Valgevene diktatuurivalimised

Kohe pärast Lukašenka võitjaks kuulutamist teatas SRÜ parlamentaarne assamblee, et valimised sujusid ideaalselt ning olid “harvanähtavalt rahulikud”. SRÜ vaatlejate meelest kõneles opositsiooni puudumine valimiskomisjonide koosseisust sellest, et neil puudub nii sotsiaalne kui ka poliitiline baas. Ja vähesed valimisrikkumised, mis fikseeriti, olid SRÜ-laste meelest kibestunud opositsiooni kätetöö. (Vähemalt kaks SRÜ riiki – Moldova ja Georgia – selles jamas ei osalenud).

Absoluutne kontroll valimiste üle on diktatuuri nurgakivi. Nimelt on praegustel diktatuuridel komme legitimeerida end vormiliste valimiste kaudu. Türkmenistani Türkmenbaši on harukordne näide diktaatorist, kes ei viitsi vormilistegi valimistega vaeva näha. Lukašenka seevastu pakkus õpikunäite, kuidas valimisi ei tohiks korraldada ja milliseid piiranguid mõistlik valimisseadus ei peaks sisaldama. Tegelikult taandub kogu tehnoloogia piiratud hulgale hästi koordineeritud sigadustele.

Komisjonide koosseis

Valimiskomisjonide moodustamine on administratsiooni täieliku kontrolli all. Umbes 6000 jaoskonnakomisjonis oli kokku umbes 70 000 liiget, neist ainult üks terve maa peale esindas opositsiooni presidendikandidaati. Opositsiooni toetajaid lihtsalt ei arvata neisse komisjonidesse, selle asemel on seal esindajad töökollektiividest, veteranide organisatsioonidest ja kindlasti mitu inimest kohapealsest täitevkomiteest.

Jää hakkab liikuma. Ta murdub visalt, aga Lukašenka režiim ei saa lõpmatult kesta.

Väide: Kuni seadus ei nõua valimiste osapoolte pariteetset esindatust komisjonides, ei muutu midagi – valimised pole ei ausad ega vabad.

Eelhääletamine

Valgevene valimistel saab eelhääletada veel kauem kui Eestis. Töökollektiivide kaudu ja võimu mõjutusvahendite abil aetakse inimesi hulgakaupa eelhääletama. Minskist kupatati üliõpilased ühiselamute remonti ettekäändeks tuues minema, et neil mingil juhul ei tuleks pähe valimispäeva õhtul väljakul koguneda, aga enne ärasõitu tuli eelhääletada. Eelhääletuse protseduur pole läbipaistev, seda ei saa kuidagi kontrollida.

Väide: Eelhääletamine on riskitegur isegi kõrge valimiskultuuriga maades ning probleemsetes riikides ei saa seda kasutada.

Häältelugemine

Kohtasin vahvat naist, kes oli päev otsa vaatlejana kasti juures seisnud ja kõik sisselastud sedelid üle lugenud. See on kannatlike inimeste tõhus töö, mida olen palju näinud Georgias ja Ukrainas. Ta teadis täpselt, palju sedeleid peab kastis olema, aga selle teadmisega polnud midagi peale hakata, sest Valgevenes ei võeta eelhääletajate ja valimispäeval hääletanute numbreid eraldi lahti. Kõik olulised kontrollarvud jäävad saladuseks. Vaatlejad pandi kõige kaugemasse nurka, et midagi poleks näha, ja komisjoniliikmed kõnelesid üksnes sosinal, et midagi poleks kuulda. Lõpuks riputati seinale protokoll, mis fikseeris vaid kandidaatidele antud hääled.

Väide: Häältelugemise protseduur peab olema jälgitav, aga Valgevene puhul on üsna ükskõik, kas vaatlejad seal nurgas istuvad või mitte.

Vaatleja õigus

Valgevenes on vaatleja õigus kas vaikida või komisjoni tegevusele takka kiita. “Jah, te võite igasuguseid küsimusi esitada, aga keegi pole kohustatud vastama,” kinnitas keskvalimiskomisjoni esinaine OSCE raames vaatlema tulnud teiste riikide parlamendiliikmetele. Ühes jaoskonnas jäi silma väike brošüür, mis õpetas muu hulgas teise vaatleja kohta kaebust kirjutama. Selleks olid veteranidel ja töökollektiivide esindajatel lausa valmis blanketid, mida kasutada juhul, kui mõni opositsiooniline tüüp liiga tihti komisjoni laua juurde astub või muidu õiendama kipub. Lisaks valimiskomisjonile saadetakse need avaldused ka otse prokuratuuri!

Väide: Parima kontrolli annab see, kui teraseid silmi on võimalikult palju ja iga partei saab igasse jaoskonda saata oma esindaja.

Analüüsi võiks pikalt jätkata. Tähelepanekud kinnitavad, et mida mahukam on ühe riigi valimiskoodeks, seda saladuslikumaid võimalusi sisaldab see igasuguste manipulatsioonide korraldamiseks, kunstlike protestide esitamiseks jms. Nagu ütleb kunagi Stalinile omistatud maksiim: tähtis pole mitte see, kes hääletavad, vaid see, kes hääli loevad. Ja lopsaka valimisseaduse puhul on küsimus selles, kes seal sisalduvaid piiranguid tõlgendab ja karistusi määrab. Valgevene valimiskoodeks on üks mahukamaid, mida näinud olen.

Kui lisame siia vahetult enne valimisi vastu võetud nn revolutsioonivastase seaduspaketi, mis lubab inimesi karistada tänavaprotestil osalemise ja välismaalaste ees riigi olukorra “vale” kujutamise eest, siis saab selgeks, millise kafkaliku maailma on diktaator Lukašenka enda ümber kujundanud.

Ühes kohas küsisin komisjoni esinaiselt, mis tema arvates on Brežnevi ajast saati Valgevene valimistel muutunud? Ta mõtles hetke ja vastas, et kui varem oli valimisjaoskonna puhvetis asju, mida poes saada ei olnud, siis nüüd võib samu asju ka poest osta.

Mina näen ühte erinevust veel. Kuigi valgevenelaste protestiavaldusi on peetud mannetuks mõne teise riigi, eriti Ukrainaga võrreldes, tuleb toimuvat hinnata õiges taustsüsteemis. Niisuguseid protestiavaldusi Brežnevi ajal ei olnud. Niisuguseid pole olnud ka Lukašenka varasemate ametiaegade ajal. Jää hakkab liikuma. Ta murdub visalt, aga Lukašenka režiim ei saa lõpmatult kesta.