Vene idee

Vene idee on olnud läbi ajaloo rohkem müütiline kui realistlik, pigem kontemplatiivne kui käegakatsutav. Meie õnneks pole sellest mitte alati välja arendatud tegevjõulist poliitilist programmi. See pole olnud mingi imeveski nagu soomlaste mütoloogiline Sampo ega ka innovaatiline otsing nagu Nokia, mis on soomlasele tegelik, eestlasele unistuslik. Oh ei, vene idee oma puhtaimal kujul on palju vaimsem ja… palju-palju suurejoonelisem!

Selles essees vaatlen vene idee klassikuid ja nende peamisi kontseptsioone. Lõpuks jõuan riikliku ideetellimuseni, mis esitatakse Jeltsini ja Putini ajal, ning uurin vene idee seisundit XXI sajandi hakul.

Vene idee klassikud

Kõik saab alguse ühest Tšaadajevi purtsatusest. Pjotr Tšaadajev (1794 – 1856) on selline kuju vene kultuuris: keigarlik, ekstsentriline, terava keele ja vajadusel ka sulega. Oma “Filosoofilistes kirjades” valab ta välja kogu pettumuse ja pessimismi, mis oli ladestunud dekabristide hävitamisele järgnenud aastail. Kirjad valmisid 1829-1830 ja algselt polnud autoril kavas neid trükkida anda. 1836. aastal esimene kiri siiski ilmus ning see põhjustas tormi. Aktiivne ühiskonnapööraja Aleksandr Herzen (1812 – 1870) tegi Tšaadajevi tööst karmi kokkuvõtte: Venemaa minevik on tühine, olevik väljakannatamatu ning tulevikku pole tal üldse.

Kiri ise on üsna lühike, pigem eksistentsiaalne meeleheiteväljendus kui süsteemne ühiskonnakriitika. See kõlab kui ennastpiitsutav kaebus: me pole maailmale midagi andnud ega ole suutnud sealt midagi üle võtta, meie mõtted on viljatud ning kõik, mida oleme teistelt saanud, oleme suutnud ära rikkuda! Tšaadajev oli veendunud läänlane, ta läks isegi katoliku usku, aga tunnetas siiski teravalt, et teed läände on lukus. Tema Venemaa-käsitlus ärritas nii neid, kes veel läänlusse uskusid, kui ka neid, kes tahtsid otsida müstilist “oma teed”. Lõpuks tunnistati Tšaadajev tsaari käsul vaimuhaigeks. Aga see hull oli vene idee idanema pannud, kiri oli mõjunud lasuna pilkases öös.

Esimese kõlavama vastuse andis vürst Vladimir Odojevski (1803 või 1804 – 1869), nn ljubomudrite filosoofilise sekti juht. Odojevski oli ka Schellingi filosoofia ja saksa romantismi maaletooja. Ilukirjanduslikke žanripiire tühistav teos “Vene ööd” (1844) esitab tema müstilise vaate. Vastupidiselt Tšaadajevile peab ta haigeks läänt ja väidab, et hoopis vene alge on see, mis rühib täiuslikkuse poole. Lääs loob endale seadusi, millel puuduvad juured. Teaduse ja kunsti maailma ei ilmesta mitte hingelised, vaid üksnes kehalised, materiaalsed stiihiad. See purjusolek materialismist paiskab porri parimadki läänes sündinud mõtted. Lääne materiaalne ja tehniline progress on saatanast: “Teie hing on muutunud aurumasinaks… ma näen teie sees mutreid ja rattaid, kuid ma ei näe elu.” Selleks, et läänes uuesti harmooniani jõutaks, on vaja uut Peeter Suurt, kes juhiks värsket tugevat slaavi mahla otse lääne peale.

“Vene ööde” õpetussõnades leiame õieti mitu hiljem klassikalisse vene ideesse inkorporeeritud põhimõtet nagu: iga rahvas on nagu suletud organism, mis teeb läbi arengutee sünnist surmani; rahvad täiendavad üksteist ja igaühel on täita oma roll ajaloos; inimkonna progressiahel kandub nii edasi, et juhttungal antakse justkui teatepulgana ühelt rahvalt teisele – ja järgmine tunglakandja on rahvas, kes pole seni veel ajalooareenil suuri tegusid teinud. Loomulikult on see vene rahvas. Lääs on vananev ja käib alla, 19. sajand kuulub Venemaale!

Herzen tegi Tšaadajevi tööst karmi kokkuvõtte: Venemaa minevik on tühine, olevik väljakannatamatu ning tulevikku pole tal üldse.

Fjodor Dostojevski (1821 – 1881) tõi ilmselt esimesena vene idee kui mõiste laiemalt kasutusele. Venelaste eneseotsing saab alguse vajadusest mõtestada end “teise”, see tähendab Euroopa suhtes. Peeter Esimene murdis küll akna Euroopasse, aga ei teinud veel venelastest eurooplasi. Järelikult tuleb neil vastanduda. Vene haritlase vajadus iseennast määratleda sünnitab ettekujutuse vene rahva erilisest vaimsusest, aga ka tihti reaalsele enesekehtestamisele suunatud missioonist. Vene rahvas on eriline ning tema kannatused samastuvad Kristuse omadega. Lõpuks peab vene idee Dostojevski järgi enda ümber siduma kõik maailma rahvad. See ei toimu ta meelest teiste allutamisega, vaid vaba ja iseseisva arenguga, nonde teistega vennalikult ühinedes – õppides ja õpetades, pookides teistele oma oksi ja neilt teisi oksi enda külge võttes. Kõigest kokku saab suur ja suurepärane rahvapuu, mis katab oma võraga kogu õnnelikuks saanud maa.

Tomaš Masaryki tabava määratluse järgi on dostojevskilik üliinimene (vsjetšelovek) lihtsalt öeldes šovinist. Venemaa ja ainult Venemaa on püha, Venemaale ja ainult Venemaale kuulub tõe ja usu monopol. Ja ainult Venemaal on niisugune sünteesivõime, mis lubab ka Euroopa tuleviku ohjad enda kätte haarata, sest “meie oleme kõigist tugevamad”. Lõpuks jõuab Dostojevski mõte paratamatult võimu ja teiste allutamise motiivini.

Vladimir Solovjov (1853 – 1900) on Dostojevskile mõneti lähedane, kuid veel metafüüsilisem. Vene rahvusidee pole midagi sellist, mida inimesed mõtlevad ajalikus elus iseendast ja oma elu eesmärkidest, vaid midagi, mida Jumal igavikus rahvast mõtleb. See pole pelgalt veendumus, mille järgi inimesed joonduvad, vaid kõrgem ideaalprintsiip, mis õigustab ja hingestab suure vene rahvuskeha olemasolu. Oma ülimat ideaali tähistab Solovjov mõistega “kõikühtsus” – vsejedinstvo. Solovjovi tohutu mõju 19. sajandi lõpul on hiljem mõnevõrra taandunud. Ilmselt ei anna kristlik metafüüsika piisavalt hoogu imperialistlikele mõlgutustele, mille suhtes Solovjov oli päris kriitiline.

Solovjovi ajalikku elu ilmestas jonnakas, kuid abitu ja sellisena kurioosne katse liita ida- ja läänekatoliku kirik. Pingutuste peamiseks tulemuseks sai tõik, et tema usufilosoofilisi töid ei lubatud Venemaal avaldada. Horvaatia pealinnas Zagrebis, kus Solovjov kirikute liitmise asja kõige tõsisemalt arendas, kannab aga üks tänav tänaseni tema nime.

Dostojevski vene idee absoluutsele üleilmsusele ja Solovjovi kõikühtsusele vastandub slavofiilide absoluutne isepärasus (samobõtnost). Seda teesi toetasid esimesed slavofiilid Aleksei Homjakov (1804 – 1860), Ivan Kirejevski (1806 – 1856), vennad Konstantin ja Ivan Aksakovid. Slavofiilid kujundasid vene omamüüti Euroopale vastandumise kaudu. Läänes valitseb nende arust individualistlik, Venemaal aga kogukondlik alge, läänekristlus on külm ja mõistuslik, vene õigeusk seevastu tõeline ja terviklik. Ja kõige ülevam väide: Euroopa on tekkinud vallutussõdade tagajärjel, Venemaa kultuuritervik küpsenud aga rahumeelsel teel.

Hilisemad panslavistid, eriti Nikolai Danilevski (1822 – 1885), liikusid samu mõtteid arendades vaid suurema agressiivsuse suunas. Mõtlejatena on slavofiilid igavavõitu, kui nad just sõimlema ei hakka. Olen muide veendunud, et Uljanov-Lenini teostes avalduv tige sõim pole päris juhuslik kõrvalekalle, vaid pärineb suuresti vene publitsistika varasematest kihtidest.

Näiteks Danilevski on kõva sõimleja, eriti teoses “Venemaa ja Euroopa” (1869). Pihta saavad mõistagi Euroopa rahvad, riigid ja dünastiad ehk teiste sõnadega “vampiirid”, “luupainajad”, “haisvad nakatised” jne. Need värdjad nimelt ei tohi mõelda, et neil võib olla mingigi õigus põlistele slaavi-vene aladele, ükskõik millised Habsburgid või Jagelloonid (Leedu dünastia – A. H.) seal on vahepeal valitsenud. Teiste seas irvitab Danilevski Liivimaa rüütlite üle, kes pole kas suutnud või tahtnud teha lätlastest ja eestlastest päriselt oma “higi ja verd”. Tulevik on suure slaavlaste liidu päralt. Euroopa mädaneb ja pehkib, ainult slaavi element suudab ta uuele elule äratada.

Kuid tuleme 20. sajandi tegelaste juurde. Uusmonarhist Ivan Iljin (1883 – 1954) on omanäolisemaid mõtlejaid bolševike poolt välja saadetud emigrantide hulgas. Vene idee väljendab ta meelest rahva eripära ja samas – ajaloolist kutsumust. See on ühtaegu “südame idee”. Kalduvus tunnetele, kaastundele ja headusele pole müüt ega idealiseeritud liialdus – see ongi vene hinge ja Vene ajaloo elav vägi. Näeme selle avaldumist vene õigeusus, külalislahkuses, muinasjuttudes, pühakute vooruslikkuses ja südamlikus enesekaemuses, mis hakkab silma juba vanimates ürikutes. Lihtsalt vene kultuur on niisugune. Kuid Venemaad peab Iljini arvates iseloomustama ka lääne omast erinev riigiehituslik lähenemine, milles heiastuvad uus õiglus ning tõsivenelik vennalikkus. Lääs on külm ja vaenulik, seal ei mõisteta Venemaad – ei keelt, õigeusku ega hingelist maailmatunnetust.

Iljin on üllatavalt läbinägelik demokraatia lähte-eelduste kirjeldamisel. Paraku ei näe ta, et demokraatia oleks Venemaal võimalik. Venemaa vajab tugevat võimu. Monarhiat ei saa hoobilt taastada, seepärast on ainus võimalus kommunistide loodud kaoses korda luua “rahvuslik diktatuur”. Venemaa vajab tugeva tahtega, mehist ja vastutavat juhti. Need, kes end ise vene demokraatideks peavad, pole tegelikult Venemaa jaoks loodud. Paremal juhul võiksid nad toime tulla mõnes Euroopa väikeriigis, aga Venemaa eeldab sootuks teistsugust haaret. Nende ideed amnestiast ja rahvusvahelisest solidaarsusest ning usk rahvamasside demokraatlikkusesse on lausa ohtlik.

Meie õnneks pole Vene ideest mitte alati välja arendatud tegevjõulist poliitilist programmi.

Iljin on väheseid vene mõtlejaid, kes tõstatab omandi küsimuse. Eraomand on loomulik ja see tuleb taastada. 1926. aastal ilmus tema programmiline artikkel “Valge idee”. Autor on veendunud, et varem või hiljem tuleb päev, mil punased on läinud ja valged võtavad taas võimu ning peavad välja tulema oma positiivsete ideaalidega. Valgete lipukirjal peab seisma “omand” ja “looming”, “küllus” ja “heldus”.

Nikolai Berdjajevi (1874 – 1948) vaimne testament kannabki pealkirja “Vene idee” (1946), ning lähtub taas kõrgemast usulisest printsiibist. See on rohkem jumalariigi kui maa peal õitseva kultuuri või võimsa riigi idee. Berdjajevi filosoofias on oluline koht eshatoloogial – maailmalõpul ja sellega kaasneval kõrgema ilmutuse motiivil. Lõpu motiiv on samas tinglik, seletades iga loomingulise akti olemust. Puhas looming on suunatud uuele elule, uuele olemisele ning selle saavutamiseks peab enne midagi lõppema. See on äärmuslik kogemus. Tung äärmusliku ja piiripealse järele iseloomustabki aga vene hinge sügavusi. Venelane on oma olemuselt maksimalist, kes tahab kõike ja kohe, küsimata reaalsuse järele. Samas on ta antinoomiline: ühtaegu anarhistlik ja sülitab riigi peale, samas ülibürokraatlik ja jumalikustab riiklust. Äärmuslik julmus vaheldub ülima headusega ning dionüüsiline elunautimine õigeusu askeesiga. Need vastandid on tihedalt teineteisega põimunud. Riiklik bürokraatia sünnib lodevast anarhismist, orjus vabadusest ning äärmuslik natsionalism – rahvuseülesest suuremeelsusest.

Vene idee suurtest eeskõnelejatest on Berdjajev kõige sädelevam ja vahest ka kõige kriitilisem idee praktilise teostamise suhtes. Ta väärtustab konservatismi ning vastustab revolutsioone. Vene kommunistlik revolutsioon oli irratsionaalne ja hävituslik, kuigi kõik õudused pandi toime ratsionalistliku utoopia saavutamise nimel. Samas on Berdjajevi arvates messianistlik maailmakäsitlus juutide järel teisena omane just venelastele ja see läbib kogu Vene ajalugu kommunistideni välja. Venemaa tahab ju kõiki õnnelikuks teha, kuid valib selleks tihti vägivaldse ja julma meetodi.

Täna võime lisada, et uusmessianism kestab ka pärast kommuniste. Ideoloogiline sisu võib erineda, kuid kutsumus “päästa” maailm ja esimeses järjekorras Venemaa naaberrahvad on olnud pidev. Halvematel päevadel on see, tõsi küll, unistuseks jäänud, leides väljundi arvukates teoreetilistes arendustes. Ühe teravmeelse määratluse järgi saab vene ideest 20. sajandil peaaegu eraldi kirjanduslik žanr.

Moskva – kolmas Rooma

Kui mõned läänlased-zapadnik’ud kõrvale jätta, siis läbib peaaegu kõiki käsitlusi ideologeem “Moskva – kolmas Rooma”. Venemaa ajalooline pärand on tihedalt seotud Bütsantsiga, Rooma impeeriumi pärijaga idas. Vana-Vene riiki sidusid Bütsantsi keisrikojaga abielusidemed juba Kiievi vürstidest peale. Bütsantsist sai Venemaa õigeusu ja tihti ka vürstide naised. Moskva suurvürst Ivan III (1440 – 1505) on viimane Bütsantsi kosilane, kes 1472. aastal nais viimase keisri Constantinus XI vennatütre Sofja (Zoja) Palaiologose. Konstantinoopol oli siis juba türklaste alla langenud. Moskvast sai uus Rooma ja Bütsantsi impeeriumi ainuke õigeusklik pärija. Konstantinoopoli langemist (1453) hakati võtma Jumala karistusena, sest Bütsants oli läänega kompromisse teinud, aga Venemaa säilitanud usupuhtuse.

Ivan III teine abielu, mis pani Venemaa omamüüdile veel võimsama aluse, oli pikalt kaalutletud ja sisult poliitiline. Pärast esimese naise surma pidas suurvürst pikalt lesepõlve, uue liidu loomisel oli mängus isegi Rooma paavsti käsi. Sofja, tulevane Ivan Groznõi vanaema, oli algselt roomakatoliku usku ning elas Itaalias. Paavst Sixtus IV pidas tema abielu korraldades silmas nii oma kiriku huve Venemaal kui ka strateegilist liitu türklaste vastu. Tõsi, vahendajad eesotsas suure seikleja Gian-Battista della Volpega (tuntud ka Ivan Frazini nime all) petsid ühekorraga nii paavsti kui Ivan III-ndat. Paavst sai alusetut lootust usuliseks ja sõjaliseks liiduks, aga venelastele jäeti mulje, et mõrsja on algusest saati õigeusklik. Kui Sofja lõpuks läbi Lübecki ja Reveli (Tallinna) Moskvasse jõudis, võttis ta abielludes vastu kreekakatoliku usu ehk vene õigeusu. Idakirik leidis Moskvas pelgupaiga.

Lõpuks tunnistati Tšaadajev tsaari käsul vaimuhaigeks. Aga vene idee oli ta idanema pannud.

Pihkva Jelizari kloostri munk Filofei oli see, kes sõnastas kolmanda Rooma idee 16. sajandi algupoolel. Ta tähendamissõnad sisalduvad kirjas Moskva suurvürstile Vassilile, Ivan III ja Sofja Palaiologose pojale. Filofei ütleb, et kõik kristlikud riigid on uskmatute käe läbi hukkunud, üksnes Vene tsaari riik püsib Kristuse tahtel. Ja samast sulest on pärit Vene messianismi mantra: “Kaks Roomat on langenud, kolmas püsib, aga neljandat ärgu iialgi tulgu.” See Filofei sõnastatud pärivusahel pole algusest saati üksnes leebelt kultuuriline, vaid ka messianistlik ja maailmavalitsemisele pürgiv sõnum. Ta võib-olla ei mõelnud seda nii, aga sellest kasvas vene riikluse nõiavormel.

Vahepealne pealinna viimine Peterburisse toob esile uued motiivid. Kõigepealt annab imperiaalne ideoloogia ette uue tooni, mis läheb Filofei tähendamissõnadest ikkagi kõrvale: Peterburi on neljas Rooma. Ent jätkub ka Moskva-usk, algul peamiselt raskolnikute usulahus. Eriti pärast 1812. aastat kinnistub arusaam Peterburist kui võõrast, tehislikust linnast. Lisaks kõigele on see linn ehitatud soo ja vee peale, ta on ebaloomulik. Vanausulised ja talurahvas omakorda uskusid, et Peeter I polnud “oma”, vaid sakslane. Aga Moskva, kust Napoleon tagasi löödi, on “oma”, tõeline vene linn.

Moskva kui kolmas Rooma oma algupärasel kujul on tihedalt seotud tsaarivõimu ja tugeva riigi ideega. Peetri impeerium ja lõpuks koguni Kolmas Internatsionaal võtavad siit paljugi üle. Aga võib-olla veel ilmekam on Jossif Stalini hirmuäratav roll. Tema võimuletõusu on muu hulgas seletatud sellega, et erinevalt teistest bolševikest hakkas ta teadlikult rakendama skeemi “Moskva – kolmas Rooma”. Ka võit Teises maailmasõjas sai selle järgi teoks tänu müüdile, et seljataga pole mitte lihtsalt Moskva, vaid Moskva kui kolmas Rooma – see tähendab suur vene idee.

Sobornost ja raskol

Kui kolmas Rooma on algusest saati geopoliitiline kategooria, siis peab olema veel midagi, mis seob venelasi sisemiselt. Ühist tegevust, mis on vajalik suurte eesmärkide saavutamiseks, avatakse mõistetega nagu “üldrahvalikkus”, “kommunitaarsus” (Berdjajev), “kooriline alge” (Vjatšeslav Ivanov), “sümfoonilisus” (Lev Karsavin jt).

Kõige levinum on aga raskesti tõlgitav sobornost’i mõiste, mida kasutavad pea kõik tähtsamad autorid. Sobornost’i vaste võiks olla ühte- või kokkukuuluvus. Samas on see ka “kogukondlikkus”, aga suuresti selle sõna kiriklikus, õigeusule tuginevas tähenduses. Sobor ongi tõlkes kirik, aga siin on ka seos sõnadega sobranije (“kogunemine”, ka “koosolek”) ja sobirat (“kokku koguma”). Siiski pole see ennekõike sotsiaalne, vaid pigem metafüüsiline kategooria, mis osutab terviklikkusele, sisemisele täiusele ning kõrgemalseisvale ideaalile.

Peaslavofiil Homjakov määratles sobornost’i nii: “See on vaba ja orgaaniline ühtsus, mille elavaks aluseks on jumalik õndsus, mis tekib vastastikusest armastusest”. Tuleb rõhutada, et vabadus pole Homjakovi jaoks isiklik valikuvabadus, nagu seda mõistetakse läänes, vaid kõrgema tõe väljendus. Vene sobornost vastandub ühekorraga nii katoliiklikule autoritaarsusele kui ka luterlikule individualismile. Selles liitub individuaalne ja sotsiaalne alge, millega on oma jumalikkuses neist mõlemast üle. Mõiste tõlkimatust ja selle sisu määratlemise keerukust võetakse järjekordse tunnismärgina sellest, et vene mõttemaailm on ainulaadne ja eriline – midagi, mille Kõigevägevam ise on välja valinud.

“Teie hing on muutunud aurumasinaks… ma näen teie sees mutreid ja rattaid, kuid ma ei näe elu.”

Luuletaja ja sümbolismi teoreetik Vjatšeslav Ivanov (1866 – 1949) ütleb, et sobornost on ülesanne, mitte etteantus. See on seda sorti ideaal, mis maa peal ei saa kunagi täielikult ja püsivalt teostuda. Seega on sobornost müstiline kategooria – ülim ja kättesaamatu nagu Jumal. See on ka vene filosoofia sõlmpunkt, sest sobornost’i teoreetiline mõtestamine on niisama raske väljakutse, nagu on selle printsiibi teostamine igapäevases elus.

Aga sobornost’i ideaalse printsiibi kõrval iseloomustab vene hinge sügav lõhestatus, raskol. Seegi mõiste on usulist päritolu ning tähistab kõige rohkem 17. sajandi kirikulõhet. Aga raskol pole üksnes ajalooline lõhe, vaid miski, mis avaldub vene hinges ja kultuurikoodis. Berdjajevi järgi on kirikulõhe aluseks anarhistlike voolude väljakujunemisele. Need voolud jäävad küll riigivõimule alla, kuid kujundavad suurel määral järgnenud sajandite vaimukultuuri. Kui tõde on kaotsi läinud ja Kristuse asemel troonib antikristus, siis tuleb riigist ära pöörata. 18. sajandi lõpust ja Aleksandr Radištševist (1749 – 1802) peale otsitakse rõhuva isevalitsuse eest pääsu sotsiaalsetes ideedes. 19. sajandi intelligents juba võitleb impeeriumiga, tunnistab riigile ja võimule vastanduvaid ideaale. Vene ideel ja venelaste ettekujutusel vabadusest on sestsaadik rohkem anarhismi kui liberalismi nägu ehk võim ja vaim on leppimatus vastupõrkes.

Hädad algavad sellest, et vene intelligents on algusest peale pidetu ja pinnatu. Kuna ta ei suutnud elada olevikus, pidi ta elama vaheldumisi kas tulevikus või minevikus. Intelligentsi poliitiline aktiivsus on alati juhindunud kas elukaugetest või lausa ohtlikest ideedest. Berdjajevi sõnul ei oska venelased olla skeptikud, nad on alati dogmaatikud, neil saab kõik usupõhise värvingu ning nad ei suuda hoomata suhtelisust. Sellepärast võtavad nad ka lääne teooriaid isemoodi üle, viies näiteks Hegeli, Marxi või Darwini ideed äärmuslikkuseni. Venemaal hinnatakse kõike ortodoksia ja ketserluse kategooriates.

Euraasialased, kommunistid, atlantistid

Bolševistlik pööre viis suure osa vene intelligentsist sundemigratsiooni, kus jätkusid traagilise alatooniga rahvusidee otsingud. Seal sai valitsevaks suunaks euraaslus, mille kandvate ideoloogidena tõusid esile Pjotr Savitski (1895 – 1965), Lev Karsavin (1882 – 1952) ja vürst Nikolai Trubetskoi (1890 – 1938). Nemad suhtusid skeptiliselt nii Venemaa Euroopa-identiteeti kui ka slavofiilsesse kapseldumisse. Vene karakteri suur eripära on tema üheaegne kuuluvus nii läände kui itta. Suurt missiooni hakati nägema Aasia rahvaste, eriti nn turaani alge külgesidujana. Venemaad viib edasi “idaläänlus”, mis seob erinevaid maailmu.

Samal ajal hakkas vene kommunism ülimalt julmal kombel ellu viima ideid, mis olid ühtaegu messianistlikud, põhinesid kollektivismil ning Venemaa naaberrahvaste vägivaldsel allutamisel. Paradoksaalne, aga tihti polnud vene kommunistide ja läände pagenud euraasialaste taotlused teineteisest sugugi kaugel. Kuigi bolševike poolt taga kiusatud, toetasid euraasialased, täpselt nagu bolševikudki, majanduse riiklikku reguleerimist ja kontrolli. Geograafiliselt oli Venemaa revolutsiooni järel ära lõigatud küll Balkanist ja Baltikumist, kuid Aasia-suunaline ekspansioon oli seda tõhusam ning vastas täielikult euraasialaste programmile.

Tomaš Masaryki tabava määratluse järgi on dostojevskilik üliinimene lihtsamalt öeldes šovinist.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel hoogustusid taas teoreetilised otsingud. Kõigepealt tabas Venemaad ajaloos enneolematu läänluse puhang. Välispoliitikas nimetatakse seda tavaliselt atlantiliseks suunaks, mis kõige tugevamalt on seotud välisminister Andrei Kozõrevi nimega. Atlantistid uskusid Venemaa kuulumist Euroopa ühiskodusse, mida seob kristlus. Loodeti üleminekut turumajandusele ja lääneliku ühiskonnamudeli järkjärgulist ülevõtmist. Diplomaatia suunati läänele. Paraku jäi tegus, ent väikesearvuline läänlaste seltskond selgelt alla klassikalise vene idee pärandile. Suurriiklikke, läänelikele vastanduvaid hoiakuid toetas Nõukogude Liidu lagunemisest tekkinud rahvuslik haavumine, eriti aga eriteenistuste ja sõjatööstuskompleksi soov säilitada oma senine võtmepositsioon tulevikuski.

Umbes sarnane pilt avaneb, kui jälgime teoreetilisi targutusi ajakirjades nagu Voprossõ Filosofii jt. Kui veel üheksakümnendate algul keerlesid otsingud küsimuse ümber, kuidas Venemaad moderniseerida, siis õige pea pöörduti tagasi lätete juurde – müstilise vene idee, ainulaadse oma tee ja euraasialaste pärandi juurde. Ühtäkki haakus see kõik uute geopoliitiliste ambitsioonidega.

Riiklik tellimus

Kõige huvitavam on aga see, et üheksakümnendate teisel poolel toimub vene idee “riiklikustamine”. See on täiesti uus nähtus. Boriss Jeltsin avas teema 1996. aasta presidendivalimiste kampaania käigus: “Maa vajab rahvuslikku ideed. Ja see tuleb formuleerida võimalikult kiirelt…” See “riiklik tellimus” esitati Jeltsini kaootilise valitsemisviisi kohaselt ukaasi vormis. Ja loomulikult ei jäänud see vastukajata, igasugu uusi ideologeeme hakkas vene idee pähe tulema nagu Vändrast saelaudu. Jeltsin lõi naelapea pihta ja ennäe imet, ta valitigi tagasi.

Siiski sai vene idee tõsiseks sõnastajaks ja ohtlikuks ellurakendajaks hoopis järgmine president, Vladimir Putin. Eeskätt on see kõva käe poliitika, mis peab taastama Venemaa kadunud hiilguse. Ajalehes Kommersant kirjutatakse 24. detsembril 1999. aastal vene ideest ja värskest peaministrist ülivõrretes: “Putin teab, kust leida see, mida ei suutnud tema eelkäijad ega isegi president…” Meenutame, et paar kuud varem oli Putin algatanud teise Tšetšeenia sõja ning 6. detsembril pommitati Groznõi maatasa. Pärast Teist maailmasõda pole maailmas nii totaalselt purustatud ühtegi linna. Selline oli idee praktiline teostus, aga Putin sõnastas ise ka teooria. 30. detsembril ilmus Nezavissimaja Gazetas tema programmiline artikkel “Venemaa aastatuhande piiril”, mis esitab uue vene idee piirjooned.

Eeskätt visandab Putin siin traditsioonilised vene väärtused, s. o patriotismi, riiklikkuse ja taas raskesti tõlgitava deržavnost’i – olgu see näiteks “vägiriiklus”. Venemaa on vägev suurriik ja ta jääb selleks. Ta ei pea saama Ameerika Ühendriikide või Suurbritannia teiseks väljaandeks. Venemaa ei pea lääne liberaalseid väärtusi kopeerima, sest venelaste jaoks pole ülitugev riik mitte anomaalia, vaid korra tagatis. Siiski ei saa Putini toonasest pöördumisest veel välja lugeda, kui üheselt Venemaa tegelikult tema juhtimisel demokraatiale selja keerab.

Venelane on oma olemuselt maksimalist, kes tahab kõike ja kohe, küsimata reaalsuse järele.

Niisiis andis Putin madalstardi vägevama, ambitsioonikama ja agressiivsema vene idee teostamiseks. See on ka uus teoreetiline äratus, sest ei slavofiilid, ei Dostojevski ja Solovjov, ei Berdjajev ja Iljin ega ammugi mitte euraasialased ei saanud kunagi nautida säärast riiklikku nõudlust oma ideede järele. Isevalitsusel ja kommunistidel polnud selliseid ideid vaja, need jäid abstraktseks ja müstiliseks targutuseks. Nüüd viiakse vene ideed ellu ja see vastandub läänelikule demokraatiale. Messianismi ja vanade mõtteskeemide äratusjõud on seejuures tähelepanuväärne. Venemaa ei tahtnud olla “teise sordi” Euroopa ega lääne õpipoiss, ta tahab olla vastukaal. Ent vastukaal millele? Selle üle arutletakse suhteliselt vähem, sest ei mõtelda isikuvabaduse, inimõiguste või turumajanduse kategooriates. Mõtlemine on “geostrateegiline” ning lähtub eeldusest, et Venemaa peab endast kujutama vastukaalu ning selle nimel taastama oma kadunud hiilguse.

Uued teoreetikud

Venelased pole nõus ühepoolse maailmaga, kus domineerivad Ameerika Ühendriigid. Selle asemele peab tulema uus mitme või veel parem kui kahe poolusega maailm, kus üks peaosadest on Venemaa päralt. Aleksandr Dugini (sünd 1962) järgi kehastavad ühepoolses maailmas dominantset mehelikku alget üksnes Ühendriigid. Maailm oli parem paik, kui mehelikke algeid oli kaks: Ühendriigid ja Nõukogude Liit. Rahvusriik ja suveräänsus on uutes oludes üksnes naiseliku poosi kattevari, sest Ühendriigid tohivad igal hetkel iga suveräänse riigi asjadesse sekkuda. Seega koosneb maailm ühest meesalgest, ülejäänud riigid kuuluvad lihtsalt ameeriklaste haaremisse. Nii ei jää Venemaal muud üle kui luua vastukaal ehk oma haarem. Dugin pole alati ehk kõige viisakamalt sõnastav analüütik, aga ta analüüs on vägagi näitlik. Ta esitab venelaste arusaama maailmast lihtsates maalähedastes kategooriates – just nii, nagu paljud venelased tegelikult mõtlevad.

Aleksandr Panarini (1940 – 2003) arvates peaks Venemaa kõigepealt tegema valiku, kas olla teise sordi Euroopa või Rooma mantlipärija. Teise sordi Euroopa tähendaks epigoonlust ja õpipoisipõlve. Aga Venemaa tahab olla loominguline, tahab olla ise. Panarini järgi sisaldab lääneliku moderniseerimise idee endas algusest saati ohtlikku sotsiokultuurilist paradoksi. Ühelt poolt eeldab moderniseerimine oma kultuuriidentiteedist toituvat tahet, aga teiselt poolt põrkab see kokku niisuguse kohmaka läänestamisega, mis hakkab kehtivaid kultuurinorme lõhkuma ning identiteeti nõrgestama. Häda on selles, et teise Euroopa kontseptsioon salgab maha vene tsivilisatsiooni omapära. Vaid väga eluvõõrad teoreetikud saavad niisuguse avantüüriga kaasa minna. Venemaa ei tohi jääda lääne kultuuriruumi perifeeriaks, vaid peab moodustama omaette jõukeskme. Tugeva lääne järeleahvimine ei anna midagi, selle asemel tuleb tõusta nõrkade riikide, solvatute ja mahasurutute eestkõnelejaks.

Vene teoreetikud on üsna skeptilised üleilmastumise suhtes, sest sellel on läänestamise märk küljes. Samas leiab Panarin, et vene idee võiks pakkuda lahenduse nüüdismaailma kriisile ning just vene kultuurist peab algama “planetaarne reformatsioon”. Tal on ka väga optimistlikke ideid vene kultuuriruumi taaslaienemise kohta. Kümme aastat tagasi kirjutatud artiklis avaldab Panarin lootust, et Ida-Euroopa slaavi rahvaste läänestumine on ajutine õnnetus. Kunagi hakkab isegi tšehhide ja sloveenide slaavi identiteet uuesti tööle ja ununeb praegune allergiline reaktsioon Venemaa suhtes. Nad tulevad tagasi ning üheskoos antakse vene ideele uus hingamine.

Umbes samuti nagu vürst Odojevski poolteist sajandit tagasi arvustab Panarin lääne tehnikakesksust. Jah, Venemaa jäi maha, kuid veel hullema löögi oma arengule tekitas ta arutu ja ohvrirohke industrialiseerimisega. Aga just ühiskonda on rumal vaadelda suure vabrikuna. Ka bolševike idee oli tegelikult suure tehnokraatliku Masina idee. See pärines lääneliku mehhanitsismi ohtlikust ülekandmisest ühiskonnale, mingil juhul pole bolševism pärit vene kasvupinnalt.

Dostojevski sõnul on Vene rahvas eriline ning tema kannatused samastuvad Kristuse omadega.

Nagu Dugin nii kasutab ka Panarin seksuaalset analoogiat, aga palju pehmemalt, pigem “naiselikus” väärtusvõtmes. Tehniline tsivilisatsioon, mille ideaaliks on suur kõikehõlmav vabrik, kultusideedeks aga Masin ja Organisatsioon, kujutab endast meesalge ohtlikku apoteoosi. Tagasi tasakaalupunkti saab minna ainult naisalge toel ja selleks on vaja slaavilikku südamepehmust.

Läänesuunaline kultuurimissioon suhestub nagu emalik yin karuse yang’iga, pehmelt voolav dao ratsionalistliku logos’ega ning panteistlik tundlikkus kartesiaanliku formalismiga. Venemaa pakub taas “kolmanda tee”. Slaavi mõtlemistüüp on just see vahelüli, mis lepitab vastandid, ida ja lääne. Üksi pole Läänel eeldusi toime tulla, sest selleks on allakäik liiga kaugele läinud, hõlmates nii väärtuskriisi, inimeste motivatsioonipuudust kui ka tehnika arengu varjukülgedest pärit probleeme.

On veel üks teine Panarini-nimeline unistaja, politoloog Igor Panarin, kes erinevalt vanemast nimekaimust metafüüsikale ruumi ei raiska. Põhiliselt on ta kuulus oma nõudega pidada kohut Mihhail Gorbatšovi kui Nõukogude Liidu lagundaja üle. Oma võrgulehel on ta välja pannud suurejoonelise ajakava, mille järgi peab toimuma Euraasia Vene vääramatu laienemisprotsess Koreast Tšehhini ja Türgist Eestini. Balti riigid liidetakse 2010. aasta juunis. See käib koos Bulgaaria, Kreeka, Horvaatia ja Sloveeniaga. Aga meil läheb veel hästi, sest säilib üheaegne assotsieerunud liikme staatus nii Euroopa Liidus kui Euraasia Venes. Sama aasta novembris järgnevad Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Rumeenia. Augustis 2014 lõpetatakse protsess Iisraeli ülevõtmisega! Seega peame me Moskvast tulevaid uudiseid väga tähelepanelikult jälgima, sest vastav koordinatsioonikeskus luuakse juba sel sügisel ja esimene liituja on Valgevene.

Neid mõttekäike võiks ka naljaka kurioosumina võtta, aga me peame endale aru andma, et nii mõtleb väga suur osa Vene eliidist ja poolharitlased eriti. Praktilises välispoliitikas on läänlaste “naivism” ammugi asendunud FSB (KGB) karmi käega ja venelaste tungiga end iga hinna eest jõuga maksma panna. Uue lähenemise iseloomulik näide on suur mäng energiaallikatega, mis peab tõestama Venemaa võimsust ning aitama vajaduse korral eri maid ka ükshaaval mõjutada. Vene idee on järjest enam nafta- ja gaasivarude poliitilise ärakasutamise idee.

Kõik algab lähtekohast, et läänelik demokraatia ja turumajandus pole Venemaal võimalik. Ja Venemaa peab pakkuma maailmale alternatiivi mitte kui lihtsalt Venemaa, vaid kui eraldi tsivilisatsioon. Siit lähtub vene idee ekspansioon ning äraspidi-demokraatia kultiveerimine nii kodus kui naaberriikides. Aleksandr Panarin kinnitab, et kuigi Venemaal pole kunagi olnud sellist parteipoliitilist pluralismi nagu läänes, on Venemaad ikka iseloomustanud sotsiokultuuriline pluralism ehk rahvuslik ja usuline mitmekesisus. Üksnes kommunistid lõhkusid seda põhimõtet ja tekitasid rahvastes tungi eemalduda. Paraku ei saa me vastust küsimusele, kuidas saaks nii suur impeerium minimaalse rahvusliku ja usulise pluralismita üldse eksisteerida. Pigem on probleem lihtsalt selles, et kommunistide nivelleerimiskatse ebaõnnestus – ulatuslikele tapatalgutele ja rahvaste küüditamisele vaatamata.

Vene teoreetikud leiavad hulganisti geopoliitilisi, metafüüsilisi ja muid põhjendusi sellele, miks Venemaal on messianistlik kutsumus ja peaaegu kohustus teisi rahvaid enda külge siduda. Selle motiivi leiab juba Dostojevskil. Paraku ei anna tema ega ka hilisemad teoreetikud rahuldavat vastust küsimusele, mida head nood teised peavad lämmatavas vene embuses leidma. Sellest libisetakse üle või piirdutakse aksioomiga, et vene idee on a priori nii võimas ja hea, et ta lihtsalt teeb teised õnnelikuks ja jokk. Kummati on tegemist pesuehtsa šovinismiga. Kuna aga vene embusel puudub nii empaatia- kui ka eneseanalüüsivõime, siis ei saada sellest enamasti aru ning imestatakse siiralt, miks teised tänulikud ei ole.

Vene idee ja ameerika unistus

Siiamaani oleme rääkinud läänest seda eriti piiritlemata ja liigendamata, aga kaasaegne läänemaailm jaguneb vähemalt Euroopaks ja Ameerika Ühendriikideks. Need kaks erinevad teineteisest oma mõjujõult, väärtustelt, tegevusstrateegialt. Uuskonservatiiv Robert Kagan on selle erinevuse kokku võtnud kuulsa lausega: “Eurooplased on Veenuselt, ameeriklased Marsilt.” Praktilises poliitikas tähendab see ameeriklaste suuremat otsusekindlust ja julgust minna jõu kasutamisele ka juhul, kui meetmete õiguspärasus tekitab eurooplastes protesti. Eurooplased seevastu on järjekindlamad pehmete väärtuste kaitsel: inimõigused, mitmeparteisüsteem, parlamentarism. Ameeriklased kõnelevad jõuliselt ja jõuga, eurooplased pigem pehmelt ja jõuetute deklaratsioonidega.

Selles võrdluses tahaksid venelased kindlasti olla pigem Marsilt ehk koos ameeriklastega või nendega võistelda. Ameeriklaste kohatine brutaalsus võiks muuhulgas pehmendada venelaste hirmutegusid oma kodanike ja eriti Tšetšeenia iseseisvuslaste vastu. Euroopa abstraktsed humanistlikud põhimõtted venelaste väärtushierarhias ei maksa, ameeriklaste jõud ja võim avaldab märksa tugevamat muljet.

Seega on asjakohane võrrelda kahte rahvusmüüti, mis pealispinna all kujundavad nüüdismaailma reaalsust: vene ideed ja ameerika unistust (american dream). Alustame sellest, et “idee” ja “unistus” on erineva tähendusväljaga mõisted. Idee on abstraktne ja üldine, unistus seevastu konkreetne ja isiklik, mis oma väikekodanlikus mudelis seondub eeskätt materiaalse ja psühholoogilise heaoluga (maja, pere, auto).

Ameerika unistus on oma juurtega utoopiates, kuldajastus, kaotatud paradiisis, aga see on muutunud käegakatsutavaks massiunistuseks kui ettekujutus maast, kus igaühe ees avaneb parema elu võimalus ja väga paljud jõuavad selleni. Kõik sõltub andest, panusest, saavutustest. Vene idee seevastu on filosoofiline ja rahvakauge. Fedja tänavalt kehitab selle peale ükskõikselt õlgu. Tõsi, teda saab aktiveerida patriootiliste narratiividega, mille hulgas Suur Isamaasõda, võitlus fašistidega ning Baltimaade ja poole Euroopa vabastamine on Putini poliittehnoloogilises süsteemis järjest kesksemal kohal.

Teiste seas irvitab Danilevski ka Liivimaa rüütlite üle, kes pole kas suutnud või tahtnud teha lätlastest ja eestlastest päriselt oma “higi ja verd”.

Ameerika unistus põhineb individualismil, ettevõtlikkusel ja kõrgel kodanikuteadlikkusel. Ehkki venelaste jaoks atraktiivne, ei anna seda sugugi lihtsalt üle võtta. Eduard Batalov loeb üles ameerika unistuse “koostisosad”, mis Venemaal ei toimi. Kõigepealt austus eraelu, eraomandi ja ettevõtlusvabaduse vastu. Teiseks, iseorganiseerumisvõime, mis paneb aluse kodanikuühiskonnale ja ohjeldab riigi liigset omavoli. Kolmandaks seaduste austamine nii, et need kehtivad kõigile ühtemoodi. Ja neljandaks usk, et kõigil on piiranguteta võrdsed võimalused eneseteostuse ja isikliku edu saavutamiseks. Kõik see on Venemaal katastroofiliselt puudu.

Ja ometi on midagi, mis kuulub ameerika unistuse juurde, aga mis sarnaneb ka väga vene ideele iseloomuliku messianismiga. Ameeriklased peavad end valitud rahvaks. Kirjanik Herman Melville kinnitas juba 19. sajandil: “Meie, ameeriklased – me oleme valitud rahvas… meie ajastu Iisrael.” Üle saja aasta pärast Melville’i surma on Ameerika jätkuvalt vabaduse majakas ja sellisena on ta valmis kaitsma universaalseid inimõigusi üle maailma. Tõsi, nad valivad kohta ning, nagu eurooplased tähele panevad, ei pruugi selle tegevuse puhul alati kaasneda kõrged inimõiguste standardid ameeriklaste endi jaoks. Ja mõnikord vaatavad nad läbi sõrmede venelaste tegudele.

Batalov esitab ka õigustatud küsimuse: kas ameerika unistusega saab vene ideed parandada? Paraku käis Venemaad kannustanud liberaalne laine üheksakümnendate algul kiirelt maha: Venemaa ei suuda üle oma varju hüpata, protestantismil põhinev eetiline individualism ei kinnistu. Rahvuslikud arhetüübid ei muutu üleöö, kõik võtab aega. Messianistlik vaim pole Venemaad jätnud ja see ühendab teda Ameerikaga, aga isiksusekesksust tuleb juurde vaid teosammul – kui üldse.

Ka riiklik idee-disain tõrjub läänelikke väärtusi; ning Dugini Ameerika-vastasus kogub järjest poolehoidjaid. Kui unistust ei saa, siis on viinamarjad mürgised.

Vene idee muutub, aga õige pisut

Kokkuvõtteks saab esile tuua mõned õpetlikud nihked vene idee arengus.

Esiteks. 20. sajandi lõpul ja uue aastatuhande hakul leiab aset vene idee riiklikustamine. See on täiesti uus nähtus ajaloos. Kuna Venemaa kadunud võimsuse taastamine nõuab praktiliste eesmärkide kõrval ka teoreetilist põhjendust, siis korjatakse kapist välja kõik kobedamad teooriad. See on klassikalise vene idee renessanss.

Teiseks. Vene idee retušeerimisel on kompensatoorne iseloom. Nõukogude Liidu äkiline lagunemine ja venelaste sarjamine tekitasid vene hinge valusa musta augu, mille täitmiseks hakati uut eneseteadvust üles ehitama. Läänlus ja moderniseerimine heideti kõrvale, selle asemel õitsevad slavofiilide ja eriti euraasialaste arhailised mõtteskeemid.

Kolmandaks. Vene idee on ohtlikum kui kunagi varem, sest Vene võimul on kiusatus see ellu rakendada. Varasemaga võrreldes on selles vähem sümpaatset metafüüsikat ja rohkem agressiivset geopoliitikat. Vahepealse ateismilaine mõjul on uus vene idee küll vähem õigeusklik, kuid mitte vähem usupõhine. Usk selle sõna halvemas, fanatismile osutavas tähenduses pole vene idees lahtunud.

Neljandaks. Ka utopism ja usk imedesse pole vene ideest kadunud. Ideed Kesk-Euroopa slaavi rahvaste palavast soovist end taas Venemaa rüppe heita on just säärane liialdus. Riiklikud poliittehnoloogid on rahvaste tahte hindamisel teinud vigu ka Venemaa lähiriikides nagu Ukrainas, Georgias ja mujal. Paraku on vene idee väga visa ja vead võivad jätkuda.

Vanausulised ja talurahvas uskusid, et Peeter I polnud “oma”, vaid sakslane. Aga Moskva, kust Napoleon tagasi löödi, on “oma”, tõeline vene linn.

Viiendaks. Vene teoreetikud peaaegu ei kõnele demokraatiast kui väärtusest. Pigem on demokraatia läänestamise instrument ning sellisena soovimatu. Ka humanism ja isikukesksus on tagaplaanil. Väärtuskeskmes on Venemaa huvid ja planetaarne missioon. Ameerika jõule pannakse vastu oma jõud. “Nõrkade eestkõnelejana” seisab Venemaa peamiselt demokraatia ja inimõigustega seotud läänelike nõuete rakendamise vastu kolmandates riikides.

Kuuendaks. Vene idee on pööratud moderniseerimise ja tehnika arengu vastu. Tähtsam on venelase sisemine areng. Idealistid nagu Panarin leiavad, et kaasaeg ei vaja mitte väliseid energiakandjaid, vaid sisemisi ressursse. Pragmaatikud nagu Putin kasutavad nafta- ja gaasivarusid demokraatia vastu ning Vene mõju kehtestamiseks. See annab küll kerget raha, kuid ei too kaasa ühiskonna kui terviku edenemist.

Seitsmendaks. Venemaa ja vene idee tundmine on eestlastele vältimatu. Küsimus, mis saab Venemaast, on alati naabreid puudutanud. Täna oleme umbes samas seisus nagu Gustav Suits, kui ta mitme omariikluseaasta järel ühtäkki avastas, et üliõpilased ei mõista enam vene keeles lektüüri lugeda. Ajalugu kinnitab, et Venemaa mittetundmine maksab valusalt kätte.

Lugemine

Klassikalise vene idee puhul on tähtsad järgmised alustekstid: P. J. Tšaadajev, Polnoje sobranije sotšinenii i izbrannõje pisma. Tom 1. Moskva 1991, lk 320 – 339; V. F. Odojevski, Russkije notši. Leningrad 1975; N. J. Danilevski, Rossija i Jevropa. Moskva 1991; I. A. Iljin, Sobranije sotšinenii. Tom 2. Kniga 1. Moskva 1993, lk 404 – 466; N. Berdjajev, Russkaja ideja. – Voprossõ Filosofii 1990, nr 1, lk 77 – 144 ja nr 2, lk 87 – 154.

Üldistavaid ja tõlgendavaid käsitlusi on tohutul hulgal, millest nimetame vaid kolme: A. V. Gulõga, Russkaja ideja i jego tvortsõ. Moskva 1995; L. I. Novikova, I. N. Sizemskaja, Russkaja filosofija istorii. Moskva 1997; S. N. Maljavin, Istorija russkoi sotsialno-filosofskoi mõsli. Moskva 2003. Neist kaks viimast on kõrgkooliõpikud ja tänu materjali esitamise kompaktsusele ei häbene ma neid soovitada. Põhjalikumaks lugemiseks on aegumatu väärtusega Tšehhoslovakkia riigitegelase Tomaš Garrigue Masaryki (1850 – 1937) vene sotsiaalfilosoofia käsitlused, mis hiljaaegu on Venemaal kolmes köites uuesti välja antud: T. G. Masarik, Rossija i Jevropa. I – III. Sankt Peterburg, 2003 – 2004.

Ka Moskva kui kolmas Rooma on ammendamatute käsitluste allikas, millest nimetame: G. V. Vernadski, Rossija v srednije veka. Moskva 1979, lk 21 – 35 ja 179 – 184; V. Sergejev, D. Vseviov, Venemaa. Lähedane ja kauge. Tallinn 2002, lk 370 – 374, 429 – 438; A. S. Panarin, Vtoraja Jevropa ili Tretii Rim. – Voprossõ Filosofii 1996, nr 10. Väljapaistev artikkel nii vene idee arengust kui võrdlusest ameerika unistusega on E. J. Batalov, Russkaja ideja i Amerikanskaja metšta. Rmt-s: Vnešnaja politika i bezopasnost sovremennoi Rossii. 1991 – 2002. Tom 1. Moskva 2002, lk 293 – 329.

Vene idee kaasaegsemate transformatsioonide kohta vt V. V. Iljin, A. S. Panarin, A. S. Ahiezer, Reformõ i kontrreformõ v Rossii. Moskva 1996, lk 211 – 318; http//www.panarin.com/doc/106. = I. N. Panarin. Ot jedinoi Rossii k jevraziiskoi Rusi.