Vadim Štepa: Kuidas Moskva muudab Vene Kaug-Ida Pekingi toormekolooniaks

Detsembris 2022 osales president Vladimir Putin videosilla kaudu Kovõkta gaasimaardla – Ida-Siberi suurima – avamistseremoonial. Maardla kaevandatav varu on 1,8 triljonit kuupmeetrit maagaasi, mis on aga enam-vähem tervenisti reserveeritud Hiina tarbijatele. Sel eesmärgil on rajatud gaasijuhe Siberi Jõud, mille kaudu kavatsetakse Hiinasse pumbata ligemale 27 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas.  

Siberi geograafia instituudi professor Tatjana Zabortseva sõnul on Ida-Siber tänapäeval tegelikult muudetud Hiina toormehoidlaks. Kuid Irkutski oblastis endas, kus Kovõkta gaasiväli asub, ei ole elanikel mingit võimalust seda loodusvara kasutada. Kütteks kasutavad nad kivisütt ja puid, aga kodumajapidamistest on praeguseks gasifitseeritud ainult üks protsent ja võimud lubavad lähiaastatel selle näitaja tõsta vaid 3,22 protsendini.

Ühesõnaga tuleb välja, et suhted Pekingiga on Moskvale märksa tähtsamad omaenda kodanike heaolust. Sellest, kuidas Siberi kohalikud elanikud on sisuliselt koloniaalpoliitika ohvrid, räägin üksikasjalikumalt allpool. Praegu vaatlen juba mitu aastat kestnud Venemaa toorainevoogude ümberorienteerimist Euroopast Hiinasse.

Itta pöördumise põhjused

Poliitiliste ja majandussuhete tugevdamisest Hiinaga hakati Moskvas rääkima 2014. aastal – kohe pärast Krimmi annekteerimist ja Donbassi konflikti vallapäästmist. Need sündmused viisid USA ja Euroopa Liidu esimeste sanktsioonideni Venemaa vastu, kuid toona asi veel Vene nafta ja gaasi täieliku embargoni ei läinud. Enamgi veel, ka pärast seda, kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukraina vastu 2022. aastal, jätkasid Euroopa Liidu riigid suures mahus Vene toorme ostmist, rahastades sel viisil tegelikult Kremli sõjamasinat. Bloombergi andmetel teenis Venemaa mullu ligemale 285 miljardit dollarit energiakandjate müügist peaasjalikult Euroopa riikidesse, enne kui need hakkasid massiliselt Vene toorainest loobuma.  

Neis tingimustes hakkas Vene majandus, mis eluliselt sõltub nafta ja gaasi ekspordist, otsima teisi globaalseid tarbijaid. Esimeseks osutus Hiina oma üüratu majandusega. 2022. aastal sai Venemaast Hiina suurim naftatarnija, edestades varem esikohal olnud Saudi Araabiat. Laiendades toormeeksporti Hiinasse, püüab Kreml kompenseerida kahjusid, mis tulenevad kaubavahetuse katkemisest Euroopaga. Venemaal tuleb siiski oma idapartnerile naftat ja gaasi müüa suurte hinnaalandustega, mis ulatuvad kuni 30 protsendini maailmaturu hinnast. Kuid sel viisil üritab Kreml lahendada ka poliitilist ülesannet: tagada kui mitte Pekingi toetust, siis vähemalt tema neutraalset positsiooni Venemaa sõjalise avantüüri suhtes Ukrainas.

Venemaa, mis eluliselt sõltub nafta ja gaasi ekspordist, hakkas Euroopa turu ärakukkumisel otsima teisi globaalseid tarbijaid. Esimeseks osutus Hiina oma üüratu majandusega.

Euroopa vastu püüdis Kreml esiotsa käiku lasta gaasisantaaži, kasutades ära asjaolu, et paljud Euroopa riigid olid juba 1970. aastatest, mil lasti käiku esimesed gaasijuhtmed, sattunud Vene maagaasist sõltuvusse. Eriti puudutab see Euroopa suurimat majandust Saksamaad. Ometi õnnestus sel riigil lühikese ajaga – kümne kuuga, märtsist detsembrini 2022 – vähendada oma sõltuvust Venemaa gaasist 55 protsendilt null protsendini. Majandus orienteerus kiiresti ümber muude ülemaailmsete tootjate vedelgaasile ning ehitati mitu LNG-terminali, mida Saksamaal enne seda üldse ei olnud – sedavõrd oli riik seotud Venemaalt torujuhtme kaudu tuleva gaasiga, mille kõrval ei peetud teisi variante võimalikuks. Seega kukkus Venemaa väljapressimine gaasinuia kasutades läbi – Kreml üritas selle abil leevendada enda vastu suunatud sanktsioone ja vähendada Euroopa toetust Ukrainale, kuid saavutas täpselt vastupidist: Gazprom kaotas oma suurima turu Euroopas.  

Kas Hiina suudab neid Vene kaotusi täielikult kompenseerida? On ilmselge, et mitte, ja Venemaa toormemüügi tulud langevad märkimisväärselt. Moskva energeetika- ja rahandusinstituudi direktori Aleksei Gromovi hinnangul suudavad Vene gaasi tarbijad Hiinas kompenseerida 20 protsenti kaotatud Euroopa turust.

Hiina tarbekaupade masstootmisele tuginev majandus pelgab väga rahvusvahelisi sanktsioone, mis võivad teda tabada, kui Peking asuks Moskvat aktiivselt toetama.

Peale selle tegutseb Hiina mõistlikumalt kui Saksamaa, kes juba 1980. aastatest saati importis gaasi eelkõige Venemaalt, aga 2022. aastal oli sunnitud kiiruga oma toormehankeid mitmekesistama. Hiina ei taha aga muutuda Vene gaasist täielikult sõltuvaks. Tema turul ei ole Gazpromil sugugi monopoli: Hiina ettevõtted ostavad veeldatud maagaasi Katarist, Ameerika Ühendriikidest ja teistelt tootjatelt üle maailma.

Aga poliitilises mõttes on Hiina „draakon“ üsnagi ettevaatlik ja vaevalt et hakkab toetama Kremli agressiooni Ukrainas. Hiina tarbekaupade masstootmisele tuginev majandus pelgab väga rahvusvahelisi sanktsioone, mis võivad teda tabada, kui Peking asuks Moskvat aktiivselt toetama. Seetõttu näib Kremli lootus „sõprusele Hiinaga Lääne vastu“ soovitu tegelikkuse pähe võtmisena. Igatahes ei saa mingitest Hiina relvade tarnetest Venemaale juttugi olla.

Kahekordselt koloonia

20. sajandi lõpus tundus, justnagu oleksid Hiina ja Venemaa maailma edetabelites kohad vahetanud. Nõukogude ajal oli Hiina küll suurima rahvaarvuga riik planeedil, kuid siiski peamiselt agraarmaa. Pärast Deng Xiaopingi reforme algas seal kiire tööstusrevolutsioon, mis tegi riigist üleilmse liidri. Nõukogudejärgsel Venemaal seevastu ei läinud majandusreformid kuigi edukalt. Üsna kõnekas on võrdlev foto sellest, kuidas Amuuri jõe vastaskallastel asuvad linnad, Venemaa Blagoveštšensk ja Hiina Heihe Shi, nägid välja 1970. aastatel ja millised on need praegu.

Vene meedias levib sageli kartus, et Hiina võib kunagi Venemaa Siberi ja Kaug-Ida alad jõuga enda kätte haarata. Seda pole Pekingil aga sugugi vaja – Moskva ise annab talle kõik vajalikud varud enam-vähem võileivahinna eest.

Venemaa Kaug-Ida on tegelikult muudetud toormekolooniaks, peale selle ühiseks – Moskva ja Pekingi omaks.

Tänapäeval on Hiina ettevõtted pikaajalisele rendile võtnud tuhandeid hektareid Siberi ja Kaug-Ida metsa ning kogu seal raiutud puit saadetakse Hiinasse. Venemaa Kaug-Idas selle hiiglaslike metsavarudega ei ole seniajani ainustki tselluloosi-paberikombinaati, sest töötletud toodang oleks ilmselgelt kallim kui toores ümarpuit, aga Hiina vajab just nimelt odavat toorainet.

Moskva võimud tulevad meeleldi oma liitlasele vastu ega kiirusta Kaug-Ida majandust arendama. Piirkond on tegelikult muudetud toormekolooniaks, peale selle ühiseks – Moskva ja Pekingi omaks. Kohalike elanike huvidega ei arvesta nood aga üldse, nagu juba kirjeldasin Kovõkta gaasivälja näitel, mille toodangust vaid üks protsent jääb Irkutski oblasti elanikele.  

Kui Kaug-Idas ka üritatakse ehitada mingisuguseid tehaseid, siis ökoloogilises mõttes kõige ohtlikumaid. Nii soovis Hiina kompanii 2021. aastal Habarovski krai Alano-Maiski rajooni rajada metanooli tootmiseks maailma suurima keemiakombinaadi. Siiski kukkus projekt rajooni rahvahääletusel läbi: vastu oli 90 protsenti kohalikust elanikkonnast.

Pärast seda võeti Venemaal aga vastu regionaalvõimu seadus, mis kaotab kohalike omavalitsuste autonoomia. Seetõttu pole säärased kohalikud referendumid enam võimalikud ning liitlased Moskvas ja Pekingis saavad soovi korral ehitada ükskõik milliseid ohtlikke ettevõtteid, pööramata tähelepanu kohaliku elanikkonna arvamusele. Kuid see ei summuta, vaid vastupidi, võib järsult tugevdada protestimeeleolusid piirkonnas – kuni separatistlike loosungiteni välja. Igatahes on selge, et Moskva koloniaalpoliitikat ei saa tunda mitte ainult Ukraina, vaid ka sealt väga kaugele jääv Kaug-Ida piirkond.