Venemaa Euroopa vektor

Venemaa ja Euroopa on kõike näinud oma ühise ajaloo jooksul, mis on väldanud tuhat aastat või kauemgi – on olnud koostööd ja konkurentsi, on pakutud vennalikku abi, on üksteist reedetud, on iseend petetud, on külmavereliselt kalkuleeritud. Kultuuriline sarnasus ja hästi toimivad majandussidemed siiski tagavad selle, et Euroopa vektor püsib kindlalt Venemaa välispoliitika prioriteetide hulgas.

Teised võimalikud partnerid, eelkõige Aasia, on Venemaa jaoks vaevalt sama lähedased ja etteaimatavad kui Euroopa.

Meie inimestest enamik ja ka nn eliit võtavad Euroopa valikut tõsiasjana, millele Venemaa juhid on alati pidanud tähelepanu pöörama välis- ja majanduspoliitika kujundamisel. Arvestades isegi riigi kiiresti teiseneva sisepoliitilise olukorraga ja tõenäolise muutusega välispoliitilistes eelistustes, oleks Euroopa väljajätmine prioriteetide hulgast ikkagi kahjulik. Kuigi liialdatud ootused Moskva ja Euroopa partnerite koostöö võimalike viljade suhtes ongi juba viinud pettumuseni, ei tohi see jätta varju ühiskonna tegelikke vajadusi.

Aasia tähtsust Venemaa jaoks ei maksa alahinnata, kuid peame ikkagi tunnistama, et Venemaa võimalused selle piirkonna majanduslikus ja poliitilises elus osaleda on piiratud. Venemaa dialoog ELiga on aga vastupidi juba kaasa toonud rea ulatuslikke projekte.

Doni-äärses Rostovis 2010. aasta keskel peetud olulisel kohtumisel käivitasid Euroopa Liit (EL) ja Venemaa oma moderniseerimispartnerluse. Sellest ajast saadik on Venemaa teinud kogu Euroopas aktiivset koostööd ELi teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammide kaudu, muu hulgas ka tuumaenergia ja kosmose valdkonnas. Lisaks on Venemaa algatanud eraldi kahepoolsed programmid ELi liikmesriikidega, näiteks Vene-Saksa moderniseerimisprogrammi.

Vene liberaalid ei saa silma kinni pigistada selle suhtes, kuidas Vladimir Putin võimu tsentraliseerib, surub maha poliitilist opositsiooni ning kasutab suuri rahandus- ja tööstuskontserne riigi huvides.

Olukord muutus aga palju keerulisemaks pärast Venemaa parlamendi- ja presidendivalimisi 2011.–2012. aastal. Osa Venemaa elanikest suhtus valimiste käiku ja nende teostamise viisi väga skeptiliselt, sama toimus välismaal. Laialt levis tõlgendus, et valimised osutasid valitseva režiimi stagneerumisele ja tagasiminekule nii Vene ühiskonna arengus kui ka suhetes Läänega. Vene liberaalid ei saa silma kinni pigistada selle suhtes, kuidas Vladimir Putin võimu tsentraliseerib, surub maha poliitilist opositsiooni ning kasutab suuri rahandus- ja tööstuskontserne riigi huvides.

Alles hiljuti Moskva ja Brüsseli koostöö suhtes kõrgel püsinud ootused ei ole loodetud moel täitunud. Eliitide praegune väsimus ja pettumus on aga täiesti tähtsusetu võrreldes sellega, mida meie riigid tegelikult vajavad ja millised meeleolud inimeste seas valitsevad.

Nõukogude järgse ruumi tõhus lõimimine – see on teema, mis pakub Moskvas hetkel palju kõneainet – on võimalik vaid siis, kui SRÜ riikides suudetakse üle saada praegustest konfliktidest ja ära hoida võimalikke konflikte ELiga, kui meie huvid on selles piirkonnas ühitatud ja kui meie koostööd tugevdab jagatud eesmärk luua ühtne majandusruum, mis ulatuks Atlandi ookeanist Vene Kaug-Itta.

Tunnistades Moskva ja Brüsseli prioriteetide ja huvide lahknevust, võiks olla mõistlik keskenduda tehnoloogia- ja teadusalasele koostööle sellistes valdkondades, mis ühelt poolt ei ole seotud poliitikaga ja teiselt poolt nõuavad valitsusasutustelt suurt tähelepanu, näiteks bürokraatlike takistuste detsentraliseerimisele ja vähendamisele.

Palju sõltub sellest, kas ja kuidas uue ELi ja Venemaa vahelise aluslepingu suhtes kokkulepe saavutatakse ning milline on selle lepingu sisu ja nõuded. See ei ole mitte ainult Venemaa, vaid ka ELi huvides, et töö lepingu sõlmimiseks viidaks lõpuni võimalikult kiiresti.

Olukord muutus palju keerulisemaks pärast Venemaa parlamendi- ja presidendivalimisi 2011.-2012. aastal.

On oluline märkida, et Venemaa ja ELi äriringkonnad on võimelised – ja isegi kohustatud – aitama kaasa, et meie suhted paraneksid, muutuksid püsivamaks ja tõuseksid kvaliteedi poolest sellisele uuele tasemele, kus „strateegilist partnerlust“ ja teisi sarnaseid julgeid mõtteid võetaks vastu millegi enama kui skepsisega. Äriringkonnad peaksid tegema enamat kui pelgalt pakkuma tagasisidet valitsuste ettepanekute kohta – nad peaksid vaeva nägema, et otsida viise Moskva ja Brüsseli valitsusasutuste hoogsaks ja proaktiivseks kaasamiseks.

See kõik aitaks suunata Venemaa ja ELi suhted uude rööpasse, raputada need üles praegusest talveune tardumusest ning muuta meie koostöö sisulisemaks, tulemuslikumaks ja taas kord paljutõotavaks.

Inglise keelest tõlkinud Marju Randlane.