Vadõm Skibitskõi: Sõja müüdid ja tegelikkus

Ukraina kaitseministeeriumi luure peavalitsus (HUR) sai alguse 1991. aastal, kui Nõukogude Liidu kolme endise sõjaväeringkonna alusel moodustati iseseisva Ukraina relvajõud. Pärast 2014. aastat on peavalitsuses tehtud olulisi reforme. Mis toimus nende kahe ajaloolise teetähise vahepeal? Millal HURis mõisteti, et Venemaa on peamine oht?

Esiteks tuleb mainida ühte ajaloolist eripära. Ukraina territooriumil ei asunud kunagi NSV Liidu relvajõudude luure peavalitsuse (GRU) peakorterit ega kohalikku esindust, vaid ainult kolme [Kiievi, Odessa ja Karpaatia] sõjaväeringkonna luureosakonnad, mis tähendas sõjaväeluuret, mitte kaitseotstarbelist luuret.

Kui Nõukogude Liit kokku varises, tuli uus Ukraina luureteenistus täiesti otsast peale luua. Tol ajal oli meil olemas sõjaväeline komponent, näiteks eriväelaste (spetsnaz) brigaadid, raadioelektroonilise luure brigaadid ja mitme divisjoni luurepataljonid. Meil ei olnud aga strateegilist komponenti ehk GRU pärandit. See eristab meid Venemaa Föderatsioonist ja mõnest teisest postsovetlikust riigist.

Kremlil oli Kiieviga seoses kaks tundlikku probleemi: tuumarelvad ja Musta mere laevastik, mis tähendas Krimmi.

Teiseks oleme alati olnud teadlikud Venemaa ohust, seda Nõukogude Liidu kokkukukkumisest saadik. Venemaa ei ole kunagi loobunud oma ambitsioonist saada kogu Ukraina uuesti Moskva kontrolli alla. Kremlil oli Kiieviga seoses kaks tundlikku probleemi: tuumarelvad ja Musta mere laevastik, mis tähendas Krimmi.

Krimm ei olnud tähtis iseenesest, vaid tänu sellele, et seal oli Musta mere laevastiku baas ja sõjaväebaas, kuhu sai paigutada Vene vägesid. Venemaa üritas Krimmi esimest korda Ukraina küljest lahti kangutada 1995. aastal, kui Moskva püüdis poolsaarel välja kuulutada iseseisva riigi. Saanud aru, milleni see kõik võiks viia, suutsime selle tulekahju juba algfaasis kustutada. Leppisime kokku, et Krimm on Ukraina sees autonoomne vabariik, millel on oma põhiseadus ja valitsus, aga pole oma presidenti, mida Venemaa oleks eelistanud. Säärane olukord püsis mõnda aega; Krimm tundus olevat stabiilne, kuigi oht ei olnud kuhugi kadunud.

HUR on alati arvanud, et peamine oht Ukrainale seisneb Vene sõjaväelaste kohalolus meie riigi pinnal. Sevastopol jäi endiselt suureks Venemaa sõjaväebaasiks, kuigi 1995. aasta lepetega jagati endine Nõukogude Liidu Musta mere laevastik kahe sõltumatu riigi vahel ära. Nendes lepetes oli samuti ette nähtud, et Moskva ei tohi muuta laevastiku koosseisu ilma Kiievi nõusolekuta.

HUR jälgis tähelepanelikult Musta mere laevastikku ja teadis kõike, millega venelased tegelesid, kaasa arvatud sõjaliste õppuste ajal tuumarelvade paigutamisest Krasnodari kraist Krimmi poolsaarele. Kuna meil oli toona olemas ülevaade nendest protsessidest, saame praegu vägagi hästi aru sellest, mis toimub Valgevenes.

Kiievil olid olemas vajalikud teadmised, aga puudus poliitiline otsustavus.

Venemaa Musta mere laevastikust, 810. merejalaväelaste brigaadist ja spetsnaz’i brigaadidest tulidki nn rohelised mehikesed, kõige esimesed okupandid, kes annekteerisid Krimmi. Jälgisime samuti kõiki sündmusi, mis olid seotud 2014. aasta olümpiamängudega. Spetsiaalset rühmitust, mis oli väidetavalt moodustatud Sotši olümpiamängudel julgeoleku tagamiseks, kasutati seejärel Krimmi kaudu Ukrainasse tungimiseks. 2013. aastal korraldatud sõjaväeõppuse Zapad stsenaariumi järgi harjutas Venemaa sisuliselt Ida-Ukrainasse tungimist 2014. aasta augustis.

Kiievil olid olemas vajalikud teadmised, aga puudus poliitiline otsustavus. Musta mere laevastiku staatuse ja tingimuste kohta sõlmitud leping, mille alusel Krimmi rajatisi renditi Venemaale, pidi läbi saama 2017. aastal. Kohe pärast Gruusia sõda alustas Venemaa 2008. aastal uue sõjaväebaasi ehitamist Novorossiiskisse, et Musta mere laevastik sinna paigutada – et see täielikult ära viia – 2017. aastaks. Siis aga sõlmiti 2010. aastal Harkivi lepingud ja 2014. aastal järgnes sellele esimene sõjaline agressioon.

Kui nüüd kerida aega edasi käimasoleva sõjani, siis kuidas te hindaksite Venemaa sabotaaži- ja rekkeüksuste tegevust? Miks neid saatis alguses vähene edu?

Venemaa oli tegelikult saatnud Ukrainasse poolteist kuni kaks kuud enne sissetungi oma agentide võrgustiku, aga ma nõustuksin arvamusega, et neid saatis nii ulatuslikes operatsioonides kui ka eraldi ettevõtmistes vähene edu. See näitlikustab tõsiasja, et tegu ei ole enam sama GRUga, mis õilmitses Nõukogude Liidu ajal, ja et selle oskused on kadunud. Nad olid oma töös saamatud või siis veendunud, et neid ei oota tõsine vastupanu.

Müüt Vene eriväelaste ja merejalaväelaste ülimast professionaalsusest ja lahinguvalmidusest ei ole tõesti midagi enamat kui müüt. Sama müütilised on Venemaa täppisrelvad.

Esiteks ei olnud Vene eriväelastel tulemuste poolest ette näidata muud kui Krimmi annekteerimine. Teiseks ei ole Vene õhudessantvägi pärast Vene sissetungi alguspäevi korraldanud mitte ühtegi õhudessanti. Kolmandaks veetsid Vene merejalaväelased kümme päeva dokis suurel maabumisalusel, kuni nad toimetati Mariupolisse tavajalaväelaste ülesandeid täitma. Müüt Vene eriväelaste ja merejalaväelaste ülimast professionaalsusest ja lahinguvalmidusest ei ole tõesti midagi enamat kui müüt. Sama müütilised on Venemaa täppisrelvad. Ukraina on suutnud nõukogude ajast pärandiks jäänud vanade S-300 süsteemidega alla lasta nende tiibrakette Kalibr ja õhust lastavaid rakette H-101. Venelased on langenud omaenda propaganda ohvriks.

Venelasi on täheldud kasutamas autodele paigutatud valjuhääldeid, väidetavalt kasutasid nad endiselt audiokassettegi. Kas teil on veel midagi lisada niisugustele GRU korraldatud taktikalistele psühholoogilistele operatsioonidele?

Ukrainal on tohutud kogemused võitluses Vene sõjamasina kõigi komponentide vastu. 2015. aastal paljastas HUR Ida-Ukrainas terve Vene psühholoogiliste operatsioonide korraldamise süsteemi: juhtimiskeskused, struktuuri ja personali, kes oli Venemaa lõuna sõjaväeringkonnast rotatsiooni alusel Donetski ja Luhanski oblastisse paigutatud. GRU korraldas kõiki info- ja psühholoogilisi operatsioone, eraldi üksused tegelesid võitlusvööndi isoleerimisega, ülekaalu saavutamisega, infomaterjalide ettevalmistamisega jne. Näiteks saatis üks sellistest info- ja psühholoogiliste operatsioonide keskustest teate GRU peamajja palvega saada brošüüre ja Parema Sektori sümboolikat, et neid kohapeal levitada.

Siiski oleks vale öelda, et venelased elavad möödunud sajandis ja kasutavad ainult aegunud tehnoloogiat – see ei ole kaugeltki tõsi. Lisaks on inforuum täielikult nende kontrolli all. Näiteks võeti sotsiaalmeediakanalitest mõne minutiga maha uudis Venemaa lennuvälja pihta korraldatud rünnaku kohta. Venelastel on juurdepääs kõigile moodsatele IT-vahenditele, mis on olemas maailma juhtivatel luureteenistustel ja infosõjaüksustel. See, kui professionaalselt venelased tegutsevad, on aga iseküsimus.

Peale selle teevad venelased ennetustööd siseriiklikus inforuumis. Venemaa elanikest vaatab 70% endiselt telekat. Noorem põlvkond võib küll eelistada internetti, aga nende internet erineb väga sellest, mida meie kasutame Eestis või Ukrainas. Proovige Venemaal trükkida otsinguaknasse „Zalužnõi“ – Google ei näita seal samu tulemusi kui siin. 2014. aastast saadik on nad kasutanud üldisi juurdepääsukeelde veebilehtedele, linkidele, sotsiaalmeediale jms.

Oleks vale öelda, et venelased elavad möödunud sajandis ja kasutavad ainult aegunud tehnoloogiat – see ei ole kaugeltki tõsi.

Mis puudutab valjuhääldeid, siis nad kasutavad neid ja seda teeme meiegi, kui pakume neile võimalust alla anda: „Vene sõdur, anna alla ja sa saad võimaluse sõita tasuta enda poolt valitud Euroopa riiki või tagasi Venemaale“. Inimesed usuvad eksikombel, et sõduritel on kaevikutes internet – neil ei ole seda. See on ka põhjus, miks meie loodame Starlinkile.

Sõja päris esimestel kuudel oli nii meie kui ka venelaste eeliseks see, et Ukraina ei jäänud täiesti ilma internetiühendusest. Mobiilioperaatorid pakkusid edasi sideteenuseid ja inimesed said tänu sellele anda meile vaenlase positsioonidest teada sõnumirakenduste kaudu. Alguses oli palju kasutut infot, millega oli raske töötada, aga me panime kiiresti püsti süsteemi, mille alusel andmeid koguda ja analüüsida.

Toonane paljukiidetud vastupanu oli päriselt olemas. Vene propaganda eeldas, et kõik annavad kohe alla ja venelased võetakse lilledega vastu – see ei läinud sugugi nii. Selle asemel õnnestus meil jälgida Vene vägede kolonnide liikumist alates piirist kuni lausa Brovarõ eeslinnani Kiievi lähistel. Me teadsime täpselt, millised relvad ja üksused paiknevad ühes või teises külas. Me saime vaenlase liikumist jälgida ka telefonikõnesid pealt kuulates.

Kas Vene väed õpivad oma vigadest?

Meie kõige suurem probleem seisneb selles, et nad õpivad kiiresti; nad õpivad meilt ja muudavad oma taktikat. Mida kauem me võitleme, seda rohkem nad õpivad. Esimestel kuudel lootsid nad Blitzkrieg’ile – et nad tungivad kiiresti sisse ja okupeerivad kogu Ukraina silmapilkselt. Õige pea hakkasid nad aga õppima ja võtsid kasutusele uue taktika, uued relvad ja süsteemid, droonid jne. Ma toon selle kohta kaks näidet.

Esiteks, kui 2022. aastal algasid massilised õhurünnakud, saadeti rakette teele Volgogradist, need lendasid üle Kaspia mere, läbi Luhanski oblasti ja sealt otse Kiievisse. Meil õnnestus need tabada ja alla lasta, mille peale nad muutsid rakettide trajektoori. Need lasti välja samast kandist Kaspia piirkonnas, seejärel suundusid need üles Vene piiri poole, sisenesid Ukraina territooriumile Sumõ oblastis, lendasid Valgevene piiri ääres ja pöördusid siis järsult alla Kiievi peale. Või siis sisenesid Donetski oblastisse, liikusid üles Tšerkassõ poole, pöörasid läände Kiievi poole, tegid linnale ringi peale ja sisenesid sinna kas läänest või kirdest, et tõenäolisemalt pääseda läbi meie õhutõrjest.

Meie kõige suurem probleem seisneb selles, et venelased õpivad kiiresti; nad õpivad meilt ja muudavad oma taktikat. Mida kauem me võitleme, seda rohkem nad õpivad.

Teiseks ei olnud edukad alguses kasutatud pataljoni lahingugrupid. Sellised lahingugrupid on mõeldud lokaalse konflikti jaoks, milles üks lahingugrupp saab lühikest aega iseseisvalt tegutseda; neil pole tulejõudu ja logistilist võimet, mida on vaja pikaajaliseks täiemahuliseks sõjaks. Nii võtsidki venelased 2022. aasta suve keskel uuesti kasutusele vana, teada-tuntud süsteemi – polgu, diviisi, korpuse ja armee jaotuse. Need kaks näidet kinnitavad, et kahjuks suudavad venelased õppida.

Kui uuenduslikke meetmeid kasutavad venelased Ukraina vastupanuga võitlemiseks okupeeritud aladel?

Enne täiemahulist sissetungi kehtestati Ukrainas vastupanu seadus, millega määrati kindlaks, kes vastutab vastupanuvägede moodustamise, väljaõppe ja varustamise eest. Põhiline vastutav organ on erioperatsioonijõudude (SSO) väejuhatus. HURil, Ukraina relvajõududel ja julgeolekuteenistusel (SBU) on ka oma roll ja funktsioonid, aga eelkõige kuulub see SSO vastutusalasse. See on väga keerukas protsess, mis hõlmab paljusid komponente alates sõjalistest kuni agentuuriga (inimluurega) seonduvatest.

Esiteks on venelased pannud okupeeritud aladel tööle tugeva vastuluure režiimi. Teiseks tuleb olla aus ja tunnistada, et seal on ka kollaborante. Nemad kujutasid endast meie jaoks kõige suuremat õnnetust sissetungi alguskuudel, eelkõige Hersoni ja Zaporižžja oblastis. 2022. aasta veebruaris oli Ukrainas ligi 350 000 endise terrorismivastase operatsiooni lahinguveterani; neile lisandusid tegevväelased. Niipea, kui venelased sisse tulid, andsid kollaborandid kõik nad koos perekondadega vaenlase vägedele üles.

Sõja ajal on luuretöö veel raskem, kusjuures läbikukkumise hinnaks on inimelud.

Siis toodi sinna kohale föderaalne julgeolekuteenistus (FSB). Nüüd asub seal 25 000 Vene rahvuskaartlast, kes toetavad okupantide haldusaparaati, kaitsevad nende perekondi ja korraldavad vastuluureoperatsioone. Mobiilsidet kuulatakse pealt ja on kehtestatud nn passide väljajagamise süsteem: kui keeldud Vene passi vastuvõtmisest, oled kohe okupatsioonivõimude silmis halvas kirjas ja kättemaksuks ei anta sulle muu hulgas arstiabi.

Seega on meie töö okupeeritud aladel äärmiselt keeruline, aga me tuleme sellega toime ja õpime uusi meetodeid. Tänapäeval kasutame teistsugust lähenemist võrreldes sellega, mida õpetati külma sõja aegsetes juhendites ja spiooniromaanides. Me elame infoajastul: niipea, kui oled näha kõige lihtsamas hotelli turvakaameras, võivad su tuvastada kõiksugu luureteenistused kogu maailmas. Just see juhtuski tolle venelaste duoga, kes läks Salisbury katedraali imetlema. Seega tuleb rahuaegsete operatsioonide kavandamisel niisuguste asjadega arvestada, aga sõja ajal on kõik veel raskem, kusjuures läbikukkumise hinnaks on inimelud.

Luure valdkonnas kasutatakse sellist mõistet nagu usutav eitus. Kas tänapäeva maailmas on sellele toetudes võimalik endiselt korraldada välisriikides operatsioone? See, kuidas venelased eitasid Salisbury operatsiooni läbiviimist, ei olnud kindlasti usutav.

Me oleme kõrgtehnoloogilises ühiskonnas ja elame kõrgtehnoloogilises maailmas. Tehnoloogia on juba praeguseks avaldanud tohutut mõju näiteks andmekogumisele ja -edastusele. On järjest raskem oma jälgi varjata ja saladusi hoida. Aga me jätkame siiski pingutamist ühel lihtsalt põhjusel: me peame oma rahvast kaitsma.

Kui me ka avalikustame mõne eduka operatsiooni, peame ikkagi olema ettevaatlikud, et oma allikaid mitte paljastada. Isiku saab kindlaks teha tehisaru, videotuvastusvahendite või pangaandmete abil – selline on uus tegelikkus, mis nõuab meilt ebakonventsionaalse lähenemise kasutamist ja uuenduslikku mõtlemist, et saavutaksime oma eesmärgi ja ühtlasi kaitseksime rahvast.

HURi sõnul on teil inimressurssi ka Venemaal. Näiteks Sevostopoli rünnakutesse oli väidetavalt kaasatud inimluure sisend. Kas see läheb vastuollu sellega, mida te just äsja ütlesite?

Ei, ei lähe. Ukraina uues riikliku julgeoleku strateegias, mis võeti vastu 2015. aastal, on kindlaks määratud mitu suunda, millele luure peavalitsus peaks rohkem rõhuma, näiteks tugevdama koostööd partneritega. Strateegias on samuti ette nähtud inimluure parandamine. Meie siht on alati olnud infiltreeruda nendesse keskustesse, kus vaenlane otsuseid langetab. Praegu on meie ülesanne kaitsta meile infot hankivate agentide võrgustikku. Kuigi küberluure on uus, ülimalt tõhus ja peenemat sorti meetod luureandmete kogumiseks, peame meie ikkagi kõige väärtuslikumateks allikateks inimesi.

Parim analüüsi näide on vaenlase lahingudokument. Selles ei spekuleerita tõenäoliste stsenaariumide üle, vaid öeldakse otse välja, milline on vaenlase täpne plaan. Seejärel tuleb meil hoolitseda, et see plaan läbi kukuks. Ainus viis hankida niisugust luureteavet on infiltreeruda vaenlase otsustuskeskustesse.

Kui palju võivad tavainimesed, kellel ei ole juurdepääsu luureallikatele, usaldada näiteks Sõjateaduste Instituudi igapäevast infot?

Ma hindan tõesti Sõjateaduste Instituudi tööd, aga nende analüüs põhineb avalikest allikatest pärit teabel ja see ei ole mõeldud kindralstaabi, vaid üldsuse jaoks. Sellest piisab, et asjatundjate kogukond ja poliitikud saaksid ülevaate viimastest ja tulevastest arengusuundadest.

Kui me ei jagaks infot, täidaks Vene propaganda tekkinud tühimiku.

Ukraina suhtleb avatult ja tutvustab neid andmeid, mida saab avalikkusega jagada: inim- ja varustuse kaotused, edasiliikumine ja taganemine jne. Esiteks ei saagi sellist infot varjata. Teiseks on tähtis inimesi teavitada. Kui me ei jagaks sellist infot, täidaks Vene propaganda tekkinud tühimiku. Me olemegi seda juba tunda saanud: niipea kui edastasime vähem uudiseid oma vasturünnaku edenemise kohta, asusid tegutsema Vene allikad, et eesliinil toimuvat valesti tõlgendada.

Kuigi USA ja Ramsteini grupp arutavad iga toetuspaketti avalikult, moonutavad venelased alati kõike. Kiievil ei olegi kunagi olnudki nii palju tanke, kui palju Moskva neid ühes kuus enda sõnul hävitas, rääkimata lugudest Poola ja Ameerika sõjaväelaste kohta, kes sõidavad Ukrainas ringi Saksa Leopardi tankidega. Kõik teavad, et see ei vasta tõele, aga valed ringlevad inforuumis ikkagi edasi.

Te olete rõhutanud isiklike suhete tähtsust. Kuidas on edenenud Eesti ja Ukraina luurekoostöö?

Isiklikud suhted on tõepoolest tähtsad. Olen juba mõnda aega teinud tihedat koostööd Balti kolleegidega. Meie suhtlus süvenes 2008. aastal, kui Venemaa alustas sõda Gruusias ja kõik mõistsid, et Vene oht on olemas ja et see kasvab. Ukraina riikliku julgeoleku strateegias on seatud eesmärgiks jõuda sellise tasemeni, et luureteavet analüüsitaks välispartneritega koos. Eesti kolleegidega olema selle eesmärgi sisuliselt saavutanud.

Praeguseks on Ukrainast saanud tšempion kogu NATO relvastuse kasutamises, kui ainult välja arvata hävitajad ja allveelaevad.

Kuigi me ei kuulu NATOsse, tunneme end selle meeskonna liikmena. Mulle meeldib naljatada, et kui vanasti pidi Ukraina liikuma NATO standardite poole, siis 2022. aastal tulid NATO standardid ise Ukrainasse: alates 155 mm suurtüki laskemoonast kuni kõige kõrgtehnoloogilisemate relvasüsteemideni. Praeguseks on Ukrainast saanud tšempion kogu NATO relvastuse kasutamises, kui ainult välja arvata hävitajad ja allveelaevad. Probleem ei seisne NATO standardites. Probleemiks on NATO liikmesriikide poliitiline otsustavus. Edasiminekut on oodata ainult siis, kui sõda on läbi. Sellest me saame aru.