Vaira Vīķe-Freiberga: “Mina tundsin end Moskvas päris hästi, Putini kohta ma tõesti ei oska öelda.”

Oleks loogiline, et kolm väikest Balti riiki töötaksid ja tegutseksid koos, ent nagu näitab tegelikkus, kujutab see koostöö endast pigem ilusaid sõnu kui tegusid. Miks see nii on?

Mulle tundub, et koostöö mõttest saadakse täiesti valesti aru. Ja see on tõsine probleem. Ühelt poolt loodetakse, et peaksime kolme “Luikede järve” luigena, kuid ühes taktis nagu sõdurid paraadmarsil, hõljuma läbi tulpide. Aga see on täiesti ebarealistlik. Ja teiselt poolt ollakse veendumusel, mille muuseas just eestlased on kõige häälekamalt välja hõiganud, et Baltikumi kui sellist ei ole olemas. Või kui on ka olemas, siis Eesti sinna ei kuulu.

Kahe äärmuse vahele jääb tegelik elu ja selles tegelikus elus oleks arukas mõista, kes on su liitlased ning kellel on sinuga ühised huvid. Pärast iseseisvuse kättevõitmist Esimese maailmasõja järel ei olnud kolm Balti riiki küllalt targad, et hakata juba varakult mõtlema ühisele kaitsepoliitikale ja seda ka koos Soomega. Mõistagi ei tulnud koostöö Poolaga üldse kõne alla, kuna samal ajal käis Leedu ja Poola vahel tõsine tüli Vilniuse pärast. Koostöö olnuks tol ajal aga hädavajalik. Ja nagu ajalugu näitas, pidanuks see laienema ka Soome ja Poolasse. Kuid selleks ei oldud valmis ning miljonid inimesed ja terved põlvkonnad maksid selle eest oma kannatustega.

Kas me oleme sellest kõigest õppinud? Oleme. Seda näitas Laulev revolutsioon, see, et loodi Rahvarinne ning koguneti Balti ketti ja sarnaselt Esimese maailmasõja järgsele ajale otsustati kuulutada välja iseseisvus eri kuupäevadel, ent samal aastal.

Samas ei saanud me iseseisvuse tunnustamist taotledes minna koputama mõne teise riigi uksele ning küsida diplomaatilist tunnustust kolmele riigile korraga. Siin pidi iga maa oma töö ise ära tegema. Kuid selle töö tulemus sai kujuneda tõhusaks vaid tänu tõsisele koostööle.

Koordineeritud tegevust nõudvate ühiste strateegiliste eesmärkide unustamine on ohtlik. Ja meie ajalugu on selle elav näide.

Aasta eest otsustasite sõita Moskvasse Teise maailmasõja lõpu 60. aastapäeva pidustustele. Eestis tekitas teie otsus paraja tormi, kuna te ei konsulteerinud ses küsimuses meie presidendiga. Ega ka mitte Leedu presidendiga.

Aga ma tegin seda. Kuid ma ei saanud neilt asja kohta ühist seisukohta. Ja muide, kui te kõnelete Eesti poliitikutest, siis mulle helistas Lennart Meri, kes oli toimuva pärast väga mures. Ja keda tegi väga murelikuks Eesti presidendi otsus Moskvasse mitte minna. Ja ta veenis mind, et ajan õiget asja.

Ma mäletan, kui ebamugav külaline te tol aastatagusel maikuul Moskvas president Putinile olite. Oma lääneliku stiili, valge kostüümi ja tähelepanuga, mida äratasite…

Mina tundsin end päris hästi. Putini kohta ei oska ma tõesti öelda.

Kui nüüd toimunule tagasi vaadata, siis mida te selle sõiduga saavutasite? Kas lääneeurooplaste teadmised meie ajaloost paranesid?

Sellel sõidul oli tohutu kõlapind. Kõigepealt tulin ma välja avaldusega¹, millele järgnesid vastused suurelt hulgalt riigijuhtidelt. Seal oli antud hinnang Teise maailmasõja tagajärgedele ajaloolises ja poliitilises raamistikus. Need dokumendid on täna raamatuks² köidetud ning sellist raamatut, kus sellised hinnangud koos oleksid, pole meil kunagi varem olnud.

Kohalolek Moskvas andis mulle võimaluse anda intervjuusid otse Kremli müüride vahel ning esineda miljonitele inimestele maailmas. BBC kordas mu sõnumit iga paari tunni järel tervel planeedil. Väga lühikese ajaga oli võimalik edastada väga oluline sõnum väga paljudele inimestele. Ja ma ei rääkinud ju ainult Läti nimel. Kui külastasin hiljem Kanadas oma venda, tulid sealsed eestlased mulle pudeli šampanjaga külla ja tänasid selle eest, et olin ajanud ka eestlaste asja ning kogu Balti ühtsuse eest seisnud.

Tegelikus elus oleks arukas mõista, kes on su liitlased ning kellel on sinuga ühised huvid.

Suhtlesin ka paljude Euroopa arvamusliidritega, erudeeritud inimestega, kes mulle omavahel ausalt tunnistasid, et nad ei tea tõesti kuigi täpselt, mida okupatsioon kolme Balti riigi jaoks tähendas, mida küüditamine tähendas ja kuidas välja nägi; et mis üldse toimus raudse eesriide taga pärast Teist maailmasõda; et see on nende jaoks terra incognita.

See oli üldse ajalooline aasta. See oli Auschwitzi mälestamise aasta. Visiidil Prantsusmaale avasin ma koos Iisraeli suursaadikuga Prantsusmaal madam Simon Veiliga dessandi aastapäeva auks rajatud muuseumis väljapaneku Läti vastupanuliikumisest. Mõistagi hõlmas näitus ka sõjajärgset okupatsiooniperioodi. Ja nii Prantsuse võimud kui ka lihtsad prantslased rõhutasid näitust külastades, et absoluutselt õige ja viimane aeg oli sellise initsiatiiviga välja tulla. Selliseid asju tuleks rohkem korraldada. Ühise arusaama loomiseks Euroopas tuleb meil veel kõvasti tööd teha ja ma tunnen, et olen siinkohal oma väikese panuse andnud.

Miks meie, kolm Balti riiki, pole olnud suutelised välja töötama ühist ja arvestatavat Venemaa poliitikat, mida Euroopa Liidule välja pakkuda?

Mõistagi pole selle poliitika väljatöötamine vaid meie teha. Euroopa Liidus on 25 riiki. Ja taas on küsimus selles, kuidas teatud printsiipe formuleerida, et need oleksid teistele vastuvõetavad. Mulle tundub, et just praegu oleme me Euroopa Liidus Venemaaga suhtlemise osas peaaegu üksmeelele jõudnud. Viimased sündmused energeetika vallas on sundinud Euroopat mõtlema ühisele energiapoliitikale. Varem on see olnud valdkond, kus iga riik on mõelnud eelkõige oma huvide kaitsmisele. Nüüd tuleb mõelda, kuidas teha Euroopa Liidust klient, võimas klientide grupp, võimas ostja energia tarnijatele ehk siis antud juhul Venemaale. See ei nõua Euroopa Liidu riikidelt sugugi, et nende huvid peaksid alati üksikasjadeni kattuma. Ent kogu Euroopa Liidu ajaloo jooksul ongi ju tehtud tööd eelkõige selle nimel, et leida ühine platvorm, ning see nõuab ränka tööd.

Kas pole siiski kummaline, et muresid, mis meil on seoses Venemaa ning ajalooga, on kritiseeritud mitte ainult Moskvas, vaid ka Euroopa Liidus?

Aga võtame siis näiteks Schröderi ja tema loo. Ühelt poolt on tema tegevuse puhul tegemist riiklike huvidega. Saksamaa on tööstusriik ja suur energiatarbija. Ja selge see, et Schröderi huvides oli anda sellele tööstusele hädavajalik energia. Sakslasi võib mõista, kui nad ütlevad, et see on nende prioriteet: meil on olemas tehased, me vajame toodangut, meil on olemas fondid ja raha, meil on partner ja me teame, mis me teeme. Ühegi Euroopa Liidu seadusega see keelatud pole. Teiselt poolt on aga Schröderi puhul selgelt mängus isiklikud huvid, mida ta täiesti häbitult ka välja näitab.

Kuidas on võimalik, et selline “gaasipakt” nii ootamatult lavale kerkis? Selle äriga alustati ju juba aastate eest, aga keegi ei toonud seda avalikkuse ette ega alustanud õigeaegset debatti. Kas midagi magati maha?

Siiamaani ei ole Euroopa Liidus energiaküsimustes kooskõlastatud tegutsemist vaja olnud. Euroopa Komisjoni energiavolinik on juhuslikult lätlane. Üks esimesi asju, mida ma tal selgitada palusin, oligi antud juhtum. Ja nagu ta selgitas, lubavad praegused lepped teha igal riigil energiaküsimustes seda, mis neile vajalik. Ja ajal, mil see äri ettevalmistamisel oli, esitleti seda kui kahe riigi egiidi all aset leidvat konsortsiumisisest tehingut. Ja, taevas hoidku, kahel kompaniil on ju õigus teha mis tahes äriotsuseid. Mida meie püüame nüüd Euroopa Liidule selgeks teha, on see, et niisugune suhtumine on äärmiselt lühinägelik; et Euroopa Liidu energiaküsimusi ei tohiks vaadelda riigiti, vaid neid tuleks lahendada kompleksselt.

Meenutagem, kuidas mitukümmend aastat tagasi kukkus nafta hind maailmas väga madalale, sest suured energiatarbijad ja ostjad mängisid tarnijad üksteise vastu välja, pakkudes neile lepinguid, ostes nende naftat ja lüües sellega naftahinna alla. Ja siis, mis sai? Siis tuli kokku OPEC, loodi ühisrinne, mis otsustas kehtestada miinimumhinna, millest allapoole mitte keegi naftat ei müü. Euroopa peaks ennast täna samamoodi kaitsma, ainult et ostjana.

Kas teie arvates on võimalik, et kunagi võiks korduda ka midagi sellist, nagu seda oli Molotovi-Ribbentropi pakt?

Ainuke asi, milles võib olla kindel, on surm ja maksud, nagu ütlevad ameeriklased. Sarnaste intsidentide kordumise vältimine on ka üks põhjusi, miks on nii väga vaja Euroopa Liidu ühist välispoliitikat, nii nagu ka energiapoliitikat. Kui iga Euroopa Liidu riik hakkaks ajama oma välispoliitikat, oleksime tagasi aastas 1939. Kõik teeksid, mida ise tahavad, õige pea hakkaksid domineerima ühtede riikide ja nende juhtide ambitsioonid. Ka Hitler tuli ju võimule väga tsiviliseeritud maal, kus oli kõrge haridustase, suured saavutused kunstis ja teaduses. Aga vaadake, mis juhtus! Ja mis juhtus Nõukogude Liidus! Riik hakkas inimesi türanniast vabastama ja kui kaua võttis aega, kuni sellest riigist endast sai kõige verisem türann? Mitte väga kaua. Nii et me peame olema alati valvel ja igavesti teadlikud nendest ohtudest.

Meile on tihti soovitatud unustada oma ajalugu ning minna edasi. Viimati kuulsin ma seda soovitust veebruaris Moskvas Kremlis, kui meie suursaadik Putinile volikirjad üle andis ning viimane Eesti aadressil nii mõnegi terava märkuse tegi. Iseenesest on ajalootaaga seljast mahaviskamise mõte ju väga hea, ent kuidas sundida rahvast oma ajalugu unustama või nägema seda tegelikust helgemana?

President Putin on ise helge näide sellest, kuidas ajaloo unustamise asemel see hoopis ära kasutada ning sellest oma poliitika oluline osa teha. Mida muud kujutasid endast möödunud aasta 9. mai pidustused? Mis see muu oli kui tasuta ajalootund, mille abil end rahvusvahelisel areenil positsioneerida? Just president Putini initsiatiivil vaadati tagasi ajalukku ja me nägime, kui oluline on see Venemaa Föderatsioonile.

Just praegu oleme Euroopa Liidus Venemaaga suhtlemise osas peaaegu üksmeelele jõudnud.

Aga ega Venemaa ei ole siinkohal midagi unikaalset. Mõelgem, kuidas pärast Teist maailmasõda kirjutasid Saksamaa ja Prantsusmaa alla Söe- ja Teraseühenduse leppele, milles raames tulid kokku kuus esimest tulevase Euroopa Liidu liiget. Ja et Saksamaa kantsler kutsuti Normandia dessandi aastapäeva pidustustele esmakordselt alles nüüd. Saksamaal ja Prantsusmaal, hoolimata Euroopa Liidu sisesest koostööst võttis, 60 aastat aega, et andestada ja aktsepteerida Saksa kantslerit seismas Normandia rannal.

Ajalugu nõuab rahunemiseks aega. Kuid me ei saa oma ajaloole ka selga pöörata, sest siis hakkaks ta meid jälitama. See oleks nagu nakkushaiguse ravimata jätmine. Haigus leviks ning hävitaks lõpuks kogu organismi. Kui oled nakkuse saanud, pead sellest lahti saama. Ajaloolised konfliktid nõuavad nende juurteni väljaminemist ning põhjustest arusaamist. Alles siis saame otsustada, kuidas edasi minna. Kui te end ajaloo taagast ei vabasta, jääb see teile raudpommina selja taha lohisema, kuni te lõpuks ikka tõele näkku peate vaatama.

Aga kas meile on tegelikult üldse vaja Moskvalt mingit okupatsiooni pärast vabandamist?

See on vastuoluline teema. Mõni ütleb, et enne ei saa me üldse mitte midagi teha, kuni seda vabandust tulnud ei ole. Aga nagu märkis president Putin, vabandas juba Nõukogude Liit. Minu meelest sarnanes see avaldus juba ise mingil määral vabandusega, ent polnud siiski päris see.

Huvitav, et Tšehhis ja Ungaris vabandas Putin hiljuti küll 1968. ja 1956. aasta sündmuste pärast. Ja mina tõesti ei saa aru, mis kahju ta sellest saaks, kui ta mõistaks hukka ka Nõukogude Liidu tegevuse aastail 1940 ja 1944. See oleks nii elementaarne ja lihtne.

Kuidas on võimalik, et Lätis pole puhkenud veriseid rahutusi venekeelse elanikkonna ning lätlaste vahel?

Olen meie rahvusvähemustele selle eest presidendina tänulik. See on ime, millega saame ennast sättida eeskujuks paljudele teistele rahvastele, hoolimata Venemaa Föderatsiooni kaebustest, nagu ahistaksime me vähemusrahvusi. Paljud vähemuste esindajad mäletavad veel sõda ja sõjajärgset perioodi, nad teavad, mida konflikt tähendab ja et vägivald ei ole väljapääs. Põhimõttelist võivad meil ju olla tõsised eriarvamused, me võime ajalugu radikaalselt erinevalt hinnata, aga see ei anna veel põhjust üksteisele kõrri karata. Mõistmine tuleb aja jooksul emotsionaalse leppimise pinnal. Kui ükskord hakatakse aru saama, et head ja halba tegid mõlemad pooled, et mõlemal poolel leidus neid, kes tegutsesid üllaste eesmärkide nimel, aga ka neid, kes käitusid vääralt.

Minu meelest ei jäta Läti venekeelne elanikkond praegu lojaalsuse osas küll väga usaldusväärset muljet.

Te räägite neist, nagu moodustaksid nad mingi ühisrinde. See on tõsine viga. Üks neid põhjusi, miks meil, jumal tänatud, ei ole nende integreerimisega ühiskonda tõsiseid raskusi, ongi see, et see pole homogeenne mass. Etnilisi venelasi on lätis 28%, mida on siiski piisavalt palju. Venemaa saab rääkida ainult oma kodanike ja alamate kohta, kuid meie kodanike asjus võib heal juhul sõna võtta Euroopa Liit, sest nad on Euroopa Liidu kodanikud.

Kui keegi on Lätis õnnetu, siis on tema ees ju valla kogu Euroopa Liit.

Kuid meil elavad ju ka ukrainlased, poolakad, eestlased, leedulased, tšuktšid, tatarlased, turkmeenid, uiguurid, usbekid, tšetšeenid ja kes kõik veel, kokku üle saja rahvuse. Nõukogude ajal nad venestati, neid sunniti rääkima vene keelt. Nüüd on meil kaheksa kooli, kus vähemusrahvused saavad läti keele kõrvalt õppida ka oma emakeelt. Ja riik toetab kultuuriühendusi, nii et integratsioon käib.

Ja kui keegi on Lätis õnnetu, siis on tema ees ju valla kogu Euroopa Liit. Nad võivad siirduda ka Venemaa ääretutele avarustele. Nad võivad naasta oma kodumaale, kui see peaks asuma näiteks hoopis Kesk-Aasias, aga nad võivad ka kolida Lõuna-Aafrikasse. Nad on vabad, tõkkeid pole.

Kuidas te Valgevene olukorda kommenteerite? Kas selle riigi heaks saaks rohkem ära teha Euroopa Liit või tuleks selles küsimuses avaldada survet Venemaale?

Venemaa saaks siin väga palju ära teha ja Euroopa üpriski vähe. Euroopa Liidu ja Venemaa Valgevene-teemalise dialoogi päevakorda võtmine oleks hädavajalik, kuid ma pole märganud, et sellega nii väga tegeldud oleks. Lukašenka näol on tegemist ilmselge diktaatoriga, kes hoiab oma režiimi võimul tänu piisavatele majandusressurssidele. Aga Valgevene saab Moskvalt gaasi ja naftat väga odavalt, võrreldes nende hindadega, mida hiljuti küsiti Gruusialt ja Ukrainalt. Praeguses olukorras polegi tõsise opositsiooni tekkeks põhjust.

Euroopa Liit saab paremal juhul piirata viisade andmist ja külmutada mõningaid finantse pankades. Me saame nõuda, et valgevenelastele võimaldataks vaba juurdepääs informatsioonile, et neil lubataks vabalt reisida. Me saame julgustada inimesi välismaailmaga tihedamalt suhtlema. Kuid demokraatia printsiipidest lähtudes ei saa me sekkuda teise riigi siseasjadesse.

Hiljuti jäi mulle Poolas kõrvu väide, et erisuhted USAga on Poolale üliolulised. Et ainus asi, mis Euroopas rahu tagab, on USA kohalolek. Ka Baltimaad üritavad olla otsesuhetes USAga. Kas see tähendab, et me ei usalda NATOt, mille liige me juba oleme ja mille liige on ju ka USA?

USA oli üks neist riikidest, kes Balti riike taasiseseisvumisel eriliselt toetas. Ta toetas meid ka NATOga liitumisel. Ning julgeoleku mõttes on transatlantiline side seega esmatähtis. Me ei kujuta NATOt ette USA panuseta.

President Putin on näide sellest, kuidas ajaloo unustamise asemel see hoopis ära kasutada ning sellest oma poliitika oluline osa teha.

Kuid tasub meeles pidada, et NATO loodi külma sõja lõpu tingimustes, vastuseks Varssavi pakti riikide ohule. Kuid see oht on nüüd kadunud ning teoreetiliselt võib USA otsustada, et tal pole enam vaja Euroopas ning veel vähem Ida-Euroopas kohal olla, kuna Ühendriikide huvid on hetkel seotud hoopis teiste maailma paikadega. Konfliktikolletes. Nad peavad muretsema Kaug- ja Lähis-Ida pärast. Neil on hetkel hoopis teised prioriteedid. Kui me tahame, et neid huvitaks ka see, mis siin toimub, siis on see ju ikkagi meie huvides mitte lasta neil meid unustada.

Mida peavad sellest arvama teised Euroopa Liidu riigid, kui meie siin liidu sees oma Ameerika erisuhet otsime?

Aga nemad käituvad täpselt samamoodi! Hiljuti tegi Prantsusmaa rea visiite USAsse, kantsler Merkel käis Washingtonis Saksa suhteid kinnistamas. Igal riigil on ka oma kahepoolsed suhted ja kahepoolne võrgustik ning need jäävad paika. See, et meil on NATO ja EL, ei tähenda, et me istume igaüks oma kodus ega suhtle teistega.

Kui reaalseks peate võimalust, et teie järeltulijaks presidenditoolil saab mõni endine kommunist?

Ida-Euroopa riigid on paratamatult vanu kommuniste täis nagu metsad seeni pärast vihma. Teatud vanuses inimesed olid valdavalt kõik, kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt kommunistliku partei liikmed. Veel siiani elus tulihingelisi kommuniste on aga Lätis vähe ja võimalus, et mingi tulihingeline kommunist võiks võimule tulla, on nullilähedane.

Räägitakse, et olete üks kandidaate ÜRO peasekretäri kohale. On see tõsi?

Ametlikku ettepanekut pole mulle keegi teinud. Ajakirjanikud on need, kes on kirjutanud, et olen selliste omadustega isik, kes sobiks hästi ÜRO peasekretäriks. Ja sellega on see asi ka piirdunud.