Väliskogukonnad tugevdavad Eesti julgeolekut

Vahel ütleme väikese uhkusevarjundiga hääles, et iga eestlane on kui Eesti saadik maailmas: meie rahvuskaaslased välismaal loovad ja arendavad riigi mainet ning aitavad sellega kaudselt kaasa ka Eesti julgeoleku tagamisele. Püüan seda väidet nüüd pisut sisuga täita. 

Arengud rände ja diasporaa vallas on dünaamilised ja nende uurimine sellisest vaatenurgast on üpris uus nähtus, mis puudutab erinevaid distsipliine statistikast kuni inimpsühholoogia peenimate nüanssideni välja. Segadus on terminitegagi: väljaspool Eestit elab hinnanguliselt 150 000 – 200 000 eesti juurtega inimest, aga neid kõiki eestlaseks nimetada oleks ilmne liialdus, seetõttu käin terminitega üsna vabalt ümber. 

Alustuseks pöördun korraks ajas tagasi selle veebruarikuu hommiku juurde, mis meie kõigi tavapärase elu pea peale keeras ehmatava tõdemusega: Euroopa on sõjas. Eesti asjaomased isikud ja institutsioonid tegid kiireid telefonikõnesid, esmalt võeti ühendust lähinaabrite ja olulisimate liitlastega, siis juba kaugemate samameelsete riikidega. 

Kahes suunas toimiv infoväli

Ka eestlased välismaal olid esimesest päevast peale samal lainel: Stockholmis taastusid traditsioonilised esmaspäevakogunemised, millega pool sajandit Balti riikidele vabadust nõuti, kuid nüüd korraldatakse neid Ukraina toetuseks; eesti kogukond Kanadas koostöös teiste Kesk- ja Ida-Euroopa diasporaaorganisatsioonidega hakkas aktiivselt levitama adekvaatset infot Ukrainas toimuva kohta; mitmes riigis kogusid eestlaste organisatsioonid abi sõjapõgenikele. 

Kanada eestlasest politoloog ja kommunikatsiooniekspert Marcus Kolga toob oma kommentaarides ja arvamusartiklites esile sõja erinevaid tahke, mis Kanada lugejal muidu võiksid kahe silma vahele jääda – olgu see siis Venemaa desinformatsiooni paljastamine või Ukraina põllumeeste vapper saagikoristus, mille ajal neil tuleb trotsida agressori raketirünnakuid. Need on väga olulised tegevused, kuna aitavad Eesti ametlikke sõnumeid rohujuuretasandil tugevdada ja võimendada. 

See, et CNNi karismaatiline uudisteankur Christiane Amanpour intervjueerib peaminister Kaja Kallast, on kõigile poliitikahuvilistele selge märk, et Eesti on võtnud aktiivse rolli demokraatliku läänemaailma sõnumite kujundajana ning et siit tuleb värsket poliitilist mõtet. Mitte nii poliitikahuvilisel inimesel – aga neid on palju rohkem – ilmselt ei ole CNN päev läbi taustaks mängimas. Praegusel sotsiaalvõrgustike ajastul leiavad paljud sellise info just mõne välismaal elava eestlase seinalt või Twitteri voost. Ning kuna Eesti sõnumid ja seisukohad langevad kokku meie liitlaste ja partnerite omadega kogu demokraatlikus maailmas, on sellisel rahvadiplomaatial märksa laiem tähendus kui üksnes Eesti huvide kaitse. 

Väljaspool Eestit elab hinnanguliselt 150 000 – 200 000 eesti juurtega inimest, aga neid kõiki eestlaseks nimetada oleks ilmne liialdus.

Olen diplomaadina alati oma missiooni määratlenud julgeolekupoliitika võtmes – seda ka siis, kui otsesed tööülesanded puudutavad pigem majandust või kultuuri. Sest ka nende viimaste kaudu – ja võib-olla just eriti nende kaudu – saab suurendada inimeste hulka, kelle laps on olnud Eestis laagris, kelle naaber käis eesti orkestri kontserdil või kelle sugulasel on eestlasest äripartner. Ja kui Eesti peaks sattuma ohtu, on just need inimesed need, kes ütlevad: see, mis toimub täna Eestis, võib toimuda homme ka siin. Iga välismaal elav eestlane teeb sellist tööd iga päev, tihti endale sellest aru andmatagi.   

Teisalt on kriisiolukorras oluline seegi, et meie rahvuskaaslased Soomes, Rootsis, Kanadas ja mujalgi võtavad sõna eesti pressis. Lisaks valitsusliikmete ja Eesti kõrgete sõjaväelaste sõnumitele annavad just nemad eesti lehelugejale vahetu sissevaate, kuhu avalik arvamus nende asukohariigis kaldub. Kanada eestlasest ajalooprofessor Andres Kasekamp aitab meil näha siinseid protsesse selliselt, nagu need paistavad ookeani teisele kaldale; huviga kuulan ja loen alati Ülle Toodet Itaaliast, Sirle Sööti Rootsist ja teisigi. Nende piiritagune pilk lisab killukese siinsete eestlaste infovälja – aga mida informeeritum on rahvas, seda suurem on tema ellujäämisvõimalus ja eduväljavaade.  

On riike, kus välismaal elavatele rahvuskaaslastele korraldatakse lausa koolitusi, kuidas oma riigi ja rahva edulugu võimendada, kummutada negatiivseid müüte ning vastata pahatahtlikele küsimustele. Tegemist ei pruugi sugugi olla mingi hirmuäratava ja vaenuliku viienda kolonni moodustamisega, vaid omal moel mainekujundusega. Meie pole sugugi ainuke keerulise ajalooga riik, mis peab pingutama, et oma kuvandit rahvusvahelisel poliitilisel areenil õiges toonuses hoida; eduloo jutustamisel on omad nipid, mida saab nii õppida kui ka õpetada. Eesti meelelaadiga ei tundu selline tegevus siiski sobivat: oleme omapead kõndija rahvas ja teame enamasti ise paremini, mida oma rahvast rääkida.  

Edukas/toimiv diasporaa

On ka riike, mis oma diasporaaga välisriikides jõhkralt ja rohmakalt manipuleerivad ning kasutavad rahvuskaaslasi ära provokatsioonide korraldamiseks nende elukohariigis. On muide märgatud üllatavat vastuolu: nii mõnigi kord toetab autoritaarse režiimi diasporaa, nautides ise täiel rinnal demokraatlikes riikides tagatud vabadusi, päritolumaa diktaatorit veel häälekamaltki kui sealsed ära hirmutatud elanikud ise. Ja ega see olegi nii üllatav: ekspatid ise ju selle režiimi võimu all elama ei pea, samas meeldib neile ometigi olla võimsa ja kardetud riigi käepikendus. 

Oma diasporaa selline ärakasutamine on üsna alatu, kuna päritolumaalt lähtuv ässitamine tekitab nende suhtes umbusku, takistab lõimumist uues elukohas ning tõukab nad vihatud viienda kolonnina ühiskonna äärealadele, kust tagasiteed enam olla ei pruugi. Sestap intelligentsemad riigid sellega ei tegele. Küll aga hoolitsevad nutikad ühiskonnad selle eest, et neil oleks jutustada lugu, millega välismaal elavad rahvuskaaslased end meelsasti siduda sooviksid.  

Mida informeeritum on rahvas, seda suurem on tema ellujäämisvõimalus ja eduväljavaade.

Tänapäeva maailmas ilmselt polegi riiki, millel täielikult puuduks diasporaa välismaal või kus enam või vähem organiseerunult ei elaks teiste rahvuste esindajaid. Kui Eestit sellest aspektist kellegagi kõrvutada, siis võiks olla huvipakkuv just võrdlemine väiksemate riikidega, mille diasporaa tekkemehhanism ja -põhjused on meie omadega mingis mõttes sarnased: näiteks Liibanon või Iirimaa, kus välismaal elab oluliselt rohkem rahvuse esindajaid kui riigis endas. Neist Iiri diasporaad peavad rände- ja diasporaaeksperdid üheks parimaks näiteks edukalt toimivast väliskogukonnast.

Siit jõuame küsimuseni, millised on edukad diasporaad ja kas üldse saab nii küsida? Arutelu käimatõmbamiseks kindlasti saab, sest siit hargneb kohe järgmine küsimus: mille või kelle jaoks edukas? Kas selles mõttes, et diasporaa liikmed ise jõuavad hästi edasi, või selles mõttes, et nad aitavad jõudsalt kaasa oma päritolumaa poliitilisele ja majanduslikule arengule ning tugevdavad ka riigi julgeolekut? Ehk vähem konfliktne termin võiks olla hästi toimiv diasporaa. 

Iiri diasporaad iseloomustatakse kui ülemaailmset sõbralikku kogukonda, kus eri põlvkondi ühendab uhkus oma iiri päritolu üle ning üksteist alati toetatakse, ka üle riigipiiride. Ja Iiri kogemus pakub vastust ka ülalpool õhku visatud küsimusele: olles sõbralik, solidaarne ja eri põlvkondi ühendav, pakub väliskogukond just sellisena tugevat toetust ka Iirimaale kui riigile. Kahtlemata võib väita, et suuresti tänu diasporaale on praegune Iiri Vabariik maailmas igas nurgas niivõrd tuntud ja mainekas: selline diasporaa teeb tõepoolest oma päritolumaad tegelikust suuremaks. Ja selliselt saavutatud suurus on julgeolekuga väga otseselt seotud, tasakaalustades tõhusalt territooriumi või rahvaarvu väiksust.

Tark riik ja väliskogukond

Tark riik pöörab oma välismaal elavale diasporaale tähelepanu ega unusta rahvuskaaslasi ära, kuid samas ei koorma neid moraalse kohustusega kolida hommepäev koju ja asuda oma riiki üles ehitama. Sest sundus ei meeldi kellelegi. 

Eestlannast rände- ja diasporaauurija Ave Lauren väidab, et tänapäeva maailmas on sageli professionaalne identiteet ja vajadus end erialal teostada rahvuslikust identiteedist olulisem ning selliste spetsialistide puhul ei ole elukohavaliku otsused enamasti lõplikud. Andekad inimesed liiguvad pidevalt tõmbekeskuste vahel ning positiivne areng tekib just sellisest sünergiast. Maailma juhtivad tehnoloogiariigid püüavad tõmbekeskusi arendada ning luua seal talentidele sobivat keskkonda; loodetavasti just selles suunas liigub ka meie Ülemiste kvartal Tallinnas. Usun, et omada oma territooriumil rahvusvahelist tõmbekeskust on üks olulisi julgeolekugarantiisid. 

Muidugi annab ka rahvaarvu numbriline suurenemine välismaalt Eestisse elama asuvate eesti inimeste läbi meile riigina jõudu juurde ja iga eestlane on siin alati teretulnud, kuid peame harjuma, et tänapäeva andekas spetsialist on mobiilne ja erisuunaline liikumine pidev.  

Tark riik suhtleb oma välismaal õppivate/töötavate noortega vahel – olgu siis veebikohtumiste kaudu või vahetult kohtudes – ja uurib sõbralikult, milliseid põnevaid ja vajalikke professionaalseid identiteete nad omaks peavad. Ning loob võimalused, et nad ühel või teisel moel seoksid oma tegevuse päritolumaaga: olgu siis algul praktikale ja hiljem siia tööle tulles, või ka rahvusvahelise koostöö ning ühisprojektide läbi.  

Nutikad ühiskonnad hoolitsevad selle eest, et neil oleks jutustada lugu, millega välismaal elavad rahvuskaaslased end meelsasti siduda sooviksid.

Hiljuti väitlesid pressis välismaal töötamise kogemusega teadlased Aro Velmet ja Margit Sutrop ning Sutrop tõi positiivsena välja selle, et Eestis on rohkem tegutsemisvabadust ja head võimalused teadmussiirdeks: väikeses, avatud ja veel arenevas ühiskonnas on kergem luua otsekontakte poliitikute, ärimeeste jms ringkondadega ning ühiskonnas toimuvaid protsesse reaalselt mõjutada. Noori ja ärksaid rahvuskaaslasi, kel taskus diplom väärtuslikul alal, võiks siinse töökeskkonna juures just see huvitada: et Eestis saab asjalik spetsialist kohe otsustajatega laua taha ja olulistes protsessides osalema, mitte ei jää algajana üksnes abitöid tegema. 

Me näeme oma julgeoleku tagajana eelkõige edukat heidutustegevust, diasporaa aga aitab juba oma olemasoluga heidutust tugevdada. Kanadas Albertas õpib eesti keelt juba kunagiste esimeste väljarändajate kuues või seitsmes põlvkond, Ülem-Suetukis tehakse endiselt jaanituld ja Krasnojarskis tantsitakse eesti rahvatantsu, Torontosse on esimest korda viimase poolsajandi jooksul kerkimas uus eestlaste kogukonnakeskus – kõik need faktid näitavad, et me tahame ja suudame püsida ega kavatse lahustuda ega hääbuda. Meie püsimine ka väljaspool Eesti piire lisab meile tervikuna tugevust. Loomulikult on iga eestlane teretulnud elama Eestis, kuid tema tähtsus ja panus ei pruugi olla väiksem, kui ta elab mujal. 

Eelnevaga ei taha ma loomulikult öelda, et üksikisiku otsus asuda Eestisse ei võiks olla pöördelise tähtsusega Eesti arengule. Meil on terve plejaad edukaid ärimehi, poliitikuid, eri alade eksperte ja diplomaate, kelle sünnikoht ei ole Eesti, kuid kelleta me oma ühiskonda enam ette ei kujutakski. Mitte ükski neist otsustest ei ole ilmselt olnud kerge. 

Väliseestlusest kui valulisest identiteedist rääkis oma veebiloengus haaravalt külalisprofessorina Tartu Ülikoolis viibiv eesti juurtega ajaloo- ja ühiskonnateadlane David Ilmar Lepasaar Beecher. Ta arutles, kui raske on tulla tagasi koju, kus polegi kunagi elatud. Ometi lõpetas Lepasaar Beecher oma loengu mõttega, et rahvas on sügavalt kohaga seotud ja ilma kohata pole ka rahvast. See ilus tõdemus, mis meid, eestlasi, seob ka kodust kaugel olles, võikski jääda seda lugu lõpetama.