Vendadele appi

Riksdagi otsus põhines 2008. a valitsuse ja poliitiliste parteide vahel toimunud kaitsepoliitikaarutelu tulemusena valminud raportil, mis sedastab:

„Rootsi ei jää passiivseks, kui mõnd liikmesmaad või Põhjala riiki tabab katastroof või mõni rünnak. Sama ootame ka nendelt maadelt juhul, kui hätta satub Rootsi.

See tähendab, et Rootsi on valmis kriisi- ja konfliktsituatsioonis andma sõjalist abi. Me peame suutma ja tahtma üksteist õnnetuse, kriisi ja konflikti korral aidata sobiva võimekusega. Selle taustal peab Rootsil olemas olema võime sõjalist abi vastu võtta ja anda.“ (Tõlge R.K.)

Raamatu sõnum on suhteliselt ühtne ja selge: Rootsi solidaarsusdeklaratsioon ei ole hetkel usutav ja seda põhiliselt kahel põhjusel. Esiteks puudub Rootsil sõjaline võime ulatuslikku kaitseoperatsiooni läbi viia ning teiseks puudub sellise võime taasülesehitamiseks nii poliitiline tahe kui rahva toetus. Väga otsekoheselt, põhjalikult ja enesekriitiliselt analüüsivad eksperdid Rootsi kaitse- ja julgeolekupoliitilist olukorda, osutavad puudustele ning analüüsivad võimalikke lahendusi.

Autorid ise põhjendavad raamatu ilmumist just sellega, et poliitikud, kes naabritele häda korral solidaarsust kuulutasid, unustasid selle sisuga täita ja Rootsi avalikkusele selgitada, mida selle deklaratsiooni vastuvõtmine sisuliselt tähendab ning millisteks muutusteks ühiskond tervikuna peab valmis olema. Arvestades rootslaste üldist skepsist sõjalise sekkumise ning sõjaliste liitude suhtes, mis on tänapäevalgi ajaloolistel põhjustel tugevalt juurdunud, on tegemist igati tänuväärse selgitustööga.

Tegu pole mitte päris esimese põhjalikuma vastukajaga deklaratsioonile. Eelmisel aastal andis siinkirjeldatud raamatu toimetaja Bo Hugemark koos ühega autoritest, Johan Tunbergeriga, välja esimese versiooni pealkirja all „Usutav solidaarsus“ (Trovärdig Solidaritet), kus kirjeldati põhiliselt Rootsi kaitsevõime trööstitut olukorda pärast suuremahulisi kärpeid ja ebaõnnestunud reformi, mis on jätnud üsna suure vaakumi poliitiliste ambitsioonide ja sõjalise võimekuse vahele. Praegu kõne all olev raamat on tunduvalt mitmetahulisem. 13 autorit käsitlevad lisaks sõjalis-tehnilistele võimetele ja puudujääkidele ka ajaloolisi, terminoloogilisi, õiguslikke ning sotsioloogilisi aspekte, mis mõjutavad eelkõige poliitilisi otsuseprotsesse ja avaliku arvamuse kujunemist.

13 autorit käsitlevad lisaks sõjalis-tehnilistele võimetele ja puudujääkidele ka ajaloolisi, terminoloogilisi, õiguslikke ning sotsioloogilisi aspekte.

Külma sõja ajal alguse saanud ja ka veel 1990ndatel kehtinud neutraliteedipõhine kaitsedoktriin „Keegi teine ei kaitse Rootsit ja meie kaitseme ainult Rootsit“ kehtis pea 2000ndate alguseni, kui globaalne julgeolekukeskkond oluliselt muutus – tugevnev Venemaa ja 9/11 olid kaks märksõna, millest lähtuti. Selleks ajaks oli Rootsil seljataga pea 10 aastat „strateegilist pausi“, kus sõjaline oht oli olematu ning alustati relvajõudude vähendamisega. Alates 2002. aastast on Rootsi rõhutanud ka ametlikes dokumentides üha enam rahvusvahelise julgeolekualase koostöö võimalusi, sealhulgas koostööd NATOga.

Bo Hugemark peab aga Rootsi solidaarsusdeklaratsiooni kogu moodsa aja kõige ajaloolisemaks pöördepunktiks Rootsi julgeoleku- ja kaitsepoliitilises mõtlemises. Esimest korda tunnistab Rootsi ametlikus valitsusdokumendis, et sõltub ohu või rünnaku korral väljastpoolt tulevast abist. Esimest korda ei püüa Rootsi end konfliktist eemal hoida ning esimest korda lubab Rootsi anda sõjalist abi ka teistele riikidele.

Deklaratsiooni sõnastus tekitas omajagu peamurdmist küsimuses, kui kaugele Rootsi solidaarsus ulatub ja mis tingimustel ta siiski käivitub. Mitmed raamatu autorid, nagu Hugemark, Krister Wahlbäck ja Mike Winnerstig tõmbavad paralleele nii ÜRO harta artikliga 51, Lissaboni lepingu artikliga 42.7 ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta, artikliga 222, mis sõnastab lepingu solidaarsuspõhimõtte, kui ka NATO artikliga 5. Mõnigi leiab, et Rootsi astub oma ametlikes välis- ja julgeolekudeklaratsioonides justkui sammukese kaugemale, kui Lissaboni leping seda alliansivabadelt riikidelt nõuaks. Samas ainus, mis lahutab Rootsit artikkel 5-st, on vastastikuste kaitsegarantiide puudumine suhetes NATOga. Rootsi astub Lissaboni lepingu tõlgendamisel ka kaugemale kui Soome, laiendades oma välispoliitikadeklaratsioonis solidaarsusklauslit ka Norrale ning Islandile.

Põhjala solidaarsus

Kas ühepoolsest solidaarsusdeklaratsioonist ikkagi piisab naabrite veenmiseks? Krister Wahlbäck arutleb oma ajaloolises tagasivaates skandinavismi kui poliitilise jõu tekke üle 19. sajandi keskel ja nn Põhjala solidaarsuse olemuse üle. Mõlemate mõistete sisu näikse olevat oluliselt muutunud, kuid mitte päriselt kehtetu. Vahe on vaid selles, et tolleaegne solidaarsus põhines pigem moraalsetel ja poliitilistel alustel kui juriidilisel kohustusel appi tõtata. Rootsi jaoks tähendas see eelkõige sõjalist sekkumist konfliktidesse, kus põhjanaabrid nende abi vajasid või see Rootsile lihtsalt kasulik oli. Wahlbäck toob 16 näidet nn Rootsi solidaarsusavalduste kohta ajavahemikus 1945–1995. Ükski neist ei olnud lõpuni altruistlik sekkumine, vaid ikka Rootsi huve silmas pidav. Sõjaline ülemvõim Põhjalas pea 150 aasta vältel andis Rootsile tegevusvabaduse ning poliitilise kaalu. Põhjamaade solidaarsus lõpeb autori jaoks Rootsi astumisega Euroopa Liitu 1995.

Wahlbäcki sõnul ei ole tänapäeval varasematest solidaarsussekkumistest suurt midagi õppida, sest julgeolekuolukord lähipiirkonnas ja kogu maailmas on niivõrd palju muutunud ja endised jõujooned on hajunud. Ka 2009. a solidaarsusdeklaratsiooni puhul ei peeta silmas enam niivõrd ohtu Põhjala riikidele kui just Balti riikidele.

Esimest korda tunnistab Rootsi ametlikus valitsusdokumendis, et sõltub ohu või rünnaku korral väljastpoolt tulevast abist.

Küsimus on aga selles, kui suurt ühtsust tunnevad rootslased tegelikult Balti riikidega. Mentaliteet on visa muutuma. 1990ndate alguse poliitiline toetus on segunenud teatud skepsisega, mida meedia omakord rõõmuga õhutanud on. Väidetav venekeelse vähemuse diskrimineerimine Eestis ja Lätis on Wahlbäcki sõnul osal rootslastest tekitanud arvamuse, et kui Venemaa neid riike ründab, on nad selles ise süüdi. Olof Santessoni sõnul ei ole rootslastel tegelikult loomulikku sidet Läänemere idakalda rahvastega. Eestlased on selles suhtes vast kõige paremas olukorras tänu arvukale Rootsi eestlaskonnale ja Eesti rootslastele. Lätlastega saadakse ka hakkama, kuid leedulased jäävad rootslastele hingelt kaugeks.

Ka soomlaste skepsis ja usaldamatus omakorda Rootsi ja teiste põhjanaabrite suhtes tuleneb ajaloolisest kogemusest, kui 1939. a Nõukogude vägedega üksinda vastakuti seisti. Seepärast suhtutakse skeptiliselt nii rootslaste ühepoolsesse solidaarsusdeklaratsiooni, mis võib õõnestada Euroopa Liidu ühtsust ja Lissaboni lepingu solidaarsusklauslit, kui ka Stoltenbergi raportisse. Soome jätkab oma ajateenistusel põhinevat armeemudelit ja loodab ka edaspidi ise hakkama saada, kirjutavad Tommi Koivula ja Stefan Forss. Formaalselt ollakse seotud ja valmis naabritele häda korral abi osutama, kuid sõjalist abi kergekäeliselt ei lubata.

Vaatamata soomlaste ja rootslaste kiindumusele Euroopa Liitu ei saa EList niipea sõjalist jõudu, mis julgeolekugarantiisid anda saaks. ELil puudub nii tahe kui võime iseseisvalt sõjalise rünnaku korral vägesid juhtida. NATO seevastu on ja jääb Euroopa ainsaks usutavaks sõjaliseks alliansiks, väidab Mike Winnerstig.

Sarnaselt solidaarsusdeklaratsioonile endale on Rootsi avalikkuse vastukaja raamatule olnud siiani üsna ootuspärane ehk siis leige. Mõned üksikud tutvustavad artiklid suuremates üleriigilistes ja mõnes maakonnalehes; Soome televisiooni intervjuu ühega autoritest. Kui mõne Rootsi erukindrali toetav sõnavõtt välja arvata, tundub, et sõnum on ülejäänud ühiskonna jaoks olnud liiga ebameeldiv ja abstraktne selleks, et seda tõsiselt võtta. Põhiliseks etteheiteks on liigne püüd olla solidaarsed globaalselt, unustades ära solidaarsuse kodus ja ühiskonnas. Sotsiaal-majanduslik ebavõrdsus tekitab Rootsi inimeses rohkem hirmu kui abstraktne sõjaline oht, mille tõenäosust on viimased 20 aastat pea olematuks peetud.

Eestis on raamatu ilmumine asjaomastes ringkondades aga üsnagi suurt huvi tekitanud ja seda õigusega. Kolm ohustsenaariumi, mis raamatu erinevaid peatükke läbivad, põhinevad Venemaast tuleneval ohul Balti riikidele. Autorite eesmärgiks on välja selgitada, milliseid kaitseotstarbelisi ettevalmistusi Rootsi ülaltoodud stsenaariumidega toimetulekuks peab tegema ning mis ulatuses on tarvis poliitilist ja rahva toetust, et tagada piisav kaitsevõime ja selle usutavus.

Esimene stsenaarium kujutab endast rahutust või madala astme kriisi, millel puudub tõsine relvastatud konflikti potentsiaal ning mida on lihtsama tsiviil-militaarkoostööga võimalik lahendada. Näitena tuuakse Tallinnas 2007. a aset leidnud pronksiöö intsident.

Teine stsenaarium kujutab olukorda, kui Balti riigid tunnetavad teatud sõjalist ohtu Venemaa poolt. Sõjaline konflikt ei ole tõenäoline, kuid ei ole ka välistatud ning varajane sõjaline valmisolek liitlaste ja partnerite poolt aitaks olukord stabiliseerida.

Kolmas stsenaarium kujutab endast Venemaa äkilist rünnakut Balti riikide vastu. Võimalik, et NATO on seda ette näinud, kuid ei ole oma üksuseid piisavalt varakult positsioonidele seadnud, et rünnakut heidutada. Kolmas stsenaarium on Rootsi jaoks eriti oluline, kuna NATO peab piirkonnas kiiresti vasturünnaku andma ja võib vajada Rootsi abi oma üksuste paigutamiseks Rootsi territooriumile.

Raamatu sõnum on suhteliselt ühtne ja selge: Rootsi solidaarsusdeklaratsioon ei ole hetkel usutav.

Baltlastele kõige huvipakkuvam on kindlasti Läti päritolu erukindral Karlis Neretnieksi analüüs, mis kolme ülalkirjeldatud stsenaariumi valguses püüab anda hinnangut Rootsi Riksdagi poolt 2009. a vastuvõetud dokumendile, millega kinnitati kaitsejõudude struktuur aastaks 2014.

Neretnieks jõuab järeldusele, et kui kõik läheb plaanipäraselt ja struktuur planeeritud kujul realiseerub, annab see Rootsile vajalikud eeltingimused solidaarsusoperatsioonis osalemiseks. See eeldab aga, et operatsiooni juhib kindlasti NATO ja et Rootsi ning NATO üksused on varasemate ühisõppuste käigus piisavalt kokku harjutanud. Teistsuguste võimeskeemide puhul ei suuda Rootsi oma ülesannet täita ka mitte mööndustega.

Kokkuharjutamist oleks tarvis ka Balti riikide, teiste NATO riikide ning Soome üksuste ja staapidega. Rootsi maavägi on valmis üsna suureks panuseks. Pealegi jõuaksid nad kohale tunduvalt varem kui üksused mujalt Euroopast. Rootsil puudub aga piisav relvastus ning kaugmaa õhutõrjevõime maaväeüksuste turvamiseks. Merevägi on üldiselt hästi ettevalmistatud ning valmis toimuvates operatsioonides osalemiseks, kuid õhutõrjevõimekus jääb ka siin soovida. Õhuvägi suudab edukalt katta Rootsi territooriumi õhukaitsevajadusi, kuid NATO õhuoperatsiooni läbiviimine nõuab tugevat koordinatsiooni ja koostööd juhtimiskeskuste vahel.

Neretnieksi sõnul on Baltikumi kaitsmise võti just Gotlandile peidetud. Kui kaotatakse Gotland, kaob ka võime operatsiooni edukalt juhtida. „Struktuur 2014“ ei paku aga Gotlandi kaitsmiseks just liiga palju võimalusi.

Tervikuna on „Vendadele appi“ põhjalik ülevaade Rootsi julgeolekupoliitilisest mõtlemisest, kus konflikt iganenud mõttemallide ja uute väljakutsete vahel eredalt välja joonistub – saab selgemaks, kes on „vend“ ja kes pelgalt „poolvend“ .

Tore oleks ühel päeval ka Eesti kaitse- ja julgeolekuekspertide poolt kokku pandud sama kompaktset kogumikku lugeda.