Valgevene kui lakmuspaber

Valgevene presidendi Aljaksandr Lukašenka režiim hävitas 19. detsembril toimunud presidendivalimistega ka kõige optimistlikumate vaatlejate lootused ning tõestas, et Valgevene väärib Euroopa viimase diktatuuri „aunimetust“. Nüüd on pall läänemaailma väravas, mis vaid karmide ja konkreetsete sammudega saab tõestada, et demokraatlikud väärtused ei ole pelgalt sõnakõlks.

2008. aasta oktoobris algas Euroopa Liidu ja Valgevene suhete uus ajajärk. Läbisaamise järsku soojenemist ei takistanud ka vaid kuu varem OSCE poolt hävitava hinnangu saanud parlamendivalimiste korraldamine. Pool rahvusvahelistest vaatlejatest pidas häälte kokkulugemise protseduuri halvaks või väga halvaks, kuid positiivselt märgiti ära, et osaleda lubati ka mõnel opositsioonikandidaadil. Keegi neist küll valituks ei osutunud, kuid vähemalt siis ei kasutanud režiim valimistulemuste kinnitamiseks kumminuia ja käeraudu.

Aastaid kestnud isolatsioonipoliitika lõpetamise peamiseks argumendiks toodi viimase ametliku poliitvangi, 2006. aasta presidendivalimiste kandidaadi Aleksandr Kozulini vabastamine 2008. aasta 16. augustil ning Valgevene lubadus käivitada liberaliseerimisprotsess. Inimõiguste ja demokratiseerimise loosungite varjus käis reaalpoliitika, mille olulisemaks faktoriks võiks pidada Vene tegurit.

Vene-Gruusia augustisõja kahurid olid küll sügise saabudes vaikinud, kuid sõda propagandarindel käis edasi. Moskva suureks pettumuseks ning läänemaailma positiivseks üllatuseks ei tõtanud Lukašenka tunnustama Gruusia separatistlike piirkondade „iseseisvumist“. Autoritaarsele režiimile omaselt täielikku võimumonopoli omav riigipea andis teada, et nii tähtsa otsuse saab teha vaid vastvalitud „sõltumatu“ parlament. See organ muudeti poliitiliselt impotentseks juba 1996. aasta põhiseaduse referendumiga.

(Sündmustest ette rutates võiks täna just Lõuna-Osseetia ja Abhaasia mittetunnustamist pidada kõige olulisemaks tulemuseks piitsa ja prääniku poliitikas. Lähikuud võivad näidata, kas lubadus see „viga“ parandada kuulus Lukašenka pakkumisse Venemaa poliitilise toetuse eest visiidil Moskvasse, mis toimus vahetult enne viimaseid presidendivalimisi. Isegi kui see peaks nii olema, on kaks ja pool aastat kestnud viivitus kaotanud suure osa separatistlike piirkondade tunnustamise relevantsusest.)

Läänes süvenes usk, et piitsa ja prääniku poliitika on vilja kandmas ning Lukašenka ongi valmis pisut rohkem vabaduse ust paotama.

Uut Valgevene kaasamispoliitikat lükkasid tagant Leedu ja Poola, kes naaberriikidena lootsid tugevamates majandussuhetes Valgevene ja Euroopa Liidu vahel olla suurimad võitjad. Üha kurjakuulutavamaks muutunud mustad pilved majanduses varjutasid teised teemad ning sundisid kõiki lääneriike otsima uusi võimalusi kriisist väljatulemiseks.

2008. aasta sügisel andis Euroopa Liit üllatavalt üksmeelselt rohelise tule Lukašenka režiimiga suhete paranemisele. EL külmutas Lukašenka režiimi võtmeisikutele kehtestatud viisakeelu, kutsus riiki ühinema idapartnerluse programmiga ning avas tee majandussuhete arengule. Poliitilist kaasamist kinnitasid Euroopa liidrite kõrgetasemelised visiidid Minskisse ning esmakordselt 13 aasta jooksul toimunud Aljaksandr Lukašenka ametivisiit Läände, mille raames toimusid 2009. aasta aprillis kohtumised muuhulgas Itaalia peaministri Silvio Berlusconi ja paavst Benedictus XVI-ga.

Valgevene uus läänesuunaline poliitika tõi kaasa muutused suhetes peamise liitlasega idas. Rahasüstid ja soodustused Venemaalt on aastaid toitnud müüti Lukašenka majandusimest. Selline subsideerimine, mis hinnanguliselt andis  kuni 40% Valgevene SKPst, võimaldas režiimil tagada rahvale lahke sotsiaaltoetuste süsteemi, kunstlikult madalad hinnad ning töökohad konkurentsivõime kaotanud tööstuses. Koos võimsa julgeolekustruktuuriga kujunes sellest Lukašenka võimumonopoli vundament.

Kremli huvi Valgevenes on aastatega muutunud. Jeltsini ajal kandis lahkete subsiidiumite jagamine väikevennale poliitiliselt Nõukogude-aegset nostalgiat ning äriliselt toitis see Vene korrumpeerunud naftaoligarhide kukruid. Putini poliitika Valgevene suunal, eriti tema teisel ametiajal, lähtus üha enam põhimõttest „kes maksab, tellib ka muusika”.

Vennasriikide suhete halvenemine algas pärast 2006. aasta presidendivalimisi. Moskva kaljukindla ja ühemõttelise toetuse eest olevat Aljaksandr Lukašenka andnud rea lubadusi, mis tal pärast valimispäeva meelest läksid. Analüütikud on nende seast olulisematena välja toonud gaasitransiidi ja mitme olulise suurettevõtte erastamise Vene investoritele, rääkimata eelmainitud kompromissitust toetusest Venemaa välispoliitikale.

Euroopast saadud poliitilist toetust kasutas Lukašenka paremate tehingute väljapressimiseks Moskvast. Ähvarduse tõttu Lääne rüppe kolida hoogustas Kreml Valgevene-vastast majandus- ja propagandasõda. Erinevatele kaubaartiklitele, näiteks piimatoodangule, seati piirangud turule sisenemiseks, kuid Venemaa kõige mõjusam relv on jätkuvalt maavarad. Gazpromi gaasi jõul töötavad Valgevene tehased ekspordivad enamiku oma toodangust Venemaale. Kõrgem gaasi hind tähendab Valgevene konkurentsivõime vähenemist põhiturul.

Propagandasõda saavutas uue taseme 2010. aasta 4. juunil, kui Vene telekanalis NTV esilinastus kõneka pealkirjaga dokumentaalfilm „Ristiisa-1“. Esimest korda sai Venemaa laiem üldsus teada, milline kriminaal ja jõhkard Lukašenka on. Filmis esitati inimõigusorganisatsioonidele ammu teada olevaid tõestusmaterjale riigipea seotusest inimröövide ja poliitiliste mõrvadega. Dokumentaalfilmi järgnevas kahes osas lisati veel süüdistused „türannide“ Mihheil Saakašvili ja Kurmanbek Bakijevi toetamisest ning ulatuslikust korruptsioonist.

Tähelepanuväärne ei olnud süüdistuste sisu, vaid nende esitamise koht. Vene riigimeedias ei sünni midagi ilma konkreetse tellimuseta ning ka selle dokumentaalfilmi agenda oli osa millestki märksa suuremast kui süütu avalikkuse informeerimine „Euroopa viimases diktatuuris“ toimuvast.

Rahasüstid ja soodustused Venemaalt on aastaid toitnud müüti Lukašenka majandusimest.

Kõik see moodustab 19. detsembril 2010 toimunud presidendivalimiste konteksti. Tagantjärele tark olles võib öelda, et nädal enne valimisi toimunud Vene-Valgevene suhete paranemine, mille tõestuseks oli presidentide Lukašenka ja Medvedevi ootamatu kohtumine 9. detsembril Moskvas ja ka Vene peaministri Putini väga vaoshoitud kommentaarid 16. detsembril toimunud telemaratoni ajal, ennustas tulevaid sündmusi ette.

Paraku ei osanud Lukašenka Moskvas käigust kurjakuulutavat järeldust teha ei OSCE missioon, diplomaadid, analüütikud ega ajakirjanikud. Päev varem toimunud erakohtumistel olid nad veendunud, et valimised mööduvad rahulikult ning teatavate mööndustega saavad ka Läänelt tunnustuse. Kahtlemata ei oodatud Euroopa mõistes ausaid ja vabu valimisi, kuid olulist sammu õiges suunas, mis võimaldaks Euroopa Liidul kaasamispoliitikat jätkata.

Põhjust optimismiks oli andnud Valgevene ise. Valimistel lubati kandideerida üheksal opositsioonikandidaadil, kellest igaüks sai õiguse ilma tsensuurita arvustada režiimi ning pakkuda enda tulevikunägemusi ühe tunni ulatuses riigitelevisioonis ja -raadios ning nende programmid trükiti suure tiraažiga ajalehtedes.

OSCE pikaajaliste vaatlejate suurim etteheide kampaaniale oli selle loidus ning administratiivaparaadi kasutamine Lukašenka toetuseks. Meediaanalüüs kinnitas, et istuv president sai üksi üle 80% eetriajast, kuid riigipea isikukultust viljelevas riigis oleks teistsugune näitaja ka võimatu.

Jättes välja Valgevene opositsioonilise võrguväljaande charter97.org juhi Aleh Bebenini väidetava enesetapu kahtlased asjaolud ning mõned vähemtraagilised seigad, lasti pisikeste ajalehekeste ja portaalide sõltumatutel ajakirjanikel suhteliselt turvaliselt tegutseda kogu 2010. aasta jooksul. Jätkuvalt meediavabadust hindavate indeksite tagaotsas figureeriva Valgevene jaoks võis seda aega Lukašenka sulaks nimetada.

Läänes süvenes usk, et piitsa ja prääniku poliitika on vilja kandmas ning Lukašenka ongi valmis pisut rohkem vabaduse ust paotama. 19. detsembril löödi uks ühe hoobiga kinni, ja kahjuks mitte ilma vere ja pisarateta. Sellel ja järgnevatel päevadel Minskis viibinud inimestel on raske sündmusi ilma emotsioonideta kirjeldada.

OSCE vaatlejana jäi mulle valimispäeval silma mitmeid pisirikkumisi, kuid ei midagi enneolematut. Pärast valimisjaoskondade sulgemist alanud häälte kokkulugemine toimus aga stalinliku põhimõtte järgi, et tähtis ei ole see, kuidas rahvas valib, vaid see, kes hääli kokku loeb. Järgmise hommiku briifingul näitas koondanalüüs, et pooltel vaatlejatel oli minu nähtuga sarnane või veelgi halvem kogemus.

Hääletamistulemuste võltsimisega varastas Lukašenka valgevenelastelt valimised, õhtuhämaruses alanud arreteerimiste ning meeleavaldajate peksmisega võttis ta ära riiki saabunud pisikese vabaduse. Režiim näitas ennast oluliselt küünilisema ja  jõhkramana kui 2006. aastal toimunud presidendivalimiste järel.

Tänaseks on hulgaliselt pildi- ja videomaterjali, mis näivad tõestavat, et rahumeelsel opositsiooni meeleavaldusel toimunud valitsushoone akende lõhkumine oli KGB operatsioon. Lõplikult võib see saada kinnitust alles siis, kui selle organisatsiooni arhiivid kunagi tulevikus avalikuks saavad. Pealtnägijana võin kinnitada, et tuhandete rahumeelsete osalejatega meeleavaldusel võttis vandaalitsemisest osa vaid mõnekümne-pealine märatsev jõuk. Sellest aga piisas, et anda ajendit kogunemise veriseks mahasurumiseks ning sadade osalejate arreteerimiseks.

Opositsiooniliidrite, sõltumatute ajakirjanike ja vabaühenduste esindajate vahistamised tõestasid, et riigi sulgemine oli ettekavatsetud. Presidendikandidaat Nekljajev kolgiti läbi ja mitme organisatsiooni juhid arreteeriti enne, kui rahumeelne meeleavaldus üldse algas. Valimisööl alanud läbiotsimiste süstemaatilisus ning sõltumatute infokanalite kiire sulgemine nõudis põhjalikku eeltööd ning kavandamist.

Läänemaailm peaks rakendama Valgevene suhtes poliitikat, mille selgesti sõnastatud eesmärk on Lukašenka režiimi lõpetamine.

Sellel külmal ööl andis Valgevene režiim selge signaali, mida ta Lääne kaasamispoliitikast arvab. Ta kasutas piitsa oma riigis korra majja löömiseks ning seda tehes ütles Euroopa Liidule, kuhu nad oma prääniku pista võivad. Erinevalt läänemaailmast teadis Lukašenka täpselt, milline näeb riik välja päev pärast valimisi.

Kõige lihtsam seletus Lukašenka motiividele oli hirm näidata ennast nõrgana. Minskis elav ja rahvusvahelise organisatsiooni heaks töötav analüütik võttis asja kokku lihtsalt: „Lukašenka ei suutnud taluda ühiskonna suuremat vabanemist ning otsis võimalust kruvide kinnikeeramiseks. Arvatavasti suutis ta Moskvast saada hea kokkuleppe, mis võimaldab tal kenasti üle elada mõne kuu Lääne virisemist. Lukašenka kehtestas ennast Valgevenes ning usub, et mõne kuu pärast saab ta jälle Ida ja Lääne vahel osavalt laveerida.“

Teise versiooni järgi on kõik need sündmused Moskva kätetöö, sest Lukašenkal polnud Euroopaga suhete rikkumisest midagi võita. Pean seda ebausutavaks. Esiteks, põhjalikult kavandatud opositsiooni mahasurumine ja sellele riigimeedias järgnenud õigustuspropaganda tõestavad, et Valgevene julgeolekul oli eelnevalt valmis täpne tegutsemisplaan. Teiseks, Valgevene jätkab Euroopast kaugenemist. Nii anti näiteks aasta viimasel päeval teada, et OSCE missioon peab riigist lahkuma. 

Pigem vastab tõele, et Lääne piitsa ja prääniku poliitika tulemusel vabama ühiskonna imiteerimine hakkas ähvardama kogu võimuvertikaali. Ajalehes The New York Times ilmunud ühisartiklis avaldavad Rootsi, Poola, Tšehhi ja Saksamaa välisministrid arvamust, et Lukašenka poleks esimeses valimisvoorus kogunud vajalikku 50% häältest.

Valgevene ametlikud valimistulemused annavad riigipeale 79% häältest, mis on sama vähe usutav, kui ühe lävepakuküsitluse 35%. Tõde on kusagil vahepeal, kuid isegi siis, kui Lukašenka oleks esimeses voorus kogunud pisut üle poole häältest, oleks diktatuurirežiim saanud surmahoobi. Siinkohal tasub meenutada, et valimised toimusid suletud meedia ja tugeva repressiivaparaadiga riigis, mis rakendas riigipea valimisvankri ette kogu administratiivse suutlikkuse.

Vaevalt, et sellist pööret valgevenelaste suhtumises suutis saavutada tunnike eetriaega igale opositsioonikandidaadile riigitelevisioonis. Pigem tõestab see, et valgevenelaste vankumatu toetus Lukašenkale on müüt. Tasub vaid Valgevenet külastades lobiseda mõne taksojuhiga, et mõista riigipea väikest toetust mitte ainult sageli vabas maailmas reisiva (kultuuri)eliidi ja opositsiooniliidrite seas.

Tagantjärele erinevaid infokillukesi kokku pannes võiks Lukašenka otsust kruvid kinni keerata pidada igati loogiliseks sammuks. Justkui uppuja haarab viimases hädas õlekõrrest, pöördus Valgevene diktaator viimases hädas, müts näpus, Kremli poole ja sai sealt vajaliku toetuse. Erinevus 2006. aastaga on selles, et nüüd peab Lukašenka Moskvas antud lubadused ka reaalselt ellu viima.

Läänemaailma jaoks ei ole business as usual seekord enam võimalik, kuid ka piitsa ja prääniku poliitika taaselustamine on raske. Läänel on lihtsalt liiga vähe pakkuda, mille vastu Lukašenka võiks huvi tunda. Erinevalt Kremlist ei ole me valmis toetama korruptsioonihõngulist naftatehingut, garanteerima Lukašenka isiklikku heaolu või leppima poliitvangide ja vaba meedia ahistamisega. Teisalt tõestab kogemus, et vana isolatsioonipoliitika juurde tagasipöördumine tooks kasu vaid Minski ja Moskva võimueliidile.

Läänemaailm peaks rakendama Valgevene suhtes poliitikat, mille selgesti sõnastatud eesmärk on Lukašenka režiimi lõpetamine ning demokraatliku riigikorra tekkimisele kaasaaitamine. Ühelt poolt tähendab see viisakeelu ja ka panganduspiirangute kehtestamist poliitilise ja repressiivaparaadi  liikmetele, kuid veelgi olulisem on toetuse suurendamine muutusi ootavale elanikkonnale.

EUobserveri hinnangul peavad sanktsioonide rakendamist vajalikuks näiteks Saksamaa, Suurbritannia ja Poola ning vastupidiseid signaale tuleb Itaaliast. See, et Itaalia peaminister Silvio Berlusconi on Lukašenka suurim toetaja Euroopas, räägib palju ka tema enda kohta.

Otsides Lukašenka sõpru maailmast, leiame neid teiste karmi käe poliitika toetajate seast, näiteks Hugo Chávez ja Mahmoud Ahmadinejad. Viimane neist nimetas valimisi „järjekordseks kuldseks leheküljeks suure Valgevene rahva ajaloos“ ning avaldas lootust, et uus ametiaeg suurendab Iraani ja Valgevene vahelisi kahepoolseid suhteid veelgi. Aasta esimestel päevadel teatas Teheran Times uuest lepingust, mille eesmärk on Iraani-Valgevene vahelise kaubanduse hoogustamine ning pangandussektori tihedam koostöö.

19. detsembril löödi vabaduse uks ühe hoobiga kinni, ja kahjuks mitte ilma vere ja pisarateta.

Demokraatlikke väärtusi au sees hoidvate riikide esimene nõudmine on kõigi poliitvangide tingimusteta vabastamine. Sellega koos tuleb luua poliitilise aktiivsuse eest ülikoolidest välja visatud tudengitele paremad õpingute jätkamise võimalused Euroopas ning käivitada laialdane Valgevene noorte õppevisiitide programm. Lukašenka režiimiga mitteseotud isikutele tuleks tagada lihtsamad võimalused vabas maailmas reisimiseks, selle esimeseks sammuks on neile viisatasude kaotamine.

Lääne väärtusi propageeriva inforuumi kujundamine aitab kaasa, et Lukašenka režiimi kukkudes ei saaks Kreml määrata oma mõjuagenti uueks riigipeaks, vaid Valgevene ühiskond oleks valmis tõeliseks muutuseks. Kõrge meediavabaduse ja küberteadmistega Eesti võiks võtta enda kätte ohjad internetikanalite kaudu leviva vaba meediaruumi kujundamisel. Naaberriigid Poola ja Leedu peaksid võimsate raadiosaatjatega tagama sõltumatu raadio ja televisiooniprogrammi võimalikult laia leviku diktatuuririiki.

Kas see on sõltumatu riigi siseasjadesse pretsedenditu sekkumine? Minu arvates on see viis, kuidas läänemaailma liidrite sõnades väljendatud karm diktatuurirežiimi hukkamõist sisuliseks ja eesmärgipäraseks tegevuseks vormida. Lukašenka püsimine Euroopas asuva riigi juhina on lakmuspaberiks mitte ainult meie väärtustele, vaid näitab laiemalt ühenduse poliitilist mõju maailmas. Kui Euroopa Liit ei suuda midagi teha diktatuuri vastu oma mandril, siis milline saabki olla tema globaalne mõju.

Artiklis kasutatud allikate nimesid nende isikute julgeoleku kaalutlustel ei avalda. KGB repressioonid kestavad Valgevenes edasi.