Värsked pilgud lahe tagant

Soome endine suursaadik Eestis Jaakko Blomberg on teinud ära hiigeltöö ja kirjutanud kõikehõlmava teose külma sõja lõpust kuni Soome astumiseni Euroopa Liitu 1995. aastal. Ja ehkki raamatu pealkiri kõneleb külma sõja seotusest Soomega, on see palju laiahaardelisem, puudutades lähedalt Baltimaid, Venemaad ja maailma.

Olles olnud ise kirjeldatavate sündmuste keerises, ei ole Blomberg piirdunud siiski üksnes heietuse või mälestuste kirjutamisega. Otse vastupidi, ta on läbi töötanud hulgaliselt allikmaterjali, mälestusi, millest aimamisi on näha tema enda suur osakaal Soomet puudutanud otsustes. Blombergi raamatu n-ö teljeks on Soome endise presidendi Mauno Koivisto mälestused, millega ta mõnikord ka vaidleb, tehes seda äärmise peenetundelisusega.

Blombergi raamat annab vastuse küsimusele, miks Soome ei kiirustanud Eesti ja teiste Baltimaade tunnustamisega. Sellest on Eestis kirjutatud ja selle üle arutletud päris palju, kuidas Koivisto pidas 1991. aastal veriste Vilniuse ja Riia sündmuste ajal Baltimaades toimuvat Nõukogude Liidu siseasjaks.

Et Blomberg on olnud Eestis suursaadikuks, ei ole ta võtnud mõnikord siiani Soomes esinevat nn suure venna positsiooni ega asunud Eestit kantslist õpetama. Samas ei ole see mingi ninnu-nännu raamat rahvaste sõprusest, otse vastupidi: olles olnud välis-  ja julgeolekupoliitiliste otsuste juures, teab Blomberg ülihästi, kui reaalpoliitilistest kaalutlustest riigid oma käitumist seavad.

Berliini müüri langemist 1989. aastal on tavaliselt peetud külma sõja lõppemise nurgakiviks. Ometi näitab Blomberg veenvalt, et tegelikult oli selleks 1990. aasta Stavropoli kokkulepe Lääne-Saksa toonase kantsleri Helmut Kohli ja Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi vahel, millega viimane tunnustas tingimusteta (Blomberg märgib küll, et raha tuleb siit tingimustest välja arvata) Ida-Saksamaa liitmist Lääne-Saksamaaga.

„See oli kindlalt julgeim ja sügavaim otsus, mille Gorbatšov oma reformipoliitikas tegi,“ kirjutab Blomberg. Ilmselt on see nii, sest Saksamaa taasühinemine tingimusteta mõjutab meie kontinenti tänase päevani ja just praegu, mil Saksamaa on muutunud euroala võlakriisis domineerivaks, saab selgeks Saksamaa suurus pärast taasühinemist. Pealegi tähendas see, et Gorbatšov ei seadnud tingimusi NATO küsimuses, ka see mõjutas hiljem NATO laienemist. Stavropoli lepingut tulekski senisest rohkem esile tõsta.

Vaevalt, et säärast diplomaatiat, mida ajas Meri, saaks ajada praegu.

Kuid raamatu põhiteema räägib siiski sellest, kui raske oli Soomel muuta aastakümnetega juurutatud välis- ja julgeolekupoliitikat ehk tegutseda olukorras, kus kõike ei pidanudki Moskvast küsima. See omakorda tähendas, et Soome võis ühineda vabalt rahvusvaheliste organisatsioonidega (mõni varasem ühinemine oli saanud Moskva õnnistuse), eeskätt Euroopa Liiduga.

Head suhted Moskvaga ja olemine Euroopa äärel olid siiski aastakümnetega tähendanud Soomele ka stabiilsust ja nüüd tekkis olukord, kus Nõukogude Liidu lagunemine ähvardas viia ka stabiilsuse. Blombergi raamat räägibki sellest, kuidas Soome poliitikud soovisid saada sellist stabiilsust rahvusvahelises olukorras, mis oli purustanud senise maailma struktuuri.

See ei olnud lihtne. Soome välis- ja julgeolekupoliitika nurgakiviks oli pikki aastaid olnud sõpruse ja vastastikuse abiandmise leping (YYA) Nõukogude Liiduga. See omakorda tähendas ranget neutraliteedipoliitikat ja kui Euroopa Liit oli jõudnud 1991. aastal Maastrichti lepinguni (jõustus 1993. aastal), mis andis Euroopa Liidule samuti välis- ja julgeolekupoliitilise mõõtme, oli Soome poliitikuil selge, et senine neutraliteedipoliitika tuleb ümber vaadata. Sest ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika ei olnud sugugi neutraalne.

Või õigemini: küsimus oli selles, kas seda neutraliteedipoliitikat tuli ümber vaadata või mitte. Mauno Koivisto ja Paavo Väyrynen esindasid nende poliitikute arvamust, mille järgi Soome ei saanuks Euroopa Liitu astuda. Blombergi teeneks tulebki lugeda, et ta suudab hästi näidata, kui raske ja keeruline on välis-  ja julgeolekustruktuurides saavutada mingi poliitika muutust.

Kuid sellega muutub ka mõistetavaks, miks Koivisto ei kippunud 1991. aastal Baltimaid tunnustama. Võib muidugi rääkida Soome hirmust Venemaa ees, kuid ehk saab rääkida lausa ka Koivisto hirmust ebastabiilse uue maailma ees, kus Soome koht pole sugugi kindel.

Raamatus on ka paar ebatäpsust: näiteks ei surnud Leonid Brežnev mitte 1983., vaid 1982. aastal. Baltimaade kohta saaks ka mõne nüansi lisada. Kuid tervikuna on raamat väga väärtuslik.

Kulle Raigi „Pitkä matka lähelle. Naapuriksi vaapa Viro“ on mõneti Blombergi raamatu vastaspoolus, näidates, kui kiiresti pidi uus riik asuma oma diplomaatiat teostama ja et pikkadeks kaalutlusteks, missugust poliitika ajada, polnud lihtsalt aega. Tuli haarata juhusest.

Hoolimata sellest, et Raigi teos on isiklikum ja kõneleb pikemast ajast, ei ole see samuti heietus. Raig on kasutanud samuti hulgaliselt allikmaterjali ning intervjueerinud raamatu tarbeks paljusid inimesi. Seegi näitab, et tegemist on tõsiseltvõetava tööga.

Raigi raamatu teeneks on see, et ta näitab, kuidas segunevad riigi- ja rahvadiplomaatia. Soome on ses mõttes just parim näide. Tauno Vahtergi on oma raamatus „Vaba riigi tulek“ kirjutanud, kuidas 1991. aastal ei välistanud Soome võimud Lennart Meri riigist väljasaatmist, kuid mõni päev hiljem, pärast tagurlaste riigipöörde luhtumist Nõukogude Liidus, oli Meri vägagi teretulnud. Raig kirjutab riigipöörde tagamaid lahti: kuidas Soome riik kõhkles, kuid paljud soomlased ei kõhelnud, osutades eestlastele igakülgset abi.

Raigi raamatust saabki teada, kui suur oli tegelikult soomlaste abi. Kuidas mingid saatkonna üritused võisid toimuda tasuta saadud ruumides. Kuidas leiti auto, kuidas raha ja nii edasi. Nii et need, kes Soomet ametlike kõhkluste tõttu hukka mõistavad, peaksid teadma ka seda, rahvadiplomaatia poolt. Hinnanguid anda on alati lihtne.

Raigi raamatu teeneks on see, et ta näitab, kuidas segunevad riigi- ja rahvadiplomaatia.

Naljakaid episoode raamatus jätkub. Üks neist on kahtlemata Lennart Meri otsus minna paadiga ja ette teatamata Soome. Ei olnud viisat ja alles Soome siseministri isiklik sekkumine päästis Eesti piinlikust olukorrast. Kuid toonane Eesti suursaadik Soomes Jaak Jõerüüt polnud sugugi õnnelik. Vaevalt, et säärast diplomaatiat, mida ajas Meri, saaks ajada praegu. Eestilt kui suureks kasvanud riigilt oodatakse siiski midagi muud.

Üks asi paljastus raamatust veel, mida siinkirjutaja ei teadnud. Eesti Soome saatkonna viisade eest saadud rahaga finantseeriti ka paljusid teisi saatkondi maailmas. Raig näitab, kuidas selline süsteem tekkis peaaegu pooljuhuslikult ja paljud eestlased ilmselt ei adu, et samal ajal, kui Eestis olid Soome saatkonna ja konsulaadi taga järjekorrad viisa saamiseks, oli üle lahe samasugune tung Eestisse. Alus Soome-Eesti headele suhetele pandi paljuski neil aastatel, ehkki ka külma sõja ajal olid olemas kontaktid soomlaste ja eestlaste vahel.

Pilk lahe tagant on alati tervitatav ja värskendav. Blombergi ja Raigi raamatud annavad meie lähiajaloo mõistmisele juurde. Sestap võiks neid ka eesti keelde tõlkida. Võib-olla ei ole Blombergi pilguheit Soome sisemistele heitlustele ja kõhklustele tavalisele eesti lugejale väga huvitav, kuid samas aitaks sellise teksti lugemine mõista Soomet ja soomlasi. Raig aga annaks juurde eestlaste pildile lähiajaloost.