üle, on paljud türklased kodumaise tuumaenergeetika arendamise vastu, peljates liiga suurt kulu ja ohtu keskkonnale. Jaapani Fukushima Daiichi tuumajaama katastroof pärast laastavat maavärinat ja tsunamit 2011. aasta märtsis süvendas Türgi keskkonnakaitsjate vastuseisu kavandatavale Venemaa-Türgi tuumajaamale. Hoolimata Jaapani katastroofist, mille järel Venezuela ja mõned teised riigid asusid oma tuumaenergeetikakavasid uuesti kaaluma, kinnitasid Venemaa ja Türgi valitsus tahet ühiselt tuumajaam rajada. Türgi energeetika- ja loodusvarade minister Taner Yıldız sõnas pärast Fukushima õnnetust peetud ümarlaual tuumaenergeetika küsimuses, et “tuumajaam on meile hädavajalik, kui me soovime riiki arendada ja kujundada kestliku energeetikapoliitika. Me oleme selles küsimuses kaljukindlad.” 32
Ometi on Türgi poliitikud samal ajal väljendanud ka taas huvi, et veel kaks tuumajaama, mille valitsus kavatseb tööle panna aastaks 2023, rajaksid muud kui Venemaa ettevõtted. Jaapani, aga ka Lõuna-Korea, Hiina ja Kanada firmadega on peetud kõnelusi Türgi teise tuumajaama rajamiseks Musta mere äärde Sinopi sadamalinna lähedale. Praegu pole küll veel sugugi selge, kas see energiaallikate mitmekesistamise katse annab paremaid tulemusi kui Türgi varasemad püüded vähendada sõltuvust Venemaa energiatarnetest.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
______
1 Gazprom, Four Turkish Companies Sign Agreement to Import Gas, Trend Az, 11. august 2012, www.turkishweekly.net/news/140157/gazprom-four-tur….
2 Gazprom to sell more gas to independent Turkish buyers, Argus Media, 10. juuli 2012, www.argusmedia.com/News/Article?id=805233; Katy Barnato, Europe’s Fastest-Growing Economy Needs More Oil, CNBC, 17. august 2012, www.cnbc.com/id/48690395.
3 Russian President to sign strategic, long-term agreements in Ankara, RIA Novosti, 11. mai 2010, en.rian.ru/russia/20100511/158975258.htm.
4 Eric Watkins, Russia to Build South Stream Natural Gas Pipeline via Turkey – Oil and Gas Journal, 9. jaanuar 2012, www.ogj.com/articles/print/vol-110/issue-1a/genera….
5 Vt Venemaa peaministri veebilehekülge, 13, jaanuar, 2010, www.premier.gov.ru/eng/events/news/8965/.
6 Eric Watkins, Russia to Build South Stream Natural Gas Pipeline via Turkey – Oil and Gas Journal, 9. jaanuar 2012. www.ogj.com/articles/print/vol-110/issue-1a/genera….
7 Alakbar Raufoglu, Turkey, Russia at odds over Middle East, Caucasus – Foreign Policy Journal, 3. juuni 2012, www.foreignpolicyjournal.com/2012/06/03/turkey-rus….
8 www.premier.gov.ru/eng/events/news/8965/.
9 Sebnem Arsu,. Turkey’s Pact With Russia Will Give It Nuclear Plant – New York Times, 12. mai 2010, www.nytimes.com/2010/05/13/world/europe/13turkey.h….
10 Anatoly Medetsky, Turkish Pipeline Gets New Impetus – Moscow Times, 4. jaanuar 2010, www.themoscowtimes.com/business/article/turkish-pi….
11 Russia, Turkey may ban oil tanker transportation across Black Sea, RIA Novosti, 6. mai 2010, en.rian.ru/russia/20100506/158895373.html.
12 Turkey expects Russia to cover 70% of Turkey’s oil and gas needs, RIA Novosti, 12. mai 2010,, en.rian.ru/business/20100512/158989669.html.
13 Brian Whitmore. Moscow Visit By Turkish PM Underscores New Strategic Alliance, Radio Free Europe/Radio Liberty, 12. jaanuar 2010, www.rferl.org/content/Moscow_Visit_By_Turkish_PM_U….
14 John Daly, Is the Nabucco Pipeline Worth the Cost? 12. jaanuar, 2010, www.turkishweekly.net/news/95555/is-the-nabucco-pi….
15 Joshua Kucera, Caspian Basin: Russia and Turkey Raise Obstacles for US Energy Policy, EurasiaNet, 28. jaanuar 2009, www.eurasianet.org/departments/insightb/articles/e….
16 Vladimir Socor, Turkey’s Stalling on Nabucco Hurts Europe, Azerbaijan, and Itself: Part Two. Eurasia Daily Monitor, 5. märts 2009, www.jamestown.org/single/?no_cache=1&tx_ttnew….
17 Merve Erdil, Azeri pipeline to “help” Turkey in talks with EU – Hürriyet Daily News, 24. august 2012, www.hurriyetdailynews.com/azeri-pipeline-to-help-t….
18 Katy Barnato, Europe’s Fastest-Growing Economy Needs More Oil, CNBC, 17. august 2012, www.cnbc.com/id/48690395.
19 Albert Bozzo, Nuclear-Plant Plan May Test Turkey’s Trade-Diplomatic Balancing Act, CNBC, 15. august 2012, www.cnbc.com/id/48550907.
20 Sinem Demir, Turkey’s Nuclear Power Plant Controversy, Daily Energy Report. www.dailyenergyreport.com/2012/04/turkeys-nuclear-….
21 Aydan Eksin, Aygaz, OMV, 11 Firms Seek To Sell Russia Gas To Turkey, Bloomberg, 14. august 2012, www.bloomberg.com/news/2012-08-14/aygaz-omv-11-fir….
22 Four Firms Sign Gazprom Deal – Hürriyet Daily News, 13. august 2012, www.turkishweekly.net/news/140292/four-firms-sign-….
23 Turkish firms bid to buy 6 bcm Russian gas, Reuters, 10. august, 2012, www.reuters.com/article/2012/08/10/turkey-gas-idUS….
24 Russia and Turkey Talking Cooperation. World Nuclear News, 17. veebruar 2009, www.world-nuclear-news.org/newsarticle.aspx?id=246….
25 Press Statements Following the Russian-Turkish Talks. Venemaa presidendi veebilehekülg, 13. veebruar 2009, www.kremlin.ru/eng/speeches/2009/02/13/2131_type82….
26 Russia, Turkey Close to Mega Energy Deals: Official, AFP, 13. veebruar 2009, www.spacewar.com/2006/090213130053.s5hzsjls.html.
27 Russia, Turkey: A Grand Energy Bargain? Stratfor, 14. mai 2010, www.forbes.com/sites/energysource/2010/05/14/russi….
28 Anatoly Medetsky, Medvedev Lands $20Bln Nuclear Deal in Turkey – The Mowcow Times, 13. mai 2010, www.themoscowtimes.com/business/article/medvedev-l….
29 Ilya Khrennikov, Russia, Turkey Agree on $25 Billion of Nuclear, Oil Projects, Bloomberg, 12. mai 2010, www.businessweek.com/news/2010-05-12/russia-turkey….
30 Investment in joint Russian-Turkish projects to top $25 bln, RIA Novosti, 12. mai 2010, en.rian.ru/world/20100512/158991629.html.
31 Anatoly Medetsky. Medvedev Lands $20Bln Nuclear Deal in Turkey – The Mowcow Times, 13. mai 2010, www.themoscowtimes.com/business/article/medvedev-l….
32 Nuclear plant is a must for sustainable energy in Turkey, Anadolu Agency, 21. juuni 2012, www.aa.com.tr/en/news/59525–s.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar