Usalduse õõnestamine

COVID-19 kriisi ajal pidas Venemaa desinformatsiooni ökosüsteem paljude Lääne sihtmärkide vastu ulatuslikku operatsiooni. Nii USA riigidepartemangu ülemaailmse kaasatuse keskus kui ka Euroopa Liidu välisteenistus tuvastasid musttuhat lugu Kremli-meelses ajakirjanduses ja ühismeedias, mis püüdsid seada kahtluse alla Lääne demokraatlike riikide poliitika ja toimetulekuvõime, esitades samal ajal Venemaad võimalikult positiivses valguses.¹ Pandeemia ajal, kinnitas riigidepartemang, „kogu Venemaa ametliku riigimeedia, sõltlasuudissaitide ja ühismeedia persoonid aina surusid peale kõikvõimalikke desinformeerivaid narratiive”.²

Nende narratiivide siht oli tõendada Kremli tavapäraseid kinnitusi USA juhitava liberaalse reeglipõhise rahvusvahelise korra hapruse, rahvusliku autonoomia tulususe ning demokraatlike režiimide ja institutsioonide ebatõhususe kohta.³

Siiski erineb Venemaa praegune pandeemiaaegne desinformatsioonikampaania mitmes mõttes varasematest Kremli toetatud mõjuoperatsioonidest. Olulisemad uuendused on olnud suuremad välismaale arstiabi osutamise operatsioonid, juba olemasolevate ühismeediaarutelude täpsemalt sihitud manipuleerimine, suurem koordineerimine Hiina välismaiste mõjuoperatsioonidega ja selgelt kontsentreeritud ponnistused leevendada Moskvale ja nende liitlastele kehtestatud sanktsioone. Praeguses infosõjadomeenis annab tooni pealetung – hõlpsam on luua pahatahtlikku sisu ja rakendusi kui lasta valitsustel ja ühismeediaplatvormidel aina kõiki neid ohte tuvastada ja neile vastu astuda. Ometi ei ole kampaania suutnud varjutada Venemaa enda tagasilööke võitluses COVID-19-ga, õhutada isegi Venemaa enda abisaajaid suhtuma kergemini majanduslikesse piirangutesse ega hankida Moskvale selgelt nähtavat kõrgetasemelist ametlikku toetust.

Moskva desinformatsioonitööriistad

Tänapäeva välismaalt toetatud infooperatsioonid kasutavad ära nüüdisaegseid poliitilise reklaami meetodeid ning sidetehnika arengut, eriti veebi, mis võimaldab toimijal jõuda publikuni peaaegu kogu maakeral peaaegu ainsa hetkega. Ehkki Venemaa infooperatsioonide juured ulatuvad kunagisse Nõukogude aega, näiteks sõjalise pettuse ehk maskirovka juurde, on tänapäeva Venemaa kaldunud rohkem traditsioonilise psühholoogilise sõja poole, mis tugineb samuti Nõukogude propaganda kontseptsioonidele, aga on kohandatud uudsele infotehnoloogiale ja ühismeediale, mis tagab edastamise suurema kiiruse ja muuski mõttes vastavuse 21. sajandi globaliseerunud maailmaga. Internet, ööpäev läbi tegutsevad uudisteagentuurid ja digitaalmeedia platvormid on tublisti edendanud Venemaa infosõja arsenali.

Kui külma sõja ajal kulus Nõukogude luurel aastaid desinformatsiooni „istutamiseks” välismaistesse väljaannetesse, kust rahvusvaheline peavoolumeedia selle üles oleks saanud korjata, siis nüüd võib Kreml kibekiiresti levitada oma lemmikväiteid ja -valesid terves maailmas koordineeritud ametlike ja varjatud (mille puhul võltsitud kontod esitavad ennast teiste, tõeväärsena tunduvate pähe) postitustega. Kui Nõukogude võim üritas kooskõlastatult tagada oma propagandaga toetust partei ühtsele liinile, siis Venemaa on eelistanud välja saata palju lugusid korraga jätmaks muljet, et miski pole kindel ega tõene. Eriti viimased võivad hägustada objektiivset tegelikkust võltsingute, vandenõuteooriate ja libauudiste laviiniga. Venemaa nüüdisaja meediameetodid hõlmavad ka väheses koguses tõe pakkumist ja siis selle võimendamist emotsionaalse vastukaja tekitamiseks ja kirgi üles kütva sisu pakkumiseks, mille abil õhutada ühiskonnas valitsevaid erimeelsusi.

Seni on Venemaa pandeemiaga seotud desinformatsioonikampaania konkreetsed sihtmärgid olnud usalduse õõnestamine COVID-19 puudutavate objektiivsete faktide ja usaldusväärsete allikate suhtes, demokraatlike institutsioonide kujutamine viletsate pandeemiaga toimetulijatena, Lääne avalikkuses ängi, viha ja usaldamatuse suurendamine oma valitsuse ja kaaselanike vastu, pingete süvendamine lääneriikide, näiteks ELi liikmesriikide või eurooplaste ja ameeriklaste vahel, pandeemia pruukimine Venemaale kehtestatud sanktsioonide kärpimiseks.

Kui Nõukogude võim üritas kooskõlastatult tagada oma propagandaga toetust partei ühtsele liinile, siis Venemaa on eelistanud välja saata palju lugusid korraga jätmaks muljet, et miski pole kindel ega tõene.

Taktika mõttes on Venemaa võimukandjad praeguse pandeemia ajal innuga astunud vastu lääneriikide teadetele, nagu alahindaks Kreml COVID-19 juhtumite arvu riigis. Välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova süüdistas ajalehte The New York Times „libauudiste” levitamises ja kaasaaitamises lääneriikide kampaaniale „kasutada globaalset kriisi ära olukorra ja mõne valitsuse diskrediteerimiseks ja destabiliseerimiseks”. Seejärel kinnitas ta, et on „vapustatud meie läänepartnerite ja nende juhtimisel tegutsevate ajakirjandusväljaannete topeltstandarditest, kes kutsuvad üles võitlema libauudistega, eriti pandeemia kohta, kuigi peavad samal ajal ise tõelist libateabekampaaniat teiste riikide vastu”.⁴

Ühtaegu on Kremli-meelne trükiajakirjandus, ringhääling ja ühismeedia pakkunud vastukäivaid teateid meditsiiniliste faktide ja allikate kohta, samal ajal levitades mitmesuguseid vandenõuteooriaid viiruse päritolu kohta. Näiteks on mõned Venemaaga seotud allikad eitanud SARS-COV-2 viiruse ohtu, teised aga sellega liialdanud.⁵ Teatavad lood on järjepanu väitnud, et viiruse töötasid välja „väga nutikad bioloogid ja farmatseudid” Lätis, Briti sõjaliste uuringute keskuses Porton Downis või USA rahastatud biosõjalaborites. Mõned teated on välja käinud vandenõuteooria, et kogu COVID-19 on üks suur pettus  või vandenõu täitmaks meditsiiniäri suurkorporatsioonide või Bill ja Melinda Gatesi sihtasutuse kaugast uue haiguse ravimeetodite ja vaktsiini väljatöötamisel.⁶ Sellega seotud libanarratiiv  ütleb, et lääneriikide eliit kasutab viirust ära kohaliku elanikkonna kontrollimiseks näiteks 5G võrkude kaudu, mis tegelikult pandeemiat levitavadki (mis on tinginud isoleeritud rünnakuid 5G mastide vastu).⁷ Vahest kõige menukam meediaväide on olnud, et EL, NATO ja paljud Euroopa valitsused ei ole olnud suutelised oma elanikke kaitsma või on isekalt keeldunud abistamast oma õnnetumaid Euroopa partnereid või mitmeid ebasoodsas olukorras inimrühmi.⁸

Operatsioonide mõjukuse mõttes on Venemaa kombineeritud infotööriistad ilmselt suutnud veenda mõningaid ukrainlasi osalema vägivaldsetes tänavameeleavaldustes olematu bioloogilise ohu vastu. Veebruari keskel levisid valeteated, et Ukraina kodanikud ja teised mittehiinlased, kes Hiinast saabumise järel viibisid ajutises karantiinis kolkalinnas Novi Sanžarõs, olid andnud positiivse viirusetesti. Hilisemal uurimisel selgus, et Venemaa-meelsed rühmitused olid võltsinud e-kirju, et need tunduksid pärinevat Ukraina tervishoiuministeeriumist, misjärel ühismeedias ja venekeelsetes telesaadetes asuti elanikke vääralt hoiatama, et saabunud on COVID-19-ga nakatunud hiinlased, ja kutsuma inimesi üles looma teetõkkeid ning muude vägivaldsete meetoditega kaitsma oma perekondi nende saabumise eest.⁹

Mõned asjad on muutunud

Siiski on COVID-19 desinformatsioonikampaania mitmes olulises mõttes erinenud varasematest Venemaa toetatud mõjuoperatsioonidest. Ehk kõige silmatorkavam uuendus on olnud Venemaa arstiabi saatmine välisriikidele, mis on pakkunud ohtralt foto- ja videojäädvustuse võimalusi. Venemaa kõige nähtavam humanitaarabi pakkumine langes märtsikuusse, mil loosungi „Armastusega Venemaalt” all saadeti Põhja-Itaaliasse meditsiinivarustust ja hulk sõjaväeteenistuses biosõjaeksperte.¹⁰ Venemaa kaitseministeeriumi veebilehekülje kohaselt puhastasid Venemaa ja Itaalia tuuma-bio-keemiakaitseüksused viirusest ligemale sada vanadekodu, veel sada muud hoonet ja üle 220 000 ruutmeetri teid Põhja-Itaalias Lombardias.

Veebilehel esines Itaalia kindral Giuseppenicola Tota, kes ütles Venemaa kindralile, et „me ei unusta seda kunagi […] tänan sind, Venemaa, tänan teid, vene vennad”.¹¹ Sõjaväeleht Krasnaja Zvezda tsiteeris Venemaa suursaadikut Sergei Razovit, kes väitis, et on saanud sadu kirju ja telefonikõnesid itaallastelt, kes tänasid Venemaad ja selle presidenti ning palusid veel abi. Suursaadik sõnas ajalehele, et „selliseid soove ei esitataks”, kui Venemaa üksused ei annaks väärtuslikku panust.¹² Muud Venemaa ajakirjandusväljaanded rõhutasid Venemaa heldust ja kiiret tegutsemist ELi tabanud halvatuse ja itaallaste hülgamise tingimustes ajal, mil nad eriliselt abi vajasid.¹³ Kuna ELi sanktsioonide uuendamine nõuab üksmeelset nõusolekut, oli Venemaa abil Itaaliale arvatavasti just selline eesmärk. Viimastel aastatel on Itaalia valitsused võinud nautida Kremliga paremaid suhteid kui paljud ELi või NATO riigid, nii et Moskva võis usutavalt loota, et tänutäheks abi eest võib Itaalia sanktsioonide jätkamise oma heakskiidust loobudes tõkestada.

Venemaa desinformatsiooni-ökosfääri jälgijad on märkinud, et sedamööda, kuidas pandeemia Venemaal aina maad võttis, vähenes ka Kremliga seotud COVID-19 lugude arv, lastes esile kerkida muudel teemadel.

 Veel üks Venemaa maismaaoperatsiooni boonus Itaalias oli tõik, et see andis Venemaale võimaluse panna oma biokaitseüksused proovile välismaisel operatsioonil ning samal ajal koguda teavet nii viiruse (mis aitab kaasa ohuhinnangu täpsustamisele) kui ka USA tähtsaid sõjalisi kaitserajatisi majutava olulise NATO liikmesriigi kriisile reageerimise võime kohta (mis aitab kaasa nõrkuste hindamisele).¹⁴ Venemaa ajakirjanduses näidati, kuidas Venemaa sõjaväemasinad vuravad Itaalia teedel.¹⁵

Venemaa ajakirjandus kajastas ulatuslikult ka Moskva abi Serbiale. Lisaks märkisid ajakirjanikud, et New Yorki saadetud hingamisaparaadid oli valmistanud üks korporatsiooni Rostec tütarfirma ja osaliselt kinni maksnud Venemaa otseinvesteeringute fond, mille mõlema suhtes kehtisid sanktsioonid.¹⁶ Venemaa diplomaatide ametlikel Twitteri kontodel tähistati seda teemaviitega #RussiaHelps, Kremli-meelses ajakirjanduses aga ei jäetud rõhutamata, kuidas USA näeb vaeva viirusega võitlemisel ning pidi pöörduma enda meditsiinivarustuse puudujääkide kompenseerimiseks Venemaa ja Hiina poole.¹⁷ Üks Lääne vaatleja nentis, et abi pakkudes seadis Venemaa valitsus üles propagandalõksu USA sanktsioonipoliitika diskrediteerimiseks.¹⁸ Omamoodi irooniaks võib pidada, et Venemaa hingamisaparaate ei tarvitatudki, sest Venemaa valitsus ise oli need kasutuselt kõrvaldanud pärast mitut iseeneslikku süttimist Moskva ja Peterburi haiglates. Muide, hiljem annetas USA Venemaale tasuta kakssada hingamisaparaati.

Venemaaga seotud pandeemiakommentaarid mõistsid samuti hukka sanktsioonide säilitamise riikidele, mis kannatavad COVID-i pealetungi käes. Lisaks pöördusid president Putin ja teised Venemaa valitsuse kõrgemad liikmed otse oma välispartnerite poole taotlusega sanktsioonid kaotada. Näiteks G-20 video teel peetud märtsikuisel tippkohtumisel tegi Putin ettepaneku „puhtalt humanitaarsetes huvides luua pandeemia ajal “rohelised koridorid”, mis jätaksid sanktsioonide ja kaubanduspiirangute alt välja toiduainete, ravimite, varustuse ja tehnika hanked ja tarned.¹⁹

Venemaa esindus ÜRO peaassambleel käis välja „COVID-19-ga võitlemise solidaarsusdeklaratsiooni”. mis kutsus liikmesriike „loobuma kaubandussõdadest ja ühepoolsetest sanktsioonidest ilma ÜRO Julgeolekunõukogu loata”, millised võtsid näiteks Ühendriigid tarvitusele Venemaa, Süüria ja Iraani suhtes.¹⁸ See pöördumine meenutas Venemaa juhtide varasemate aastate avaldusi tarviduse kohta lükata kõrvale vaidlused Ukraina ja teiste teemade üle ühinemaks ühise rahvusvahelise terrorismi ohu vastu. Kuigi Venemaa välisminister Sergei Lavrov kurtis, et Lääne sanktsioonid ei võimalda Iraanil, Süürial ja Põhja-Koreal hankida „nii hädavajalikku tehnikat, ravimeid ja erikaitsevahendeid pandeemiaga võitlemisel”, muudaks sanktsioonide kaotamine tegelikult keerulisemaks hoida neid jätkuvalt Moskva lõa otsas.²⁰

Lisaks on Venemaa COVID-19-ga seotud desinformatsioonikampaania erinenud mõnestki varasemast oportunismi ja isikupära poolest. 2016. aasta USA presidendivalimiste ajal lõid või võtsid Internet Research Agency ja teised Venemaa toimijad üle Ameerika identiteete levitamaks ühismeedias Moskvas valmis küpsetatud lõhestavaid sõnumeid. Sel aastal on lisaks oma sisu loomisele Venemaaga seotud väljaanded hakanud sageli viitama teistest allikatest pärit valedele, näiteks edastades vandenõuteooriaid, mis seavad süü viiruse eest Ühendriikidele.²¹ Venemaa trollid on sekkunud senistesse aruteludesse ning üritanud võimendada teatavaid olemasolevaid narratiive, selmet hakata Moskvas looma täiesti uusi, mida oleks palju hõlpsam tuvastada ebaehtsana.²²

Juba olemasolevaid vandenõuteooriaid ja debatte üle võttes muudab Venemaa desinformatsioonioperatsioonide tuvastamise keerulisemaks, sest narratiivid on kohapeal loodud ja toetatud. Nende algupärane sisu ja stiil on selline, mida väljastpoolt oleks raske kiiresti toota.²³

USA valitsuse kinnitusel on Venemaa allikad sageli viidanud Hiina ja Iraani ajakirjanduses ilmunud lugudele, mis omakorda on tsiteerinud varasemaid Venemaalt pärit narratiive.² Sellise ringlusega on Moskva suutnud suurendada algselt Venemaa kontrollitavatel meediasaitidel avaldatud lugude „tõeväärtust”, tegelikult küll nende valelikkust võimendades.

COVID-19 narratiivilahing tugevdas ühtlasi Hiina-Venemaa solidaarsust infodomeenis. Venemaa ametiisikud kaitsesid korduvalt Hiinat Lääne süüdistuste eest, et rahvavabariik on varjanud teavet viiruse kohta ja andnud oma panuse pandeemia muutumisel ülemaailmseks. Asevälisminister Sergei Rjabkov mõistis hukka Lääne kriitika Hiina ja Venemaa humanitaarabi ja väidetavate desinformatsioonikampaaniate suhtes „russofoobse ja sinofoobse meelsuse uue manifestatsioonina” ning katsena lahendada Lääne „sisemisi probleeme väliste vaenlaste varal”.²⁴

Hiina omalt poolt vastas Moskva visade püüdluste toetamisega kasutada kriisi ära USA ja ELi sanktsioonidest vabanemiseks – seda loomulikult Krimmi Ukrainale tagastamata, Minski kokkulepetest kinni pidamata ja ka muid juriidilisi tingimusi nende kõrvaldamiseks täitmata. 26. märtsil pöördusid mõlemad koos Iraani, Nicaragua, Põhja-Korea ja Venezuelaga ÜRO peasekretäri poole taotlusega kaotada sanktsioonid, mis pärsivad rahvusvahelist koostööd võitluses pandeemiaga.²⁵

Edu ja ebaedu – hinnang

Venemaal ei ole õnnestunud kindlustada sanktsioonide vähegi olulisemat leevendamist, rääkimata nende kaotamisest. Üks põhjus peitub selles, et Venemaa võimud on keeldunud muutmast poliitikat nii, nagu nõuaksid sanktsioonide peatamist või tühistamist käsitlevad seadusandlikud aktid. Teiseks ei ole Venemaa humanitaarsete kaalutluste põhjenduse esiletõstmise kõrval kuidagi võimalik tähelepanuta jätta samaaegset ennast õõnestavat Venemaaga seotud desinformatsioonikampaaniat, mis on suunatud just nende lääneriikide vastu, kelle sanktsioonide leevendamist Moskva taotleb.²⁶

Venemaa COVID-19-ga seotud infooperatsioonide tõhusust vähendav lisategur on olnud tõsiasi, et Lääne sihtmärgid, mis on pidanud taluma Venemaa desinformatsioonitaktikat juba aastaid, on selleks olnud nüüd paremini valmis. Näiteks Itaalia ajakirjandusväljaanded tümitasid „Armastusega Venemaalt” kampaaniat abi taga seisvaid propagandamotiive taunides ning Venemaa abi kesisele kvaliteedile ja sobimatusele osutades.²⁷ Pealegi on Euroopa Parlamendi liikmed hoiatanud, et Venemaa kasutab pandeemiat ära „mainekampaaniate” pidamiseks just ELi sanktsioonide kõrvaldamise eesmärgil, mis nende kinnitusel pole takistanud Venemaa juurdepääsu ravimitele ega meditsiinitehnikale.²⁸

Venemaa ametiisikud on vältinud kõige uskumatumate kommentaaride kordamist, mida mõnikord võib Venemaaga seotud ajakirjanduses leida.

Veel enam, USA riigidepartemangu ülemaailmse kaasatuse keskus ja Euroopa Liidu välisteenistus on paljastanud Venemaaga seotud libauudiste võrgustikke, samal ajal kui ühismeedia platvormid, näiteks Facebook, on sõltumatutest faktikontrollijatest juhindudes eemaldanud kanaleid, mis paistavad koordineeritult levitavat ühesuguseid sõnumeid, millest võib järeldada, et tegu on pigem tarkvaraliselt juhitud robotite või ka inimestest trollidega, mitte aga tegelike omal käel tegutsevate blogijatega.²⁹

Lisaks pärsib Venemaa COVID-19-ga seotud infokampaaniat unikaalne mure, et valeteave viiruse ja sellele reageerimise kohta võib hakata mõjutama ka Venemaa sisemisi olusid. Viiruse tähtsuse kahandamine välispubliku silmis võib takistada venelastel endal võtta tarvilikke meetmeid, kui pandeemia neid täie jõuga tabab. Tasub märkida, et Venemaa ametiisikud on vältinud kõige uskumatumate kommentaaride kordamist, mida mõnikord võib Venemaaga seotud ajakirjanduses leida. Näiteks 6. aprillil nentis Venemaa tervishoiuminister Mihhail Muraško telekanalile Pervõi antud intervjuus, et „enamik ütleb praegu, et tegu on loodusliku viirusega, mis on kohanenud inimesega. Ma ei näe põhjust selles kahelda.”³⁰

Kremli propaganda on mõnigi kord üritanud selgeks teha, et autoritaarsed režiimid, näiteks Venemaa, on pandeemiaga paremini hakkama saanud kui Lääne demokraatiad.³¹ Samuti on Venemaa väljapoole suunatud sõnumid püüdnud kujutada Venemaad juhtiva jõuna ülemaailmses võitluses pandeemiaga. Venemaaga seotud meedia on ulatuslikult kajastanud lennukitega teistesse riikidesse arstiabi toimetamist, Venemaa teadlaste juhtivat osa COVID-19 meditsiiniliste vastumeetmete väljatöötamisel ja potentsiaalse vaktsiini inimkatsete alustamisel.³²

Riigisisesed allikad on ühtepuhku kinnitanud, et Venemaa suudab COVID-19-ga toime tulla paremini kui peaaegu ükspuha milline teine riik.³³ Kremli riigisisene „koroonaviiruse föderaliseerimise” strateegia püüab vastutust pandeemia ajal tabanud tagasilöökide eest seada Putini pea kohalt kohalike võimude õlule. Putin ise on üritanud olla tagaplaanil ning lasknud võtta nähtava rolli haldusüksuste kuberneridel, suurlinnade linnapeadel ja keskvalitsuse ministritel. Sellise „koroonaviiruse föderalismi” ilmselge eesmärk on olnud kaitsta Putinit millise tahes pandeemiaga seotud avaliku rahulolematuse eest. Niisugune strateegia on varem toiminud, lubades Putinil kunagiste tsaaride moodi esitada ennast juhina, kes tegutseb võhiklikest alluvatest kõrgemal tasandil.³⁴

Kuid kõik need argumendid on kuhtunud sedamööda, kuidas viirus on Venemaad rappinud nagu teisigi riike. Mitu kuud oli Venemaa nakatunute poolest Ühendriikide ja Brasiilia järel maailmas kolmas, enne kui India juulis ette tuhises. Kodumaine ühismeedia on täis kurtmist hingamisaparaatide, testide ja kaitsevarustuse puudumise üle haiglates, eriti väljaspool Moskvat. Suurem osa Venemaa arste kahtlustab, et nakatunuid ja surnuid on tegelikult enam, kui seda annab teada ametlik statistika.³⁵ Üks põhjus, miks Venemaa valitsus kärpis välisriikidele osutatavat COVID-abi, võib peituda vajaduses hoolitseda selle eest, et nii ei jääks endal meditsiinivarustust liialt väheks.

Venemaa desinformatsiooni-ökosfääri jälgijad on märkinud, et sedamööda, kuidas pandeemia Venemaal aina maad võttis, sedamööda ka vähenes Kremliga seotud COVID-19 lugude arv, lastes esile kerkida muudel teemadel.³⁶ Nii ei suutnud Venemaa ametiisikud ja ajakirjandus kuidagi jätta sõna võtmata Ühendriikide rassiprotestide teemal, mis võimaldas neil hukka mõista USA valitsuse kodanikuõiguste poliitika, tõsta esile vägivaldseks areneda võivate rahvameeleavalduste ohtu ja nõuda, et USA võimuesindajad lõpetaksid Venemaa sisepoliitika kritiseerimise, pühendudes selle asemel oma riigis korra jalule seadmisele.³⁷

Ent sellest hoolimata on halvenev kodumaine olukord närvutanud selliste narratiivide usaldusväärtust, mille kohaselt Venemaa valitsuse tegevus on lääneriikidega võrreldes igal juhul etem.

Kui nüüd viimaks võrrelda COVID-19 desinformatsioonikampaaniat mõne varasema desinformatsioonikampaaniaga, siis ei ole praegune olnud nii kooskõlaline, pakkudes välja vastuolus valesid ja iseäralikke vandenõuteooriad peaaegu nagu konveierilt, ilma vähimagi süüvimise või veendumuseta. See on tublisti vastuolus näiteks palju koordineerituma Hiina meediapealetungiga, mis on lakkamata kinnitanud, et rahvavabariigi valitsus ei vastuta kuidagi pandeemia eest, on tulnud edukalt toime kodumaiste COVID-19 probleemidega ja asunud juhtima rahvusvahelist võitlust pandeemiaga.

Mõne silmatorkavama operatsiooni korral, millega Moskva on üritanud eitada väiteid, nagu oleks Venemaa olnud Salisbury keemiarünnaku või MH17 allatulistamise taga Ukrainas, on Venemaa meedia ujutanud inforuumi üle tohutu hulga erinevate digitaalmeedia platvormide kaudu levitatavate libauudistega. Selle siht ei ole olnud kedagi veenda, vaid hoopis tähelepanu hajutada, segadust tekitada ja panna inimesi kahtlema, kas üldse on olemas vääramatu tõde. Niisuguse koordineeritud täiemahulise desinformatsioonikampaania puudumine COVID-19 ajal ja isegi kõrgemate riigiametnike tõrksus siduda ennast kõige veidramate vandenõuteooriatega, mida mõnikord leiab Venemaaga seotud ühismeedias, kajastab ehk Kremli tahtmatust siduda ennast kõige väljakutsuvamate sõnumitega, pooleldi iseseisvalt tegutsevate propagandistide algatustega, kes ihkavad just enda eelistatud narratiivi esilepääsu, või desinformatsiooni automatiseerumisega, nagu näiteks Nõukogude Liidu tuumavastulöögi „surnud käe” süsteemi puhul, millega Kreml kunagi pani paika ennast taastootva desinformatsiooni-ökosüsteemi, mis pidi toimima isegi vahetu keskse juhtimise puududes.³⁸

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane