Venemaa ja Hiina sõjaline koostöö: sõjaline liit ilma lepinguta?

1950. aastatest 1980. aastate lõpuni tekkis Nõukogude Liidul ja Hiinal mitmeid piiritülisid ja neist said vastased külma sõja aegses võitluses kommunistliku bloki juhikoha pärast. Pärast 1969. aasta Hiina-Nõukogude piirikonflikti, eriti kahe suurima kommunistliku riigi kokkupõrget 1969. aasta märtsis Ussuuri/Wusuli jõel Damanski/Zhenbao saare ümbruses, võib aastaid 1985–1991 pidada kahe riigi suhetes sulaperioodiks. Juba enne seda, 1981. aasta veebruaris NLKP XXVI kongressil peetud kõnes, oli partei peasekretär Leonid Brežnev teinud ettepaneku normaliseerida Nõukogude-Hiina suhted. Ta kordas ettepanekut 1982. aastal Taškendis kõneldes. Lõpuks kirjutatigi 1984. aastal alla valitsustevaheline majandusliku koostöö kokkulepe. Veel mõni aasta hiljem, 28. juulil 1986, teatas Vladivostokis kõnelnud Mihhail Gorbatšov NSV Liidu valmidusest tõmmata suurem osa Nõukogude vägesid Mongooliast ja kuus polku Afganistanist välja 1986. aasta lõpuks ning asuda Hiinaga läbirääkimisi pidama ja vähendada vägesid Nõukogude-Hiina piiril.

1989. aastal külastas Gorbatšov Hiinat ja kahe riigi suhted hakkasid muutuma normaalsemaks. Aastaid kestnud läbirääkimiste järel sõlmiti 1991. aastal Hiina-Nõukogude piirileping. Leping nägi ette piiri mahamärkimise, et lahendada enamik kahe riigi erimeelsusi. Leping nägi ette ka mõningaid väiksemaid territoriaalseid muutusi piiril.¹ Venemaa päris suurema osa kunagisest Hiina-Nõukogude piirist ja ratifitseeris kokkuleppe 1992. aasta veebruaris. 1990. aastatel rakendati mitmeid usaldust suurendavaid meetmeid, mille tulemusel sõlmiti 1997. aastal Hiina ja nelja endise liiduvabariigi – Venemaa, Kasahstan, Tadžikistan, Kõrgõzstan – vastastikuse piiri ääres paiknevate vägede vähendamise kokkulepe.² Leping seadis sõjaväelaste ja relvasüsteemide arvule ülempiiri ja kehtestas inspekteerimisrežiimi.³

Samal ajal hakati taastama kahe riigi sõjalist koostööd.

1989. aastast alates ongi kahepoolsete suhete olulisim komponent olnud just sõjaline koostöö. 2000. aastateni olid Venemaa-Hiina suhete põhiliinid relvakaubandus ning piirkondliku ja piirijulgeoleku küsimused. Kuid alates 2000. aastast on majanduslike suhete tugevnemine hakanud sõjalist koostööd üles kaaluma. Siiski on sõjaline koostöö jäänud oluliseks, eriti tingimustes, kus aina süvenevad pinged ühelt poolt Venemaa ja Ühendriikide ning teiselt poolt Hiina ja Ühendriikide vahel.

Venemaa-Hiina sõjaline koostöö viimastel aastatel

Tänapäevane Venemaa-Hiina sõjaline koostöö sai alguse 1980. aastate lõpul. Moskva ja Pekingi suhete normaliseerumise järel 1989. aastal algas relvakaubandus. Tasub märkida, et Hiina oli esimene riik, mis sai võimaluse osta neljanda põlvkonna raskehävituslennukeid Su-27, samal ajal kui Nõukogude Liidu kõige usaldusväärsemad liitlased – Varssavi pakti liikmesriigid – ja India, NSV Liidu võtmetähtsusega partner Aasias, pidid läbi ajama mitmeti lihtsamate hävituslennukitega MiG-29.⁴

Hiina on ebaseaduslikult usinalt kopeerinud Venemaa sõjatehnikat. Ühe Rostehi esindaja kinnitusel on viimasel 17 aastal tuvastatud üle 500 Venemaa relvastuse kopeerimise juhu.

Nõukogude Liidu lagunemise järel müüs Venemaa Föderatsioon Hiinale relvi edasi. Nõukogudejärgse Venemaa kaitsetööstus pidi ellujäämise nimel tugevasti Hiinale toetuma. 2000. aastate keskpaigani oli suhete põhikomponent relvakaubandus. Seejärel hakkasid tooni andma teised majanduslikud komponendid. Siiski jõudis 2001.–2009. aastal sõjalise koostöö maht Hiinaga 16 miljardi dollarini, ent 2008. aastal kahanes maht 18 protsenti.⁵

Relvakaubanduse maht kahanes veel mõne aasta, aga hakkas 2010. aastatel taas kasvama. Viimastel aastatel on Moskva müünud Pekingile sellist uuemat relvastust, nagu õhukaitsesüsteem S-400 ja hävituslennukid Su-35, samuti helikoptereid ja lennukimootoreid. Selle tulemusel täitsid Venemaa ja Hiina 2016. aastal sõjalis-tehnilise koostöö raames lepinguid ligemale kolme miljardi dollari mahus.⁶ Kaks aastat hiljem nentis Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu, et 12 protsenti Venemaa relvaekspordist langeb Hiina arvele, aga ei täpsustanud, millist ajaperioodi ta silmas peab.⁷ Vassili Kašini sõnul juhul, kui minister pidas silmas 2017. aastat, „tähendab see, et sõjaliste kaupade ja teenuste maht vähenes 1,8 miljardi dollari peale, mille põhjuseks võib olla, et mõned vanad lepingud said läbi ja uusi pole veel täitma asutud”.⁸

Hiljuti sõnas Venemaa riikliku relvaekspordikompanii Rosoboroneksport peadirektori asetäitja Aleksandr Štšerbinin, et Venemaa ja Hiina sõjalis-tehnilise koostöö maht ulatub mitme miljardi dollarini aastas: „See ulatub mitme miljardini aastas. Aga selle kõrval tuleb arvestada ka teisi tegureid, sealhulgas järjepidevust. Meie koostöö on sellisel tasemel olnud juba õige pikka aega.” Ta märkis, et Venemaa ja Hiina arendavad sõjalis-tehnilist koostööd uutes valdkondades, näiteks tipptehnoloogia: „Kui kõnelda sõjalis-tehnilise koostöö edasistest väljavaadetest, siis ma olen kindel, et see kujutab endast sümbioosi – ühelt poolt tavatoodang, teiselt poolt aga töö tipptehnoloogia vallas. See sümbioos on meie tulevaste suhete pant.”⁹

Siiski tuleb ära märkida ka seda, et Hiina on ebaseaduslikult usinalt kopeerinud Venemaa sõjatehnikat. Ühe Rostehi esindaja kinnitusel on viimasel 17 aastal tuvastatud üle 500 Venemaa relvastuse kopeerimise juhu. Iseäranis hästi on Hiinal välja tulnud Venemaa lennukimootorite, Suhhoi lennukite, lennukikandjatele sobivate hävituslennukite, õhukaitsesüsteemide, kantavate õhukaitsesüsteemide, Pantsiri analoogide kopeerimine.¹⁰

Viimastel aastatel on Venemaa vajadust elektroonikakomponentide ja mereväe diiselmootorite järele, mida Läänest enam hankida ei ole võimalik, rahuldanud Hiina.

Ühisõppused

Viimastel aastatel on Venemaa ja Hiina sõjaväelased korraldanud mitmeid ühisõppusi. Esimene oli 2005. aasta õppus Rahumissioon, millele on järgnenud teisi.¹¹ Algselt korraldati neid Venemaal, Hiinas ja Shanghai Koostööorganisatsiooni Kesk-Aasia liikmesriikide territooriumil, aga hiljem, mereväekomponendi lisandudes, haare laienes. Venemaa ja Hiina merevägi võtsid ühisõppusi ette Mustal merel, Läänemerel ja Vahemerel, samuti Kollasel ja Lõuna-Hiina merel. 2018. aastal osales Hiina brigaadisuurune väekoondis Venemaal Siberis ja Kaug-Idas korraldatud õppusel Vostok.¹² 2019. aastal osales Hiina suurima jõuna Venemaa teiste partnerite seas õppusel Tsentr-2019. Lisaks Hiinale osalesid õppusel veel India, Kasahstan, Kõrgõzstan, Pakistan, Tadžikistan ja Usbekistan.¹³ Hiina kaitseminister kindralkolonel Wei Fenghe toonitas, et strateegilise juhtimis- ja staabiõppuse ettevalmistamise ja läbiviimise ajal said osapooled vahetada kogemusi sõjaliste operatsioonide korraldamise kohta.¹⁴

Ehkki mõlemad pooled väldivad praeguse partnerluse nimetamist liiduks, on Venemaa ja Hiina sõjaline koostöö viimastel aastatel süvenenud ja tegelikult võib ka täheldada mõningaid silmatorkavaid märke sõjalise liidu kohta. Peetakse ühisõppusi ning regulaarseid ja ulatuslikke läbirääkimisi, samuti korraldatakse vastastikku staapidele õppeprojekte. Lisaks Venemaal valmistatud relvastuse ja sõjalise tehnoloogia impordile saavad Hiina ohvitserid väljaõpet Venemaa sõjaväeakadeemiates ja väljaõppekeskustes.¹⁵ Venemaa kaitseministri sõnul sai riigi sõjaväeakadeemiates ja väljaõppekeskustes 2016. aasta lõpuni väljaõppe üle 3600 Hiina ohvitseri.¹⁶

Tihenevaid sõjalisi ühisõppusi viimastel aastatel ja hiljutist ühist õhupatrulli võib seletada tarvidusega teha koostööd vastasseisus Ühendriikidega. Venemaa kaitseminister selgitas Venemaa ja Hiina sõjalennukite hiljutist ühist õhupatrulli Jaapani mere kohal „kahe koostööd teha sooviva ja strateegilist partnerlust taotleva naabri tegevusena, rõhutades niimoodi kõigile, et nad tahavad kindlustada oma julgeolekut”.¹⁷

Möödunud aasta augustis märkis Venemaa kaitseminister, et Ühendriikide ja selle liitlaste sammud on mõeldud mõju suurendamiseks Aasia – Vaikse ookeani piirkonnas, mis ühtaegu nõrgestab Venemaa ja Hiina positsioone Kagu-Aasias.¹⁸ Venemaa president Vladimir Putin nentis samuti hiljaaegu, et „üsna kõrge taseme USA poliitikud annavad teada, et uute relvasüsteemide paigaldamine võib alata Aasia – Vaikse ookeani piirkonnast, aga see puudutab juba meie elulisi huve, sest toimub Venemaa piiri lähedal”.¹⁹ 2019. aasta lõpul osales kahe riigi merevägi ühisõppusel päris kaugel nii Venemaa kui ka Hiina merepiirist. Möödunud aasta novembris osalesid Venemaa ja Hiina sõjalaevad koos Lõuna-Aafrika Vabariigi mereväega ühisõppusel Mosi. See oli esimene Hiina-Venemaa-LAVi kolmepoolne mereväeõppus Aafrika vetes ja sellele kaasati rahvavabastusarmee mereväe uusimad alused, sealhulgas tüüp 054A fregatt Weifang. Weifang oli saadetud Hiinast saate- ja piraatlusevastastele missioonidele Adeni lahe ja Somaali poolsaare vetes. Venemaa merevägi oli kohal Slava-klassi raketiristlejaga Maršal Ustinov, Kaliningradneft-klassi keskmise tankeriga Vjazma ja puksiiriga SB-406.²⁰ Lisaks korraldasid Venemaa, Hiina ja Iraan eelmise aasta detsembri lõpus mereväe ühisõppuse India ookeanil ja Omaani lahes just ajal, mil Teherani ja Washingtoni suhted olid taas pingestumas. Hiina kaitseministeerium andis küll teada, et „see ei ole tingimata seotud olukorraga piirkonnas”, aga kõik jättis siiski sõjalise vägevuse demonstreerimise mulje.²¹

Kesk-Aasia julgeolek: jagatud vastutus või suhete Gordioni sõlm?

Julgeolekukoostöö süvenemine avaldab oma mõju ka Venemaa-Hiina suhetele Kesk-Aasias. Kahe riigi sõjaline koostöö hõlmab samuti mõningaid SRÜ riike. Tasub märkida, et Venemaa on Hiina – Kesk-Aasia sõjalise koostööga olnud seotud algusest peale. Kuid viimastel aastatel on olnud mõningaid julgeolekukoostöö näiteid ka Venemaa otsese osaluseta. Hiina-Tadžikistani Cooperation-2019 oli järjekordne terrorismivastane sõjaline ühisõppus selles Kesk-Aasia riigis. Varem olid kaks riiki pidanud Tadžikistanis terrorismivastast ühisõppust Cooperation juba 2006., 2015. ja 2016. aastal. 2019. aasta samalaadsest õppusest Cooperation-2019 võtsid muu hulgas osa Hiina relvastatud rahvapolitsei ja Kõrgõzstani rahvuskaart. Umbes 150 kirgiisi sõjaväelast osales terrorimisvastasel õppusel Loode-Hiinas paikneva Xinjiangi Uiguuri autonoomse piikonna keskuse Urumqi eeslinnas. 2018. aastal nentis Hiina kesksõjakomisjoni aseesimees Xu Qiliang, et kaks riiki on laiendanud sõjaväelaste vahetust, süvendanud koostööd ja parandanud vastastikust sõjalist usaldust, lisades, et selline koostöö on olnud viljakas Shanghai Koostööorganisatsiooni raames ning etendanud tähtsat osa kahe riigi ja isegi terve Kesk-Aasia julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel. Samuti on Hiina parandanud julgeolekukoostööd Usbekistaniga. 2019. aasta mais korraldasid Usbeki rahvuskaart ja Hiina relvastatud rahvapolitsei kaks nädalat väldanud terrorismivastase ühisõppuse Cooperation-2019 Forishi harjutusalal Jizzaxi vilajetis. Samasugune piirivägede koostöö on Hiinal Kasahstaniga.²²

Hoolimata Moskva kahtlustest Hiina tegevuse kohta endistes liiduvabariikides võib Pekingi sõjaline koostöö nendega olla tegelikult Venemaaga kokku lepitud, et võidelda Kesk-Aasias terroristlike ja radikaalsete rühmitustega ja vältida selliste rühmituste imbumist piirkonda, mis ohustaks samamoodi ka Venemaad. Majanduslikust nõrkusest tingituna on Moskva võib-olla otsustanud laotada osa sõjalise kohaloleku koormast Pekingi õlule. Enesest mõistetavalt on Kesk-Aasia riikide lõunapiiri kaitsmine võimalike ohtude ja radikaalsete rühmituste sisseimbumise eest Venemaa, Hiina ja piirkonna riikide ühistes huvides.²³

Koostöö uus tasand

3. oktoobril 2019. aastal märkis president Vladimir Putin rahvusvahelise Valdai väitlusklubi viimasel plenaaristungil, et Venemaa ja Hiina jätkavad koostööd kosmose uurimisel ja sõjalis-tehnilises valdkonnas: „Arvatavasti ei paljasta ma kuigi suurt saladust, varem või hiljem saab see nagunii selgeks: me aitame oma Hiina partneritel praegu luua raketirünnaku eest hoiatavat süsteemi. See on väga tähtis asi ja aitab kapitaalselt, kardinaalselt tõsta Hiina Rahvavabariigi kaitsevõimet. Praegu on selline süsteem ainult Ühendriikidel ja Venemaal.”²⁴ Putini sõnad andsid märku julgeolekusidemete uuest tasemest. Raketirünnaku hoiatussüsteemid koosnevad maapealsetest kaugmaaradaritest ja kosmosesse viidud raketistartide tuvastamise ja trajektoori arvutamise seadmetest. Venemaa ajakirjanduses leidub teavet, et Venemaa ettevõtted (nende seas Võmpel ja Comet) arendavad 60 miljonit dollarit väärt lepingu alusel Hiina süsteemi tarbeks mingit tarkvara.²⁵

Macaus tegutseva sõjalise vaatleja Antony Wong Dongi sõnul näitavad Putini sõnad, et Pekingi ja Moskva sõjaline koostöö on varasemast „mudelliidust” arenenud „tõeliseks liiduks”, milles mõlemal poolel on ühine vastane USA.²⁶ Hongkongis tegutsev sõjaväeanalüütik Song Zhongping sõnas, et selline süsteem aitab Pekingil ja Moskval rajada ühise varase ballistiliste rakettide eest hoiatamise võrgustiku vastu seismaks „Ameerika globaalsele hegemooniale”: „Kui USA tahab rünnata Hiinat [oma mandritevaheliste rakettidega], lastakse raketid tõenäoliselt välja  Arktikast ning Venemaa eelhoiatussüsteem tuvastab need, mis tähendab, et Moskval on võimalik Pekingit hoiatada. Song lisas, et Hiina saab samasugust abi osutada Venemaale.²⁷

Lisaks majanduslikule kasule ja poliitiliste režiimide sarnasusele kasutab Moskva sõjalist koostööd Hiinaga ühtlasi ära vastusena USA raketikaitsesüsteemide väljaarendamisele ja paigutamisele Venemaa lähedusse.

Pekingis tegutsev sõjaväeekspert Zhou Chenming pidas Putini sõnu varjatud hoiatuseks USA presidendile Donald Trumpile, kes oli ühepoolselt ütelnud lahti lühi- ja keskmaarakettide keelustamise leppest, mille USA ja Venemaa olid sõlminud 1987. aastal. Tema sõnul aitab ühine koostöö nii Venemaal kui ka Hiinal kulusid kokku hoida, „sest ballistiliste rakettide eelhoiatussüsteemid on väga kallid”.²⁸ Venemaa teadur Vassili Kašin märgib, et sõjalise koostöö uus tase kujutab endast eelkõige koostöö põhjalikku laiendamist strateegilise relvastuse vallas. “Venemaa juhtkond on tunnistanud, et aitas Hiinal luua raketistartide tuvastamise süsteemi, mis on kõigile riikidele kõige tähtsam ja kõige tundlikum strateegiliste tuumajõudude juhtimissüsteemi komponent.“²⁹ Ta toonitab, et Venemaa-Hiina koostöö tähtsaks osaks jääb raketistartide tuvastamise süsteemi võimalik lõimimine, mis annaks mõlemale riigile olulise eelise kiiruses, mille jooksul nad saavad hoiatuse Ühendriikide raketirünnaku korral (Hiina Venemaa põhjaosas ja Venemaa Hiina kaguosas asuvatest eelhoiatusjaamadest): „Kui mõlemad riigid astuvad selle sammu (kõige tõenäolisemalt pärast seda, kui Hiina süsteem võrku lülitatakse), jõuab Hiina-Venemaa sõjaline lõimitus samale tasemele, nagu see on USA ja selle sõjaliste liitlaste vahel, milles Ühendriigid jagavad raketituvastussüsteemi teavet mitme liitlasega, sealhulgas Prantsusmaa ja Ühendkuningriigiga.“³⁰

Kuid Venemaa peamised ajendid raketirünnaku eelhoiatussüsteemi loomisel koostöö tegemiseks Hiinaga on pigem järgmised: 1) Moskva mõistab, et sõjalise konflikti korral Hiinaga ei ohusta Venemaad niivõrd mandritevahelised ballistilised raketid, kuivõrd just lähi- ja keskmaaraketid; 2) demonstreerimine, et Venemaa on võimeline tekitama Ühendriikidele strateegilisi probleeme.

Sõjalise koostöö väljavaated

Lisaks majanduslikule kasule ja poliitiliste režiimide sarnasusele kasutab Moskva sõjalist koostööd Hiinaga ühtlasi ära vastusena USA raketikaitsesüsteemide väljaarendamisele ja paigutamisele Venemaa lähedusse. Lisaks tunneb Venemaa muret USA ja Venemaa vahel sõlmitud uue START-lepingu pärast. Pärast seda, kui Ühendriigid hülgasid möödunud aastal 1987. aasta lähi- ja keskmaarakettide keelustamise lepingu, on Moskvas süvenenud kahtlused, et uut START-lepingut ei õnnestu pikendada ega asendada, kui selle kehtivus 2021. aastal lõpeb. Sellise stsenaariumi leevendamiseks püüabki Venemaa edendada sõjalist koostööd Hiinaga, et jagada eesseisvatel aastatel puhkeda võiva võidurelvastumise kulusid.³¹

Hiljutises Hiina riigikaitse valges raamatus on viiteid Venemaale palju enam kui 2015. aasta eelkäijas ja kõik need on positiivsed.³² 2017. aastal kirjutasid Venemaa ja Hiina alla sõjaliste operatsioonide tegevuskavale aastateks 2018–2020.³³ Hiina kaitseministeeriumi sõnul:

Tegevuskava esitab meile Hiina ja Venemaa sõjalise koostöö üldise kujunduse ja plaani aastateks 2017–2020. See näitab väga sügavat vastastikust usaldust ja strateegilist koostööd, innustab pooli vastu astuma uutele ohtudele ja väljakutsetele julgeoleku valdkonnas ning ühiselt kindlustama piirkondlikku rahu ja stabiilsust. Järgmise sammuna seisab pooltel ees konkreetse plaani koostamine sõjalise koostöö edendamiseks.³⁴

Moskva võib samuti üritada laveerida Ühendriikide ja Hiina vahel, mis võib tunduda Venemaale parem valik kui selge ühe poole valimine. Realistlikust vaatekohast oleks see Venemaale küllap soovitatav.

Lisaks andis Venemaa peaminister 2019. aastal alla välja määruse, mis kohustas kaitse- ja välisministeeriumi alustama läbirääkimisi Hiina kaitseministeeriumiga sõjalise koostöö leppe asjus. Täpsemad üksikasjad pole teada, aga tundub, et kahe riigi sõjaline koostöö võib kerkida uuele tasandile võrreldes tavapärase sõjalis-tehnilise koostööga.³⁵ Vassili Kašǐni arvates väljendub Hiina-Venemaa sõjaliste suhete uus faas tõenäoliselt „Hiina-Venemaa sõjalise koostöö kokkuleppes, mis asendab üsna umbmäärase 1993. aasta dokumendi ja sõlmitakse usutavasti juba lähemal ajal”.³⁶

Tänapäeval ei oota Venemaa ja Hiina üldiselt, et nad praeguse režiimi püsides võiksid kujuneda teineteisele otseseks julgeolekuohuks. Vassili Kašini arvates mõlemal pooled kindlasti teataval määral teineteise vastu suunatud plaane koostavad, aga konflikti peetakse äärmiselt vähetõenäoliseks, kui just ühes või teises riigis ei peaks ette tulema väga dramaatilisi poliitilisi muutusi.³⁷ Kašin märgib, et hoolimata kahe riigi poliitiliste ja majanduslike suhete jätkuvast edenemisest pärsib kaitsekoostöö süvenemist mõlema riigi sõjaväejuhtkonna äärmuslik tehniline natsionalism: „Õigupoolest tundub mõlema poole tehniline natsionalism olevat isegi marulisem kui külma sõja ajal.”³⁸

Michael Kofman väidab, et kahe riigi võimaliku sõjalise liidu suurim probleem peitub selles. et Hiina on Aasia – Vaikse ookeani piirkonnas revisionistlik jõud, samal ajal kui Venemaa eelistab status quo’d (kusjuures Euroopas on olukord täpselt vastupidi). Seepärast ei nõua pooled teineteiselt julgeolekutagatisi või laiendatud tuumaheidutust ja pole vajadust sõjalise liidu järele.³⁹

Ent samal ajal kui teadlased, eksperdid ja poliitikud arutlevad, kas Venemaa ja Hiina sõjaline koostöö kujutab endast liitu või mitte, on kaks riiki parandanud oma suhteid mitmes vallas, ka sõjalises. Nii Moskva kui ka Peking eitavad kavatsust luua lähemal ajal sõjaline liit, kuid nende sõjaline koostöö süveneb. Lisaks teevad riigid tihedat koostööd rahvusvahelistes küsimustes ja koordineerivad oma tegevust. Näiteks on Hiinal ja Venemaal väga sarnased seisukohad Lähis-Ida probleemide asjus.⁴⁰

ülima tõenäosusega vähemalt lähemas tulevikus Venemaa ja Hiina sõjaline ja julgeolekukoostöö süveneb, kuid siiski hoiavad mõlemad pooled teisel hoolsalt silma peal, et mitte korrata minevikus tehtud vigu.

Kuid peamine ajend tihendada suhteid rahvusvahelisel areenil on võitlus ühise vastase Ühendriikidega. Võib isegi öelda, et kuni mõlemad riigid peavad Ühendriike oma peamiseks vastaseks või ei teki mõnda nõndanimetatud musta luige stsenaariumit, näiteks poliitilise režiimi muutust Venemaal (midagi enamat kui pelgalt Putini lahkumine presidendiametist), jätkub ülima tõenäosusega lähiaastatel Moskva ja Pekingi sõjalise koostöö süvenemine. Dmitri Gorenburgi arvates ei ole küll oodata kahepoolse koostöö kujunemist täieulatuslikuks liiduks geopoliitiliste huvide erinevuse ja võimu asümmeetrilisuse tõttu, eriti kuna Venemaa ei taha jätkuvalt tunnistada Hiina geopoliitilise tähtsuse kasvu. Kuid tõsiasi, et Ühendriigid survestavad korraga nii Venemaad kui ka Ühendriike, on tõuganud viimaseid teineteisele lähemale.⁴¹ Suhete praegust seisundit on Dmitri Trenin defineerinud „Hiina ja Venemaa pragmaatilise lähenemisena üha tihedama koostöö nimel ühiste huvide täitmisel, jäädes samal ajal armastusväärselt erimeelele küsimustes, kus seisukohad ei kattu”.⁴²

Moskva võib samuti üritada laveerida Ühendriikide ja Hiina vahel, mis võib tunduda Venemaale parem valik kui selge ühe poole valimine. Realistlikust vaatekohast oleks see Venemaale küllap soovitatav. Lõpuks pakub varjatult sellist positsioneerimist välja ka nõndanimetatud Primakovi doktriin, mida tänapäeva Venemaa välispoliitiline eliit nii väga hindab. Selline positsioon oleks üks põhilisi Moskva eelistatud ja propageeritud mitmepooluselise rahvusvahelise süsteemi alussambaid. Kuid praegu on Moskva seadnud prioriteediks suhete tugevdamise Hiinaga, mis kindlasti ei ole Ühendriikidele soodus. Venemaa välisminister Sergei Lavrov selgitab Moskva arusaama järgmiselt: „Meie Ameerika kolleegid püüavad visalt koondada sisuliselt kõiki oma välispartnereid Venemaa ja Hiina vaoshoidmiseks. Samal ajal nad ei varjagi soovi ajada Moskva ja Peking tülli, õõnestada ja lammutada mitmepoolseid ühendusi ja piirkondliku lõimumise struktuure Euraasias ja Aasia – Vaikse ookeani piirkonnas.”⁴³ Kõik see osutab sellele, et ülima tõenäosusega vähemalt lähemas tulevikus Venemaa ja Hiina sõjaline ja julgeolekukoostöö süveneb, kuid siiski hoiavad mõlemad pooled teisel hoolsalt silma peal, et mitte korrata minevikus tehtud vigu.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.