Uskuda, edasi liikuda, eeskuju anda

Euroopa Liit tähistas Rooma lepingute aastapäeva Berliini deklaratsiooni vastuvõtmisega. Milline on teie arvamus sellest deklaratsioonist?

Berliini deklaratsioon ise ei ole eriti põnev. Keegi mainis, et on väga kahju, et seal ei ole juttu näiteks Euroopa Liidu laienemisest. Ja see on tõsi. Selles deklaratsioonis kajastub nii-öelda väikseim ühine nimetaja. Aga see pole kõige tähtsam. Kõige tähtsam on see, et peatuti hetkeks ja mõeldi selle üle, mida Euroopa Liit on Rooma leppe allkirjastamisega saavutanud ja kuhu ta on liikumas praegu. See oli väga hea moment ütlemaks, et vaatamata üsna viletsale poliitilisele meeleolule Euroopa Liidus, on liidu areng olnud fantastiline edulugu. See on tegelikult olnud üsna ebatavaline, kuidas sellega on Euroopas rahu ja heaolu tagatud. See on olnud majanduslik edulugu ja poliitiline edulugu. Isegi kui näib, et on raske asju ajada väga keerukate ja kaugete institutsioonidega, kus räägitakse naeruväärselt paljudes keeltes, see imelikul kombel siiski toimib.

Meil olid Londonis pidustused kaks nädalat varem. Briti valitsus tegi peaaegu kõik, mis tema võimuses, et see ei paistaks Rooma leppe tähistamisena. Nagu teate, ei olnud briti valitsus kohal, ei kirjutanud sellele alla, inglastele ei meeldinud see ja nad arvasid, et see ei toimi. Sel kevadel aga tähistati Londonis Rooma lepingu aastapäeva konverentsiga välisministeeriumis, suurepärases ruumis, Locarno toas. Locarno tuba on nime saanud selle järgi, et seal allkirjastati 1925. aastal Locarno kokkulepped, mis pidid tagama rahu pärast Esimest maailmasõda. See üritus kukkus läbi. Nii et seal me siis tähistasime 50 aasta möödumist Rooma lepingust, mis on toiminud väga edukalt, samas toas, kus märgiti 1920. aastate läbikukkumine. See oli väga sümboolne.

Te ütlesite, et Berliini deklaratsioon oli üsna igav ja seal polnud viidet laienemisele ega teistele olulistele küsimustele. Miks on Euroopa Liidu avaldused tihti väga üldised ja mittemidagiütlevad? Näib, nagu kardaks Euroopa Liit tugevaid otsuseid.

Inimestel on Euroopa Liidu juures raske mõista seda, et tähtsam on protsess kui tulemus. Juba fakt iseenesest, et arutame koos ja püüame läbi rääkida ühise tegutsemisviisi osas. See iseenesest on olulisem kui see, milleni täpselt päeva lõpuks jõutakse. See on ühise ruumi loomine. Ja me oleme selles üha paremad.

Praeguse seisu teeb raskeks ELi põhiseaduse leping. See ei ole halb põhiseadus: see on küll liiga pikk ja keerukas, aga see oli hea katse, panna kõik ühte dokumenti kirja. Prantsusmaa ja Holland on paljudel põhjustel öelnud põhiseaduse leppele “ei” ja ma olen üsna kindel, et ka britid oleksid öelnud sama. See oli tõeline poliitiline šokk ja praegu kõik manööverdavad väljapääsu otsides. Berliini deklaratsioon võrsus sellelt pinnalt. Selle asemel et teha selge deklaratsioon, kus oleks kirjas, kuidas liigutakse edasi, takerdus see poliitikasse. Sellepärast oligi deklaratsioon igav, et sealt võeti nii mõndagi välja: mõned ei tahtnud öelda, et me tahame põhiseadust, mõned siiski tahtsid. Ma ei ülehindaks seda hetke. Aga täiesti kriitiline on praegu väljapääsu leidmine konstitutsioonilisest patiseisust. Ma kardan, et väljapääs on väikseim ühine nimetaja, mis on vastuvõetav näiteks brittidele ja hollandlastele, kelle toetust on raske saada, ja võib-olla ka poolakatele ja tšehhidele. Selline väljapääs peab tagama, et vanker püsiks teel – et otsuste langetamine toimiks, et paraneks demokraatlik kontroll.

Euroopa Liidu puhul on tulemus tähtsam kui protsess.

Ma peatuksin korraks demokraatia küsimusel. Euroopa Liit on kõige demokraatlikum rahvusvaheline organisatsioon maailmas. Siin on nii otsest kui kaudset demokraatiat rohkem kui kus tahes mujal, näiteks ÜROs või NATOs. On olemas Euroopa parlament, on kohus, on valitsustevahelised tasandid, on Euroopa komisjon, see on väga avatud ja läbipaistev struktuur. See on tohutu edu. Me praegu viriseme, et kõik on liiga keeruline, aga kui meil peavad olema rahvusvahelised struktuurid tänapäeva maailmas ja need peavad olema, sest meil on ühised probleemid – olgu siis keskkonnaprobleemid või energiajulgeoleku küsimused või muud asjad, mis vajavad rahvusvahelisi lahendusi, siis Euroopa Liit on vapper katse nendega hakkama saada avatud ja demokraatlikul viisil.

Taani endine välisminister Uffe Ellemann-Jensen ütles hiljuti Lennart Mere mälestuskonverentsil, et arvestades umbusku, mis eurooplastel on liidu ja laienemise suhtes, peaksid Euroopa Liidu juhid ja riigijuhid rohkem selgitama inimestele neid küsimusi, mitte kartma avalikku arvamust.

Üks suuremaid ebaõnnestumisi fantastiliselt eduka laienemise juures on olnud lääneriikide juhtide, nii-öelda vana Euroopa juhtide tegevus selle protsessi pehmendamisel. 2004. aasta 1. mail ütlesid nad, et see on nüüd tehtud ja kõik. Aga oleks pidanud jätkama selgitamist, sest asjad läksid paratamatult keeruliseks – otsuselangetamine osutus keeruliseks, sest üksteisega harjumine võtab aega. Sel hetkel oleksid nad pidanud ütlema, et see on parim asi, mida on tehtud pärast Euroopa Liidu asutamist, mis lõpetas võitluse Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Nüüd me liidame Lääne- ja Ida-Euroopa. See on uskumatu. Aga nad olid vait!

Ning praeguseks – võtame Londoni näite, kus on märkimisväärne hulk võõrtööjõudu Kesk- ja Ida-Euroopast, ja see on suurepärane. Need noored inimesed, enamasti terased, huvitatud, agarad töötama, annavad palju juurde Briti majandusele ja kogu ühiskonnale. Aga keegi ei ütle midagi positiivset ning halvim osa ajakirjandusest teatab, et me ei taha rohkem neid immigrante. Nüüd me ütleme “ei” tööjõu vabale liikumisele Rumeeniast ja Bulgaariast, sest inimesed kardavad. Aga riigijuhid peaksid hoopis inimestele selgitama, et see on parim asi, mis meie riigiga on juhtunud.

Kui kaua te ise olete ajakirjanikuna Euroopa Liidu arengut jälginud?

Ajakirjanikuna olen ma sel teemal kirjutanud 1984. aastast, kui läksin Financial Timesi korrespondendina Brüsselisse. Aga huvitatud olen sellest teemast olnud kogu oma täiskasvanuelu. Kui Suurbritannia ühines 1973. aastal Euroopa Liiduga, siis sai mu isa Euroopa parlamendi liikmeks ja ma käisin väga noore ajakirjanikuna vaatamas, mis ta seal teeb. Enne seda, 1960. aastatel, oli ta seotud Euroopa nõukoguga. Nii et juba teismelisena käisin ma Strasbourg’is, tutvusin suurepärase prantsuse köögiga ja Euroopa poliitika protsessidega. Nii et ma olen olnud väga huvitatud neist teemadest kogu aeg.

Mis on teie meelest olnud selle aja jooksul kõige põnevam?

Brüssel ja Euroopa Liit, millest ma kirjutasin 1980ndate keskel, oli välja tulemas järjekordsest euroskleroosist ja europessimismist. Põhjused olid naftakriis ja tagasimakse nõuded Suurbritannialt, selle tulemusel kogu asi seiskus. Siis hakkasime rääkima ühisturust ja ühisrahast. See oli põnev ja väga tähtis protsess. Aga suur kontrast, vaadates tagasi tänasest hetkest, oli ikkagi laienemine – ning ma ei ütle seda sellepärast, et räägin seda Eesti ajalehele. Äkki olid haaratud uued maad, uued ajakirjanikud, uued debatid ja uued vaatenurgad, mis on avanenud tänu Kesk- ja Ida-Euroopale, Kagu-Euroopale, lisaks Hispaania ja Kreeka ning kogu Vahemere piirkond. Lääne-Euroopa väikesest rikaste meeste klubist on saanud palju suurem, palju põnevam, palju keerulisem, palju väljakutsuvam asi. See on huvitav.

Milline mulje on teil jäänud uutest liikmesriikidest?

Ma olen abielus iirlannaga, nii et mulle on tuttav ka huvitav väikese maa vaatenurk, maa, mis liitus Euroopa Liiduga samal ajal kui Suurbritannia ja millele Euroopa Liit on taganud fantastilise edu. Iirimaal elab ainult neli miljonit inimest ja neil pole palju liikmeid Euroopa Liidu parlamendis, aga nende mõju Euroopas ületab märgatavalt nende suuruse, sest nad on head ja entusiastlikud osalejad. Ning Euroopa Liidul on olnud tohutu mõju ka Iirimaale, ta on aidanud kaasa Iirimaa ja Põhja-Iirimaa rahuprotsessile ning pannud aluse Iirimaa majanduse kiirele kasvule. Ma arvan, et Iirimaa on hea eeskuju tänastele liidu uusliikmetele. Ei pea olema suur, ei pea olema suuteline saatma vägesid igale poole. Iirimaa on pigem neutraalne ja pessimistlik, aga iirlased on väga head rahutegijad ja nad on toonud ELi väga head suhtumist. See on kahepoolne protsess: Euroopa Liit on hea väikestele riikidele ja väiksed riigid mõjutavad Euroopa Liitu. Ja ma pean tunnistama, et riikides, nagu Eesti, Läti, Leedu või Ungari ja Tšehhi ma näen, et vaatamata reformiprotsessi raskustele, kus igaüks ei saa osa heaolust ja nii edasi, protsess ikkagi käib ja see on hea. Kui ühendame oma teadmised, kogemused, ideed ja vaatenurgad, saame kõik rikkamaks. Siin ei ole kaotajaid ja võitjaid, vaid kõik võidavad.

Kui olulised on Euroopa Liidu juhid ja riigijuhid liidu arengus? Ja mis seisus me praegu oleme, kas on olnud paremaid aegu?

Kindlasti on olnud paremaid päevi. Aga ma kahtlustan, et Euroopa Liitu vaadates on igal ajal mõeldud, et seis ei ole kõige parem. Kui praegu tagasi vaatame, siis mõtleme, kas poleks hea, kui meil oleks ikka veel Helmuth Kohl ja François Mitterrand. Aga kui meil olid Helmuth Kohl ja François Mitterrand, ei pidanud me neid väga headeks. Euroopa sõltub heade juhtide omavahelisest sobivusest, see on väga tähtis. Ja see, miks Euroopa edenes kiiresti 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, oli tõesti see, et olid Kohl ja Mitterrand, oli Jacques Delors oma ideedega Euroopa komisjonis ja nad panid asjad käima. Aga neil oli ka õnne, palju asju toimus mujal ja ühine keemia toimis.

Isegi kui näib, et on raske asju ajada väga keerukate ja kaugete institutsioonidega, kus räägitakse naeruväärselt paljudes keeltes, see imelikul kombel siiski toimib

Praegu oleme olukorras, kus Jacques Chirac ja Tony Blair on lahkumas, aga Angela Merkel on end heast küljest tõestanud: ta on hea läbirääkija ja temast peetakse lugu. Ma arvan, et ta kasutab oma võimalusi väga hästi. Sellest on alati palju abi, sest Saksamaa on Euroopa Liidu edu seisukohalt kriitilise tähtsusega. Suur küsimärk on, milline tuleb Suurbritannia ja Prantsusmaa uus liidrite põlvkond. Gordon Brown ei näi väga entusiastlik Euroopa suhtes, ta püüab vältida sellest rääkimist. Ja ükskõik, kes ilmub Prantsusmaa etteotsa, kas Nicolas Sarkozy, Ségolène Royal või François Bayrouth, neil kõigil tuleb teha kõvasti tööd, et tuua Prantsusmaa välja psühholoogilisest masendusest ja globaliseerumisvastastest meeleoludest, enne kui nad saavad tõsiselt keskenduda Euroopale. Nii et Euroopa edu sõltub praegu võib-olla teistest, väiksematest ja entusiastlikumatest riikidest. Suured riigid on igas projektis olulised, aga väiksed saavad asjad liikuma lükata.

Eestile on eriti oluline Euroopa Liidu Vene-poliitika. Mis te arvate, kas Euroopa Liit jõuab kunagi ühise välispoliitika ja Vene poliitikani? Milline roll on selle poliitika kujundamisel nõukogude režiimi all kannatanud riikidel, kelle arusaamad võivad Euroopa läänepoole omadest erineda?

See saab olema raske. See on klassikaline juhtum, mille osas Euroopas valitseb palju erinevaid seisukohti. Minu meelest on selle kohta hästi öelnud üks Prantsuse diplomaat, kes tõdes, et kahtlemata kipub Prantsusmaa võtma suurt ajaloolist lähenemist ja mõistab, et emakesele Venemaale tuleb anda teatud hulk ruumi; ent ta mainis ka, et tema Balti kolleegid sama ajalootunnet ei jaga, sest nemad teavad, et emake Venemaa kipub saatma oma tanke nende tänavaile. Ja see on täiesti õige. Meil on selles küsimuses kaks erinevat arusaama. Aga, isegi ilma väga koherentse välispoliitikata – kuigi, ma loodan, et saame praegusest parema –, ikkagi ma ei näe seda, et suhted Venemaaga võiksid kujuneda kuidagi kahjulikuks endistele nõukogude võimu alla jäänud riikidele, sealhulgas Balti riikidele. Olla Euroopa Liidus ja rääkida läbi Venemaaga, isegi segastes oludes, on parem kui olla läbirääkimistel üksi.

Ma tahaksin olla kärbes seinal, kui kohtuvad Angela Merkel ja Vladimir Putin.

Praegune olukord ei ole kindlasti ideaalne. Ma arvan, et eurooplased hakkavad Venemaale edaspidi rohkem vastu, rohkem, kui nad on võib-olla seni paistnud seda tegevat. Angela Merkel on väga huvitav oma suhtumise poolest Venemaasse, ta on palju vintskem kui Gerhard Schröder eales on olnud. Ma tahaksin olla kärbes seinal, kui kohtuvad Angela Merkel ja Vladimir Putin, ning nende jutuajamist pealt kuulata: mõlemad mõistavad teineteise keelt, mõlemad on erilise kogemusega, Merkel Ida-Saksamaal kasvanud ja Putin endine KGB agent Ida-Saksamaal. Nad kohtlevad teineteist väga ettevaatlikult, siin ei ole suurt armastust.

Lennart Mere mälestuskonverentsi pealkiri oli “Mäleta Euroopa tulevikku”. Millised on teie arvates tuleviku seisukohalt kõige olulisemad probleemid, mis Euroopal tuleb lahendada?

Euroopa peab tõestama, et ta on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline ja suudab tagada töökohad meie lastele. Mul on viis last ja mulle on oluline, et nad leiaksid korraliku töö ja elaksid hästi. Euroopa peab suutma integreerida migrante, keda tuleb üha juurde ka edaspidi – kas Aasiast, Aafrikast või kaugemalt Ida-Euroopast. Me peame jääma avatuks. Kõige rohkem teeb järgmise 50 aasta perspektiivis mulle Euroopas muret see, et see muutub protektsionistlikuks blokiks. Meie leiutasime globaliseerumise, avatud piirid, ülemaailmse kaubanduse. Me peame sellesse jätkuvalt uskuma ja edasi liikuma. See kõik tegi Euroopast kunagi väga rikka kontinendi. Me võime nüüd küll olla vana kontinent ja mul on hea meel, et meil pole enam koloniaalset eesmärki vallutada teisi maid. Praegu on Euroopa roll maailmas näidata oma eeskujuga, kuidas teha väga-väga tihedat rahvusvahelist koostööd. Kui me suudame seda hästi teha, siis osutame sellega teene ülejäänud maailmale.