Venemaa ja Valgevene gambiit: kas Moskva suudab Valgevene alla neelata?

Sissejuhatus: Pax Russica ja Putini ambitsioonid

Agressiivne revanšistlik Putini režiim on viimasel aastakümnel näidanud üles soovi taastada postsovetlikus ruumis oma kontroll. Seda kinnitavad ka Vladimir Putini enda sõnad, et „Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof“.¹ Putini unistus oleks muidugi NSV Liidu laadse impeeriumi taastamine, et Venemaast saaks taas superpower ning see poleks enam mingi regionaalne jõud nagu Türgi või Iraan. Kõik Kremli ponnistused on viimastel aastatel tehtud selle nimel, et „make Russia great again“, kuid Kreml ei suuda sageli hoida oma mõjusfääris alasid, mida Moskva on aastaid pidanud oma otsesteks mõjualadeks ehk „vasallideks“. Euroopas näeb Kreml enda jaoks strateegiliselt väga olulistena Ukrainat ja Valgevenet. Kreml on viimased 27 aastat üritanud neid endaga siduda ja muuta nad n-ö „vasallriikideks“. Kremli soov oli teha Ukrainast ja Valgevenest puhvertsoonid NATO, Euroopa Liidu ja Venemaa vahele.²

Nagu õigesti märkis Zbiegnew Brzezinski, on Ukraina Moskva jaoks „oluline ruum Euraasia malelaual“.³ Sedasama võib väita ka seoses Valgevenega, mis on Kremli jaoks muutunud üha olulisemaks pärast 2014. aasta sündmusi, mil Kreml kaotas oma mõjusfäärist Ukraina. Valgevene nagu ka Ukraina mängib Kremli jaoks suurt rolli, sh nii poliitilistes kui ka majanduslikus aspektides, kuna Valgevene majandus ja välispoliitika on Venemaaga tihedalt seotud. Olulist rolli mängib see riik ka Putini Pax Russica kontseptsiooni seisukohast, kus Moskva lähtub Vene imperialistlikust ideoloogilisest alusdogmast (tekkis ilmselt 17.-18. sajandil), millest hakati rääkima alates 19. sajandist kui  „Vene tsivilisatsiooni kolmainsusest“ (о триединстве русского, беларуского и украинского народов⁴). Putin näiteks arvab, et ukrainlased ja venelased on üks rahvas ja peaksid kuuluma „Vene maailma“ (Pax Russica).⁵ Sedasama arvavad Putin ja ta ringkond ka valgevenelaste kohta, soovides Valgevenet veelgi rohkem  ja sügavamalt „integreerida“ Venemaaga, mis sisuliselt tähendaks Valgevene niigi hapra suveräänsuse kadumist. Paljud on viimasel ajal rääkinud Kremli üritustest Valgevene „alla neelata“.⁶ Venemaa „uut“ ideoloogilist suunda on katsunud postuleerida Venemaa peamine ideoloog Vladislav Surkov, kes hiljuti väitis, et „riik Venemaa jätkub, ja see on uut tüüpi riik, millist meil pole veel olnud“.⁷ Tõepoolest, uudsust on, kuid uudne on vast see, et Venemaa on hübriidriik, mis toodab ja levitab hübriidohte.⁸ Seda tõesti varem ajaloos pole olnud. Surkov rõhutab ka seda, et Vene ajaloos on teada neli peamist riigimudelit, mida võib ta arvates nimetada nende rajajate järgi: Ivan III riik (Moskva suurvürstiriik 15.–17. sajandil), Peeter I riik ehk Vene impeerium (18.–19. sajandil), Lenini riik ehk NSV Liit (20. sajandil) ja Putini riik (21. sajandil).⁹ Surkov kirjutab: „Putini suur poliitiline masin alles võtab hoogu, häälestades ennast pikale, kauakestvale ja huvitavale tööle“, võrreldes Putini Venemaad Atatürki Türgiga ja de Gaulle’i Prantsusmaaga.¹⁰ Nagu näha, üritab Surkov õigustada agressiivset imperialistlikku putinismi, rõhutades, et see on justkui Venemaa pikaajaline stabiilne võimalus ja uus tohutu areng ehk omamoodi „uus riik“. Surkovi arvates jääb Putini riik kestma kauaks.¹¹ Sarnast apelleerimist muistsetele riigiisandatele ja -rajajatele ajaloost võib leida ka varasemast ajast – nt Natsi-Saksamaal, kus Hitlerit võrreldi Friedrich Suurega või mõne Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi valitsejaga ja räägiti tuhandeaastasest Reich’ist, mis jääb kestma igaveseks.

Venemaa „uut“ ideoloogilist suunda on katsunud postuleerida Venemaa peamine ideoloog Vladislav Surkov, kes hiljuti väitis, et „riik Venemaa jätkub, ja see on uut tüüpi riik, millist meil pole veel olnud“.

Moskva manipulatsioonid Ukrainas pärast oranži revolutsiooni, pidev surve Kiievile ja ukrainlastele, Kremli-meelse Ukraina presidendi Janukovõtši ebapädev korruptiivne valitsemine ja mitmed teised faktorid põhjustasid 2013. aasta lõpus Maidani sündmused, mille tulemusena kaotas Moskva Ukraina üle kontrolli.¹² Sellest lähtuvalt annekteeris Putini režiim 2014. aasta kevadel Ukrainalt Krimmi¹³ ning tegi katse luua Ida-Ukraina aladel nn Novorossija – terroristlike riikide moodustise, mis alluks otseselt Kremlile, kuid see plaan kukkus suures osas läbi.¹⁴ Kreml suutis luua vaid kaks väiksemat terroristlikku riigilaadset moodustist – nn Luganski ja Donetski rahvavabariigid. Seoses sellega, et Ukraina on Kremli geopoliitilisest haardest 2013.-2014. aasta sündmuste käigus ära libisenud, on Kremlil jäänud ainsaks pääsuks Poola territooriumile ja Kesk-Euroopasse Kaliningradi oblast ning Valgevene, mille külge on Moskva puugina kinnitunud.

Mis on Venemaa kartused ja ootused seoses Valgevenega?

Õppinud Ukraina kogemusest, kus Kreml peab hübriidsõda¹⁵, mille üheks dimensiooniks on laiahaardeline infosõda¹⁶, ja hoides üleval külmutatud konflikti Donbassis, on Putin otsustanud aina rohkem Valgevenet oma riigi ja režiimiga siduda. Valgevene „allaneelamisega“ ei nõustu kuidagi Aleksandr Lukašenka, pikaajaline Valgevene juht, keda nimetakse Euroopa viimaseks diktaatoriks. Viimasel ajal on Venemaa surve Valgevenele suurenenud, kasvanud on infomõjutustegevus, kasutatakse ohtralt trollimist, majanduslikku ja poliitilist survet Minskile. Eriti süvenes see 2018. aastal. Viimasel ajal on palju räägitud ja kirjutatud sellest, mida Venemaa Valgevene suunal teeb. Oli hirm, et ühise sõjalise Venemaa-Valgevene õppuse Zapad 2017¹⁷ järgselt ei viigi Venemaa Valgevenest vägesid välja, vaid okupeerib selle, kuid õnneks nii ei juhtunud.

Moskvas kardetakse, et kui Lukašenkaga (sünd 1954) midagi juhtub või ta on mingil põhjusel  sunnitud võimust loobuma, võib Valgevenes toimuda värviline revolutsioon¹⁸ ja Valgevene võib areneda Ukraina stsenaariumi järgi  ehk siis teha  pöörde Euroopa suunas. Sel juhul kaotaks Kreml mitte ainult majanduslikult – Venemaa saab Valgevene kaudu Euroopa kaupu ja saadab Euroopasse oma kaupu, justkui need oleksid Valgevene omad. Kuid majanduslik aspekt on vaid üks osa asjast. Poliitiline aspekt on ehk isegi olulisem – see tähendaks Moskva mõjusfääri kahanemist Euroopas, Balti regioonis. See vähendaks ka Venemaa võimalust survestada Ukrainat, samuti poleks enam võimalik kasutada Minskit amortisaatorina – näiteks selleks, et viia läbi Minski kõneluste suguseid läbirääkimisi, kui selline vajadus taas tekiks. Sõjalis-poliitilises ja strateegilises osas kaotaks Venemaa Valgevene kui sõjalise partneri ja õppusi Zapad ei oleks enam võimalik Valgevene aladel läbi viia ning koostöö sõjanduse alal kuivaks kokku või koguni kaoks sootuks. Valgevene võiks kunagi ju sattuda NATO huvisfääri, vähemalt pole see välistatud. Juhtus ju nii Ukrainaga. Lisaks tähendaks see Venemaa jaoks Suwałki koridori kadumist, mida Venemaa saab praegu vajadusel trumbina kasutada Poola ja Baltimaade vastu, ähvardades neid selle koridori sulgemisega. Putini režiimile on vaja Valgevenet sellekski, et tagada oma režiimi jätkusuutlikkus vähemalt 5–10 aasta perspektiivis, tal on vaja Valgevenet oma mõjusfääris hoida, see Venemaaga tihedalt liita, et hiljem seda serveerida oma rahvale kui suurt geopoliitilist edu ja saavutust, sest  Venemaa rahvast joovastavad hüsteeriakarjed „Крымнаш“ on juba ammu möödas. Ka Süürias polnud Kremli ponnistused nii edukad, kui Kreml lootis. Putini režiimi populaarsus on languses nagu ka venemaalaste sissetulek, majandus. Riigis on aina rohkem hakanud valitsema masendusmeeleolud.

Õppinud Ukraina kogemusest, kus Kreml peab hübriidsõda15, mille üheks dimensiooniks on laiahaardeline infosõda16, ja hoides üleval külmutatud konflikti Donbassis, on Putin otsustanud aina rohkem Valgevenet oma riigi ja režiimiga siduda.

Liitriigi leping Venemaa ja Valgevene vahel

Lepingu Venemaa ja Valgevene liitriigi kohta on allkirjastanud Moskvas Valgevene president Lukašenka ja tollane Venemaa Föderatsiooni president Boriss Jeltsin 1999. aastal. 71 artiklist koosnev  leping algab järgmiste sõnadega:

Venemaa Föderatsioon ja Valgevene Vabariik, juhindudes Venemaa ja Valgevene rahvaste tahtest ühinemiseks ning tuginedes nende ajalooliste saatuste ühisusele, hoolitsedes oma kodanike eluliste huvide eest; olles veendunud selles, et liitriigi loomine võimaldab ühendada pingutusi mõlema riigi sotsiaal-majandusliku progressi huvides; lähtudes püüdlusest jätkata integratsiooniprotsesse, millele on pandud alus 2. aprilli 1996. aasta Venemaa ja Valgevene ühenduse moodustamise lepingu, 2. aprilli 1997. aasta Valgevene ja Venemaa Liidu moodustamise lepingu ja 23. mai 1997. aasta Valgevene ja Venemaa Liidu põhikirjaga ning samuti viies ellu 25. detsembri 1998. aasta Venemaa ja Valgevene edaspidise ühinemise deklaratsiooni sätteid; kinnitades ustavust ÜRO harta printsiipidele ja soovides elada rahus ja heanaaberlikes suhetes teiste riikidega; tegutsedes kooskõlas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipide ja normidega, leppisid kokku alljärgnevas …¹⁹

Lepingu teises artiklis on seletatud lahti liitriigi eesmärgid, kuid alljärgnevalt toon välja vaid mõned olulisemad neist: „.. vennasrahvaste osalejariikide rahuarmastava ja demokraatliku arengu tagamine; sõpruse tugevdamine, heaolu ja elatustaseme tõstmise tagamine; ühise majandusliku ruumi loomine sotsiaal-majandusliku arengu tagamiseks osalejariikide materiaalse ja intellektuaalse potentsiaali ning majanduse toimimiseks vajalike turumehhanismide alusel“.²⁰

Osa neid eesmärke on juba täidetud – näiteks ühise majandusruumi loomine, ent samas leidub punkte, mida täidetud pole, ja on ka punkte, kus Minskil ja Moskval on lausa erimeelsusi, näiteks ei ole Minsk tunnistanud Krimmi Venemaa osana.²¹ See näitab, et Valgevenes on vastupanu Kremli survele veel säilinud. Kuid kui suureks see osutub näiteks võimaliku hübriidkonflikti puhul Venemaa ja Valgevene vahel? Seda saab vaid oletada.

Samas leidub punkte, mida täidetud pole, ja on ka punkte, kus Minskil ja Moskval on lausa erimeelsusi, näiteks ei ole Minsk tunnistanud Krimmi Venemaa osana.

Ühine sõjaline doktriin ja koostöö sõjanduse valdkonnas

Valgevene ja Venemaa teevad koostööd sõjanduse valdkonnas juba aastaid. Koostöö formaat on mitmetahuline. Mainin vaid üht neist, milleks on sõjaõppused Zapad. Alates 2009. aastast korraldavad Venemaa Föderatsioon ja Valgevene sõjalist õppust Zapad²², mis toimub iga nelja aasta järel (seni 2009., 2013. ja 2017. aastal). Viimane õppus toimus 2017. aasta sügisel.²³ Õppusele Zapad 2017 pühendatud kogumiku sissejuhatuses kirjutame koos Andreas Ventseliga järgmist:

Venemaa ja Valgevene ühisõppuse nimetus Zapad pole valitud sugugi mitte juhuslikult ja sellel on oma ajalooline traditsioon: NSV Liit ja Varssavi pakti riigid korraldasid külma sõja ajal sama nimetusega ning paljuski sarnast sõjalist strateegilis-operatiivset õppust aastatel 1973, 1977, 1981, 1984 ja 1985. Seega peeti Zapadit esimest korda juba 1973. aastal. 1970ndatel ja 1980ndatel oli Zapadil lisaks sõjalis-tehnilistele sihtidele propagandistlik eesmärk: Moskva soovis demonstreerida NSV Liidu sõjalist võimsust ning hirmutada mastaapsete ja võimsate õppustega Lääne- ja Kesk-Euroopa riike, kes ei olnud liitunud Varssavi paktiga. Selles mõttes oli eriti märkimisväärne Zapad-814, mida korraldati 4.–12. septembril 1981 Valgevene, Baltikumi ning Kiievi sõjaväeringkondade territooriumil. See oli üks ajaloo suurimaid sõjalisi õppusi, millesse oli kaasatud ligikaudu 100 000 nõukogude sõjaväelast ja hulk erinevat sõjatehnikat. NSV Liidu ja Varssavi pakti süsteemi lagunemine ning kehv majanduslik olukord sundisid aga Kremlit 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses loobuma mitmest grandioossest plaanist ja auahnest projektist. Muu hulgas pidi Moskva olulisel määral kärpima ambitsioone, mis puudutas ka Zapadit.²⁴

Ühised sõjalised õppused ning muu koostöö sõjanduse valdkonnas Venemaa ja Valgevene vahel peegeldub kavandatavas liitriigi sõjalises doktriinis, mille Putin kiitis heaks 2018. aasta lõpus.²⁵

Survestav Moskva

Venemaa on aastaid ja aastakümneid Valgevenet ja ta juhti Lukašenkat survestanud. Selleks on Kreml kasutanud nii poliitilisi kui majanduslikke meetmeid ja ka infooperatsioone. Mainime vaid mõnda neist – nt piimasõjad²⁶, mille algatas Venemaa 2009. aasta alguses ning mis on tekitanud mitmeid pingeid Minski ja Moskva vahel.  Õppustega Zapad 2017 olid seotud kartused, et Venemaa okupeerib Valgevene ja ei vii oma vägesid sealt enam välja (seda kardeti Ukrainas, aga ka mujal). Seda kartis ilmselt ka Lukašenka ise. 2018. aasta lõpuks suurenes Moskva surve sundida Valgevenet veelgi rohkem Venemaaga integreeruma.

Majanduslik surve Valgevenele on samuti arvestatav – muu hulgas ähvardab Venemaa tõsta nafta hinda Valgevenele maailmaturu hinnani, hetkel on Venemaa nafta Valgevene jaoks maailmaturu hinnast 20 protsenti odavam.²⁷ See Venemaa Föderatsiooni taktikaline samm seoses naftamaksudega Valgevene suhtes tekitab Valgevenele suurt rahalist kahju.²⁸ Millega lõpeb naftavaidlus Minski ja Moskva vahel, võib vaid oletada.²⁹ Samas väitis Valgevene president 10. jaanuaril 2019. aastal peetud nõupidamisel, et „ei tasu suurendada probleeme seoses Valgevene eelarvekaotustega, mida võib põhjustada Venemaa maksukäik, kuid oleks vaja otsida teisi allikaid, mis saaksid seda kompenseerida“. Lukašenka rõhutas samuti, et pole vaja arvata, et see oleks katastroof. „Kui Venemaa juhtkond valib sellise tee ja ainukese liitlase kaotamise lääne suunas, siis see on nende valik. Meie neid sundida ei saa.“³⁰ Seega on Lukašenka arvestanud arenguga, et Venemaa ja Valgevene suhted jahenevad veelgi ja Valgevene pole enam Venemaa partner ja liitlane. Kremli soov ei ole võib-olla Valgevenest Venemaa oblastite loomine (kuigi Venemaal leidub ka neid, kes seda soovivad), kuid kahtlemata soovib Moskva saada see riik oma lõpliku kontrolli alla – kontrollida selle relvajõudusid, majandust, rahandust (et oleks ühine valuuta Venemaaga  – Vene rubla) jne. Sisuliselt tähendaks see Lukašenka võimu lõppu ja Valgevene suveräänsuse kaotust.³¹

Anne Applebaum kirjutab:

Kuid pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2014. aastal on Lukašenka püüdnud kaitsta oma iseseisvust ja kujundada teistsugust mainet, ignoreerides aeg-ajalt Venemaa nõudmisi, püüdes läbi viia mõnevõrra iseseisvat välispoliitikat ja isegi Läänele mõeldud žestina vabastades oma poliitilisi oponente vanglast.³²

Lukašenka on avalikult näidanud, et ta ei allu  Moskva väljapressimisele.³³ 2018. aasta detsembri keskpaigas on Lukašenka väitnud:

Šantažeerida meid, üritada meid kallutada, panna meile põlv rinnale ei too tulemusi. Me peame minema integratsiooni suunas meie rahvaste ühinemise nimel. Ma ei saa minna  kaasa kulissidetaguste mahhinatsioonidega, kõik peab olema aus ja avatud.

Samuti rõhutas Lukašenka, et Valgevene ei astu Venemaa koosseisu ning Moskva „sügav integratsioon“ tähendaks Valgevene inkorporeerimist Venemaa koosseisu. Lukašenka ütles: „Ma saan nendest vihjetest aru: saate naftat, kuid hävitage oma riik ja astuge Venemaa koosseisu.“ Samuti rõhutas ta, et „sügava integratsiooni“ idee on tulnud Moskvast ja sisuliselt tähendaks see Valgevene kadumust. „Mõned räägivad otse, et me oleme valmis, et teie koos kuue oblastiga astuksite Venemaa Föderatsiooni koosseisu,“  ütles Lukašenka.

Kas Lukašenka ka päriselt nii arvab, kas ta on siiras, seda ei tea. Võib-olla tahab Valgevene pikaajaline juht säilitada nägu oma valijate ja pooldajate seas, kuid samas võib see olla ka tema päris seisukoht.³⁴ Ja kuna Lukašenka saab aru, et kui see „sügav integratsioon“ Venemaaga läbi läheks, siis tähendaks see sisuliselt tema võimu lõppu ³⁵ ja ka Valgevene suveräänsuse lõppu, siis seetõttu on tal ilmselt soov Kremli survele vastu panna ja ta ei nõustu sellega, et temast saaks näiteks liitriigi asepresident. Valgevene diktaator ei taha mängida oma riigis teisejärgulist rolli.

Kokkuvõte

Imperialistlik Putini režiim teeb kõik, et Valgevenet alla neelata ja veelgi rohkem Minskit Moskvaga siduda, taotledes Valgevene suveräänsuse lõplikku hääbumist. Lukašenka pole aga selliste arengutega nõus ja vaatamata Moskva suurenevale poliitilisele šantaažile, majanduslikule survele, infomõjutusetegevusele on näidanud teatud visadust seista vastu Putini agressiivsele ja pealetükkivale survestamisele, mis on mõnes mõttes omandanud hübriidisõja tunnused. Kuidas see vastasseis lõpeb, on raskesti prognoositav.

Moskva võib vabalt oma ponnistustega vasallriik Valgevene alla neelata üle pingutada ja kaotada Valgevene oma mõjusfäärist, nagu see juhtus Ukrainaga 2013-2014. Kuid võib minna ka teisiti, kuna Kreml tegutseb nüüd ettevaatlikumalt kui Ukrainas ja teeb kõik, et Minskit oma haardest mitte välja lasta.