Uue sajandi kaitsekilp

USA raketikaitsekilbi Euroopa-osa rajamine võib võtta küll algselt planeeritust kauem aega, kuid tõenäoliselt saavad lõpuks paika nii Poolas paiknevad püüdurraketid kui nende sihtmärgini juhtimiseks vajalik radar Tšehhimaal.

Selleks on mitmeid põhjuseid. Neist esimese ja kõige vahetuma sõnastas president Barack Obama oma hiljutisel Euroopa ringreisil. Tema Prahas kõlanud sõnum oli üldjoontes järgmine: kuni eksisteerib võimalus tuumarelva valdava Iraani maailmakaardile tekkimiseks, jätkavad Ameerika Ühendriigid tööd ballistiliste rakettide tõrjesüsteemi väljaarendamiseks – muu hulgas Euroopas. Tegemist on üsna selge ja jõulise seisukohavõtuga, mis suuresti hajutab aasta algusest valitsenud ebaselguse selles osas, milline siis ikkagi on Ühendriikide uue administratsiooni positsioon raketikilbi suhtes.

Õhtumaiste lihavõttepühade ajal teatas Teheran vastuseks kuue suurriigi kutsele taasalustada läbirääkimisi oma tuumaprogrammi üle, et on dialoogiks valmis. Kuid Iraan teatas pea kõige kõrgemal võimalikul tasandil president Mahmoud Ahmadinejadi suu läbi väga üheselt: Iraan ei kavatse lõpetada uraani rikastamist spetsiifiliselt ega revideerida oma tuumaprogrammi üldisemalt. Iraani parlamendi spiiker ning endine pealäbirääkija tuumaprogrammi üle peetavatel kõnelustel Ali Larijani lausus sama lihtsalt ja üheselt: suurriigid peavad leppima Iraani tuumaprogrammiga.

Kokkuvõtlikult on tegemist olukorraga, kus põkkuvad kahe osapoole – Lääne kogukonna ja Iraani – põhimõttelised huvid ja seisukohad. Iraani tegevus tuumaprogrammi ja ballistiliste rakettide väljaarendamisel on olnud ajas püsiv nähtus, aktiivne tegevus mõlemas vallas (taas)algas juba 1990. aastate teisel poolel ning sellel on keskne koht Teherani strateegilise peaeesmärgi saavutamisel. Iraani strateegiliseks eesmärgiks on tõusta domineerivaks piirkondlikuks suurriigiks Egiptusest Indiani ulatuvas vööndis ehk laiema Lähis-Ida regioonis ning saada oluline sõnaõigus rahvusvahelisel, globaalsel areenil. Tuumaprogramm ja ballistiliste rakettide väljaarendamine on selle eesmärgi saavutamisel üheks kõige olulisemaks instrumendiks paljudest, president Ahmadinejadi või mõne muu kõrge Iraani aukandja isiksus ja vaated mängivad selles vaid sekundaarset rolli.

Kuni eksisteerib võimalus tuumarelva valdava Iraani maailmakaardile tekkimiseks, jätkab USA tööd ballistiliste rakettide tõrjesüsteemi väljaarendamiseks.

Ning kui tegemist on põhimõttelise vastuoluga, siis ei ole läbirääkimistega võimalik saavutada just paljut. Läbirääkimised on kõigest instrument lõpptulemuseni jõudmiseks. Lõpptulemuse ehk kompromissini jõudmine põhimõttelistes küsimustes eeldab aga ühe või teise osapoole valmisolekut

teha põhimõttelisi järeleandmisi. Seda valmisolekut pole Teherani poolt näha. Euroopa ja Ühendriikide üheks võimalikuks valikuks sellises olukorras on aktsepteerida uut tekkivat reaalsust ning leppida ja kohaneda tuumapotentsiaaliga Iraani (või tuumarelva valdava Iraani) olemasoluga. See hõlmaks loobumist katsetest muuta Iraani juhtkonna poolt valitud kurssi ning riskide maandamist osalt läbi kaitseabinõude kasutusele võtmise. Ballistiliste rakettide tõrjesüsteem ja selle positsioonid Euroopas on üks selline võimalik kaitseabinõu.

Et Iraani tuumaprogramm kannab endas ilmselt varjatud militaarset iseloomu, on seejuures üsna konsensuslik seisukoht, mida viimastel aastatel jagavad lisaks USAle nii Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia kui ka Iisrael. Teherani raketiprogramm on seejuures piltlikult väljendudes ühesama mündi teine pool. Tuumarelv on kasutu ilma selle sihtmärgini toimetamise vahendita ehk ballistiliste rakettideta. Ning hiljutisemas sõjandusloos praktiliselt puuduvad näited riikidest, kes oleksid teinud tööd arendamaks välja keskulatusega ballistilisi rakette (lennukaugus kuni 5000 kilomeetrit), püüdlemata samal ajal tuumarelva loomise poole.

Praegu Iraani relvastuses olevad ballistilised raketid Shahab-3 on 1300-kilomeetrise lennuulatusega ning küündivad näiteks Istanbulini ning Musta mere Euroopa-kaldani. Hiljuti testitud 2000-kilomeetrise lennuulatusega raketid Ashura (teise tüübinimetusena on kõlanud Shaheen) võimaldaksid tabada juba ka osa Kesk-Euroopast. Ning eelmise aasta veebruaris kosmoseprogrammi sildi all toimunud raketikatsetuse järel nentis endine Vene strateegiliste raketivägede staabiülem kindralpolkovnik Viktor Jesin uudisteagentuuri Interfax-AVN teatel, et ta “poleks üllatunud”, kui iraanlased suudaksid järgmise paari-kolme aasta jooksul luua 3500-4000 kilomeetrise lennuulatusega ballistilised raketid.

Teine – tihtilugu tähelepanuta jääv, kuid seda olulisem – seik kogu raketikaitsekilbi temaatikat viimastel aastatel saatnud diskussioonis on asjaolu, et Iraan eraldivõetuna pole raketikaitsekilbi loomise põhjuseks ega ajendiks ning püüdurrakettide ja radaripositsiooni rajamine Euroopasse oleks vaid üks osa kogu süsteemist. Iraan on vaid sümptom, mitte haigus.

Ameerika Ühendriikide julgeolekut ohustavaks tõveks laiemas mõttes on raketi- ja tuumatehnoloogia levik. Kui veel 1972. aastal oli ballistiliste rakettidega maailmas relvastatud vaid kaheksa riiki, siis 2006. aastal oli see relvaliik juba 26 riigi arsenalis. Seejuures on suurenenud ka nende riikide arv, kes valdavad suure, tuhandete kilomeetriteni küündiva lennuulatusega rakette. Eelmise kümnendi lõpus tehti Ühendriikides sellest trendist neli-viis peamist järeldust. Esiteks raketitehnoloogiat valdavate riikide arv pigem kasvab kui kahaneb – tehnoloogilise leviku džinni ei ole võimalik tagasi pudelisse toppida. Teiseks on ainult aja küsimus, mil kolmandad riigid (jättes kõrvale ÜRO Julgeolekunõukogus istuvad 20. sajandi suurriigid) saavad valdama Ühendriikide enda territooriumini küündiva lennuulatusega kontinentidevahelisi ballistilisi rakette. Kolmandaks ei pruugi mitte kõik sellised kolmandad riigid ja nende valitsused – kas praegu võimul olevad või ettenägematus tulevikus võimule saavad – olla USA suhtes sõbralikult meelestatud. Neljandaks kasvab tõenäoliselt eelseisvate aastakümnete jooksul ka tuumarelvade valmistamise tehnoloogiat valdavate riikide arv, sest ka tuumatehnoloogia leviku kontrolli all hoidmine on hoolimata sellealastest jõupingutustest põhimõtteliselt läbi kukkunud ning see levikuprotsess on pöördumatu iseloomuga.

Iraan on vaid sümptom, mitte haigus.

Viiendaks. Kõik eelpooltoodu koosmõjus loob tulevikus olukorra, kus Ühendriikide julgeolekuolukord muutub väga põhimõtteliselt: USA enese territoorium muutub rünnatavaks ning seda praegu ettenägematute ja võimalik, et raskestiheidutavate riikiderežiimide poolt. Lahenduseks oli raketikaitsekilbi loomise algatamine. Kilp ise süsteemina on aga suunatud mitte ainuüksi täna eksisteerivate – näiteks Põhja-Korea ja Iraani -, vaid võimalike tulevikus tekkivate ohtude vastu. Tegemist on reageeringuga pikaajalistele protsessidele, mitte üksikjuhtumitele. Ning need protsessid ja nende iseloom pole muutunud.

Kuni eksisteerib võimalus tuumarelva valdava Iraani maailmakaardile tekkimiseks, jätkab USA tööd ballistiliste rakettide tõrjesüsteemi väljaarendamiseks.

Otseseks äratuskellaks ja ajendiks kilbi loomisele sai Põhja-Korea raketikatsetus aastal 1998, mil punakorealaste kolmeastmeline rakett Taepodong I lendas edukalt üle Jaapani ning maandus seejärel merevoogudesse. Selle tulemusena võeti USAs 1999. aastal vastu riiklik raketikaitseseadlus (US National Missile Defense Act), mis kohustas täitevvõimu rakendama raketikaitse tõrjesüsteemi “niipea, kui see on tehnoloogiliselt võimalik”.

Tehnoloogilised arendustööd sanktsioneeris ja tegi ära veel Bill Clintoni demokraatlik administratsioon, George W. Bushi ametiajaks oli tehnoloogia ellurakendamiseks lihtsalt piisavalt küps.

Bushi administratsiooni stiil ja kommunikatsioonivead tekitasid paljudes ilmselt aga arusaama, et tegemist on mingi neokonservatiivse julgeolekupoliitilise ekstravagantsusega. Selline arusaam on ekslik. Tegemist on USA pikaajalistest riiklikest julgeolekuhuvidest lähtuva programmiga, milles Obama administratsioon teeb tõenäoliselt vaid stiililisi ja kosmeetilisi, hetkeolukorra nõuetest lähtuvaid väiksemaid muudatusi.

Nii oli USA kaitseministri Robert Gatesi hiljuti avalikustatud 2010. aasta kaitse-eelarve kavas USA raketikaitseagentuuri eelarvet tervikuna kärbitud 1,4 miljardi dollari võrra. Need kärped tulid näiteks selle arvelt, et loobuti tellimusest teise lennukil paikneva laserrelva (Airborne Laser) katseeksemplari valmistamisest ja veel paarist-kolmest raketitõrjesüsteemi kuuluva komponendi valmistamisest. Arendustööd eelarvekavas kärpekirve alla läinud projektide kallal samas jätkatakse, hetkel ei hinnata neid veel lihtsalt tehnoloogiliselt piisavalt töökindlateks ning teisalt eksisteerib ka vajadus vabastada eelarveraha tasumaks momendil toimuvate sõdadega seotud kaitsetellimuste eest. Raketitõrjekilbi koosseisu kuuluvate USA mereväe Aegis-klassi hävitajatel ja ristlejatel paiknevate raketitõrjerakettide SM-3 (Standard Missile 3 – hetkel on nendega relvastatud kokku 18 Aegis-tüüpi tulejuhtimissüsteemiga ristlejat ja hävitajat) ning kõrgulatusega maa-ala raketitõrjerakettide (Terminal High Altitude Area Defense, THAAD) rahastamist suurendati aga näiteks 700 miljoni dollari võrra.

Kui tegemist on põhimõttelise vastuoluga, siis ei ole läbirääkimistega võimalik saavutada just paljut.

Relvasüsteemide lõikes kujutabki USA raketitõrjekilp endast “mitmekihilist” süsteemi, kuhu on integreeritud nii maismaal baseeruvad tõrjeraketid (Ground-Based Interceptor) – nende positsioonid on praeguseks rajatud USA läänerannikul Alaskas ja Californias, sama tüüpi relvasüsteemid peaksid paigutuma ka Poolamaale; laevadel paiknevad SM-3 tõrjeraketid; oma lennutrajektoori lõppfaasi jõudnud tuumalõhkepeade hävitamiseks mõeldud THAAD-rakettide mobiilsed patareid ning Patriot PAC-3 tüüpi rakettide patareid; tulevikus vahest ka stardifaasi läbivate rakettide hävitamiseks mõeldud lennukitel baseeruvad laserrelvad. See on terviklik arhitektuur, mis saavutab oma täisefektiivsuse alles siis, kui on paigas ja töökorras kriitiline hulk süsteemi kuuluvaid, üksteist täiendavaid relvasüsteeme.

Ilma Euroopas paiknevate tõrjerakettideta muutuks küsitavaks kogu süsteemi suutlikkus tõkestada võimalikku laiema Lähis-Ida piirkonnast lähtuvat ohtu, tulgu see siis Iraanist või saabuvatel kümnenditel mingist muust riigist. Koos sellega muutuks aga ka poolenisti küsitavaks kogu raketikaitsesüsteemi kui terviku mõttekus, sest USA maismaaosa ülejäänud maailmast eraldav “kardin” oleks samuti vaid poolenisti ette tõmmatud.

Sestap on mõistlik eeldada, et kui ka Bushi administratsioon on surnud, siis raketikaitse elab edasi.