Valge mehe koorem
Eestil läheb hästi. Oleme lühikese ajaga saavutanud poliitilise ja majandusliku stabiilsuse ja tundub, et meil hakkab raha üle jääma ka teiste, meist vähem edukate toetamiseks. „Eesti on nüüd doonorriik”, kõlas rahandusministri sõnum 22. oktoobril Eesti avalikkusele.
See ei ole iseenesest uudis, sest abi on Eesti riik andnud juba mitmeid aastaid, kuid end doonorriigiks nimetada ei ole me avalikult söandatud. Abisaaja rollist abiandja rolli sisse elamine võtab ilmselt aega. Summad, mida andnud oleme, on olnud väikesed ja kohati isegi sümboolsed. Oleme andnud raha nii usaldusfondidele kui konkreetsetele mitme- ja kahepoolsetele projektidele. Siiani on abi antud pigem poliitilistel ja julgeolekukaalutlustel. Skandinaaviale omast altruistlikku lähenemist ei saa Eesti endale veel lubada.
Kuid see ei olegi nii oluline, kuidas üks või teine doonor abistamist enesele põhjendab, sest põhjendused on ikka meie eneste jaoks. Sageli hinnatakse doonoreid pigem eesmärkide seadmise kui nende täitmise järgi, sest eesmärgid on avalikkusele nähtavad, tulemused aga vaikitakse maha. Oluline on aga just tulemus, s.o abi jõudmine abivajajani. Sellest William Easterly oma raamatus kirjutabki.
Easterly on New Yorgi ülikooli majandusprofessor, juhib sama ülikooli juurde kuuluvat Arenguuuringute Instituuti (Development Reaserch Institute) ning töötab vanemteadurina Globaalse Arengu Keskuses (Centre for Global Development), üle 16 aasta on ta olnud ametis majandusanalüütikuna Maailmapangas ning tunneb hästi arengumaade probleeme ja olusid.
Easterly usub, et jõukamate riikide soov vaesust vähendada ja abivajajaid aidata on üllas ning siiras, kuid abiandmise põhimõtted ning protseduurid on aegunud. Easterly räägib kahest tragöödiast, millest esimene on tohutu vaesus, mille all kannatavad miljonid inimesed ja mille tulemuseks on nälg, AIDSi kiire levik, kättesaamatu kooliharidus, väikelaste suur suremus kergesti välditavatesse haigustesse jne. Teist tragöödiat peab Easterly aga veelgi tõsisemaks ning see väljendub rikka lääne juhtivate poliitikute plaanis kahekordistada välisabiks planeeritavaid ressursse. Küsimus ei ole mitte selles, kas abi anda, vaid selles, kas see abi ka abivajajani jõuab.
Easterly üks põhilistest soovitustest lääneriikidele on lõpetada eneseimetlus ning üleolev suhtumine vaestesse riikidesse.
Lääs on kulutanud 50 aastat ja 2,3 triljonit dollarit välisabile, viinud läbi lugematuid abiprogramme, kuid ei suuda endiselt tagada 12 senti maksva ravimi kättesaadavust malaaria küüsis vaevlevale lapsele; sääsevõrgud on endiselt defitsiit; Addis Abebas elav kümneaastane tüdruk Amaretch ei jõua kooli, sest peab tõusma öösel kell kolm, et korjata hagu ja see päevatee kaugusele linna turule viia ja oma paar dollarit teenida, mille eest kogu pere järjekordse päeva õhtule saab veeretada.
Väikese Amaretchi lugu on lihtne ja kurb ning on ilmselgelt pälvinud autori sümpaatia ja poolehoiu, kuna Amaretchi nime võib kohata ikka ja jälle eri kontekstis.
Easterly kasutab üldse palju liigutavaid näiteid ja tohutul hulgal mõtlemapanevat statistikat, mis esmapilgul tekitab teatud skepsist ning jätab autorist mulje kui järjekordsest numbriväänajast. See skepsis hajub aga kiiresti, sest autori ladus analüüs, loogilised ja mõjuvad järeldused panevad pigem mõtlema ja nõustuma. Autori majandusteadlase taust soosib konkreetsust ja määratlemisvajadust. Ta on jaganud tänased abiandjad kahte gruppi: planeerijad ja otsijad.
Planeerijad on traditsioonilise abipoliitika eestkostjad, kes teevad suurejoonelisi ja pikaajalisi plaane, kuid kes ei suuda motiveerida kedagi neid läbi viima, kel puuduvad vajalikud teadmised kohalike olude kohta ning kes seetõttu ei saa ka rahuldavat tagasisidet, mida inimesed tegelikult vajavad ning kas see abi üldse nendeni jõuab. Seega ei võta planeerijad kunagi täit vastutust oma tegevuse eest. Easterly arvates on enamik abi andvaid ja koordineerivaid organisatsioone ning valitsusi just planeerijaid.
Otsijad esindavad alternatiivset (Easterly arvates ainsat tulemuslikku) abipoliitikat. Otsijaid juhib turumajanduse loogika. Nad tunnevad hästi kohalikke olusid, uurivad täpselt järele, mida klient vajab, ning võtavad vastutuse selle vajaduse rahuldamise eest. Otsija keskendub konkreetsele projektile, millel on mõõdetavad tulemused, ega tee suuri abstraktseid plaane. Maksujõuetu klient küll ei motiveeri otsijat tegutsema, kuid siinjuures on oluline pigem otsija mentaliteet, mis võib abipoliitikas konstruktiivset vaheldust pakkuda.
Easterly annab ka väga põhjaliku ülevaate Aafrika ja Aasia riikide koloniseerimise ajaloost Euroopa suurvõimude poolt, analüüsides sellest tulenevaid tagajärgi, mis ulatuvad tänapäevani. Eurooplaste planeerijalik mentaliteet, ükskõiksus kohaliku eripära vastu juba 17. ja 18. sajandil on üks nende regioonide vaesuse põhjustest. Dekoloniseerimine 20. sajandi keskel ei olnud mitte õnnestunum ettevõtmine. Suvaline piiride tõmbamine, etniliste koosluste lõhkumine ning oma arengu- ja majandusprogrammi pealesurumine teenib endiselt pigem Euroopa suurvõimude kui kohalikke huve.
Aafrika riikidele nii laenude kui abiprogrammide raames antaval tohutul hulgal välisabil ei ole Easterly sõnul nende riikide majanduskasvule mingisugust mõju. Vähemalt puudub vastav tõestusmaterjal. Pigem vastupidi. Riikidel, mil on õnnestunud Euroopa kolonisaatoritest otseselt puutumata jääda või keda välisabi ära ei ole rikkunud, on majanduskasv palju suurem, nagu näiteks niinimetatud Aasia tiigritel. Easterly väidab, et vaesed riigid on ise kõige paremad otsijad. Kohalikke otsijaid tulebki toetada, vahenditega, mille valivad kohalikud ise, sest vaid nemad teavad, millest on puudus. Seda illustreerib suurepäraselt autori toodud 17. sajandil Hiinat külastanud jesuiit Johann Adam Schalli näide. Too soovis impeeriumi õukonnas lääne teadussaavutuste varjus evangeeliume tutvustada. Jesuiidil õnnestus nimelt täpselt välja arvutada päikesevarjutuse kuupäev 1. september 1644, millega Hiina astronoomid hakkama ei saanud. Hiinlased võtsid kahel käel vastu uued lääne teadmised ja tehnoloogia, kuid suhtusid külmalt eurooplaste püüdlustesse neid ristiusu kaudu tsiviliseerida.
Easterly usub, et jõukamate riikide soov vaesust vähendada ja abivajajaid aidata on üllas ning siiras, kuid abiandmise põhimõtted ning protseduurid on aegunud.
Easterly üks põhilistest soovitustest lääneriikidele ongi lõpetada eneseimetlus ning üleolev suhtumine vaestesse riikidesse, justkui oldaks kutsutud ja seatud ülejäänud maailma päästma. Ei tasu ka püstitada utoopilisi eesmärke reformida valitsusi ja demokratiseerida riike. Pigem tuleb pakkuda abi valdkondades, milles abi vajatakse. Ainult sel juhul on tulemus tagatud, kui abisaajal tekib projekti suhtes omanikutunne (ownership) ning abiandjal vastutus (accountability).
Vastupidiselt laialt levinud arvamusele, et doonorite abi peab jõudma vaesteni vastava riigi valitsuse kaudu, aidates niiviisi kaasa hea valitsemise tava (good governance) juurutamisele, on Easterly hoopis vastupidisel seisukohal. Lääs peab lahti saama sundmõttest teha koostööd ainult valitsustega, sest ühegi doonori võimuses ei ole muuta teise riigi valitsust ega kontrollida, kas raha kasutatakse sihipäraselt, mistõttu on abi kohalejõudmine sihtmärgini ebakindel. Lääs ei peaks premeerima korrumpeerunud ja autokraatlikke valitsusi koostööga, demokraatia peab arenema seestpoolt, seda ei saa peale suruda väljastpoolt. Oluline on jõuda inimesteni, kes vajavad abi.
Easterly põhjalik analüüs annab arenguabi poliitikale täiesti uue perspektiivi. Ta propageerib abiprojektidele turumajanduslikku lähenemist, mis lubaks vaestel riikidel ise valida nii sobiva abi kui doonori. Terve konkurents kindlustaks nii abi kohalejõudmise kui abi parema kvaliteedi. Planeerijate ajastu arenguabi poliitikas peab lõppema ning algama peab otsijate ajastu.
Easterly pikaajaline kogemus Maailmapanga majandusanalüütikuna abiprogramme hinnates ja vaagides ning paljude arengumaadega koostööd tehes paneb tahes-tahtmata tema sõnu tõsiselt võtma ning väga tõsiselt mõtlema sellele, kuidas Eesti end sellel doonorimaastikul tulevikus positsioneerib.
Kui Easterly plaan peaks täituma, jõuab ehk ka väike Amaretch ükskord kooli.