Uus maailmakord Kissingeri ja Fukuyama käsituses: kes oleme, kes võiksime olla

Põhjuseks arengud ja kriisid, mille tulemusena on senine tasakaal maailmas üha tugevamalt nihkes – Hiina ning India tõus, mitmed väiksemad konfliktid Aasias; USA mõju vähenemine mitmete viimaste kriiside dünaamikast tulenevalt; Euroopa Liidu mõju vähenemine institutsionaalsete sisepingete tõttu, araabia kevad ning sellest tulenevad jätkuvad turbulentsid mitmetes Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides; ISIL, Iraak, Afganistan; Venemaa vastused värvirevolutsioonidele, Gruusia sõda 2008, Ukraina konflikt 2014; 2008. aasta majanduskriisi tulemusena kasvanud vaesus ja nälg, milles arenguriigid süüdistasid arenenud riike; kliimamuutused; piire ületav terrorism jne.

Maailm ei ole veel kunagi olnud nii tihedalt seotud. Mida suurem on aga vastastikune sõltuvus, seda selgemaid reegleid on vaja. Suur küsimus on: kas inimkond on esimest korda oma ajaloos nii tark, et suudab muutuste vajaduse piisava teravusega ära tunda enne suurt kaost? Kas muutuste elluviimiseks on vaja uut sõda? „See on väga hea küsimus,” ütleb Henry Kissinger (91) Der Spiegelile antud intervjuus 13.11.14.¹ Ta küsib, kas maailmakord saabub läbi süvaanalüüsi või kaose. Targem oleks muidugi esimene.

Rahvusvaheliste suhete grand old man’i mõtlemist ja tegutsemist läbi ajaloo on iseloomustanud julgus ja ebastandardsus. „Õige riigimees peab tegutsema võimaliku välimisel serval, vähendades lõhet ühiskonna reaalsete kogemuste ja ootuste vahel.”² Nii toimus 1971. aastal Nixoni julgeolekunõuniku salajane reis Hiinasse, mille tulemusena leidis aset Mao ja Nixoni kohtumine ning lõpuks ka Hiina ja USA suhete paranemine. Liiga palju idealismi välispoliitikas on ohtlik, ütleb Kissinger, moraalsed ettekirjutused ilma tasakaalutaotluseta tekitavad ristiretki või võimetut poliitikat, mis tekitab vastuseisu, tuues näitena Lääne suhestumise araabia kevadesse. Kissinger on olnud kogu oma elu realist. Käesoleva aasta septembris ilmunud “Maailmakord” võtab kokku tema välispoliitilise mõtlemise tänase maailma kontekstis.

Kissingeri lähtekoht on, et rahvusvahelistes suhetes pole korda, seda pole ka kunagi olnud. Vast kõige lähemal oldi korrale 1648. aastal Euroopas pärast Kolmekümneaastast sõda, mil Vestfaali rahuga kehtestati korraldus, millega igale riigile anti õigus valitseda oma suveräänse territooriumi üle enesele sobilikul viisil tingimusel, et naabrite ellu ei sekkuta. Iga riik muidugi leidis, et just nende kord on parim ning võiks olla aluseks ka kõikide ülejäänute sisemise korralduse loomisel; teiste territooriumide elanikke peeti barbariteks ning nende kogemust enda asjade paremal korraldamisel ebaoluliseks. Kissinger leiab, et ainus realistlik viis, kuidas tänasesse maailma saaks mingitki korda luua, on üleilmne vestfaliseerumine regiooniti. Iga regioon võiks korraldada oma elu oma reeglite järgi. See eeldaks neilt aga Kissingeri arvamuse kohaselt minimaalsetki võimekust suhestuda teiste kultuuriruumide enesetajuga.

Kissingeri arvates on Lääs, eelkõige USA, tänases tasakaalutuses ise paljuski süüdi. Ta hoiatas USAd ka 1991. aastal külma sõja järgselt tekkinud hegemooni rolli liiga jõulise ärakasutamise eest, tõdedes, et USA peaks püüdlema jõudude tasakaalu poole, mitte võtma liiga tõsise missioonina “tuletoomist” ehk demokraatia levitamist üle maailma. “Ükski riik ei ole nii tugev ega tark, et luua maailmakorda üksi,” tõdeb Kissinger.

Jõudude tasakaalu kontseptsioon sisaldab Vestfaali süsteemi toimimise seisukohalt keskse tähtsusega moraalse neutraliteedi ideed, mille järgi iga riik saaks korraldada asju omasoodu ning järgida oma tuumväärtusi. Kissinger kutsub Läänt üles mõtlema oma „universaalsete” põhimõtete üle ning üritama neid sobitada teiste regioonide reaalsuste, nende ajaloo, kultuuriga ja arusaamisega enda julgeolekust. Selleks, et korda luua, on vaja see kõigepealt luua regioonide sees ning siis need üksteisega suhestada. Ei kipuks siinkohal kiirustades asetama teoreetilist võrdusmärki regiooni ja mõjusfääri mõiste vahele. Põhjused sisalduvad Kissingeri retoorikas: rahvusvahelist korda saab ainult kasvatada (cultivate), mitte kehtestada, püsiv kord saab tekkida ainult kombineerituna vabadusega ning viimase ja ehk kõige olulisemana – jõudude tasakaal peaks ühtlasi tähendama mittesekkumist (non-interference). Kas idealism realismis, mis praktikas ei kehti? Võib-olla.

Kissingeri tuletoomisteooriaga haakub ka Lauri Mälksoo: „Rahvusvaheline õigus niisugusel kujul, nagu selle oma eelkäijatelt oleme pärinud, on paljuski Euroopa ja Lääne ajaloo produkt.”³ Mälksoo arutleb, et eurooplased pole kunagi eriti tähelepanu pööranud, mida muud sellest arvavad; nii USA kui ka Venemaa puhul on aga täheldatav Friedrich Martensi⁴ mõtte realiseerumine, et riigi sisemine arusaam õigusest peegeldub ka tema välispoliitikas. USAs ollakse siseriiklikus õiguses sedavõrd arenenud ja head, et rahvusvahelist õigust pole enda jaoks justkui väga vajagi, see on rohkem nagu teistele. Venemaal aga ei väärtustata õigust lihtsalt piisavalt, õigus on eelkõige võimu ja poliitika instrument.

Demokraatia levitamine on rahvusvaheliste suhete idealismi koolkonna isa Woodrow Wilsoni üks keskseid ideid; teine idee, millest sündis Rahvasteliit, on, et maailmakorra tagavad tõhusad institutsioonid. Nii on inimkonda peale suuri kuumi ja külmi sõdu tabanud juba eespool mainitud idealismipalangud, institutsionaliseerumispüüded, mille musternäidet pole vaja kaugelt otsida. Euroopa Liitu tabas külma sõja järgselt idealismile tõeliselt sümptomaatiline institutsionaliseerumispalavik – Maastrichti lepingust (1993) Lissaboni lepinguni (2009) tegi liit läbi tõelise metamorfoosi. Miski aga pole läinud päris õigesti, näitasid muuhulgas tänavukevadised europarlamendi valimised, mille tulemusena ELi-vastased moodustavad parlamendis ligi viiendiku. Muidugi on idealismi vaimus sündinud maailmas palju positiivset – rida olulisi lepinguid: inimõiguste ülddeklaratsioon (1948), Helsingi lõppakt (1975), Pariisi harta (1990) lisaks rahvusvahelistele institutsioonidele, mis meie tänast maailma „püsti hoiavad“. Multilateraalsete foorumite hulk tänases maailmas on aga peaaegu absurdne, tõdeb ka Kissinger. Lugematud ühisdeklaratsioonid ja resolutsioonid ei aita, vaja oleks ühist reaalset veendumust, kuidas asjad korraldada. Praegused turbulentsid ei hääbu ega lahene iseenesest. Maailma probleemidele ei ole ühte ega ühtset lahendust. Veelgi enam, need ei ole lahendatavad, hea tahtmise korral, võimalik, et siiski hallatavad.

Kissingeri lähtekoht on, et rahvusvahelistes suhetes pole korda, seda pole ka kunagi olnud.

Kissingeri raamatuga peaaegu samal ajal ilmus Francis Fukuyama “Poliitiline kord, poliitiline allakäik”⁵, mis on tema 1989. aastal ajakirjas The National Interest ilmunud essee “Ajaloo lõpp?” jätkukäsitlus. Fukuyama väitis toona, et Nõukogude Liidu kokkukukkumisega jäi liberaalne demokraatia ainsaks valitsemise vormiks, mis sobib kokku sotsiaal-majanduslikult modernse ühiskonnaga. Oma uues raamatus rändab Fukuyama läbi ajaloo, võttes kokku arengud eelajaloost tänapäevani ning ühtlasi läbi maailma erinevate riikide tõestamaks, et 25 aasta tagune väide on täna veelgi enam tõsi – see on ainus süsteem, mis suudab tagada inimestele sotsiaal-majandusliku ja poliitilise heaolu, mida me kõik tema arvates taotleme. Fukuyama ja mitmete teiste arenguteoreetikute mudelriik on Taani, küsimus ülejäänute jaoks aga “how to get to Denmark”. Poliitilise korra tagavad: tugev riik ehk tugevad institutsioonid, nende selge vastutus (accountability), õigusriigi põhimõtete selge ja tugev rakendumine. Samas on tema pessimistlik lõppjäreldus, et inimkond ei ole oma arengus veel nii kaugele jõudnud, et suuta luua institutsioone, mis liberaalse demokraatia toimimise parimal võimalikul moel tagaksid. Ebatõhususe näiteks toob ta nii tänase USA kui ka Euroopa Liidu valitsemist. Liberaalse demokraatia nõrkused tulenevad sisemistest pingest, mitte välisest survest. Loogiline järeldus oleks: kui teoorias parimat võimalikku valitsemismudelit ei ole võimalik tõhusalt rakendada riikide sees, siis ammugi mitte riikidevaheliselt. Igal juhul on riikide nõrkus ühtlasi rahvusvahelise korra nõrkus, näitavad meile ilmekalt nii tänane Euroopa kui ka Lähis-Ida.

Rahvusvaheliste suhete teooria ja praktika on olnud lõputu balansseerimine idealismi ja realismi vahel alates Teisest maailmasõjast – inimkonna väärtustepõhine, heatahtlik, tolerantne, koostööaldis pool võitlemas iseka, võistlusliku poolega; Hobbes Locke’iga, Morgenthau Wilsoniga, Kissinger Fukuyamaga. Nii väga, kui me ka ei tahaks juba elada tuleviku väärtustepõhises maailmas, kus domineeriks inimloomuse parem, koostoimivam pool, kistakse meid inimloomuse tumedama pooluse poolt ikka tagasi sügavikku. Rahvusvaheline poliitika on väärtustepõhine vaid niikaua, kui kellegi elulised huvid ei ole mängus. Realismi üks juhtivteoreetikuid Hedley Bull tõdes oma teoses “Anarhiline ühiskond” 1977. aastal, et maailmas on pidev pinge korra ja korratuse jõudude vahel. Neuroteaduslik tõdemus on, et tõenäosus, kas inimene käitub isekalt või isetult, on enam-vähem võrdne ning sõltub olukorrast.

Kissinger näitab meile, kes oleme ning mis on minimaalne võimalik kooseksisteerimisprogramm inimkonnale, Fukuyama aga, kes me võiksime olla.

Artikkel peegeldab Kai Kaarelsoni isiklikke seisukohti.