Vaimne tervis kui soomusrüü kognitiivses sõjas

Lähtudes kriisidele reageerimise kogemustest Ukrainas, Balti riikides ja laiemas üleilmses kogukonnas, uurime lähemalt, kuidas vaimsesse tervisesse investeerimisega saab kognitiivses sõjas luua omamoodi soomusrüü. See hoiab ühiskonna sidusana, kaitseb inimkapitali ja aitab ühiskonnal vastu pidada kaua kestvas hädaolukorras, seistes samal ajal vastu survestamisele ja manipuleerimisele.

Dmitri Teperik: Kui te kümne aasta eest esimest korda Ukrainasse tulite, milline mulje teile alguses jäi tööst, mida on vaja ära teha? Ja nüüd, pärast kõiki neid aastaid, millised muutused ühiskonnas on teile kõige rohkem silma jäänud?

Dr Fahmy Hanna: Mina keskendun vaimse tervise ja psühhosotsiaalse toe (VTPST) valdkonnale ning hädaolukordadele, sealhulgas vabaühenduste, valitsuste ja ÜRO allasutuste tegevuse kooskõlastamisele. Ukrainas paluti mul pärast esimese VTPST meetme loomist 2015. aastal tulla riigi idaosas appi tegevust koordineerima ja mu lähetus algas aasta hiljem, kui asusin pakkuma tuge ja suurendama suutlikkust.

Ukraina on hea näide sellest, et tasub investeerida VTPST-sse ja kriisivalmidusse. Täiemahulisele sissetungile eelnenud aastatel võeti kasutusele rahvusvahelised vahendid ja need mitte ainult ei tõlgitud ukraina keelde, vaid neid ka kohandati vastavalt kohalikele oludele, samuti koolitati kohalikke eksperte. Kui algas täiemahuline sissetung, tegi Ukraina juba järgmisel päeval kättesaadavaks 20 vahendit, et hoolitseda selle eest, et kõik asjaomased eksperdid oleksid varustatud ühtlustatud juhtnööridega, tagamaks VTPST hea tava järgimine. Tänu sellele vundamendile sai tegevust hiljem laiendada, kusjuures seda tehti veelgi kvaliteetsemalt ja kooskõlas rahvusvaheliste suunistega. Ukraina valitsus suhtus sellesse teemasse väga tõsiselt ja asutas vaimse tervise koordineerimise keskuse. Tegu on Ukraina esimese leedi algatatud nõukojaga, mis ühendab mitut ministeeriumi ja mis näitab, et VTPST-d peetakse riiklikuks prioriteediks. Samas tulenes kriisivalmidus just nimelt kohaliku tasandi valmisolekust ja investeeringutest.

Oksana Zbitnjeva: Juba 2015. aastal sai selgeks, et VTPST on kriitilise tähtsusega nii rehabilitatsioonis kui ka suutlikkuse suurendamises, nii vastupanus kui ka kerksuses. Ajapikku töötas tervishoiuministeerium välja riikliku kontseptsiooni. Siiski ei mõistetud veel täiel määral seda, kui olulist rolli täidab vaimne tervis inimkapitali säilitamises. See sai selgemaks 2022. aasta mais, kui esimene leedi lükkas käima algatuse „Kuidas sul läheb?”, et püüda toime tulla tohutute väljakutsetega, mida tekitasid stress, peataolek ja harjumuseks saanud käitumis- ja suhtlusmustrite täielik segipaiskamine.

Ukraina avalikus arutelus on astutud suur samm edasi ja saadud aru, et vaimne tervis ei piirdu ainult psüühikahäiretega. Me mõistame, et vaimne tervis puudutab igaüht, ja arendame edasi esimese leedi initsiatiivi. Oleme alustanud esimeste, aga see-eest süsteemsete meetmete kasutamist. Kahjuks ei sünni niivõrd ulatuslik ühiskonna ümberkujunemine üleöö. Selleks on vaja ühelt poolt kultuurilist paradigmamuutust ja enesekäsitlust, mille järgi peetakse ennast oluliseks ressursiks. Teiselt poolt tuleb ümber kujundada valitsuse töö. Ukraina valitsusasutusi tuli veenda, et VTPST on lahutamatu osa mitte ainult tervishoiust, vaid ka riigikaitsest, julgeolekust, sõjaveteranide heaolust, majandusest, haridusest, noorsoo- ja sotsiaalpoliitikast jne. See seondub iga valdkonnaga, kus inimesed riigiga suhtlevad. Kui inimene pöördub riigi poole avaliku teenuse saamiseks, peab teenust osutav ametnik olema saanud väljaõppe, et pakkuda esmast, alg- ja kriisitasandi VTPST-d.

Enamik inimesi suudab ise toime tulla. Samas on inimestel vaja teadmisi, kuidas seda teha.

Viimase kolme aastaga on Ukraina nullist üles ehitanud VTPST võrgustiku: meil ei olnud riiklikku vaimse tervise programmi, aga nüüd on see olemas. Varem tegeleti VTPST-ga ainult haiglates, enamasti psühhiaatriakliinikutes, ja avalikkusel ei olnud erilist usku psühhoteraapiasse. See ei tähenda aga seda, et meie eesmärk oleks leida igale inimesele psühholoog või psühhiaater. Enamik inimesi suudab ise toime tulla: eksperdid ja uuringud osutavad, et tegelikult suudab 80% ise hakkama saada. Samas on inimestel vaja teadmisi, kuidas seda teha. Näiteks kuidas pommivarjendis enesevalitsust säilitada või kuidas last maha rahustada. Inimestel on vaja teada, kust vajalikke ressursse leida, ja see käib ka enda sees peituvate ressursside kohta. Mind hämmastab, et me suudame keset elektrikatkestusi ja talvekülma ikkagi iga päev tööle minna.

Valitsuse tasandil on elulise tähtsusega suuta hinnata ja ette teada, milline on inimeste vaimne seisund ja kuidas see avaldub ühiskonnas, näiteks agressiivsuse, viha või apaatiana. Enda eest hoolitseda tähendab vastu panna. Vaenlane üritab hävitada meie vastupanutahet, näiteks kasutab ta hirmu ja kurnamist, et sundida meile peale rahu ükskõik mis hinnaga.

DT: Kui 80% rahvastikust suudab ise toime tulla, kuulub ülejäänud 20% haavatavasse rühma. Keda peetakse haavatavateks?

OZ: Keegi ei tea, kuhu piiri tõmmata. Ei osata täpselt öelda, millal hakkab vaimse tervise karikas üle ajama. Teatud näitajate olemasolu korral võivad vaimsed häired tabada mõnda inimrühma tõenäolisemalt. See puudutab iga inimest, kes on kogenud sõda, olgu siis töö ajal või kaevikus, olles sunnitud kodust lahkuma või istudes ilma elektrita kodus. Kõik, isegi ühe pere liikmed, kogevad sõda erinevalt.

Inimesed, keda me loeme kõrgendatud riski tõttu oma sihtrühmaks, on pidanud taluma kujuteldamatut psüühilist survet – eelkõige on tegu sõjaveteranidega. Nemad peavad uuesti kohanema tsiviileluga. Teiseks kuuluvad meie sihtrühma alla kuueaastaste laste vanemad. Ukrainas on nüüd olemas niinimetatud sõjalaste põlvkond, kes on sündinud alates 2014. aastast praeguseni pommirahe all. Kõik see paneb neid ebainimlikult proovile. Kolmandaks eakad. Tavaliselt ei pöörata neile tähelepanu. Paljudel juhtudel on nende lapsed ja lapselapsed ära läinud, aga nemad on jäänud maha, sest keelduvad lahkumast oma eluaegsest kodust ja varast. Samas võib üksindus kutsuda eakates esile lisaks muudele vaevustele varast dementsust. Üksindus on sama ohtlik vaenlane kui stress, see on nähtamatu tapja, kes vähendab meie võimet elada. Neljandaks puudega inimesed. Ja viiendaks alaealised ja eelkõige just teismelised. Alla kuueaastastel lastel on enamasti mõni teovõimeline täiskasvanu, kes hoolitseb nende eest ja rahuldab nende emotsionaalseid vajadusi, aga teismelistel ei ole tavaliselt sellist autoriteetset eeskuju ei kodus ega koolis, kusjuures nende piinu süvendavad veelgi eale iseloomulikud asjaolud.

Lõpuks jääb inimene püsti seisma vaid ühel jalal nagu haigur, kelle pikali löömiseks võib piisata ükskõik millest.

Sotsioloogilised uuringud on praegu esile toonud uue inimrühma, kes on ohustatud olukorras ja keda iseloomustab kõrgendatud risk – need on naised, kes ootavad. Siia kategooriasse kuuluvad emad, abikaasad, elukaaslased, õed jne. Nad on rampväsinud, sest nad muudkui ootavad ja kardavad seda, mis võib edaspidi juhtuda. Ja me ei ole midagi veel öelnud nende inimeste kohta, kelle lähedased on surma saanud, kelle lähedased on jäänud kadunuks, ja nendegi seas on veel eraldi rühm – inimesed, kelle võitluskaaslased on surma saanud. Niisugused kaotused purustavad üksteise järel need tugisambad, mis meid püsti hoiavad. Lõpuks jääb inimene püsti seisma vaid ühel jalal nagu haigur, kelle pikali löömiseks võib piisata ükskõik millest. Et mitte murduda, peame õppima selles uues tegelikkuses vajalikke uusi toimetulekuoskusi, peame õppima ise hoolitsema enda vaimse tervise eest, nii et see muutub meie jaoks sama loomulikuks kui hommikul oma välimus korda teha.

DT: Millised lähenemisviisid ja harjumused on kõige tähtsamad? Mida saavad teilt õppida Eesti ja teised piirilähedased riigid, kes on pideva pinge all?

FH: Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on tervise valdkonnas ÜRO juhtiv allasutus, mille loomisest saadik on vaimne tervis kuulunud WHO määratluse järgi tervise alla. VTPST tähendab kogukonnast väljastpoolt või selle seest lähtuvat meedet, millega kaitstakse või edendatakse psühhosotsiaalset heaolu või hoitakse ära või ravitakse haigusi, mis vaimset tervist halvendavad. WHO 194 liikmesriiki, kaasa arvatud Eesti ja Ukraina, on avaldanud toetust resolutsioonile, millega parandatakse VTPST-d hädaolukordade eel, ajal ja järel.

Hädaolukorra ajal reageerimiseks soovitame kasutada baasteenuste programmi raamistikku. Programmi põhisõnum seisneb selles, et on olemas tõenduspõhised tööriistad, mis aitavad vähendada kannatusi ning parandada vaimset tervist ja psühhosotsiaalset heaolu, tänu millele peab süsteem hädaolukorra ja taastumise ajal paremini vastu. Tegu on kogu ühiskonda ja mitmeid valdkondi hõlmava lähenemisviisiga, milles on oma roll nii haridusministeeriumil, tsiviilkaitseasutustel kui ka veevarustus- ja kanalisatsiooniteenuste pakkujatel. Alustada tuleb koordineerimisest. Baasteenuste programm mitte ainult ei ühtlusta keelekasutust, vaid ka tegevusi, nii et olukorrale reageeritakse ette teada oleval moel ja hoidutakse kellelegi kahju tegemast.

Ukrainal on Eestilt paljugi õppida, näiteks kuidas vaimse tervise teenuseid pakkuda detsentraliseeritult, kogukonna tasandil.

2023. aastal korraldati Eestis üleilmne simulatsiooniõppus, mille käigus liikmesriigid andsid nõusoleku töötada välja kriisivalmiduse ja katastroofiohu juhtimise vallas VTPST parandamise seirenäitaja. Kui me mõõtsime seda näitajat 2025. aastal pärast koroonapandeemiat ja täiemahulise sissetungi algust Ukrainas, selgus, et 48% maailma riikidest, nende seas ka Eesti, olid juba kaasanud VTPST oma kriisivalmiduskavadesse. Me ei ole siiski üleilmse eesmärgi saavutamisele kuigi lähedal, selleks on 80% 2030. aastaks. Ma arvan, et iga riik on oma tugevuse ja probleemide poolest ainulaadne. Eesti on täitnud teejuhi rolli, aga ta on ka õppinud teiste eeskujust. Ukrainal on Eestilt paljugi õppida, näiteks kuidas vaimse tervise teenuseid pakkuda detsentraliseeritult, kogukonna tasandil. Sellised organisatsioonid nagu WHO aitavad teadmiste vahetamisele kaasa.

Paljude aastate eest avaldas WHO esindusliku teose, mille pealkiri oli „Build Back Better: Sustainable Mental Health Care after Emergencies”[1]. Praegu on käimas selle täiendamine, et lisada hiljutisi edulugusid ja juhtumiuuringuid, mis puudutavad näiteks Ukrainat, Süüria põgenike tõttu Türgit tabanud kriisi ja Jordaaniat Iraagi sõja ajal. Ja see saab ka uue pealkirja: „Build Back Better: Sustainable Social Care and Mental Health Services During and after Emergencies”[2]. Seda sellepärast, et paljude näidete põhjal on näha, et riigid ehitavad hädaolukorras üles tugisüsteeme, hoolimata kõikidest vastulöökidest ning kasutades poliitikute huvi ja rahva vajadusi katalüsaatorina, et võita endale rahvusvahelist tähelepanu ja innustada kohalikke kangelasi. Me peame kasutama iga hädaolukorda – olgu tegu näiteks põgenike tulva alla jäänud riigiga või tema naabriga – võimalusena, et ehitada üles jätkusuutlik vaimse tervishoiu süsteem.

Seni, kuni on piisavalt poliitilist tahet ja oskust prioriteete valida (nagu on näha Eestis), inim- ja rahalisi ressursse ning soovi süsteemi parandada, et see muutuks vastupidavamaks, on võimalik hädaolukorrast taastuda nii selle ajal kui ka pärast seda. Tegelikult ongi viimastel aastakümnetel kogu maailmas osa kõige suurematest edasiminekutest vaimse tervishoiu vallas sündinud just sellisel moel.

DT: Me ei peaks mõtlema ainult kriisivalmidusele ja kriisile reageerimisele hädaolukorra ajal, vaid ka varasele taastumisele. Samas on ressursse piiratult ja poliitilist tahet ei jätku ka alati. Seega seisavad poliitikud silmitsi dilemmaga, kuhu ja kuidas investeerida: kas füüsilise taristu või ühiskonna sidususe taastamisse? Kuidas me selle probleemi lahendame?

FH: Eelarvekärped on mõjutanud meid kõiki, kaasa arvatud humanitaarorganisatsioone. Aga kui ma räägin ressurssidest, siis pean ma silmas nii inim- kui ka rahalisi ressursse. Üks märkimisväärne viis, mida Ukraina on kasutanud oma süsteemi arendamiseks, on investeerida suutlikkuse suurendamisse, investeerida inimestesse. Eestil on inimressurssi: mu Eesti kolleegid olid vägagi varmad pidama kriisivalmidust prioriteetseks isegi ajal, kui sellest räägiti väga vähestes riikides. Need inimesed ongi tegelik ressurss.

ÜRO katastroofiohu vähendamise ameti andmetel tähendab iga kriisivalmidusele kulutatud dollar seda, et kriisile reageerimise ajal hoitakse kümme dollarit kokku.

Kui me ütleme, et vaimsesse tervisesse investeerimiseks on vaja ressursse, siis tasub meeles pidada, et tegu on kulutõhusate ressurssidega. ÜRO katastroofiohu vähendamise ameti andmetel tähendab iga kriisivalmidusele kulutatud dollar seda, et kriisile reageerimise ajal hoitakse kümme dollarit kokku. Maailmapank ja WHO kinnitavad, et depressiooni ja ärevuse ennetuse ja ravi puhul on majanduse ja kogukonna jaoks investeeringutasuvuseks neli dollarit.

Mõned neist kõige suurematest edulugudest, mida mina olen näinud, ei seisnenud täiesti uue teenuse loomises, vaid millegi ülesehitamises just nimelt olemasolevate ressursside toel. See tähendab täiustamist, peenhäälestamist, rahvusvaheliste suunistega kohanemist ja harjumist, mitte investeeringuid suurte struktuuride ehitamisse.

DT: Edulugusid on palju, aga on ka läbikukkumisi. Uurida tuleb neid kõiki. Mida need meile õpetavad?

OZ: Praegu on Eestis käes õige aeg arendada VTPST programme esmareageerijatele. See tähendab mitte ainult tervishoiu- ja haridustöötajatele, vaid kõigile, kes inimestega suhtlevad, alates panga klienditeenindajatest ja supermarketi kassapidajatest kuni piletikontrolörideni. Ukrainal peab paljudes valdkondades teistele veel järele jõudma, aga õnneks on meil olemas tugev vundament.

Me peame mõtlema inimkapitalile ja inimressursile. Me peame õppima majanduslikus mõttes korralikult arvutama. Kui me arvestame vaimse tervise hädade ja stressi poolt esile kutsutud häirete (näiteks infarktide, insultide, diabeedi ja vähi) mõju majandusele haiguspäevades, puudetoetustes ning tootlikkuse ja tõhususe vähenemises, siis tuleb välja, et VTPST tähendab riigi eelarve jaoks palju odavamat ja pikaajalisemat investeeringut.

Meie riigid jagavad ühist nõukogude ikke pärandit, mis hõlmas avalikkuse automaatset tõrjuvat suhtumist kõigesse, mis puudutas psüühikat. Taoline häbimärgistamine ja kallutatus mõjutavad ka poliitikuid.

Kui me hakkasime tutvustama WHO vaimse tervise parandamise tegevuskava (VTPTK) esmatasandi tervishoius, sai meile selgeks, et Ukraina ülikoolide arstiteaduskondades ei õpetata ühte põhioskust, nimelt suhtlemisoskust. Tulevastele perearstidele pakuti õppekava järgi psühhiaatria loenguid ainult 8 tundi. Perearstid peavad aga õppima nägema vaimset ja füüsilist tervist ühtsena, sest stress võib põhjustada näiteks haavandeid või valu südames. Nii me siis otsustasime kaasata VTPTK-d juba ülikooli tasandil. Nüüdseks oleme koolitanud üle 150 000 tervishoiutöötaja: arste, parameedikuid, õdesid ja isegi sotsiaaltöötajaid.

Selliste elukutsete esindajad on võtmetähtsusega, sest tervishoiuteenused ei tähenda kõige moodsamaid seadmeid ja hooneid, vaid inimesi.

Nüüd koolitatakse VTPTK järgi ka Ukraina relvajõudude ja siseministeeriumi meditsiinikorpust. Järgmiseks väljakutseks on pakkuda pidevat VTPST-d sõjaväes, alates värbamisest ja väljaõppest kuni demobilisatsioonini. See töö on veel pooleli. Meie riik seisab silmitsi ka posttraumaatilise stressihäire (PTSH) probleemiga, mis tabab nii sõjaväelasi kui ka tsiviilisikuid, mis võib teha inimesest sõltlase ja viia ta enesetapuni. Seda on juba näha ja me ennustame, et tulevikus tuleb juurde väga palju PTSH juhtumeid. Praegu oleme nii-öelda toonuses, aga millalgi jõuab kätte murdepunkt. Selleks tuleb valmistuda, ehkki kunagi ei olda selleks täiesti valmis.

Enda vastupidavuse toetamist tuleb iga päev treenida, nagu treenitakse lihaseid.

Vaimne tervis on kognitiivses sõjas inimese soomusrüü. Kui Venemaa ei suuda meid tappa füüsiliselt, üritab ta seda teha vaimselt. Eesti on välja töötanud psühholoogilise kaitse doktriini, et tõrjuda väärinfot ja sellega võidelda, mis on väga tähtis. Sama tähtis on aga toetada enda psühholoogilisi ressursse, enda vastupidavust. Selleks tuleb iga päev treenida, nagu treenitakse lihaseid.

Me ehitame praegu üles uut teenuste taristut: lisaks olemasolevale võrgustikule, millesse kuulub üle saja ambulatoorse kliiniku ja paljude erialade professionaalidest moodustatud meeskonna, on meil kerksuskeskused (ukr центри життєстійкості). Tegu on sotsiaalpoliitika, pere- ja ühtsuse ministeeriumi prioriteetse projektiga, mis on kooskõlas esimese leedi algatusega „Kuidas sul läheb?”. Uues taristus järgitakse ainulaadseid põhimõtteid, nimelt peetakse VTPST-d sotsiaalteenuste keskmeks. Inimesed vajavad hädasti isiklikku kontakti, rühmategevusi, ühiseid ettevõtmisi, olgu selleks laulmine, varjevõrkude punumine või midagi muud, mida saab kätega teha, et aidata kognitiivseid funktsioone taastada. Valitsusele on kasulik investeerida niisugustesse ühisalgatustesse, sest kui kriis kätte jõuab, on isiklikud suhtlemisvõrgustikud tõhusamad kui riigi poolt antud käsud.

Me oleme harjunud vaimse tervise puhul rääkima rasketest psüühikahäiretest, näiteks depressioonist ja skisofreeniast, mida määratletakse väga kitsalt. Nii kipuvadki inimesed arvama, et vaimne tervis ei puutu neisse. Pigem peaksime rääkima sellistest vaevustest nagu une- ja söömishäired, ärevus ja hüperkeskendumine. Me peaksime propageerima lihtsaid, tõenduspõhiseid toimetulekuviise, näiteks hingamisvõtteid, esemete leidmist, loendamist jne. Me oleme Ukrainas igale poole üles pannud plakatid selliste soovitustega: rongivagunitesse, metroojaamadesse, pommivarjenditesse. Kõik ei kasuta neid nõuandeid, aga need peavad olema kõigile kättesaadavad. Seda eri kujul, näiteks õpikute ja suunistena õpetajatele ja lastevanematele, juturaamatute ja koomiksitena lastele, taskuhäälingu saadetena jne.

Valitsusele on kasulik investeerida niisugustesse ühisalgatustesse, sest kui kriis kätte jõuab, on isiklikud suhtlemisvõrgustikud tõhusamad kui riigi poolt antud käsud.

Meie järgmine uuendus on see, et korraldame koolilastele õnnetunde (ukr уроки щастя). Me tutvusime USA partnerite nn heaolukursustega ning oleme koos Ukraina katoliikliku ülikooliga kohandanud need kursused meie oludele vastavaks. Huvitaval kombel tekkis meil üsnagi elav arutelu selle üle, mis nimi neile kursustele anda. Sõja ajal ei ole heaolu just esimene asi, millele inimesed mõtlevad; lisaks on heaolu iseenesest illusoorne. Pealegi selgus meie uuringutest ja intervjuudest, et Ukraina rahvas on … „õnne endale ära keelanud”. Mina arvan, et peaksime levitama sellist narratiivi, et ka kõige kohutavamates tingimustes, ka sõja ajal on ellujäämiseks vajalik tingimus see, et tuntakse rõõmu. Õnne ära keelamine võib tuleneda varjatud käitumismustrist, mis pärineb meie ühisest nõukogude minevikust või veelgi varasemast ajast, kui naer ja rõõmu välja näitamine avalikkuse silme all ei olnud ühiskonnas vastuvõetav ja seda peeti hooplemiseks. Nii me mõtlemegi teatud kindlal viisil, mis omakorda paneb meid vastavalt käituma ja iseennast selle järgi kujundama. Sõja ajal tähendavad unistused vastupanu. Kui unistatakse, siis keeldutakse alistumast hirmule ja astutakse vastu vaenlase tahtmisele.

DT: Kuidas me teeme riigijuhtidele selgeks, et üldsuse usalduse ja kerksuse suurendamiseks on vaja pidada VTPST-d prioriteetseks?

FH: Esiteks peavad poliitikud oluliseks fakte ja andmeid. Teiseks on nii poliitikutel kui ka kogukonnal laiemalt võetuna vaja rohkem kuulda lugusid kõike päriselt läbi elanud inimeste suust. Mida rohkem me räägime ainult projektidest ja arvudest, seda kaugemale liigume inimestest, keda tahame aidata. Vaimse tervise häirete häbimärgistamist esineb kõigis ühiskondades. Selle probleemi saab kõige paremini lahendada, kui kaasata asjaosalisi ja paluda neil rääkida oma lugu – muidugi peavad nad sellega nõus olema –, sest siis saavad poliitikud aimu, milline on päris elu, nad saavad suhestuda inimesega, kes oma lugu jutustab, ja mõistavad, miks neist meetmetest, millest me räägime, on kasu.

Nii poliitikutel kui ka kogukonnal laiemalt võetuna on vaja rohkem kuulda lugusid kõike päriselt läbi elanud inimeste suust.

Kolmandaks jagavad selle eest ühist vastutust kõik otsuste langetajad ministeeriumides ja mitmesugused huvirühmad, see tähendab, et see lähenemine hõlmab kogu valitsust ja kogu ühiskonda. See, kuidas keegi kohtleb oma naabrit, kui tal on vaimse tervise probleem, on sama tähtis küsimus. Neljandaks suhestuvad inimesed teemaga paremini, kui see on neile lähedane, kui see läheb neile hinge. Ka poliitikud vajavad oma vaimse tervise ja psühhosotsiaalse heaolu toetuseks meetmeid. Näiteks on WHO koostanud tööalase vaimse tervise suunised, mis ei ole mõeldud ainult tavatöötajatele, vaid ka juhtidele.

Meie peamine sõnum on järgmine: see on normaalne, kui sa ei tunne end normaalselt. Niisugune sõnastus võib aga jätta teatud määral eksitava mulje. Kui sa ei tunne end normaalselt, saab su enesetunnet teatud vahenditega parandada. Negatiivseid toimetulekuviise on palju: suitsetamine, alkoholi tarbimine, sobimatute ravimite võtmine jne. Me peaksime edendama positiivseid toimetulekuoskusi, et inimesed oskaksid stressi maandada, ja kui olukord mõjutab inimeste tegutsemisvõimet, et nad oskaksid siis otsida kõrgemal tasemel pakutavat abi. See peaks olema rahaliste takistusteta kõigile kättesaadav ja olema konfidentsiaalne – jutt käib üldisest tervisekindlustusest, mis hõlmab VTPST-d.

DT: Vaimse tervise süsteem on inimkeskne ja kriisi ajal on meil vaja kedagi, kellega rääkida, kellelt abi küsida. Mina olen tähele pannud aga seda, et järjest raskem on saada noorte inimestega kontakti ja et paljud on sotsiaalmeedia sõltlased. Lisaks näeme praegusel ajal kiiret tehisintellekti (TI) ja TI-tööriistade arengut, kusjuures need kujutavad endast ka omamoodi suhtluspartnerit. Kas tegu on halva harjumuse või negatiivse toimetulekuviisiga?

FH: Noortel on väga erilised vajadused. Nende vanuses võivad paljud vaimse tervise probleemid saada alguse, aga neid võib ka ära hoida. Noored saavad kasutada tavapäraseid meetodeid toimetulekuks, aga nende puhul on eakaaslaste mõju märkimisväärne. Näiteks on WHO nooremate teismeliste jaoks välja töötanud tööriista, mis kannab nime „Mina toetan oma sõpru”, see on mõeldud just nimelt noorematele teismelistele, nii et kui kriis algab, ei võta nad kasutusele negatiivseid toimetulekuviise, näiteks kiusamist, stressi käes kannatamist ja abivajajast lahti ütlemist, vaid istuvad maha koos mõne eakaaslasega.

Sotsiaalmeedia mõju sõltub sellest, kuidas, milleks ja kui kaua sotsiaalmeediat kasutada. Kui me jääme selle pärast eemale päris suhtlusest oma kogukonna inimestega või kui see mõjutab meie õpinguid või tegutsemisvõimet, siis peame seda pidama negatiivseks toimetulekumeetodiks. Samas saame sotsiaalmeediat kasutada ka paljudel positiivsetel eesmärkidel, pakkudes inimestele infot vaimse tervise probleemide ja toimetulekuviiside kohta.

Mis puudutab TI-d ja kõnerobotitele tuginevaid digitaalseid psühholoogilisi meetmeid, siis on nende valdkondade teaduslik uurimine praegu käimas. Ka WHO on teinud investeeringuid TI uurimisse ja arendusse. Näiteks on olemas depressiooni ja ärevuse ravi toetav online-platvorm Step by Step[3], kusjuures vajaduse korral saab pöörduda ka inimasjatundjate poole. Lisaks arendab WHO parasjagu TI-põhist kõnerobotit, et pakkuda noorukitele vaimse tervise ja psühhosotsiaalset tuge.

TI ei suuda oma praeguses arenguetapis vabastada meid täielikult vajadusest psühhoterapeutide järele, eriti kui vaja on keerulisemat abi või kohest sekkumist. Samas saab TI toetada psühhiaatreid ja psühholooge piirkondades, kuhu on piiratud ligipääs.

OZ: Me peame investeerima inimvõrgustikesse. TI ei asenda kunagi inimsuhtlust. TI ja uuenduslik tehnoloogia on tööriistad, mis aitavad inimprofessionaalidel teha igapäevast tööd ja automatiseerida korduvaid ülesandeid, näiteks patsiendi esmast analüüsimist või jälgimist vastuvõtu järel. TI ei saa aga patsienti ei ravida ega juhendada paranemise ja rehabilitatsiooni ajal.

TF: Millise üheainsa põhisõnumi soovite te edastada valitsustele ja kogukonna juhtidele?

FH: Mulle tuleb pähe mitu sõnumit. Kõige tähtsam on teada, et VTPST ei ole luksus ei hädaolukorra ajal ega enne seda. Selleks, et toime tulla ja õnnelikult elada, vajavad inimesed VTPST-d sama palju kui sööki ja jooki, peavarju ja ravimeid. Teiseks investeerige VTPST-sse juba enne seda, kui häda on käes. Sedasi hoiate kokku aega ja raha ning hoolitsete selle eest, et kriisile reageerimine paraneb. Viimasena ütlen seda, et kui teile on tähtis kiirus, siis tegutsege üksi, aga kui te tahate minna süvitsi ja teha ära suuri asju, siis tegutsege ühiselt. Ühestainsast valdkonnast ei piisa asjatundliku VTPST ülesehitamiseks. VTPST peab hõlmama kogu ühiskonda, kogu valitsust ja paljusid valdkondi.

Kõige tähtsam on teada, et VTPST ei ole luksus ei hädaolukorra ajal ega enne seda.

OZ: Tasub meeles pidada tõsiasja, et Venemaa on võtnud Ukraina energiataristu sihikule mitte ainult selleks, et me ära külmuksime ja vihaseks läheksime, vaid ka selleks, et muutuksime liiga apaatseks ega jõuaks enam võidelda. Meie eesmärk ei ole seega ainult praegusel hetkel ellu jääda, vaid ka pidada vastu pikemas perspektiivis. Meie eesmärk on järgida oma väärtushinnanguid ja teada, mille poolt ja mille vastu me võitleme. Seda teatakse ka Eestis, sest siin mäletatakse nõukogude okupatsiooni.

---

[1] „Taastu paremini: jätkusuutlik vaimne tervishoid hädaolukorra järel”.
[2] „Taastu paremini: jätkusuutlik sotsiaalhooldus ja vaimse tervishoiu teenused hädaolukorra ajal ja järel”.
[3] Samm-sammult.