Vaaraodest demokraatiani

Egiptlased ei usu ikka veel, et „Mubaraki aeg” on tõesti möödas. Noortest aktiivsetest sotsiaalse meedia kasutajatest alanud rahvaliikumine kulmineerus „valgeks revolutsiooniks” 11. veebruaril, kui president Hosni Mubarak loobus võimust. Kaks kolmandikku egiptlastest on alla 30-aastased, mis tähendab, et suurem osa egiptlastest ei ole kunagi elanud muul kui Mubaraki ajal. Egiptus astub nüüd demokraatia esimesi samme 80-miljonilise rahva jõul. Eriti noorte hulgas on parema tuleviku lootus suur.

Egiptuse revolutsioon on saanud juba mitu nime. Valgeks revolutsiooniks kutsutakse seda vähese verevalamise pärast. Tegelikku surmasaanute arvu ei saada vist kunagi teada, aga hinnangu kohaselt, millega nõustuvad ka inimõiguslased, oli ülestõusu ohvreid märtsi lõpuks umbes 700. Egiptuse revolutsiooni on kutsutud ka Facebooki-revolutsiooniks, sest 25. jaanuaril alanud meeleavaldused kutsusid esialgu kokku sotsiaalses meedias aktiivselt tegutsevad noored.

Ka naistel oli Egiptuse revolutsioonis oluline roll. „Revolutsiooni kangelannadeks” kutsutud „Kuuenda aprilli noorteliikumise” loojate hulka kuuluv Asmaa Mahfouz oli üks olulisemaid Egiptuse ülestõusu algatajaid. Tema politseivägivallast tehtud Facebooki-video innustas rahvast tänavale minema 25. jaanuaril, mis on Egiptuses politseipäev ja riiklik püha. Meeleavaldajate hulk oli kõigile üllatuseks, sest isegi ülestõusu algatajatest ei oleks keegi veel jaanuari lõpus uskunud, et president Mubarak loobub võimust vähem kui kolme nädala jooksul pärast ülestõusu algust.

Märtrite veri andis jõudu

President Mubarak rakendas ülestõusu mahasurumiseks oma kurikuulsa julgeolekuaparaadi kogu võimekuse. Endist siseministrit Habib El Adlyt süüdistatakse koos Mubarakiga meeleavaldajate tapmises. Politsei- ja julgeolekuväed katsusid 28. jaanuaril Kairo Tahriri väljakule kogunenud meeleavalduse jõuga laiali ajada. Vägivalda kasutati ka veebruari alguses, kui hiljem kinnimakstud provokaatoriteks osutunud „pro-Mubarak”-rühmad ründasid Tahriri väljakul meeleavaldajaid kaamelite ja hobustega.

Ka naistel oli Egiptuse revolutsioonis oluline roll.

Mubaraki režiimi karmid võtted ei üllatanud kedagi. Meeleavalduste mahasurumiseks on Egiptuses juba aastaid kasutatud palju jõhkrat vägivalda ja vahistatud meeleavaldajaid ka piinatud.

Esimese suure kaotuse osaliseks sai Mubarak juba jaanuari lõpus. Egiptuse rahvas ei andnud vägivalla ees alla, ehkki julgeolekujõud hakkasid Kairo linnaosi terroriseerima ja ka inimeste kodusid röövima. Süstemaatiliselt organiseeritud röövimised algasid pärast seda, kui politsei oli kadunud tänavapildist 28. ja 29. jaanuaril. Röövlijõukude kinni võetud pealikute käest leiti politseinike ID-kaarte.

Oma esimese kõne pärast ülestõusu algust pidas Mubarak 29. jaanuaril. Kui ta siis oleks alandlikult ebakohti tunnistanud ja nende parandamiseks tegutsema hakanud, oleks ta tõenäoliselt ikka veel Egiptuse president. Aga tema tühjadest sõnadest kumisev kõne ainult suurendas rahva innukust meeleavaldajatega ühineda.

Egiptlased näitasid üles vastupidavust ja tohutut organiseerimisvõimet, moodustades endi hulgast kodukaitseväed, et rahva omandit röövlijõukude eest kaitsta. Politsei ja ametnike meelevalla ja vägivalla hirmus aastakümneid elanud egiptlased otsustasid enam mitte järele anda.

Mubaraki võimuaparaadi vägivald pöörduski võimukandjate vastu. Iga meeleavaldajate hirmutamiseks valatud veretilk ainult kasvatas nende võitlusvaimu. Ohvreid hakati kutsuma revolutsiooni märtriteks ja tuhanded Tahriri väljakule laagri püstitanud meeleavaldajad olid valmis perede kaupa neile järgnema.

Revolutsiooni seemned külvati juba detsembris 2004

Egiptuse presidendi vastastest meeleavaldustest räägiti, nagu oleks tegu täiesti uue ilminguga. Tegelikult polnud ei protestides ega protestijate vastu kasutatud vägivallas midagi uut. Mubaraki-vastaseid meeleavaldusi on korraldatud Egiptuses juba aastaid. Selle aasta jaanuari-veebruari protestilaines oli erandlik vaid selle tohutult suur populaarsus.

Mubaraki lahkumiseni viinud sündmused algasid juba seoses 2005. aasta presidendivalimistega. Peamiselt tänu Ameerika Ühendriikide kui olulise liitlase ja majandusliku toetaja poolt avaldatud survele nõustus Mubarak tegema teatud uuendusi demokraatlikumate presidendivalimiste suunas.

2005. aasta valimised olid esimesed, kus esitati ka teisi kandidaate peale Mubaraki enda. Neid oli kümmekond, kuid vaid üks neist, abikaasa Gamila Ismaili kaudu palju meediatähelepanu ja Lääne toetust pälvinud erakonna Al-Ghad looja Ayman Nour, oli isegi formaalselt Mubaraki konkurent. Nour sai valimistel umbes kümme protsenti häältest ja istus hiljem vanglas paljude arvates väljamõeldud süüdistuste eest, et olla hoiatavaks näiteks järgmistele võimalikele võistlejatele.

Kaks kolmandikku egiptlastest on alla 30 aastased, mis tähendab, et suurem osa egiptlastest ei ole kunagi elanud muul kui Mubaraki ajal.

2004. aasta detsembrit võib pidada Egiptuse sisepoliitikas märkimisväärseks pöördepunktiks.

Opositsiooni ja intellektuaalide mõõt sai täis ja esimest korda oli Kairo tänavatel meeleavaldajaid hüüdmas Mubaraki-vastaseid loosungeid, millest ühest – ”kefeeja” ehk ”aitab juba!” – sai hiljem rahvaliikumiseks kasvanud rühma nimi.

Politsei kasutas Kefeeja-liikumise meeleavalduste vastu jõhkrat vägivalda, aga liikumise populaarsus kasvas ja enne 2005. aasta presidendivalimisi korraldati meeleavaldusi peaaegu iga nädal. Varem oleks ainuüksi avalikust presidendivastasest kommentaarist piisanud vanglasse sattumiseks ja keegi ei kujutanud ettegi, et ta võiks presidenti avalikult arvustades oma tervise ja heaoluga riskida.

Eriolukorra seadus ja politseivägivald

See polnud juhus, et Egiptuse revolutsioonini viinud ülestõus algas just politseipäeval. Eriti salapolitsei julmus rahva vastu kujutas endast egiptlastele argipäevast terrorit, mille ees tunti pidevalt hirmu. Võimukandjad õigustasid oma jõhkrust eriolukorra seadusega, mis on olnud Egiptuses pidevalt jõus alates Mubaraki võimuletulekust 1981. aastal. Eriolukorra seaduse tühistamine oli üks meeleavaldajate keskseid nõudmisi. Mitmed nõudmised on juba täidetud, kuid eriolukord on ikka veel jõus, ent see on lubatud lõpetada enne septembrikuus toimuvaid  parlamendivalimisi.

Eriolukorra seadus võimaldab inimeste vahistamist ja vangistamist ilma kohtuprotsessita ja inimõigusorganisatsioonide arvates tihti väljamõeldud põhjustel. Inimõiguslaste hinnangud Egiptuse vanglates eriolukorra seadusele apelleerides ilma kohtuprotsessita vangistatud inimeste hulga kohta vahelduvad kolmest kümne tuhandeni. Ülestõusu alguses vabastati Egiptuse vanglatest üle 20 000 vangi, kelle hulgas ilmselt aga ei olnud poliitilistel põhjustel vahistatud meelsusvange.

Eriolukorra seadus on praktikas tähendanud seda, et keda tahes võib millal tahes arreteerida. Paljud kinnipeetuist võivad kaduda omaste silmist aastaiks. Piinamine on olnud Egiptuse politseijaoskondades ja vanglates nii tavaline, et seda on isegi politsei juhtkond kirjeldanud kui „normaalset ülekuulamispraktikat”.

Salapolitsei, aga ka tavalise liikluspolitsei meelevald on hirmutanud pea iga egiptlast aastakümneid. Politsei jõhker käitumine muutus viimastel aastatel hullemaks, eriti salapolitsei võtted läksid karmimaks. Seoses vahistamisega võidi panna vangi, piinata või ähvardada piinamisega ka kahtlusaluste omakseid, eriti naisi, emasid ja õdesid ning teatud juhtudel ka lapsi, mis osutus tihti tõhusaks viisiks saada mittetõepäraseid ülestunnistusi.

Üllatusi

Politseivägivalla kõige jõhkramal näitemängul on selge seos revolutsiooniga. Läinud juunis peksid politseinikud 28-aastase Khaled Saiedi internetikohviku ees tänaval  surnuks – kümnete tunnistajate ja mitmete veebi- ja mobiilikaamerate ees. Fotod Saiedi kohutavalt ülespekstud näost levisid otsekohe üle maailma. Politseinikud viisid laiba minema ja tõid selle hetke pärast sündmuspaigale tagasi. Saiedi ametlik surma põhjus oli lämbumine narkootikumikotis. Põhjus jäi samaks veel pärast omaste poolt nõutud teist lahkamist.

Politsei ja ametnike meelevalla ja vägivalla hirmus aastakümneid elanud egiptlased otsustasid enam mitte järele anda.

Khaled Saiedi mälestuseks loodud Facebooki rühm nimega ”We are all Khaled Saied (”Me kõik oleme Khaled Saiedid”) oli üks jaanuariülestõusu aktiivsematest korraldajatest. Egiptuse revolutsiooni muutusjõudu osutab see, et Egiptust valitseva armee sõjaväenõukogu oli pidanud korduvalt nõu ka aktivistidega ja revolutsiooni käivitava jõuna toiminud Facebooki rühmade ülalpidajatega.

Egiptuse sõjaväenõukogu lõi peagi pärast võimuvõtmist oma Facebooki rühma, kus avaldas aktiivselt teateid. Rühmas oli märtsi lõpuks peaaegu 900 000 liiget ja selle populaarsusest kõneleb ka „meeldimiste” ja kommentaaride lõputu hulk; rühma sissekannete juurde koguneb tihti vähem kui tunniga koguni kümneid tuhandeid pöidlamärke ja kommentaare.

Araabia maades on nähtud sel aastal juba palju üllatusi. Mubaraki kiiresse lahkumisse ei uskunud isegi meeleavaldusi korraldanud aktivistid. Ka salapolitsei likvideerimine oli egiptlastele mitte ainult teretulnud uudis, vaid lausa ime. Araabia maailma ülestõusude lainet ei tundu miski peatavat. Üllatusi on nähtud ka teistes araabia maades.

Isegi vaoshoitud ja peenetundeliselt oma valitsejat sultan Qaboosi imetlevad omaanlased nõuavad enam vabadusi. Ka Egiptusest veelgi karmima salapolitsei ja tsensuuri all elanud süürialased ei uskunud veel pärast Tuneesia ja Egiptuse revolutsioone, et ülestõusude laine jõuab Süüriassegi juba märtsi keskel. Süüria rahutused algasid vägagi süütult noorte joonistatud valitsusvastaste grafititega Lõuna-Süürias Daraa linnas. Ülestõusuks kujunes olukord siis, kui kodanikud nõudsid salapolitseinike poolt vahistatud noorte vabastamist. Hiljem pöördusid protestid valitsuse vastu. Süüria president al-Assad on targalt lubanud vähemalt lõpetada eriolukorra seaduse.

Liibüa: Gaddafi võitleb viimase veretilgani

Egiptlased on jälginud naabermaa Liibüa kodusõda väga murelikult. Muret lisavad peale tuhande kilomeetri pikkuse Vahemerest Saharani ulatuva ühise piiri ka Liibüas töötavad kuni miljon egiptlast, kellest kümned tuhanded on põgenenud kodumaale või Liibüa teise naabermaasse Tuneesiasse.

Liibüa diktaatori Muammar Gaddafi fanaatilisus ja suisa hullus ei ole vähemalt egiptlastele üllatus. Liibüa inimõiguste olukord on olnud Süüriastki hullem. Liibüalaste hirmu nägin oma silmaga möödunud suvel paarinädalasel tööreisil Liibüas olles. Välismaalasega, eriti veel ajakirjanikuga,  kartsid nad rääkida. Mingisugust kriitikat riigipea kohta liibüalastelt kuulda ei õnnestunud.

Pealinnas Tripolis palusid näiteks väikeste äride kaupmehed ja töötajad välismaalasel hetkelise arutelu järel lahkuda ja möönsid, et oleks tore vestlust jätkata, aga kui välismaalane on poes liiga kaua, tuleb neil sellest probleeme.

Liibüalaste majanduslikud olud on mitmes mõttes paremad kui 80 miljonil egiptlasel, kellest koguni 40% elab vaesuspiiril või alla selle ehk kahe USA dollariga päevas. Gaddafi on suunanud riigi naftarikkust ka kodanike heaks. Naftainvesteeringutelt teenitud kasumiga on ülal peetud sotsiaalset fondi, mis on madalamate ühiskonnaklasside liikmetele jaganud majanduslikku abi.

Liibüa rikkust on näha ka immigrantidest tööjõu rohkusest, liibüalastel pole vaja teha raskeid ega musti töid. Ehitustel rassivad aasialased ja tänavaid pühivad sisserändajad Aafrikast. Liibüa kodusõjale pole aprilli hakul veel lõppu näha. Gaddafit tundvad ringkonnad usuvad, et ta võitleb võimu eest surmani.

(Tsiviilelanike mõrvu Liibüas tunnistas oma silmaga Saksa kirjanik ja inimõiguslane Jürgen Todenhöfer, kes ise pääses Liibüa kõrbes märtsi keskel napilt Gaddafi vägede rakettide eest. Ta tahtis oma raamatute jaoks materjali kogudes liibüalasi intervjueerida, kuid reis katkes teel Bregasse Adjadabia linna lähedal, kus tal soovitati valida  tavalise tee asemel kõrbetee. Kõrbesse oli umbes pool tundi enne Todenhöferi seltskonda läinud ka lastega peresid sõidutanud kuuest tsiviilautost koosnev  karavan. Teel nägi Todenhöfer mustunud sõiduautot, kuhu inimesed olid sisse põlenud. Samal ajal, kui ta veel teisigi suitsevaid autosid uuris, hävitas pomm ta enda seltskonna auto ja ka selle kõrval olnud autojuhi.

Tegelikult polnud ei protestides ega protestijate vastu kasutatud vägivallas midagi uut.

Todenhöfer pääses oma kaaslastega kõrbest pärast pikka seiklemist juhusliku autoga Egiptusesse, kus ta rääkis oma muljeid ajakirjanikele – ning avaldas arvamust, et tema meelest pole välisriikide relvastatud sekkumine õige lahendus Liibüa kodusõja lõpetamiseks. Samas rõhutas ta vahet liibüalaste ja nende juhtkonna vahel: ”Liibüa ei ole sama mis Gaddafi. Liibüalased tahavad minu kaudu saata maailma sõnumi, et nad ei ole terroristid, vaid tavalised inimesed, kes tahavad lihtsalt vabadusi ja inimõigusi.” Todenhöfer kutsus ka ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni üles Liibüasse Bengasisse inimestega kohtuma minema näitamaks nende soovide ja võitlusega solidaarsust.)

Egiptus: muutuse teel

Egiptuses oodati huviga septembrisse plaanitud presidendivalimisi. Veel jaanuari alguses valimiseelses debatis püüti eelkõige ennustada, kas veteranpresident kandideerib või siirdub võim tema pojale Gamal Mubarakile, kes oli Mubaraki võimu toetava rahvademokraatliku erakonna liider.

Gamal Mubaraki vihati rahva hulgas enam kui ta isa ja tal ei olnud ka armee toetust. Armee roll osutuski Egiptuse revolutsioonis keskseks, sest armee teatas kohe, kui rahutused algasid, et ta ei kasuta meeleavaldajate vastu vägivalda. Sellest lubadusest on mõne erandiga kinni peetud. Märtsi alguses ajas armeepolitsei Kairo kesklinnas meeleavaldusi ka vägivaldselt laiali. Armee sõjaväenõukogu on hiljem selle vahejuhtumi eest andestust palunud ja lubanud vägivalda uurida.

19. märtsil korraldatud rahvahääletusel kiitis 77% rahvast heaks ette pandud põhiseaduse muudatused. Tähtsamateks muutusteks olid presidendi ametiaja piiramine kahe nelja-aastase perioodini ja poliitilise areeni avamine uutele ja väikestele erakondadele ning presidendikandidaatidele. Varem oli presidendiks kandideerimine praktiliselt võimalik vaid rahvademokraatliku partei poolt heaks kiidetud kandidaadile.

Egiptuse hääleõiguslikest kodanikest kasutas hääleõigust umbes 40%, mida peetakse heaks tulemuseks riigis, kus valimised on varem manipuleeritud ja vägivaldsed olnud. Opositsiooni esindajaid on varem takistatud valimiskohtadesse saabumast või on nende valimissedelid hävitatud. Novembris plaanitavate presidendivalimiste kandidaatide hulka on end esialgu kirja pannud juba ÜRO tuumaenergiakomisjoni endine juht Mohamed El Baradei, 2005. aasta valimistel kümme protsenti häältest saanud Ayman Nour ja Araabia Liiga peasekretär Amr Moussa.

Kolmest avalikkuses palju juttu olnud kandidaadist on Amr Moussa rahva hulgas populaarseim. Moussa kritiseeris karmilt Mubaraki valitsust otse enne jaanuariülestõusu algust ning väitis, et Egiptuse olukord ja egiptlaste elu on läinud viimase kümne aasta jooksul ainult hullemaks.

Moussa arvamusega on kerge nõustuda. Elasin Egiptuses esimest korda kümne aasta eest aastal 2001 ja alates 2004. aastast olen töötanud Kairos. Isegi välismaalasest ajakirjanikule oli 2001. ja ka 2004. aastal palju tabusid, valitsuse ja ministrite arvustamine oli riskantne. Pärast 2005. aasta meeleavaldusi hakati Egiptuse probleemidest ja eriti inimõiguste rikkumisest Egiptuse sõltumatus meedias enam kirjutama. Valdav enamus rahvast oli siiski riikliku meedia mõju all ja neile olid võimueliidi korruptsioon ja Mubaraki pere poolt kogutud tohutud rikkused šokeerivaks  üllatuseks.

Egiptuse kriitilised ajakirjanikud ja Interneti-aktivistid olid pidevalt salapolitsei vaatluse all ja ajakirjanike ning blogikirjutajate vahistamised olid tavapärased. Välismaa ajakirjanikel on viimastel aastatel olnud laiem tegutsemisvabadus kui kohalikel. Sügisel 2009 saatis Egiptus välja Rootsi freelance-ajakirjaniku Per Björklundi, kes arreteeriti kolmeks päevaks, kui ta katsus Egiptusesse tagasi minna. Björklundi väljasaatmise ainsaks põhjenduseks oli see, et tema nimi oli politseiregistris. Sinna oli ta sattunud, rääkides meeleavaldustest, millega seoses politseil polnud kombeks teha vahet meeleavaldajate ja ajakirjanike vahel.

Tulevik ja julgeolek panevad mõtlema

Uudis president Mubaraki võimust loobumise kohta 11. veebruaril käivitas otsekohe Egiptuses seninägematud rahvapidustused. Kairo ja teiste linnade tänavad täitusid Egiptuse lippu lehvitavate juubeldavate egiptlastega.

Märtsi lõpuks on rõõmu asemele hiilimas hirm ja ebakindlus. Egiptlastele teevad muret kuulujutud kuritegevuse kasvust. Samuti hakkas hiljuti levima jutt Moslemi Vennaskonna võimuletulekust ja ähvardusest häbistada naisi, kes ei riietu islami reeglite kohaselt.

Mubaraki kiiresse lahkumisse ei uskunud isegi meeleavaldusi korraldanud aktivistid.

Moslemi Vennaskonna populaarsus arvatakse Egiptuses olevat maksimaalselt 30% ja varem on see olnud ainus organiseeritud opositsioonirühm. Vennaskond on teatanud, et nad ei esita järgmistel presidendivalimistel oma kandidaati ega soovi saada võimu ega luua islami riiki, vaid tahavad lihtsalt poliitikas osaleda. Samuti pole vennaskond täiesti ühtne rühm, enamik selle esindajaist on mõõdukad.

President Mubarak kasutas Moslemi Vennaskonna populaarsust ja nende võimulepürgimist tõhusa hirmutajana Ameerika Ühendriikide ja teiste lääneriikide silmis ning veenis neid, et tema võimulolek on ainus garantii vennaskonna võimuletuleku vastu. Sama propagandavõtet kasutavad nüüd Mubarakile ustavad ringkonnad, kelle huvides on külvata egiptlaste hulgas võimalikult palju hirmu ja segadust. Vägivaldsete, äärmuslikku islamitõlgendust toetavate ja Egiptuses viimasel ajal kasvanud salafismi ja samas Moslemi Vennaskonna esindajatena on esinenud ka need, kes jäid töötuks pärast salapolitsei likvideerimist. Salapolitsei teenistuses oli vähemalt sada tuhat egiptlast ja lisaks oli kas värvatud või sunnitud salapolitsei heaks töötama sadu tuhandeid.

Egiptuse argipäev on taastunud peaaegu normaalseks, aga väljas liikumise keeld vaigistab kesköö aegu tavaliselt alati vilka pealinna. Märtsi lõpus teatas armee sõjaväenõukogu, et liikumiskeeldu lühendatakse kolme tunnini, aga teavet sellest, millal see muutus aset leiab, pole antud.

Tee seitsme tuhande aasta pikkusest vaaraode valitsusajast demokraatiani on pikk ja keeruline, aga Giza püramiidide üle uhkust tundvatel egiptlastel on nüüd tugev tahe ehitada uut maailmaimet – araabia maade esimest demokraatiat.

Soome keelest tõlkinud Iivi Anna Masso