Väike ja suur

Väikeste riikide ja rahvaste õigusest olemasolule ning enesemääramisele räägitakse tänapäeva maailmas palju. Tegelikkuses ei pöörata sellele aga eriti suurt tähelepanu. Piisab vaid mõnel väikeriigil suuremaga kokku põrgata, kui just väiksem on see, kes mitte ainult oma õigust tõestama peab asuma, vaid ka hoolikalt vaatlema, ega ta suurema riigi suhtes kuidagi ebaviisakalt ei käitu. See, mis on lubatud Jupiterile, pole tõepoolest lubatud härjale. Isegi siis, kui sind aastakümneteks alla neelatakse, pead just sa ise pidevalt maailmale põhjendama, ega sa oma allaneelamises juhuslikult ikkagi ise süüdi pole. Et järsku oli ikkagi tegemist pool-fašistliku, autoritaarse režiimiga, millel elanikkonna seas toetus puudus, mis tegi koostööd Hitleriga, kurnas töörahvast, oli majanduslikult elujõuetu ning üldse igas mõttes ebaõnnestunud. Kaua peame me siin Eestis vaevlema alaväärsuskompleksides, murdes piike küsimuse üle, mis meie iseseisva Eestiga 1939–1940 ikkagi valesti läks, et vabadusest ilma jäime?! Sedalaadi arutelud on kahtlematult olulised, kuid vahel kipub meie enestegi jaoks meelest minema, et Eesti okupeerimisele pani aluse Molotovi-Ribbentropi paktina tuntud Hitleri-Stalini kokkulepe. Sest mida neilt suurtelt riikidelt siis ikkagi tahta: nad juba on sellised! Meie peame oma vigu ja möödalaskmisi ajaloo igaveses taastulekus üha uuesti ja uuesti üle elama.

II maailmasõja ajalugu osutab ka masendava selgusega, et kui üks väikene riik peab suurte ees põrmu vajuma, pole teistelt väikeriikidelt toetust loota. Sest nemadki peavad lähtuma oma rahvuslikest huvidest ehk reaalpoliitikast. On üsna masendav lugeda II maailmasõja aegsetest välispoliitika dokumentidest, kuidas Euroopa väikeriigid Stalini – ja paljuski ka lääneriikide survele järele andes nõustusid tunnustama Balti riikide ühendamist Nõukogude Liiduga. Samas puudub meil endal igasugune õigus teistele moraali lugeda. Eesti enda käitumist aastatel 1939–1940 ehk estoniseerumise perioodil võib kõike muud kui moraalseks lugeda. Lootes hea käitumise korral vähemalt teatav osa riiklikust iseseisvusest säilitada, läks Eesti reaalpoliitilisele koostööle Nõukogude Liiduga, toetades nii tegelikult kui välispoliitiliselt viimase rünnakut Soome vastu. Tegelikult oleks viimane aeg oma põhjanaabri käest vabandust paluda, et just meie territooriumilt startisid 1939–1940 lennukid Soome linnu pommitama. Täpselt sama reaalpoliitiliselt käitus II maailmasõja järel meie suhtes aga ka Soome, andes näiteks nõukogude julgeolekule välja sinna jäänud või põgenenud eestlased, isegi siis, kui nad olid sõjas „Soome vabaduse ja Eesti au” eest võidelnud.

Maailma ebaõigluse üle võib ju lõputult kaevata, seda ignoreerida oleks aga rumal.

Maailma ebaõigluse üle võib ju lõputult kaevata, seda ignoreerida oleks aga rumal. Isegi kui vahel kaine arvestuse asemel väärtuspõhiseid otsuseid langetada, tuleb endale aru anda riskidest, mis sellise poliitikaga seotud on. Samas tuleb meeles pidada, et kõigele vaatamata on just selline poliitika ainus, mis võib pikemas perspektiivis tulemust tuua. Väikestele riikidele esitatavad nõudmised on lihtsalt kõrgemad kui suurtele. Kujukalt demonstreerisid seda hiljutised sündmused Gruusias.

Antud kirjutise eesmärgiks pole põhjalikumalt analüüsida Gruusias toimunut, vaid pigem selle mõjusid rahvusvahelise üldsuse suhtumisele. Pole mingit kahtlust, et Gruusia juhtkond tegi seal puhkenud poliitilise kriisi lahendamises vigu – ja raskeid vigu. Samas oli selgelt tegemist mitte strateegiliste möödalaskmiste, vaid taktikaliste vigadega. Strateegiliselt on Gruusia liikunud õiges suunas – ning teinud seda muljetavaldava kiirusega. See ei päästnud Gruusia juhte aga veelgi muljetavaldavama kiirusega rahvusvahelisse isolatsiooni sattumast. On õige, et Gruusia poliitikal on tugev populismi mekk küljes. Samas on see nii ka paljudes Euroopa riikides, eriti lõunapoolsetes. Pigem tundub, et süda-Euroopast väljapoole jäävate riikide suhtes omatakse hoiakut, et kokkuvõttes on seal kõik niikuinii halvasti. Kui valitsus on populistliku joonega ning naudib küllalt laia toetust, süüdistatakse teda autoritaarses hoiakus ning populismis. Kui asutakse aga tegema radikaalseid ja ebapopulaarseid reforme ning kaotatakse avalikkuse toetust, siis süüdistatakse sellist valitsust sideme kaotamises rahvaga ning väheses tähelepanus sotsiaalsele mõõtmele. Ühesõnaga, mida iganes sa ka teed, halb on see igal juhul.

Seda demonstreeris ka kiirus, millega Gruusia 7. novembri kriisi ja eriolukorra väljakuulutamise järel maailma poolt maha kanti. Suhtlemist Gruusia juhtidega jätkasid mõned nende traditsioonilised liitlased lähipiirkonnast, Ukraina ning Poola. Enamik lääneriike pesi oma käed aga viivitamatult puhtaks. Saakašvili telefon jäi neil kriitilistel päevadel üsna tummaks – ja see oli tegelikult kõige jubedam. Tunda võis koguni teatavat kergendust – no näete isegi, mis me ütlesime, Gruusial pole ei Euroopasse ega NATO-sse mingit asja, tegemist on autoritaarse diktatuuriga. Vaid vähesed Euroopa poliitikud käitusid teisiti, võtsid toru ja väljendasid sõbralikus, kuid väga nõudlikus toonis oma kriitilist hoiakut ning soovitasid tungivalt valitud kurssi muuta. On hea, et Gruusia juhtkond neid soovitusi tõsiselt võttis. Vaikides ja kaugelt sõimates-parastades poleks sellist tulemust olnud võimalik saavutada. Olukorda ei muutnud kuidagi paremaks maailma ajakirjanduses Gruusia suhtes omandatud üheselt eitav hoiak, mille taustal olukorda rahulikult analüüsivatest kirjutistest polnud mõnda aega keegi huvitatud.

Samalaadset hoiakut võis näha ka Eestis. Mis neilt genatsvaledelt üldse oodata? Grusiinidel pole demokraatiast aimugi, nende temperament ning autoritaarsed tendentsid lasevad võimalikud positiivsed arengud juba eos põhja. Sedalaadi seisukohad näitavad, et meil on oma lähiajalugu ohtlikult meelest läinud. Tagantjärele tundub Eesti tee Euroopasse ja NATO-sse enesestmõistetava ja ainuvõimaliku protsessina, teisiti poleks ajalugu saanud minnagi. Omal ajal polnud see tegelikult aga sugugi nii. Ütleme ausalt välja: kuigi Eesti oli Euroopaga tunduvalt rohkem oma eelduste poolest seotud kui Gruusia, polnud meiegi sinna just eriti teretulnud. Isegi kui oleksime suutnud võtta strateegiliselt õige suuna – seegi polnud tagantjärele vaadates ju sedavõrd enesestmõistetav – ja selle ajamises edu saavutanud, oleks piisanud vaid mõnest taktikalisest veast, kui meid oleks rahulikult maha kantud. Vaid Carl Bildt ja Paavo Lipponen oleks meile helistanud, pahandanud ning teistsugust käitumist nõudnud. Kui suur nende mõju teistele otsustajatele oleks olnud, on omaette küsimus. Selliseid võimalikke taktikalisi vigu võiks Eesti lähiminevikust aga lausa kümnete kaupa leida. Ma ei räägikski siin sellistest võimalikest totaalsetest prohmakatest nagu Savisaare eriolukord 1992. aasta alguses, vaid ka väiksematest eksitustest, milleks oleks võinud kujuneda näiteks jäägrikriisi vägivaldne lahendamine või Narva autonoomiaküsimuse teistsugune lahendamine. Meil oleks kõigil nendel juhtudel olnud tuhat korda õigus teistmoodi käituda, see oleks meile aga vähemalt sama kalliks maksma läinud nagu grusiinidele nende 7. november. Pole üldse välistatud, et nii Euroopa Liidust kui NATO-st oleks meil sellisel juhul tulnud suu puhtaks pühkida.

Isegi siis, kui sind aastakümneteks alla neelatakse, pead just sa ise pidevalt maailmale põhjendama, ega sa oma allaneelamises juhuslikult ikkagi ise süüdi pole.

Mida sellest kõigest siis järeldada? Peamiselt seda, et väikesel riigil pole võimalik rahulduda keskpärasusega, oma õiguste tagamiseks peab ta pürgima ideaali poole. Kindlasti pole seda võimalik teha igal alal – kuid mõnel pool ometi. Me ei saa maailmas käituda koolipoisina, kes on viks ja viisakas, teeb korralikult ära oma kodutööd, ei näpi tunnis nina ja tõstab kätt, kui küsitakse, andes alati täpselt kaalutletud, kuid tapvalt igavaid vastuseid. Väikesel riigil pole õigust end lõdvaks lasta. Ta peab olema huvitav ning meeldejääv, julgema asju algatada ning peab end tõeliselt kasulikuks tegema. Ta peab söandama maailmale mitte lihtsalt reageerida, vaid aktiivselt oma saatust kujundama. Vaid nii on võimalik endale hankida sõpru, keda väikesel riigil oi kui hädasti vaja on. Sest sõprusest – mitte üksnes ametlikest liitlassuhetest – sõltub maailmas väga palju.

Mis aga peaasi – väikene peab julgema olla. Olla sõltumatu oma väiksusest ja sellega kaasnevatest probleemidest. Sest väiksuses on ka omad eelised. Pole mingi ime, et maailma edukaimad, erinevates edetabelites kõrgeimatel kohtadel figureerivad riigid on kõik väikesed. Eeskätt eeldab see aga suutlikkust olla üle väiksusega kaasas käivatest kompleksidest, säilitada terve mõistus ning tunda vahetevahel kasvõi niisama rõõmu sellest, et olemas ollakse. Sest tihti on seegi juba uskumatu saavutus. Eesti Vabariigi üheksakümnenda aastapäeva eel tasuks meil kõigil sellele kasvõi sekundiks mõtelda. Ja õnnelik olla.