aprill 17, 2015

Vaeste vastuhakk

AFP/Scanpix

Euro juured ulatuvad Kreeka kodusõtta.

Teise maailmasõja järgse kaubandus- ja rahanduskorra tähtsaim ülesanne oli ära hoida maailma majanduse killustumine rivaalitsevateks regionaalseteks blokkideks. Sõja järel läänemaailma hegemooni staatusesse tõusnud ameeriklased nägid jõukuse ja rahu peamist tagatist piiranguteta rahvusvahelises kaubanduses. Eurooplased olid algusest peale tunduvalt skeptilisemad. Vabakaubandus on alati olnud tugevate ideoloogia ja purukspommitatud Vanal Mandril polnud ettenähtavas tulevikus lootustki konkurentsivõime osas jänkidega sammu pidada.
Rahapoliitiliselt oli sõjajärgsete aastate põhiküsimuseks Euroopa valuutade konverteeritavus ehk piiranguteta vahetatavus teiste vääringute vastu. Konverteeritavus on igasuguse vabakaubanduskorra integraalne osa. Selleks, et kaubad ja teenused takistamatult üle piiride liikuda saaksid, ei piisa ainult tollitõkete puudumisest. Kui mingi riigi residendid ei saa importtehinguteks vabalt dollareid soetada, takistab selline asjakorraldus Ühendriikide eksporti sama palju kui tollimaksud või kaubanduskvoodid. Et Euroopa riigid pidid oma suure vaevaga teenitud väheseid dollareid kulutama eelkõige strateegiliselt tähtsate tootmissisendite hankimiseks, siis pidi dollareid taotlev ettevõte selleks alati keskpanga loa saama. Välisreise plaanivatele eraisikutele müüdi võõrvaluutasid väga piiratud koguses, kui üldse.
Ameeriklased nõudsid eurooplastelt seega algusest peale nende valuutade vaba konverteeritavust (esialgu oli jutt küll ainult kaubandustehingutest, sest piiriülestele kapitalisiiretele kehtisid Bretton Woodsi süsteemis veel aastaid ranged piirangud). Kui britid pidid 1945. aastal Washingtonist laenu küsima, nägid ameeriklased soodsat hetke oma eesmärkide läbisurumiseks. Nurkaaetud London nõustubki soodsa laenu vastu loobuma Bretton Woodsis lubatud üleminekuperioodist ning kohustub aasta jooksul kõrvaldama kõik valuuta riiklikust jaotamisest tulenevad kaubandustõkked.
1947. juulis lubavadki britid kõikidel importijatel oma naelad vabalt dollarite vastu vahetada. See uljas eksperiment lõppeb täieliku katastroofiga. Washingtonist saadud laen, millest esialgse kava järgi pidi jätkuma aastakümne lõpuni, löödi läbi mõne nädalaga ja pärast dollarivarude ammendumist pöördub Ühendkuningriik ameeriklaste nõusolekul esialgsete piirangute juurde tagasi. See ühemõtteliselt nurjunud katse sundis ameeriklasi oma senist suhtumist Euroopasse põhjalikult muutma ning kitsaste majanduslike kaalutluste asemel muutus määravaks julgeolekupoliitiline arvestus.
Jänkide kannapöördes oli tähtis osa 1946. aastal puhkenud Kreeka kodusõjal. 1947. aasta veebruaris teatavad majandusraskustes britid ameeriklastele, et kokkuhoiumeetmed sunnivad neid lõpetama Kreeka valitsuse toetamise kommunistide vastases kodusõjas. Otsustav murrang toimub siin sama aasta märtsis, mil president Harry Truman küsib Kongressilt Kreeka ja Türgi valitsustele raha ning kuulutab kommunistliku ekspansiooni tõkestamise Ühendriikide välispoliitika nurgakiviks. Juuni alguses peab välisminister George Marshall Harvardi Ülikoolis kõne, kus ta kutsub järsult suurendama Euroopale jagatavat abi.
Brittide läbikukkunud konverteeritavuseksperiment, Kreeka kodusõda ja nende baasilt tekkinud Trumani doktriin sunnivad ameeriklasi lõpuks sõjajärgse majanduskorra algsest ideest loobuma. 1940. aastate lõpus mõistavad jänkid, et Euroopa kaubandustõkete ja konverteerimispiirangute kaotamine peab toimuma koordineeritult. Euroopa vajas ameerikaliku masstootmise juurutamiseks samavõrd suurt siseturgu, paraku kujutas aga kontinendisisene kaubandusrežiim endast kümnendi lõpus kahepoolsete lepingute sasipundart.
1950. aastal sünnibki ameeriklaste kaasabil Bretton Woodsi sohilaps ja eurotsooni esiisa Euroopa Makseliit (EPU). Sisuliselt aimas EPU Euroopa tasandil järele seda, mida IMF pidi tegema maailma mastaabis. Kõik makseliitu kuuluvad riigid kohustusid üheaegselt kõrvaldama omavahelised kaubanduspiirangud ning jõudma üksteise valuutade vaba konverteeritavuseni. Ent lubades Euroopa riikidel alandada kaubandustõkkeid omavahel kiiremini kui teiste suhtes, loobus Washington Bretton Woodsi kokkulepete tähtsaimast eesmärgist: regionaalsete kaubandusblokkide vältimisest. See põhimõtteline järeleandmine tulenes otseselt Trumani doktriinist, mille sünnis oli määrav roll Kreeka kodusõjal.

Kallis kodurahu

Sellal, kui Lääne-Euroopa Marshalli plaani ja järjest tihenevate vastastikuste kaubandussidemete toel kiiresti kosuma hakkas, kannatas Kreeka vaesuse ja sisetülide all edasi. „Hispaanias oli brutaalne kodusõda, ülejäänud Lääne-Euroopas Teine maailmasõda,“ kirjutab Jason Manolopoulos oma raamatus „Kreeka talumatu võlg“, „Kreeka sai osa mõlemast.“ 1949. aastal valitsusvägede võiduga lõppenud kodusõjast päris Kreeka sügavalt lõhestunud ühiskonna. Võimu juures olnud paremparteid kartsid pidevalt, et kommunistid võivad valimistel võimule tulla. 1967. aastal toimunud sõjaväeline riigipööre oli mõeldud eelkõige selle ohu kõrvaldamiseks. Kreeka tänastes eelarve- ja majandusprobleemides olulisel kohal olev turuvastane, riigikeskne eetos on paljuski kodusõja ja sõjaväelise diktatuuri aastate tagajärg. Kõikvõimalike marksistlike, trotskistlike ja muude pahempoolsete ideede jätkuv populaarsus on paljuski tingitud sellest, et just see tiib osutas kolonelide kuritegelikule režiimile kõige järjekindlamat vastupanu. Kui hunta 1974. aastal oma Küprose afääris kaks NATO riiki viimaks sõja äärele tõukas, olid sõjaväelased sunnitud võimult lahkuma. Eksiilist naasnud Konstantinos Karamanlise juhtimisel asub Kreeka demokraatlike ümberkorralduste teele.
Kuigi kolonelide kukutamine hoidis sõja ära, on ka Küprose kriisil tänaseni ulatuv mõju. Nii nimelt kulutas Kreeka enne krediidikriisi kaitsekulutustele suurema osa oma SKTst kui ükski teine Euroopa Liidu riik. Manolopoulose sõnul on tähelepanuväärne ka see, et lisaks Kreekale ja Türgile on kaitsekulutuste osa tavapärasest märgatavalt kõrgem veel ka Küprosel, Makedoonias, Armeenias ning Bosnia ja Hertsegoviinas. „Mitte kõik need suured kulutajad ei ole Kreeka suhtes vaenulikud,“ märgib Manolopoulos, „aga see järjestus näitab, et suur osa maailma relvastusest paikneb just selles suhteliselt väikeses ja heitlikus geograafilises piirkonnas.“
Seitse aastat pärast diktatuuri lõppu ja Küprose jagamist avanesid demokratiseerunud ja uuenenud Kreekale lõpuks Euroopa Majandusühenduse uksed ja see andis Hellase poliitilisele klassile hoopis uued võimalused. Samaaegselt ametisse asunud Andreas Papandreou valitsusega lõppeb parempoolsete ligi poolesajandiline võimulolek ning algavad ulatuslikud sotsiaalsed ümberkorraldused. Euroopa abiraha võimaldab Papandreoul luua oma toetajatele tohutult riiklikke töökohti ja jagada neile kõikvõimalikku muud meelehead. Pärast eurotsooniga liitumist 2001. aastal avanevad odavad krediidikraanid ning ühes sellega ka poliitilise ladviku ressursid veelgi. Viimasel kolmel aastakümnel on kõik Kreeka parem- ja pahempoolsed valitsused püüdnud täita oma lõhestunud ühiskonna kahe antagonistliku pooluse vahelist kuristikku Euroopa abirahade ja laenudega. Poliitilise koorekihi peamiseks eesmärgiks oli osta kodurahu ja seni, kuni seda sai teha sõsarriikide maksumaksjate või kergekäeliste välisinvestorite arvel, võis kohati jääda mulje isegi mingist suurejoonelisest ühiskondlikust leppimisest. Viis aastat tagasi tõi aga taanduv krediidilaine vanad vastuolud jälle päevavalgele.

Äärmine kaitsevall

Aastal 2015 on Kreeka eurotsoonist väljakukkumise äärel olev, sisetülidest lõhestatud, poliitiliselt äärmiselt ebastabiilses piirkonnas paiknev piiririik. Euroopa rahandusministrid rahustavad end sellega, et võrreldes viie aasta taguse ajaga on eurotsoon Kreeka väljapudenemiseks palju paremini ette valmistatud ning tõenäoliselt võimeline sellega kaasneva šoki üle elama. Isegi kui eurotsoon peakski aga Kreeka lahkumise ilma suurema järellainetuseta üle elama, juhataks see sündmus tõenäoliselt pikemas perspektiivis sisse võlakriisi uue vaatuse.
„Seda, et arenenud maast, ELi ja NATO täieõiguselisest liikmest, võiks saada nõrk või äpardunud riik, võib olla raske ette kujutada,“ kirjutab Kreeka välispoliitikaekspert Thanos Dokos, „ent pika, sügava ja väljavaatetu majandussurutise korral on eksimisruum ja korda kaosest lahutav vahemaa palju ahtam, kui üldiselt arvatakse.“ Kui Ateena praegune kahtlemata isepäine, kuid ometi varjamatult eurofiilne valitsus peaks ebaõnnestuma, mida eurotsoonist väljapudenemine kindlasti oleks, siis poleks Kreeka sõjajärgse ajaloo taustal äärmusrahvusliku välis- ja sisepoliitika taassünnis midagi liiga iseäralikku.
Kui säärase pöördega peaks kaasnema ka veel Kreeka lahkumine Euroopa Liidust, on sellel Lääne praegusele julgeolekuarhitektuurile juba kaugeleulatuvad tagajärjed. Kuigi Kreeka kannatuste ja alanduse peasüüdlaseks peetakse sel juhul arvatavasti sakslaste hegemooniataotlusi, võtaks riigis tõenäoliselt peagi maad sügavate juurtega Ameerika-vastasus ja üldine Läänest ärapöördumine. Seetõttu võib varem või hiljem säärases ebasoodsas stsenaariumis kahtluse alla sattuda ka Kreeka NATO-liikmesus. Hiljemalt selles punktis lakkab Kreeka kriis olemast rahandusministrite ja keskpankurite pädevuspiirkond.
Probleemid NATOs ja sellega kaasnevad pinged Türgiga nõrgendaksid alliansi kagupiiri just sel ajal, mil araabia kevad on aegamisi muutnud Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida Vana Maailma all susisevaks püssirohutünniks. Mingis mõttes passiks selline asjade käik ülemaailmse krediidikriisi senise arenguloo üldisesse mustrisse. IMFi endise peaökonomisti Raghuram Rajani sõnul oli USA võlamulli peamiseks põhjuseks alates 1980. aastatest järjestikuste valitsuste rakendatud heldekäeline krediidipoliitika. Globaliseerumise mõjul sinikraede töökohti kaotavas USAs võimaldasid alamklassidele jagatavad soodsad laenud varjutada ühiskonna kasvavat varanduslikku ja poliitilist polariseerumist. See on aga täpselt see sama, millega tegelesid samal ajal üksteisele järgnevad Kreeka valitsused.
Euroopa Liidu mõõtkavas väljendus sama protsess ääremaade suunas liikuvas laenurahas, mis krediiditsükli tipus tekitas eksliku mulje riikide sissetulekutasemete ühtesulamisest. Pärast krediidikardina lõhenemist paistab aga rikaste ja vaeste vahe valusalt kätte, seda nii riikide siseselt kui ka nende vaheliselt. Kummatigi ei ole pinged kõige tagajärjekamalt lahvatanud mitte USAs – kuigi näiteks Fergusoni rassirahutusi võib vaadata ju ka selles võtmes – ega isegi Kreekas, vaid just nimelt Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas.
Paljude teiste tegurite kõrval oli araabia kevade üheks käivitajaks toiduainete hindade kiire tõus, mis oli suures osas tingitud USAst alguse saanud ennekuulmatust rahatrükkimisest. Nii nagu lääneriikides on seni rahatrükkimisest võitnud ennekõike aktsiaid ja teisi finantsvarasid omavad jõukamad klassid, nii on ka rahvusvahelisel tasandil viimasel viiel aastal võitnud eelkõige rikkamad riigid (Saksamaal on töötus viimase paari aastakümne madalaimal tasemel). Euroopa kriisiriikides pole aga juba pikalt ennustatud suuremat poliitilist vastulööki kasvavale töötusele ja ebavõrdsusele seni siiski toimunud ning sealsel poliitilisel eliidil on õnnestunud oma positsioonid laias laastus säilitada. Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on seevastu aset leidnud monumentaalsed muutused ja nende mõju jõuab terrorismi ja hüppeliselt suurenenud sisserände tulemusena üha enam ka seni surutisest suuresti puutumata Euroopa südamikuni.
Kreeka suurejooneline luhtumine oleks siin paraku sobivaks kanaliks, mille kaudu araabia kevad – kui vaeste vastuhakk – Euroopa sisemaale saabuks. Mis annab meile alust uskuda, et riigi äpardumine on võimalik üksnes Liibüas? Kitsaimas kohas eraldab viimase rannikut Kreetast vaevalt 200 kilomeetrit merd. Nagu nägime, lükkas ühisrahaga päädinud Euroopa majanduskoostöö käima paljuski just Kreeka kodusõda. Seetõttu poleks ka väga üllatav, kui sõjajärgse Euroopa poliitiline kord hakkaks sealt samast lahti hargnema. Brüssel, Frankfurt ja Washington räägivad praegu Ateenaga läbi jõupositsioonilt, sest rahaliselt on sealne valitsus omadega tõesti lootusetus puntras. Kui jätkuv lehmakauplemine aga Euroopa kindluse välimise kaitsevalli väraval kord langeda laseb, ollakse uue ehitamisega tõenäoliselt juba hiljaks jäädud. Prantsuse revolutsiooni kutsus esile Bourbonide upsakus ja paindumatus. Ateenas supisabas seisva pauperi jaoks on Siemensi peakorter sarnane Versailles’ga, samal ajal kui Tripoli slummi paljasjalgse põrgulise jaoks annab parukaga poisi mõõdu välja ka juba Thessaloniki töötu.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar