august 29, 2008

Vana riik

Kui Ukraina uued võimukandjad ei asu riiki tegelikult ümber kujundama, siis võib Oranž revolutsioon kokkuvõttes kujuneda unelmate kingituseks Vladimir Putinile.

Kui Ukraina uued võimukandjad ei asu riiki tegelikult ümber kujundama, siis võib Oranž revolutsioon kokkuvõttes kujuneda unelmate kingituseks Vladimir Putinile.


Vitali Portnikov

Vana riik

Kui Ukraina uued võimukandjad ei asu riiki tegelikult ümber kujundama, siis võib Oranž revolutsioon kokkuvõttes kujuneda unelmate kingituseks Vladimir Putinile.

“Meid on palju, alla meid ei suru,” laulsid Kiievi Iseseisvusväljaku kuulsate sündmuste osalised. Revolutsioonidel, nagu teada, on kolm põhivaenlast: kontrrevolutsionäärid, kes unistavad taastada kõik vana; revolutsionäärid, kes osutuvad pärast revolutsiooni kukutatud režiimi väärikateks järglasteks; ning armutult edasi tõttav aeg, mida kõige tähtsamate otsuste langetamiseks kunagi ei jagu.
Juba Ukraina Oranži revolutsiooni päevil, mil Kiievi Iseseisvusväljakul võis näha inimesi, täis entusiasmi ja lootust helgele tulevikule, esitasid vaatlejad küsimuse: kas pole ootused mitte liiga suured, kas ei pane inimesed mitte liiga suuri lootusi opositsiooniliidrite peale ja mis saab siis, kui Viktor Juštšenko ja tema kaaslased ei suuda täita ohtralt jagatud heldeid, lausa muinasjutulisi lubadusi? Poliitiliselt kõrgendatud meeleolu päevil tundusid need küsimused äärmiselt kohatuna – tulevase Ukraina presidendi poolehoidjate kõige suurem eesmärk oli iga hinna eest valimistel võita ja alles siis hakata uute väljakutsete ning probleemidega tegelema. Arvamust, nagu võiks võidule presidendivalimistel järgneda lüüasaamine parlamendivalimistel, mis nullib Oranži revolutsiooni saavutused, ei suutnud keegi tõsiselt võtta, sest kõik olid veendunud, et uuele võimule ei teki veel pikka aega mingit alternatiivi. Kuid just selles seisnes Oranži revolutsiooni üks suuremaid eksitusi: kui loosungeid ei suudeta ellu viia, ilmuvad populistlike stseenidega harjunud poliitikalavale uued lubaduste jagajad. Ja tegelikult võivad nad olla ka vanad…
Mis on uus ja mis on vana?
Võib muidugi vastu väita, et kõigil Ida-Euroopa maadel algasid revolutsioonilised sündmused hiljem täitmata jäänud lubadustega, mis ei takistanud sugugi uute demokraatlike riikide kujunemist, kodanikuühiskonna teket ega nende riikide lõimumist Euroopa ja Euro-Atlandi struktuuridega. Kui vaadata näiteks Solidaarsuse loosungeid, mille loomise 25. aastapäeva äsja tähistati, või meenutada tõika,
et Eesti Rahvarinde alguse taga seisis Edgar Savisaare isemajandamismudel, on ilmne, et algusaastate rahvaesinemistel antud lubadused olid täiesti utoopilised ja neid võisid tõsiselt võtta ainult sotsialistlikus ühiskonnas kasvanud inimesed, kellel polnud aimugi turumajanduse tegelikust toimimisest. Kuid samas tuleb toonitada, et nii Poolas, Eestis kui ka teistes mineviku kütkeist väljarabe-levates sotsialismileeri maades likvideeriti ühtlasi terve möödaniku riigistruktuur. Poola Rahvavabariik, Eesti NSV ja muud sellised moodustised asendusid uue Poola ja taastatud Eestiga, see tähendab, täiesti uute riikidega, kus hakkas kehtima täiesti uus põhiseadus, maksid uued majandusreeglid ja kus piirati teatud määral seniste võimumeeste osalemist uutes struktuurides. Vana riigi vari hõljub mõistagi uute riikide kohal edasi, ilmnedes nii postkommunistide erilises rollis (näiteks Poolas või Bulgaarias), arvukates korruptsiooniskandaalides kui ka põlvkondade konfliktis. Kuid sellele vaatamata on tegemist uute riikidega.
Kas Ukrainas tekkis 1991. aasta augustis uus riik? Jah, muidugi tekkis. Seda uut Ukrainat, mis päris üsna palju Ukraina NSV-lt ja arendas loovalt edasi nomenklatuurile kõige lubatavuse traditsioone, võiks selle põhiarhitekti järgi nimetada Leonid Kutšma Ukrainaks.
See oli mitmes mõttes unikaalne riik. Riik, kus ei reformitud nõukogude aja eriteenistusi, kuid loodi korporatiiv-perekondlik majandussüsteem. Riik, kus sotsiaalseid probleeme lahendati peamiselt võõraste energiaressursside ekspordist ning odava nafta ja gaasi tarbimisest saadava tulu ümberjagamisega, mis võimaldas riigil maksta palka ja pensione ning täita riigiisandate kaukaid. Riik, mille elanikud harjusid hääletama “jalgadega”, töötades sageli illegaalselt paljudes lääneriikides ja Venemaal, sest muul moel ei olnud oma häält muudatuste poolt kuidagi võimalik anda. See oli riik, mis ei rahuldanud seda osa Ukrainast, kes hääletas Viktor Juštšenko poolt. Ja just selle riigi võttis ta oma võidu järel üle.
Väliselt tagas võidu Iseseisvusväljakul toimunu. Kuid sisuliselt saavutati see “ümarlauakõnelustel”, kus Kutšma riik formuleeriti lõplikult kui nomenklatuuri huvide tasakaalu riik. Tugevat järglast pelgav Kutšma valmistas muudatusi ette mitu aastat, kuid ellu sai ta need viia alles Oranži revolutsiooni puhkedes. Näiliselt on praegu tegemist uue riigiga. Kuid tugeva kodanikuühiskonnata riigikorraldus saab kaasa tuua ainult võidukate klannide huvipiirkondade ümberjagamise, milles võibki veenduda pärast reformide elluviimist ja uusi parlamendivalimisi.
President Juštšenko päralt oli kõrgeimasse riigiametisse tõustes aasta, mille jooksul olukorda radikaalselt muuta. Suurem osa sellest on juba seljataga. Majanduses on institutsionaalsed reformid jäänud mitte ainult alustamata, vaid puudub isegi programm nende läbiviimiseks. Võimuaparaadi kogu energia on kulunud võidu kindlustamisele 2007. aasta parlamendivalimistel. Strateegiliselt võib see ju ka õigena tunduda, sest ilma selleta ei ole edu loota. Kuid seetõttu on võimud pidanud jääma populistlikuks, loobuma igasugustest ebapopulaarsetest sammudest, mis aga ainult halvendab majanduse olukorda. Rahva usaldus uute riigijuhtide vastu kahaneb peatamatult. Kuigi praegu ei ole näha jõude, mis suudaksid valitsejatele alternatiivi pakkuda, ei ole kaugeltki võimatu nende ilmumine juba enne parlamendivalimisi.
Probleemid ja populism
Eriti teravaks probleemiks said Juštšenko administratsioonile suhted Venemaaga. Kutšma ajal ei olnud need niivõrd riikidevahelised, kuivõrd korporatiivsed suhted. Selgusetute suhete taga energeetikavallas ei seisnud isegi mitte poliitiline lojaalsus, vaid mõlema maa teatud ringkondade otsesed materiaalsed huvid. Põhimõtteliselt pidanuks uus võim pooldama tsiviliseeritud suhete sisseseadmist, mis lihtsamalt öeldes tähendab õiglast hinnakujundamist. Kuid selgus, et nafta ja gaasi maailmaturuhinnad hukutaksid Ukraina majanduse. Katsed taastada suhetes Kremliga korporatiivset õhkkonda pole seni vilja kandnud. Putini administratsioon on taibanud, et hindade tõstmine võib kujutada endast võimsat hooba, millega Ukrainat mõjutada ja vahest isegi Oranži revolutsiooni liidrid võimult kukutada. Seepärast on Venemaa järjekindlalt ajanud mässulise naabri majandusliku lämmatamise poliitikat, mille eest on teda raske hukka mõista – lõppeks on ju jutt üleminekust kogu maailmas normaalseks peetavale arveldussüsteemile.
Sellel taustal tahaks Kiiev kangesti loota Lääne kas või sümboolsele toetusele. Kuid vaatamata uue võimu mis tahes sammudele Euroopa Liidu suunas, ei ole vastusamme tulnud – isegi mitte viisarežiimi liberaliseerimist, mida nii lootusrikkalt ootasid Ukraina lääneoblastite potentsiaalsed Gastarbeiter’id. Mõistagi on ELi selle eest sama võimatu taunida kui Venemaad soovi eest viia hinnad kooskõlla maailmatasemega. Ukraina ühiskonnale see aga loomulikult erilist indu ei lisa. Ühiskonna veenmiseks, et uuel võimul jagub ka rahvusvahelist autoriteeti, on Kiiev püüdnud võtta enda õlule uue rolli postsovetlikus Ida-Euroopas. GUAMi ehk Gruusia,
Ukraina, Aserbaidžaani ja Moldova ühenduse taaselustamine on seni siiski toonud kaasa vaid Usbekistani lahkumise selle organisatsiooni ridadest ning hulganisti probleeme, millega Ukraina president on sattunud silmitsi katsel lahendada Dnestriäärse piirkonna küsimust. Demokraatlikud revolutsioonid üle elanud Gruusia ja Ukraina liidule kommunistide juhitud Moldova ning oma opositsiooniga vana Ukraina võimu kombel võitleva Aserbaidžaani nomenklatuuriga ei saa seetõttu ennustada muud kui üsna kahtlast tulevikku. Selles mõttes tasub tähelepanu pöörata president Juštšenko ja Saakašvili algatusele luua Demokraatliku Valiku Ühendus, kuigi praegu pole selge, millistest riikidest peale Ukraina ja Gruusia see koosneda võiks.
Oranžist revolutsioonist Putini triumfiks?
Erinevalt vanast võimust võinuks uus loota ajakirjanduse toetusele, kuid seegi osutus utoopiaks. Asi ei ole ainult selles, et 2004. aasta võitjad ei kontrolli suuremat osa juhtivaid massiteabekanaleid, vaid ennekõike selles, et Kutšma riik oli üles ehitatud põhimõttele, mille kohaselt võimukandjad peavad ajakirjanikke kohtlema oma teenritena. Konfliktid uue presidendi poja eluviisi ja peaministri sissetulekute pärast, president Juštšenko väljakutsuv reageerimine ning ajakirjaniku otsene solvamine pressikonverentsil demonstreerib ilmselgelt, et endine opositsioon on kiiresti omaks võtnud nende käitumismaneerid, kellest nad Iseseisvusväljakul vabaneda soovisid. Taas ei ole asi ainult isiksustes. Võimu ja ajakirjanduse tõhusaks koostööks on vajalik vastutustundliku kodanikuühiskonna olemasolu. Paljudele osavõtjatele paistis see sündivat Iseseisvusväljakul. Kuid kodanikuühiskond ei tähenda mitte kirgedes lõõmavaid tänavaid, vaid institutsionaalset süsteemi. Oranži revolutsiooni osalised üldiselt ei üritanudki kontrollida võimu ja aktiivselt uue riigi rajamisel kaasa lüüa, vaid aitasid lihtsalt võimule tulla inimestel, kes lubasid nende elu kiiresti paremaks teha. Pole juhuslik, et pärast Viktor Janukovitši ette võetud märkimisväärset ja majanduslikult põhjendamatut pensionide suurendamist lubas Viktor Juštšenko uut pensionitõusu – ja võimule tulles seda tegigi. Inflatsioonirattale hoogu lisanud lubadus viidi ellu. Samas olnuks Oranži revolutsiooni päevil raske leida inimest, kes kutsunuks Juštšenkot palku ja pensione mitte tõstma, vaid langetama. Sellist presidenti Ukraina ei vaja. See aga tähendab, et Ukraina ühiskond on endiselt postsotsialistlik, ülalpeetava mentaliteediga ning anub võimudelt abi.
Kas selline ühiskond võib hääletada venemeelsete jõudude poolt, kes toonitavad, et katse “minna Läände” ei õnnestunud ning kutsuvad üles tihedamale koostööle Moskvaga? Elatustaseme järsu languse tingimustes kahtlemata. Sellisel juhul saaks “oranžist revolutsioonist” kogu president Putini valitsemisaja suurim võit ning Lääne ränk geopoliitiline lüüasaamine. Iseseisvusväljaku toel võimuletulnute langemine tooks kaasa mitte ainult potentsiaalselt, vaid juba täiesti reaalselt Venemaa mõjusfääri laienemise postsovetlikus ruumis ning külmutaks igasugused muutustele suunatud protsessid ka Venemaa eliidi seas. See oleks president Putinile tõeline unelmate kingitus. Euroopal aga tasuks juba täna mõelda, millega ähvardab teda “oranži” Ukraina krahh ja mida tuleks teha, et seda vältida.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar