Valida on Eesti ja Kreeka tee vahel

Eestlastele pakub arvatavasti huvi teada, et Bulgaarias on “Eesti teed” üsna sageli peetud reformide teostamise mudeliks. Selles, millisena kujutatakse endale ette Eesti mudelit ja kui kiiresti on suutnud bulgaarlased sellest (õigest või valest) ettekujutusest midagi omaks võtta, peegeldub Bulgaaria reformide tegelik olukord. Eesti mudelit eeskujuks tõstes on enamasti ära märgitud kolme elementi: majanduslik liberalism, tõhus haldussüsteem ja reformide kindlakäeline elluviimine. Paljude bulgaarlaste meelest on need elemendid otsekui ise tekkinud, ilma et eestlased oleksid eriliselt pingutanud. On see nii või mitte, aga Bulgaaria enda pilt on selles valguses järgmine: majanduslik stagnatsioon ja liigne reguleerimine, kaootiline haldussüsteem (nii avalik haldus kui ka kohtusüsteem) ning tegelike reformide puudumine.

Ühe levinud naljatuse kohaselt on Bulgaaria erakordselt hästi arenenud, sest on suutnud saavutada väga palju poliitikaringkonna vastutegutsemisest hoolimata. Ehkki see maksiim muidugi utreerib tegelikkust, näitab see siiski ilmekalt, et kriitika valitsuse reformitõrksuse suhtes on õigustatud.

2007 või 2008

Pärast seda, kui Bulgaaria oli kaua aeglaselt, aga siiski aina edasi mäkke rühkinud, tabas maad mais külm dušš. Euroopa Komisjon oli nii kriitiline, et valitsust tabas paanika ning peaminister Sergej Stanišev lausa palus ühes intervjuus “meid mitte alandada”. Nii õnnetu palve taga seisis ähvardus lükata maa liitumine aasta võrra edasi, 1. jaanuarilt 2007 1. jaanuarile 2008.

Bulgaariale ja Rumeeniale kehtestati uus tingimus, niinimetatud edasilükkamisklausel. Ametlikult kinnitab Sofia, et uues klauslis ei ole Bulgaaria jaoks midagi hirmutavat, et see on pigem kehtestatud Türgi pärast ja et kaht Doonau riiki ei kohelda teistmoodi kui kümmet 2004. aastal liitunud riiki.

Siiski on asjade käik näidanud midagi muud. Uus laienemisvolinik Olli Rehn on ilmutanud skandinaavlaslikku tõrksust ega tee lubaduste täitmist hinnates mööndusi, erinedes selle poolest oma eelkäijast Günter Verheugenist, kes eelistas poliitilisemat lähenemist. Rehn sõnas eelmisel kuul, et ei tunne ennast solvatuna kriitikast, nagu osaleks ta põhjamaises-kalvinistlikus vandenõus, milles teda kahe aasta eest süüdistasid Rumeenia poliitikud.

Kõrgendatud toonidele vaatamata on üpris kindel, et liitumine saab teoks ettenähtud ajal – 1. jaanuaril 2007. Selle kasuks räägib mitu asja. Esimene ja võib-olla tähtsaim on bürokraatlik huvi. Mida ka EList ei räägitaks, kindel on, et kui eurokraadid millestki kinni haaravad, siis nad sellest enam lahti ei lase. Pealegi, kui ressursid on juba eraldatud, tekitab edasilükkamine rohkem probleeme kui tarvis. Näiteks takistab lõpliku otsuse langetamise edasilükkamine ainult mõne kuu võrra, maist septembrisse, tulevaste Euroopa institutsioonide töötajate palkamist Bulgaariast ja Rumeeniast. See omakorda toob kaasa mitmeid administratiivseid probleeme. Ehkki Komisjoni esindajad kinnitavad, et kahe maa liitumise edasilükkumise tõttu vajalikud “kärped” ELi 2007. – 2013. aasta eelarves ei valmista neile probleeme, ei ole see tegelikult päris nii. Otsekohe tekkis küsimus liitumiseelsest abist: kas seda jätkata või mitte, kas suunata selle tarbeks eelarves midagi mujale ja nii edasi. Brüsseli institutsioonidevahelise suhtlemise kohmakust arvestades kulub arutamisele ligemale pool aastat, mis tähendab, et pool karistusajast kuluks selle tulemuste arutamisele.

Ühe levinud naljatuse kohaselt on Bulgaaria erakordselt hästi arenenud, sest on suutnud saavutada väga palju poliitikaringkonna vastutegutsemisest hoolimata.

Edasilükkamise vastased osutavad tihtipeale sellele, et ühe aastaga ei ole võimalik midagi olulist korda saata, mistõttu see on mõttetu. Samal põhjusel nõuavad selle pooldajad kandidaatmaade liitumise veelgi pikemat külmutamist. Iseenesest loodi edasilükkamist võimaldav süsteem eesmärgiga õhutada Rumeenia ning vähemal määral ka omaaegset (2004) Bulgaaria valitsust tegelikke reforme läbi viima. Keegi ei mõelnud edasilükkamisklauslit kunagi tõsiselt rakendada. Reaalselt rakendatakse seda arvatavasti alles järgmises laienemisvoorus ning siis on vaevalt tegemist kõigest üheaastase viivitusega: Türgi puhul võib kõne alla tulla palju pikem ajavahemik.

Türgi ning Lääne-Balkan ongi veel üks põhjus, miks komisjon püüab võimalikult kiiresti eemaldada Bulgaaria ja Rumeenia oma veel täitmata laienemisülesannete nimekirjast, et saaks rahus keerulisematele probleemidele keskenduda. Praegu on prioriteedid omajagu segamini läinud: Türgi küsimus tekitas Saksamaal ja Prantsusmaal laienemisvastaseid meeleolusid, mis omakorda avaldas Bulgaaria ja Rumeenia küsimusele palju suuremat mõju kui 2004. aasta kümne liituja puhul.

Selle kinnituseks, et edasilükkamisklausel on mõeldud ainult signaaliks, on juba selle rakendamismeetod. Bulgaaria puhul on vaja kõigi liikmesmaade üksmeelset otsust, Rumeenia puhul aga kvalifitseeritud enamust (2004. aastal peeti Bukaresti mahajäänumaks ning seepärast nähti ette lihtsam edasilükkamise viis). Tõiga tõttu, et seni on lubanud neli ELi liikmesriiki hääletada Bulgaaria liitumise edasilükkamise vastu, on viivitus niisiis ilmselgelt võimatu.

Ja ikkagi – miks?

Bulgaarias on kriitika alla sattunud põhiliselt võitlus kuritegevuse vastu, korruptsioon ning haldus- ja kohtusüsteemi kvaliteet. Erinevalt ülejäänud kandidaatmaadest on meie pool just need probleemid kerkinud kõige tähtsamaks, ehkki need ei kuulunud läbirääkimisteemade hulka. Sisuliselt tunnistas EL sellega, et liitumiskõneluste senine vorm, kuulsad 31 peatükki, ei ole paljuski adekvaatne. Tegelikult puudutavad formaalsed läbirääkimised ainult jäämäe tippu, vähemalt neis riikides, kus on tõsiseid probleeme juba normaalselt funktsioneeriva riigi baasstruktuuriga. Samas pole Brüsselil selle asemele ka midagi head välja pakkuda. Niinimetatud hindamismissioonid (peer review) ei sobi selleks kohe kuidagi. Kui 31 peatüki puhul saab lubaduste täitmist mingil viisil vähemalt kontrollida – näiteks seda, kuidas on kõigi oma tingimustega omaks võetud ELi õigustik –, siis kuritegevuse küsimuses ei ole seda lihtsalt võimalik teha. See on kaasa toonud peaaegu koomilisi olukordi: EL kritiseerib näiteks Bulgaariat kuritegevuse kõrge taseme pärast, kuigi Euroopa “pealinnas” Brüsselis tuleb vägivaldseid kuritegusid ette mitu korda rohkem kui Bulgaaria pealinnas Sofias. Loomulikult on politseitöö tõhusust raske hinnata. Seepärast võttis Euroopa Parlamendi raportöör Bulgaaria küsimustes Geffrey van Orden endale parlamendisaalis vabaduse heita nalja oma Saksa kolleegide üle (need on Bulgaariat kõige enam kritiseerinud), mainides, et kuritegevuse tase on Saksamaal tublisti kõrgem kui Bulgaarias.

Samasugune on olukord kohtusüsteemiga. 2005. aasta lõpul jõudsid komisjoni lähetatud eksperdid arvamusele, et Bulgaaria prokuratuuri ja kohtute töö ei ole läbipaistev. See järeldus ei olnud üllatus, sest nii arvab ka suur osa bulgaarlasi. Selle tulemusel täiendati põhiseadust sätetega, mis peaksid suurendama läbipaistvust, kuigi nende tõhususes on põhjust kahelda. Kõigest kuu aega hiljem leidis teine hindamismissioon, et põhiseadusse viidud sätted kujutavad endast ohtu kohtute sõltumatusele. Selle tulemusel vajas ELi tõttu parandatud põhiseadus uusi parandusi – ja jälle ELi tõttu.

Uus laienemisvolinik Olli Rehn on ilmutanud skandinaavlaslikku tõrksust ega tee lubaduste täitmist hinnates mööndusi.

See muidugi ei tähenda sugugi, nagu poleks mainitud valdkondades probleeme – vastupidi, neid näevad kõik. Nii on näiteks üle 150 tellimusmõrva kordasaatjatest avastatud vaid mõned ja needki Hollandi abiga. Politsei ei suuda toime tulla ka tõsisemate majanduskuritegudega, mida näitab kas või rahapesuprotsesside puudumine (neid on olnud ainult üks).

Kohtusüsteem on eriti raskete kuritegude ja majanduskuritegevuse valdkonnas näidanud üles oma täielikku suutmatust. Alles kuu aja eest mõisteti õigeks endise peaministri Andrej Lukanovi tapmises kahtlustatud isikud – peamiselt protseduurireeglite rikkumise tõttu: nimelt oli politsei kaks väidetavat mõrvarit Doni-äärsest Rostovist Bulgaariasse toimetanud Ukraina politsei poollegaalsel kaasabil. See juhtum pole aga isegi mitte kõige ilmekam. Ühel juhul vabastati pommiatentaadis kahtlustatud, sest politsei ei suutnud tõestada, et nende juurest leitud lõhkeaine polnud mõeldud ebaseaduslikuks kalapüügiks, nagu kinnipeetud ise väitsid. Finantskuritegude puhul suudab süüdistatavate kaitse kohtuasja lõputult venitada, mis teeb õigusemõistmise mõttetuks. Kohtunikud ei saa lõppotsust langetada ning asjad venivad aastast aastasse ja aina kuhjuvad. Liberaalse strateegia keskuse hiljutine uuring näitas, et Bulgaarias ei langetata peaaegu üldse õigeksmõistvaid otsuseid: neid on isegi vähem kui Türkmenistanis, kus kohtunik peab õigeksmõistva otsuse korral ametist tagasi astuma. Bulgaarias ei ole põhjuseks mitte totalitaarsed seadused, vaid kohtuprotsesside lõpmatu venimine, mis lihtsalt ei luba kohtunikul otsust langetada.

Päris sageli öeldaksegi kriitiliselt, et politsei püüab kurjategijad kinni, aga kohus laseb nad lahti, või siis, et politsei ei suuda koguda selliseid tõendeid, mis peaksid kohtus vett. Üks väga märkimisväärne näide politseitöö äpardumise kohta on juhus, kus masinakirjutaja ei suutnud ülekuulamisprotokolli korrektselt kirja panna. Teisel juhul laskis kohus kaks 650 kilogrammi amfetamiiniga kinni võetud kodanikku vabaks põhjendusega, et see oli mõeldud nende isiklikuks tarbimiseks! Paraku jääb tõde nende kahe seisukoha vahel, mis tähendab, et vaja on terviklikku reformi: vajakutes pole süüdi ainuüksi kohus või politsei. Õigupoolest oleks tulnud reform teha juba 10 – 15 aasta eest.

Praegusel olukorral on mitmeid põhjusi

Organiseeritud kuritegevus on mitmel põhjusel Bulgaarias palju arenenum kui teistes Ida-Euroopa riikides. Peamine põhjus on turumajandusreformide aeglane läbiviimine. Esimene erastamistehing sai teoks 1992. aastal, aga tõeliselt algas erastamine alles kaks aastat hiljem. Et seejärel tuli võimule sotsialistlik partei, nihkus erastamine veel kaks aastat edasi. Massilise erastamise esimene laine langes 1996. aastale, mil iga Bulgaaria kodanik sai erastamisväärtpaberi teatud summale, mis vastas tema panusele rahvamajanduses. Kuid tegelikult tõi see massilise erastamise asemel kaasa hoopis kapitali massilise legaliseerimise. Poliitiliste muudatuste algusest möödunud kuue aasta jooksul oli riigiettevõtetes valitsenud komme nii-öelda erastada kasum ja riigistada kahjum. Nii tekkis võimudele lähedal seisev kast, mis suutis sel ajal koguda esialgse kapitali, kuigi kogu riigi majandus varises kokku. Kõige selle tulemus ilmnes 1996. aasta lõpul, mil Bulgaarias puhkes majanduskriis ja maad tabas hüperinflatsioon.

Kirjeldatud süsteem sünnitas ärieliidi, mis oli tihedalt seotud riigi poliitilise juhtkonnaga, ning kahepeale blokeerisid nad kõik reformid, mis võinuksid kahandada ärieliidi mõju. Nii on näiteks pärast aastaid veninud katseid erakondade seadust muuta praeguseks lõpuks avalikult teada, kui palju erakonnad raha saavad. Kuid annetajate nimed on endiselt saladuses ning sularahaannetusi ei avalikustata üldse. Sel moel on poliitilis-majanduslik eliit end sisuliselt avalikkusest isoleerinud. Samasugused lood valitsevad avaliku elu tegelaste tuludeklaratsioonidega: juba kuuendat aastat järjest ei ole mingid püüdlused sellesse valdkonda läbipaistvust tuua andnud mingeid tulemusi. Sellepärast ei tunnegi komisjon täiesti õigustatult erilist huvi siseministeeriumi ettekannete vastu järjekordsete korrumpeerunud politseinike vallandamise kohta, vaid nõuab reaalseid meetmeid korruptsiooni vastu ning seda kõrgemal tasemel. Valitsuse uus tegevuskava, mille eesmärk on kinnitada komisjonile Bulgaaria reformiindu, näeb sellised muudatused ka ette, kuid nende tulemustes kaheldakse juba praegu.

Ülalkirjeldatud kõrgetasemeline reformidevastane koalitsioon soodustas madalamal tasemel massilist korruptsiooni ja kuritegevust. Õiguskaitseorganid ei hakanud asja uurimagi, kui selleks polnud tugevat poliitilist tellimust. Bulgaarias tekitas suurt kõmu Bulgaaria päritolu Türgi ärimehe Fuat Güveni juhtum. Ta müüs ligemale 15 aastat kahes bensiinijaamas, mis paiknesid riigipiiril tollivabas tsoonis, ilma igasuguste maksudeta kütust. Üsna tagasihoidliku hinnangu kohaselt oli ta 2004. aastaks tekitanud oma tegevusega riigieelarvele umbes 60 miljonit eurot kahju. Politsei aga ei tunne sellist laadi kuritegude vastu huvi, sest nende uurimine põrkub alati mingitele takistustele. Niisiis tunnebki üha vähem korrakaitsjaid huvi asjade vastu, mis võib neile maksta ametikoha. Selle asemel eelistavad nad koondada tähelepanu pisikuritegevusele, mille üks tulemusi on tõsiasi, et Bulgaarias avastatakse peaaegu sajaprotsendiliselt tavalised tapmised ning peaaegu mitte ühtegi tellitud mõrva.

On kindel, et kui eurokraadid millestki kinni haaravad, siis nad sellest enam lahti ei lase.

Uurimistegevuse kesises kvaliteedis on süüdi ka õiguskaitseorganite struktuur. Valdav osa politseist on seniajani pärit endise riikliku julgeoleku ridadest. Kurioosumina võib mainida, et riiklik organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise amet sai alguse kunagisest poliitilisest politseist.

Lõpuks tuleb öelda, et Bulgaaria kuritegevuse taset mõjutas tõsiselt endise Jugoslaavia vastu kehtestatud embargo. Bulgaarias väidetakse tihti, et see ongi peapõhjus, kuid see kõlab rohkem eneseõigustusena. Selle loogika kohaselt peaks Balti riikides korruptsioon ja kuritegevus lausa lokkama, sest need piirnevad ju Venemaaga, mis kahtlematult pakub ääretult palju võimalusi salakaubanduseks. Kuid sellele vaatamata oleks Jugoslaavia embargota organiseeritud kuritegevusel olnud üpris raske koguda nii kiiresti kapitali, mis on tänaseks talle taganud nii suure võimu. Üksainus illegaalselt üle piiri toimetatud kütusetsistern garanteerib tavaliselt 1500 protsenti tulu – see on, muide, üks põhjus, miks Bulgaaria organiseeritud kuritegevus hakkas alles üsna hilja tõsisemalt tegelema narkootikumidega.

Mahajäämuse ajaloolised põhjused

Bulgaaria majanduse krahh oli märksa tugevam kui teistes Ida-Euroopa maades. Isegi Rumeenia, mille olukord nägi Nicolae Ceauşescu tõttu välja traagiline, oli paremas seisundis, sest neil puudus välisvõlg. Bulgaaria katkestas 1990. aasta keskel välisvõla tasumise, sest toona valitsenud sotsialistid (endised kommunistid) arvasid, et nii kokku hoitud vahenditega on neil võimalik matkida head valitsust ja sel moel võimul püsida. Seda muidugi ei juhtunud, kuid Sofia kustutati maailma rahanduslikult kaardilt kuni 1994. aastani, mil lõpuks jõuti kokkuleppele võla tasumise osas.

Sellesarnased trikid jätkusid veel mitu aastat. Erastamisega viivitamine ja tohutud riiklikud subsiidiumid õõnestasid maa rahandussüsteemi, mida tabas 1996. aasta lõpul ja 1997. aasta algul ränk kriis. Euroopa Komisjoni esimene hinnang nägi ilmavalgust hetkel, mil Bulgaaria tundus olevat “läbikukkunud riik”. Seejärel tuli võimule parempoolne valitsus, mis üritas seada maad õigele rajale, ehkki ka nemad ei suutnud otsustavalt lahendada probleeme kuritegevuse ja kohtusüsteemi vallas.

Viimaste sotsialismiaastate poliitiline katastroof, Bulgaaria türklastele sunniviisiliselt slaavipäraste perekonnanimede andmine, jättis Bulgaariale ränga pärandi: teda ei tahetud lihtsalt tõsiselt võtta. ELi riigid, mis olid sõlminud Bulgaariaga viisavabaduslepingu, tühistasid selle 1988. aastal, ning kuigi hiljem viisarežiimi taas liberaliseeriti, kadusid viimased piirangud Schengeni ruumi sissesõitmisel alles 2001. aastal. Sel põhjusel arenesid aeglaselt ka kaubandussuhted ELiga. 1988. aastal sõlmiti küll Bulgaaria ja toonase Euroopa Majandusühenduse diplomaatilised suhted, ent Bulgaaria jäi sotsialismimaadest, NSV Liidu kõrval ainsaks, mis ei sõlminud EMÜga kaubanduslepingut.

Uus laienemisvolinik Olli Rehn on ilmutanud skandinaavlaslikku tõrksust ega tee lubaduste täitmist hinnates mööndusi.

Ühe versiooni kohaselt oli selle taga surve Moskvast, kus haisteti, et suhtlus välismaailmaga võib kaasa tuua sotsialismileeri lagunemise. Teise versiooni kohaselt olevat sellele vastu seisnud Brüssel, mis karistas sel moel Bulgaariat türklaste vägivaldse nimevahetuse eest.

Kui vaatame kõike pärast 1990. aastat juhtunut, võib kindlalt öelda, et Bulgaaria jäi ajavahemikus 1993 – 1997 Ida-Euroopa juhtivatest riikidest kahe-kolme aasta võrra maha. Balti riikidest on suhteline mahajäämus sealjuures veel suurem, sest viimased alustasid reforme mõnevõrra hiljem ning pidid selle kõrval vaeva nägema ka omariikluse ülesehitamisega.

Edusammud – jah, need on olemas

Juba kümnendat aastat on majanduskasv viie-kuue protsendi vahel ja kuigi sissetulekud ei jagune võrdselt, on elatustase siiski tõusnud. Eelmisel aastal jõudis elatustase esimest korda kõrgemale kui viimasel sotsialismiaastal, 1989. aastal.

Veel tähtsam on see, et märgatavat edu on saavutatud ka kõige suurema kriitika alla langenud valdkondades. Kuritegevuse tase langeb järjekindlalt, selle tipphetk jääb aastaisse 1993-1994. Suurte kaubanduskettide saabudes on salakaubandus peaaegu kadunud. Sama kehtib Bulgaaria maffia teatud tegevusvaldkondade kohta, millega nüüd tegelevad seaduslikud ettevõtted. Ka kohtusüsteemis on aastaid kestnud reformide matkimise järel näha mõningast aktiivsust.

Nii on jäänud üksainus suur küsimus: millist teed peaks Bulgaaria liikuma ELi liikmena – kas Eesti või Kreeka teed? Euroopa kaks kauget nurka pakuvad äärmiselt erinevaid näiteid ELi praktilise liikmesuse kohta. Vähemalt geograafiliselt on Bulgaaria Kreekale lähemal…

Bulgaaria keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane