Vene kaasmaalaspoliitika mõttekohad

Millest nad mõtlevad? Kas nad on asukohariigile lojaalsed? Miks nad riigikeelt ära ei õpi? Kes nad õieti on? On märkimisväärne, et Eesti ajaloolased ei otsi siiani nendele küsimustele vastuseid aktiivselt, kuigi teravast eesti-vene vastasseisust Eesti iseseisvuse taastamise aastatel on ligi veerand sajandit möödas ning ainest justkui piisab.

Nii Eestis kui ka välismaal laiemalt on levinud arusaam, et kohalik vene diasporaa on kehvasti kohalikku ellu integreerunud ning vaatab Venemaa poole. Kui Eesti rahvuspoliitika teemalisi uurimusi on ikkagi ilmunud¹, siis siiani on jäänud tähelepanuta Eesti venelaste ajaloolise kodumaa roll integratsiooniprotsessides ja vene vähemuse mobiliseerimisel. Leedu päritolu USA politoloogi Agnia Grigase vastne raamat, mis on trükivalgust näinud mainekas USA kirjastuses, täidabki seda tühimikku: vaatluse all on kõik Nõukogude Liidu lagunemise järel Venemaa kõrval iseseisvaks saanud või iseseisvuse taastanud riigid, täpsemalt – Venemaa aetav kaasmaalaspoliitika nendes riikides. Mõiste „kaasmaalane“ (vene k: соотечественник) on väga lai ning sõltuvalt kontekstist võib see hõlmata nii Vene kodanikke kui ka „vene kultuuri, keelt, ajaloolist pärandit, religioosseid ja vaimuväärtusi“ (lk 57) jagavaid inimesi. Kindlasti on see käsitlus ajapikku muutunud ja see muutus kajastub nii Vene ametivõimude retoorikas kui ka kaasmaalaspoliitikat reguleeritavates dokumentides (lk 78–82). Grigase kontseptsiooni järgi jaotub endise Nõukogude Liidu territooriumil elavate venelaste ja/või nende asukohariikide suunaline poliitika seitsmesse etappi: nn pehme võim, humanitaarpoliitika, kaasmaalaspoliitika, infotegevus, passide jagamine, sõjaliste vahenditega kaitsmine ja lõpuks annekteerimine. Samas ei pruugi need etapid toimuda just sellises järjekorras ja võib esineda stsenaariume, kus piirdutakse ainult mõne meetmega eelloetletust.

Raamat pakub sissevaate Venemaa kaasmaalaste poliitika arengusse ja seletab lahti selle väljakujunemise just praegusel viisil. Grigas ei ole ajaloolane ning tema käsitlus ongi rohkem poliitikauurija silme läbi kirjutatud, seda isegi minevikuarenguid analüüsivate tekstiosade puhul. Grigas väidab, et aktiivsemalt asuti tegutsema nn lähivälismaa suunal Vladimir Putini presidendiks saamisest alates, s.o 2000. aastal (lk 9–12), kuigi esimesed sellesuunalised ametlikud dokumendid on üllitatud koguni 1992. aastal (lk 51). Säärane Venemaa aktiivsus on seotud üldisema sooviga oma mõjuvõimu kasvatada ja seda eelkõige nn lähivälismaa aladel, mis on keisririigi või Nõukogude Liidu ajal kuulunud Venemaa koosseisu. On märkimisväärne, et üheks populaarsemaks argumendiks selle vajaduse rahuldamiseks muutub Venemaa võimudele omane tegelikkust kõvasti moonutav arusaam ajaloolisest tõest, alates Baltimaid ja Ukrainat fašistideks sõimamisest (lk 35) kuni ajaloolise tõe moonutamise vastase komisjoni loomiseni välja (lk 49).

Riikide juhtumid on grupeeritud nelja peatükki, kusjuures määrav on olnud nende riikide suhtes kasutatavate võtete valik Venemaa poolt, mitte tingimata geograafiline lähedus: nii on Gruusia sattunud Moldova ja Ukraina kõrvale (igaühes on eri aktiivsustasemega separatistlik(ud) konflikt(id) olemas) ja Valgevene kokku Armeeniaga (truud Venemaa liitlased, kes aeg-ajalt satuvad ka suurriigi sihikule). Kindlasti pakub lugejatele huvi ka Kesk-Aasia riikidele pühendatud osa, kuna selle piirkonna uudised ületavad Baltimaade ja laiemalt Lääne meedia uudiskünnist vägagi harva.

Baltimaade teemalise peatüki (lk 136–171) pealkirjaks on pandud „NATO Achilleuse kand“. See raamatuosa kajastab ajaloo- ja poliitikahuvilistest Eesti, Läti ja Leedu elanikele viimaste dekaadide üldjoontes hästi tuttavaid arenguid, kuid asetab need esiteks Venemaa poliitika konteksti ning teiseks teeb seda tagantjärele vaadatuna: uudistest kipume ikka meelde jätma hiljutisemaid sündmusi kui oma aja võtmetähtsusega kriise, nagu Eesti puhul seda oli 1993. aasta Narva autonoomia referendum (lk 167).

Grigas on kogenud vaatleja ja kolumnist ning kirjutab selges ja samas väljendusrikkas keeles, mis ei ole tsitaatidega või viidetega üle koormatud ja seega on ka laiemale lugejaskonnale sobilik.

Baltimaade puhul märgib Grigas, et selles piirkonnas on kõigi eespool loetletud kaasmaalastepoliitika seitsme etapi rakendamine vähetõenäoline, sest vaevalt jõuab Venemaa kunagi annekteerimiseni. Küll aga ei takista liikmesus NATOs ja ELis Venemaal muid meetmeid kasutamast, eelkõige poliitilise ja majandusliku olukorra destabiliseerimiseks. Grigase teadmised piirkonnast on olulised ka sel põhjusel, et erinevusi Eesti, Läti ja Leedu vahel tuuakse välja selgelt ja faktipõhiselt, mitte ei loeta need tinglikeks Baltimaadeks, mis detailidega mitte kursis olevale lugejale võib mõjuda ühtse, peaaegu identsetest riikidest koosneva moodustisena. Seda kinnitavad ka meetodid, mida Venemaa on Balti suunal kaasmaalastepoliitikas kasutanud: lisaks tavapärasele propagandale on Eestis läinud suurte mässude ja küberrünnakute korraldamiseni (eelkõige nn pronksiöö ajal 2007. aastal), samas kui Lätis on saavutatud teatud edu kohalike oligarhide mõjuvõimu rakendades. Leedus, kus vene diasporaa väiksem, tuleb mängu sootuks teine, kuid Venemaale veelgi olulisem küsimus – kuidas teha Leedust ladusalt toimiv transiidikoridor, et Kaliningradi oblastisse relvastust ja tehnikat tuua. Mainitud näidete puhul on tegemist üksikilmingutega ning muidugi leiab raamatust neid veel.

Iga peatükk on lineaarse ülesehitusega ning vaatleb sündmusi alates vene diasporaa kujunemiseloost kuni tänapäeva olukorrani välja, seda peamiselt poliitiliste dokumentide, meediakajastuste ja kirjanduse abil. Kuigi raamatu kirjutamisse oli kaasatud eksperte ja/või assistente mitmest piirkonna riigist, on mitteinglise- või mittevenekeelseid allikaid kasutatud vähe. Allikabaasi elavdavad nii asjatundjatega kui ka tavainimestega just raamatu tarvis tehtud kümned intervjuud venelaste ja venekeelsete identiteedi teemal.

Grigas on kogenud vaatleja ja kolumnist ning kirjutab selges ja samas väljendusrikkas keeles, mis ei ole tsitaatidega või viidetega üle koormatud ja seega on ka laiemale lugejaskonnale sobilik. Raamatu keelega seoses saab mainida Ukraina pealinna inglise keelde translitereerimise dilemmat: kuigi ÜRO ja Ukraina ühiskond eelistavad ukrainapärast Kyiv’it, nagu ingliskeelses meedias kombeks, kasutatakse raamatus venepärast Kiev’i varianti.²

Autor pakub Vene huviorbiiti jäänud riikidele valmistada ette vastavad poliitikameetmed, kindlustamaks adekvaatne reageerimine Venemaa käikudele mis tahes sfäärides: majanduse mõjutamisest propagandasõjani välja (lk 250–256). Muidugi peavad need olema proportsionaalsed: kui Ukraina, Moldova ja Gruusia peaks Grigase arvates pakkuma võimalikult palju majanduslikku, hariduslikku ja kultuurilist tuge oma separatistlikele piirkondadele, siis Eesti ja Läti peamiseks murekohaks peaks olema kohaliku venekeelse diasporaa meelsus, st peab panustama vastupropagandasse (lk 255).

Paraku pole raamatu objektiks Venemaa poliitika teiste märkimisväärsete vene kogukondadega riikide suunal, kuigi nende tegevuskavade analüüs oleks kahtlemata huvipakkuv. Kuidas siis elab üks venelane väljaspool Venemaad, Vene propaganda maalitavas vaenlase tagalas? Grigas on optimistlik nooremapoolse põlvkonna suhtes, kelle seas on kasvamas vastumeelsus Moskva tegevusele nn lähivälismaal (lk 254). Kui autor pärib ühe Läti venekeelse doktorandi käest, mida too arvab Putini püüdlustest Lätis elavaid venelasi kaitsta, vastab see väga tabavalt: „Kaitsta mille eest? Homode ja sõnavabaduse eest? Kõik Baltimaade venekeelsete vaenlased on väljamõeldis.“ (lk 141) (“Protection from what?- Gays and freedom or censorship? All enemies of Baltic Russian speakers are imaginary.“) Paraku pole seda aina suurenev oht ühel või teisel viisil Venemaa mõjuvõimu ohvriks langemise ees, hoiatab meid Agnia Grigas oma raamatus.