juuni 25, 2018

Venemaa presidendivalimised ja etnilisus

RIA/Novosti/Scanpix
Venemaa eelmised presidendivalimised Komis 2012. aastal, kui külla jõuab eelhääletuskast. Praegu hääletasid soomeugrilased valdavalt Vladimir Putini poolt.
Venemaa eelmised presidendivalimised Komis 2012. aastal, kui külla jõuab eelhääletuskast. Praegu hääletasid soomeugrilased valdavalt Vladimir Putini poolt.

Soome-ugri rahvad hääletasid valdavalt Vladimir Putini poolt.

Fenno-Ugria Asutus tegeleb eelkõige Eesti Vabariigi ja Venemaal elavate soome-ugri rahvaste kultuuri- ja haridusalase koostöö korraldamisega. Siiski hoiame pilku peal Venemaa soome-ugri rahvaste olukorral, jälgides erinevaid arenguid, mis puudutab rahvusküsimusi ka üldisemalt.

Venemaal toimusid 18. märtsil presidendivalimised, mida on nimetatud ka igavateks valimisteks, sest valimistulemused olid ette teada. Enamik vaatlejaid ennustas praegusele Venemaa presidendile Putinile 70–80  protsenti häältest, mis pidas ka paika. Vladimir Putin kogus 76,67 protsenti häältest, talle järgnes Pavel Grudinin 11,79 protsendi, Vladimir Žirinovski 5,66 protsendi, Ksenija Sobtšak 1,67 protsendi ja Grigori Javlinski 1,04 protsendi häältega.

Valimiste suurimaks küsimuseks oli aga  Vene kodanike valimisaktiivsus. Praegune vähenegi opositsioon lootis, et valimiskastide juurde tuleb alla 50 protsendi valijatest. Paraku osutus, et valima tuli 64 protsenti kodanikest. Seega on taas presidendiametisse astuva Vladimir Putini legitiimsus küllaltki suur. Nii suur toetajaskond võimaldab tal presidendina astuda edaspidi kõige ootamatumaid samme, mida on põhjust peljata.

Mind aga huvitas valimiste puhul rahvuslik aspekt. Et Putin oli oma erinevate määrustega asunud otsustavalt rahvusliku haridussüsteemi lammutamisele ja tema seniseid ponnistusi olid saatnud mitmed miitingud ja muud protestid, siis uskusin, et Venemaal elavad põlised rahvad näitavad üles protestivaimu ja hääletavad ta vastu. Paraku pean ma etteruttavalt tunnistama, et minu ootused ei pidanud paika.

Kõigepealt võtsin vaatluse alla soome-ugri vabariigid. Mari vabariigis moodustavad marid 41,9 protsenti, Mordva vabariigis ersad ja mokšad 40 protsenti, Udmurdi vabariigis udmurdid 28 protsenti ja Komi vabariigis komid 23,7 protsenti rahvastikust. Putini valimistulemused on aga siin: Mordva Vabariik 85,35  protsenti, Udmurdi Vabariik 76,23 protsenti, Mari Vabariik  74,0 protsenti, Karjala Vabariik 73,04 (karjalasi 7,4 protsenti rahvastikust – toim) protsenti ja Komi Vabariik 71,07 protsenti häältest. Seega, nagu me näeme, sai Putin protsentuaalselt kõige vähem hääli hoopis Karjalast ja Komist, kus soome-ugri rahvaste osakaal on väikseim.

Kui vaadata teiste kandidaatide tulemusi, siis torkab silma, et ega Venemaa soome-ugri vabariigid võrreldes Venemaa presidendivalimiste üldiste tulemustega just väga ei eristu. Siiski võib öelda, et kommunistide kandidaat Pavel Grudinin sai võrreldes Venemaa keskmisega mõnevõrra enam hääli (14,6 protsenti) Mari Vabariigist, samuti demokraatliku partei Jabloko kandidaat Grigori Javlinski sai keskmisest enam hääli Karjalast (1,8 protsenti). Torkab silma ka liberaaldemokraatide kandidaadi Vladimir Žirinovski ligi kaks korda Venemaa keskmisest suurem toetus Komi Vabariigis ( 10,2 protsenti).

Kuna aga soome-ugri rahvad on kõigis Venemaa Föderatsiooni subjektides vähemuses, siis eeldasin, et saadud tulemused ei pruugi veel peegeldada seda, kuidas soome-ugri rahvad ikkagi tegelikult hääletasid. Sellepärast võtsin vaatluse alla rajoonid, kus soome-ugri rahvaste osakaal on enam-vähem 80–90 protsenti elanikkonnast, v.a Karjala, kus karjalasi on vaid Aunuse (Olonetsi) rajoonis üle poole elanike koguarvust. Tulemused on siin:

Putin Grudinin Žirinovski Javlinski
Mari Vabariik 74,0 14,6 6,9 0,6
Mäemari rajoon 78,4 10,9 7,5 0,2
Morko rajoon 76,2 14,5 6,4 0,2
Volžski rajoon 74,4 17,0 5,1 0,3
Udmurdi Vabariik 76,2 11,3 6,8 0,7
Alnaši rajoon 78,5 10,4 5,1 0,2
Možga rajoon 78,4 10,7 7,4 0,2
Malaja-Purga rajoon 80,5 10,4 5,8 0,3
Komi Vabariik 71,4 11,3 10,2 1,0
Ižma rajoon 73,4 13,3 8,3 0,7
Kortkerossi rajoon 73,6 11,1 9,8 0,4
Priluzski rajoon 76,9 9,0 11,7 0,6
Mordva Vabariik 85,3 7,1 4,4 0,4
Ardatovi rajoon 84,7 8,6 5,0 0,3
Bolšoje Ignatovo rajoon 91,0 4,5 2,4 0,4
Kotškurovo rajoon 91,0 4,1 3,5 0,1
Karjala Vabariik 73,0 11,4 7,8 1,8
Aunuse (Olonetsi) rajoon 74,7 9,9 8,8 1,6
Uhtua (Kalevala) rajoon 73,0 10,5 10,4 0,7
Prääsä rajoon 75,9 10,0 8,4 1,0

 

Kui nüüd võrrelda rahvusrajoonide tulemusi soome-ugri vabariikide üldtulemustega, siis näeme, et põlisrahvas on üldjoontes hääletanud rohkem Vladimir Putini poolt kui vabariigi elanikkond tervikuna. Ilmselt on selle taga puhtalt pragmaatiline soov hääletada võitja poolt, sest mine tea, mida tulevik toob. Tulevik on aga Putini käes! Kommunistide kandidaat Grudinin on saanud pigem vähem hääli kui vabariigis üldisemalt, seda isegi põllumajanduspiirkondadest. Viimastest võis talle kui põllumajanduse arendajale ja suhteliselt konservatiivsete vaadetega inimesele ehk enam toetust oodata. Liberaaldemokraat Žirinovski sai aga soome-ugri vabariikides, samuti soome-ugri elanikega asustatud piirkondades väga hea tulemuse, mis tervikuna ületab tema Venemaa üldtulemust. Komimaal võitis ta mitmeski rahvuslikus piirkonnas kommunistide esindajat Grudininit. See on omamoodi mõtlemapanev, sest teatavasti on Žirinovski lubanud vabastada Venemaa rahvused rahvustundest ehk siis tema sõnul rahvuslikust taagast. Tekib küsimus, kas tõesti on soome-ugri rahvaste seas juba nii suureks muutunud soov oma keelest ja kultuurist lahti saada, või milles on asi? Demokraat Javlinski puhul aga peab konstateerima fakti, et ta sai soome-ugri rahvaste seas vähem toetust kui soome-ugri vabariikides tervikuna, pea kõigis neist on tema üldtulemusel ja rahvusrajoonis saavutatul mitmekordne vahe. Ehk siis demokraatide maailmavaatest, nii nagu meie aru saame, on soome-ugri rahvad veel väga kaugel.

Kuidas aga läksid Venemaa presidendivalimised teistes rahvuslikes piirkondades, mis valdavalt on Vene Föderatsiooni koosseisus vabariikide kujul?

 

Vene Föderatsiooni vabariik      Putin              Grudinin         Žirinovski       Javlinski
Adõgee 81,2 11,5 3,6 0,5
Altai 70,6 20,7 5,2 0,5
Baškortostan 77,7 12,1 5,0 0,8
Burjaatia 73,7 14,7 6,4 0,8
Dagestan 90,8 7,3 0,3 0,2
Hakassia 69,2 18,5 7,2 0,7
Inguššia 83,2 5,7 3,7 2,4
Kabardi-Balkaaria 93,4 4,2 1,0 0,2
Kalmõkkia 81,2 11,7 2,0 0,7
Karatšai-Tšerkessia 87,7 7,0 2,8 0,3
Krimm 92,2 2,2 1,8 0,5
Põhja-Osseetia 81,5 11,0 3,0 0,2
Sahha (Jakuutia) 64,5 27,3 4,0 0,6
Tatarstan 82,1 9,0 3,0 1,3
Tšetšeenia 91,4 4,6 0,3 0,8
Tšuvaššia 77,3 12,3 5,3 0,6
Tõva 91,2 3,5 1,7 0,3

 

Neist paljudes vabariikides on põlisrahvad või siis nimirahvad enamuses, viimasel paaril aastakümnel on neis tõusnud põlisrahvaste või siis nimirahva osakaal, venelaste osa aga kiires tempos langenud. Näiteks Tšetšeeni ja Inguššia vabariikides on nende rahvaste osakaal üle 90 protsendi, järgnevad Tõva ja Dagestani vabariigid üle 80 protsendiga. Lisaks on nimirahvad enamuses veel Baškortostani, Kabardi -Balkaari, Kalmõkkia, Karatšai-Tšerkessi, Põhja-Osseetia, Sahha, Tatarstani ja Tšuvaši vabariikides.

Kui nüüd uurida valimistulemusi, siis väikeste mööndustega tuleb tunnistada, et Putin sai suhteliselt vähem hääli Siberi idaosas paiknevates Hakassia ja Jakuutia vabariigis, ehkki Tõvas kogus ta üle 90 protsendi.  Üldjoontes tuleb aga taas tunnistada, et rahvusvabariikides sai ta  protsentuaalselt rohkem hääli kui Venemaal tervikuna ja seda eriti Põhja-Kaukaasia vabariikides, kus toetusprotsent ületas 90. Grudininil oli suurem toetus idapoolsetes vabariikides, näiteks Jakuutias, kus ta kogus 27,3 protsenti häältest, ja Altais (20,3 protsenti häältest). Tervikuna aga olid tema toetusprotsendid madalamad kui Venemaal üldiselt, mõnel pool lausa alla viie protsendi. Siiski edastab Grudinin Žirinovskit kõikides Vene Föderatsiooni vabariikides.

Võrreldes näiteks soome-ugri vabariikidega kogus Žirinovski peale paari erandi teistes rahvusvabariikides siiski tunduvalt vähem hääli, eriti  Dagestani ja Tšetšeeni vabariikides, kus ta kogus paiguti isegi vähem hääli kui Javlinski. Žirinovski nii vähene toetus näitab kahtlematult ka nende rahvaste tugevamat rahvustunnet. Neile pole lihtsalt Žirinovski paiguti šovinistlikud väljaütlemised vastuvõetavad. Javlinski puhul tuleb aga tõdeda, et tema toetus rahvusvabariikides võrreldes Venemaa keskmisega oli  tunduvalt madalam. Suurimaks erandiks oli siin Inguššia vabariik, kus ta kogus protsentuaalselt kaks korda enam hääli kui Venemaal tervikuna.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et seekordsetel valimistel rahvuste meelsus ja eelistused võrreldes näiteks venekeelse elanikkonna valimiseelistusega ei selgu pea kuidagi. Tõsi, rahvuspoliitika probleemistikku ükski presidendikandidaat ka välja ei toonud. Näiteks ükski presidendikandidaatidest ei öelnud, et ta seisab Venemaa rahvuste rahvuskeelse hariduse eest, või et venelased, kes elavad rahvusvabariikides, peavad koolis õppima kohalikku keelt. Venemaa rahvusvabariigid toetasid rahvuskeelse hariduse likvideerijat Putinit ehk rohkemgi kui Venemaa muudes piirkondades keskmiselt. Mõnevõrra vähem hääli sai ta Kaug-Idas, Ida-Siberis, samuti suuremates linnades, näiteks Moskvas. Sahha (Jakuutia) Vabariik on siiski mõnevõrra erandlik, poliitilised vaatlejad näevad selles valijate rahulolematust praeguse võimuga ja juba praegu on nõutud Jakuutia praeguse riigipea tagasiastumist. Grudinin sai aga suurima toetuse Venemaa idaosas, mõnevõrra ka maapiirkondades, eelkõige regioonides, kus põllumajandusel on suurem osakaal. Siiski tuleb tõdeda, et tervikuna said kommunistid Venemaal mitu miljonit häält vähem kui eelmistel, 2012. aastal toimunud presidendivalimistel. Žirinovski tulemused olid parimad Põhja-Venemaal, mitmes piirkonnas koguni 10 protsendi juures, samuti Kaug-Idas. Demokraat Javlinski toetajad olid aga eelkõige Peterburis ja Moskvas, kus ta kogus üle kolme protsendi häältest. Seega  on presidendikandidaatide hääletustulemustes enam märgata hoopis suurte regioonide jõujooned, kus Venemaa põhja- ja idaosa ehk vastandub rohkem Venemaa kesk- ja lõunaosale. Samuti tulevad paremini välja linna- ja maaelanikkonna erinevused. Etnilisuse roll oli sedapuhku üsna marginaalne ja ehkki eri rahvuste osakaal näitab kasvutendentsi, tuleks Venemaa rahvustel ehk tulevikus oma rahvuslikku suhtumist reljeefsemalt väljendada. Muidu võib hiljem või varem muutuda küsitavaks rahvusvabariikide eksisteerimine Venemaal.

Venemaa presidendivalimised on toimunud, rahvas on näidanud küllaltki suurt ühtsust, mis põhineb Venemaa kodanikesse sisendatud tundel, et Venemaad ümbritsevad vaenlased ja see, kes ei hääleta Putini poolt, on Venemaa vastu ja Lääne poolt. Eestis elavad venelasedki olid ülekaalukalt Putini poolt, kes kogus siin 94 protsenti häältest.

Tuleviku suhtes aga on Venemaa Föderatsiooni rahvuslikel subjektidel põhjust muret tunda, sest tugev mandaat võib Putinil tekitada soovi ümberkorraldusteks Vene Föderatsiooni ülesehituses. Viimast on ta ju tegelikult juba alustanud –  2005. aastal kadus Permikomi autonoomne ringkond, mis liideti Permi kraiga. Moskva poolt viimastel aastatel ellu viidud hariduspoliitika, mis on otsustavalt marginaliseerinud põlisrahvaste rahvuskeelte kasutamist ja õpetamist, on tekitamas olukorda, kus paljudes piirkondades nimi- või põlisrahvad oma emakeelt enam ei oska või valdavad kehvalt. Sellised näiteks ongi karjalased ja mordvalased, kellest ligi 50 protsenti oma emakeelt ei oska. Siit edasi tulevad küsimused:  kui vajalikud on rahvuskeelsed teatrid ja lavastused, vähenegi rahvuskeelne ajakirjandus ja kirjandus? Mis üldse eristab neid rahvaid venelastest ja kas on vaja kunstlikke rahvusvabariike? Pealegi nõuab enamik rahvusvabariike suuri riiklikke dotatsioone, näiteks Mari ja Mordva Vabariikide puhul 60 protsenti eelarvest tuleb keskvalitsuse eelarvest. Kui nad nüüd ühendada märksa suuremateks kubermangudeks, siis oleks näiteks regiooni juhtimine majanduslikult efektiivsem, samuti kasvavad elanikkonna sissetulekud. Kõik märgid näitavad, et selline arengustsenaarium võib olla vägagi tõenäoline.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: