USA poliitilise kriisi uus etapp: kaks reaalsust

Liisa Past (LP): USA juhtiv nakkushaiguste ekspert Anthony Fauci naasis päev pärast Joe Bideni ametisse vannutamist Valgesse Maja ning tõdes, et tunneb tagasi olles vabanemist; kergendust, sest teadus on tagasi.

Viimased neli segadust külvanud aastat USA poliitikas puudutasid isiklikult ja ametialaselt kõiki, kes töötasid poliitika kujundamisega või riigisektoris. Lisaks üleilmne pandeemia, mis lukustas inimesed koju ja lõikas ära suure osa suhtlemisest.

Kas ei oodata olukorda, mis meenutab 1920. aastate eufooriat: äkiline vabanemine Esimesest maailmasõjast, normaalsusse naasmise ootus, lõdvaks laskmine ja elu nautimine.

Samas ootab Joe Bidenit ja [USA asepresidenti] Kamala Harrist ju pikk nimekiri asjadest, mis vaja ära teha. Mis te arvate, milliseks kujuneb tasakaal selle 1920ndatega sarnaneva pidutsemise ja eufoorilise meeleolu ning meeletu töökoorma vahel?

Susan Glasser (SG): Keegi ei pidutse veel. Meil on kriisist väljumiseni pikk tee minna. Mõnes mõttes oleme kriisist väljumise asemel sisenenud hoopis kriisi uude etappi.

Ma ei karda niivõrd normaalsusse naasmise algust, kuivõrd seda, et me naaseme kahte äärmiselt erinevasse reaalsusse. Minu hinnangul on see alanud juba nii Washingtonis, meie poliitikas, aga ka igapäevaelus.

Ma kardan, et demokraadid pöörduvad tagasi oma tõlgendusse reaalsusest – sellesse helesinisesse unistuste Ameerikasse, fantaasiariiki, kus kõik laabub suurepäraselt, tõe rääkimine ja tehnokraatia on tagasi.

Samas ei kao Ameerika elust kuskile need tumedad jõud, mis viisid Kapitooliumisse tungimiseni ning valede ja ebareaalsuse heakskiitmiseni viimastel aastatel. Nende probleemide lahendamise asemel tõmbuvad need tumedad jõud veelgi suletumasse ringi, mis võib tulevikus uusi probleeme tekitada.

Meil on kriisist väljumiseni pikk tee minna. Mõnes mõttes oleme kriisist väljumise asemel sisenenud hoopis kriisi uude etappi.

Susan Glasser

Kurt Volker (KV): Euroopast vaadatuna võib tunduda, et nüüd, kui Biden on ametis ja Donald Trump läinud, pöördub kõik taas normaalsusse ja me oleme taas rõõmsad. Aga asjad ei paista nii siit vaadates.

Olgu selleks viirus, majandus, rassi- ja sotsiaalküsimused või pelgalt poliitika – olukord on jätkuvalt üsnagi lõhestunud ja keeruline.

Vabariiklastel on kohutav probleem. Trump mängib mõttega kolmandast parteist ja oma paremäärmusliku konservatiivse meediaimpeeriumi asutamisest. See survestab nii esindajatekojas, senatis kui ka poliitikas üldiselt vabariiklasi valima, kas olla osa sellest liikumisest või selle vastu. Igal juhul kisub see neid lõhki ja nõrgestab demokraatide suhtes.

Seevastu demokraatide ees seisab just see probleem, mida Susan kirjeldas: neil on president ja enamus esindajatekojas ning paljud tunnevad, et nüüd saavad nad Trumpi administratsiooni kihva keeratud asju parandada.

On oht, et nad lähevad liiga kaugele ja võõrandavad riigist paljud inimesed, kes küll soovivad, et asjad oleksid taas normaalsed, kuid ei soovi nende hinnangul liialt sotsiaalselt haavatavat majanduspoliitikat. Näiteks norib siinne konservatiivne meedia praegu teate kallal, et tulevikus puuduvad seadustest igasugused soole viitavad mõisted nagu ema ja isa või poeg ja tütar. Siinsed parempoolsed põrmustavad selle näitena Washingtonis valitseva vasakpoolse eliidi võõrandumisest ülejäänud riigist. Sellised asjad jätkavad riigi lõhestamist.

Nii et vabariiklaste probleemiks on trumpism ning demokraatidel tsentristliku poliitika säilitamine.

LP: Kurt, kas see tähendab, et mõistlik vabariiklane – riigimees nagu John McCain, Euroopa partner ja kellega maailm saab rääkida – on nüüdseks müütiline ja kadunud nähtus? Isegi kui jätta Trump ja trumpism kõrvale, siis näib, et Kongressi liikmed, kes lehvitasid 6. jaanuaril Kapitooliumi treppidel märatsejatele ning Ted Cruzid ja Lindsey Grahamid, kes võtsid välja popkorni ja nautisid seda vaatepilti, ei ole kuskile kadunud.

KV: Esiteks, John McCainiga kõige sarnasem isik – maailmavaatelt, sügavatelt suhetelt ja rahvusvahelisuselt – on ilmselt Joe Biden. Ta on 40 aastat maailmas ringi reisinud ja tal on kogemust, ta tunneb kõiki inimesi ning mõistab liitlassuhteid ja seda, kes on meie vastased.

Teiseks, Arizona Vabariiklik Partei tsenseeris hiljuti Cindy McCaini ja Arizona kuberneri Doug Duceyd ehk ühte neist inimestest, kes vastab täpselt sellele mõistliku vabariiklase kirjeldusele. Ducey tuli poliitikasse ärimaailmast, oli tegevjuht. Tal on Arizonas osutunud valituks suure häälteenamusega, mis tähendab, et tal on õnnestunud püüda endale ka demokraatide hääli. Ta oleks väga tugev kandidaat 2024. aasta presidendivalimistel.

Keeruline on siinkohal see, et mõistlik tsentristlik vabariiklane soovib Trumpi valijate hääli, aga mitte Trumpi. Neil on vaja Trumpi valijate hääli, et valimisi võita.

Trump aga korraldab praegu asju nii, et neil mõistlikel vabariiklastel on võimatu saada tema valijate hääli ilma temata. Trump soovib olla see, kes määratleb Washingtoni-vastasuse, valitsejatevastase liikumise. Tema valijate enda poole võitmiseks on vaja Trumpi toetust ning see teeb Trumpist jõu, kellega peab arvestama.

Trumpi valijate enda poole võitmiseks on vaja Trumpi toetust ning see teeb Trumpist jõu, kellega peab arvestama.

Kurt Volker

SG: Vabariiklikus parteis valitsevatest lahkhelidest tuleb küll rääkida, kuid minu arvates on osa probleemist ka see, et keeldutakse avameelselt rääkimast, mida tähendab Vabariikliku Partei kaaperdamine Donald Trumpi poolt.

Pärast Kapitooliumisse tungimist – pärast seda, kui nende elud olid ohus – hääletasid 140 esindajatekoja ja seitse senati vabariiklast meie põhiseadusliku süsteemi valijameeste kogu ümber pööramise poolt. 197 esindajatekoja vabariiklast hääletasid rünnakule õhutamisest tingitud Trumpi ametist tagandamise vastu.

Ja see pole veel kõik – kui paljud Kongressi vabariiklased tunnistasid 7. novembril Joe Bideni võitu presidendivalimistel (7. novembril kuulutas enamik suuremaid meediaväljaandeid 3. novembri valimiste võitjaks Joe Bideni – toim)? Selles ei olnud ju tegelikult kunagi kahtlust, ta võitis 306 häälega. Kui mitu Kongressi vabariiklast seda tunnistasid? Vastus on, et vähem kui mu kahel käel sõrmi. Nii palju on tegelikult föderaalsel tasandil valitud mõistlikke vabariiklasi, kes elavad reaalsuses.

Nii et ma ei ole nõus väitega, et on demokraatide reaalsus ja vabariiklaste reaalsus. Ameerika demokraatia kriis, mida oleme kahetsusväärselt pidanud nelja viimase aasta jooksul kogema, on Vabariikliku Partei valik poliitikas mitte võidelda ideoloogiale tuginedes, vaid tunnistada Trumpi valesid oma tõena, sest see sobis neile. Ja mitte ainult tunnistada Trumpi valesid oma tõena, vaid ka vabatahtlikult järgneda talle ning seeläbi rünnata meie enda valitsemissüsteemi.

Ma ei ütle seda, sest mulle valmistab heameelt nii öelda. Ma ei samastu kummagi parteiga. Minu meelest piisab nädalast Washingtonis mõistmaks, et ühelgi parteil ei ole õigust tõemonopolile, kuidas asju tehakse, mis on moraalne jne. Nagu igas riigis, on ka meil seksiskandaalid, kampaaniate rahastamisskandaalid ja ideoloogiliselt pimestatuid kogu spektri ulatuses.

Kuid viimase nelja aasta vältel nägime meie kaheparteisüsteemi moonutamist rabavate valede ja Ameerika avalikkuse eksitamise õigustamiseks sellisel ennekuulmatul skaalal, et sellel pole USA ajaloos võrdset. Me ei saavuta ühtsust ega lepitust, kui me ei suuda selles kokku leppida. Seetõttu leian ma kahjuks, et meie poliitiline kriis kestab.

KV: Susan, Sa tabasid naelapea pihta. Need 197 esindajatekoja vabariiklast [kes 13. jaanuari hääletusel ei toetanud Trumpi tagandamist] oli šokeeriv. Aga ma arvan, et see peegeldab nende hirmu. Kui mitu neist 197st päriselt ka uskusid, et Trump võitis valimised? Ma arvan, et neidki on vähem kui kümme, kuid probleem on selles, et nad ei julgenud enda eest seista. Nad kartsid, et see trumpistlik liikumine pöördub nende vastu.

SG: Mida need inimesed nii väga kartsid, mida Trump siis teeb? Kas neid ootavad ees rängad valimised või pelgavad nad hoopis seda, et peavad päris tööle minema?

Kuidagi on Trump pääsenud nende inimeste pähe ning nad ei suuda täita lihtsamatki juhirolli, aga Sinu tõdemus, et see autokraatiale ja valedele vastuvõtlik valijaskond ei ole kuhugi kadunud, on ameeriklasele väga hirmutav.

Tuginedes mitmele hiljutisele avalikule küsitlusele, usub 77 protsenti vabariiklastest Trumpi valesid, et Biden ei ole seaduslikult valitud USA president. Vabariiklased esindavad vähemust ehk siis nad on kahaneva vähemuse enamus. Kuid sellega ei saa leppida. Küsimus ei ole selles, et mul on kahju, et minu tõde tekitab ebamugavust 74 miljonile inimesele [kes andsid hääle Trumpi poolt]. Ma ei nõustu selle küsimuse politiseerimisega. See lihtsalt ei ole parteipoliitiline küsimus ja kõik.

LP: Isegi kui jätta kõrvale küsimus, mis on tõde ja vale, ning leppida, et tõde on konstruktsioon, tundub mulle, et sellest tehingust ei ole võimalik võita. Saatanaga kokkuleppeid sõlmides ei saa loota, et see viib vaba ja õiglase, austava avaliku aruteluga demokraatliku avatud ühiskonnani.

Kas Vabariiklik Partei on nii katki, et seda ei ole võimalik enam parandada?

KV: Esiteks, miski ei jää alatiseks samaks. Toimuvad muutused, mõni uus sündmus; midagi, millele inimesed reageerivad ja mis lööb kaardipaki segi. Aja jooksul uute liidrite esiletõus on osa sellest. Keegi ei näinud Donald Trumpi tulemas. Keegi ei arvanud, et Joe Biden tõuseb presidendikandidaadiks, kui Demokraatlikus parteis oli nii palju noori tegijaid. Asjad muutuvad ja jätkavad muutumist. Ma ei ütleks, et me oleme hukule määratud.

Teiseks, nende 70 protsendi Bideni valimisvõitu eitavate vabariiklaste probleemiks on see, et nad ei tunnista fakti. Samuti on probleem see, et nad on olemas. See on ühtviisi katsumus nii vabariiklastele kui ka demokraatidele: kuidas jõuda nende inimesteni, kuidas neid hõlmata, kuidas võita nende usaldust?

Üks põhjusi selle suure arvu taga on see, et nad ei usalda kedagi teist. Kui Trump ütleb neile, et see oli pettus, siis nad pigem usuvad, et see oligi pettus, kui seda, et ka Trump valetab ega usalda üldse kedagi.

SG: Kahjuks ei ole USA esimene ühiskond, kes kogeb väär- ja desinformatsiooni ning propaganda äärmuslikku tõhusust. Kindlasti tuleks uurida poliitiliste vaadete manipulatsiooni, mitte ainult ühismeedias, vaid laiemalt. Ühe hiljutise uurimuse järgi andis Trump presidendina 119 intervjuud Foxile ja null CNNile. Telekanali ja USA presidendi sulandumine on pretsedenditu ning seda tuleb põhjalikult uurida.

Juhtusin vaatama intervjuud, mille tegin Trumpi administratsiooni algusajal, kui Trump soovis leida viisi, kuidas parandada suhteid Vladimir Putiniga. Vaadates aastate 2016 ja 2017 küsitlusi, avaneb hämmastav vaatepilt, kuidas ühe aasta jooksul, kui Trump tõusis vabariiklaste juhiks ja presidendiks, pöördus nende senine suhtumine Venemaasse ja arvamus sellest, kas Venemaa kujutab USA-le ohtu, täiesti pea peale.

Arvamused, milliseks kujuneb USA poliitika presidendi ametiaja alguses ja pärast valimisi, osutuvad alati valeks. Häda on ainult selles, et me ei tea veel, kuidas.

Susan Glasser

See näitas paremini kui miski muu, et ideoloogiaga polnud selles midagi pistmist. See oli karismaatiline populistlik liikumine, kus inimesed olid nõus järgima isikukultust, nad järgisid pigem juhti kui oma seniseid tõekspidamisi.

See on väga tähtis, kui rääkida USAst ja selle poliitilisest tulevikust. Kuigi ma usun tugevasti ka sellesse, mida ütles Kurt: arvamused, milliseks kujuneb USA poliitika presidendi ametiaja alguses ja pärast valimisi, osutuvad alati valeks. Häda on ainult selles, et me ei tea veel, kuidas.

LP: Ühismeedia platvormid ja teised on ilmselgelt aidanud kaasa ühiskonnas laiuvate lõhede kasvamisele kanjoniteks. Kuidas hakkavad Biden ja Harris poliitikat tegema olukorras, kus maja põleb ja ees laiutab tühi laud? Neil tuleb hakata langetama poliitilisi otsuseid, et tegeleda pandeemiaga ja majanduse taastamisega. Millest nad teie hinnangul peaksid alustama?

SG: Jätkuvalt on olemas ulatuslik demokraatia taristu. Tugevalt parteipoliitilised tehnokraadid ei ole olnud nii kaua eksiilis, et ei saaks tagasi tulla ja täita tavapäraseid valitsemise ülesandeid.

Alati on kergem alustada tööd, kui eelkäija pole olnud just kõige edukam. Selles mõttes on Bideni väljavaated päris head. Vähemalt selles, mis puudutab päriselt toimivat valitsemist.

KV: On väga selge nimekiri inimeste muredest, millega Bideni administratsioon tegelema asub.

Bideni administratsioonil on tohutu surve keskenduda järgmistele asjadele enam-vähem just sellises järjekorras: Covid-19, majandus, rassiline ebaõiglus ja sotsiaalne õiglus. Need asjad tüürivad administratsiooni poliitikaid.

Välis- ja julgeolekupoliitika on nimekirjas allpool. Ma arvan, et need delegeeritakse suures osas professionaalidele ametiasutustes, välis- ja kaitseministeeriumis. Seetõttu on natuke selgusetu, kui palju pühendumust ja juhirolli neis teemades hakkab olema.

Susan viitas õigustatult sellele, kuidas vabariiklased hülgasid dramaatiliselt ja kiiresti senise arusaama Venemaast kui vastasest, et kaitsta Trumpi soovi arendada suhteid Putiniga. Samu asju juhtus demokraatidega – veel tükk aega pärast Obama nn reset-poliitika lõppu kaitsesid nad seda, kuid Trumpi administratsiooni ajal said neist äärmuslikud jõu kasutamise pooldajad.

Nüüd on huvitav vaadata, mis juhtub. Kas demokraadid muudavad taas suunda ja leiavad, et me peame mõnes asjas Venemaaga koostööd tegema ning saabub leebumine. Või jätkavad demokraadid Venemaa suhtes jõulise poliitika toetamist, mis valitses neli aastat enne uut Bideni administratsiooni.

Jättes aga kõrvale parteid ja isiksused, valitsevad USA välis- ja kaitsepoliitikas alates Iraaki tungimisest 2000. aastate keskel mõned allhoovused. Soov tõmbuda tagasi sõdadest, soov lõpetada kaks sõda, nagu ütles Obama. Soov näha teiste inimeste tegusid USA juhtimise asemel. Me ei hakka sõdima teiste inimeste kodusõdu, veel üks Obama ütlus. Liitlased on muiduleivasööjad, Trumpi loosung „Ameerika ennekõike“.

Need allhoovused valitsevad nii vasak- kui parempoolsete seas ning sellega tuleb arvestada igal USA administratsioonil, olgu see vabariiklik või demokraatlik.

Seetõttu ei usu ma 1960., 1970. ja 1980. aastatel valitsenud külma sõja aegse USA juhtrolli võimalikkusesse, et USA oleks domineeriv ja kõige aktiivsem tegija maailmas.

Õhus on multilateraalsuse või diplomaatia läheneva huku või surma hõngu.

Liisa Past

LP: Täpselt, väidetakse, et paljud neist asjadest said alguse enne Trumpi.

Õhus on multilateraalsuse või diplomaatia läheneva huku või surma hõngu. Samas vaadakem tänapäeva Venemaad, Aleksei Navalnõi juhtumit, esialgu veenva vastuseta jäänud SolarWindsi häkkimist, kus murti sügavale [USA valitsusasutuste] võrkudesse ja kompromiteeriti sisejulgeolekut.

Kas maailmas juhtrollist loobumine tähendab, et USA vaatab mööda Navalnõist, unustab SolarWindsi häkkimise, mis oleks võinud võimaldada mitte ainult USA, vaid kõigi liitlaste elutähtsate teenuste kompromiteerimist/potentsiaalset ohustamist?

SG: Esimesel päeval presidendiametis, sõna otseses mõttes esimese asjana palus Biden USA luurekogukonnal välja selgitada, mis SolarWindsis juhtus ning kui suurt kahju see tegelikult põhjustas.

Biden on välispoliitikas veidi teistsugune poliitik kui Obama. Ma arvan, et on väga tähtis, et inimesed seda mõistaksid.

Biden räägib väärtuspõhisest välispoliitikast. Ma vaatasin ühte esimest artiklit, mis ma Bidenist kirjutasin. Tuleb välja, et kui Biden 1987. aastal esimest korda presidendiks kandideeris, külastas ta Harvardi ülikooli ja pidas seal kõne välispoliitikast. Mulle torkas silma, kui sarnaselt praeguse ameeriklaste koha kirjeldamisega maailmas rääkis ta seal väärtuspõhisest välispoliitikast.

Kurt, Sina tead vägagi hästi, kuidas ajal, mil Obama ajas [Dmitri] Medvedevi vahevalitsuse ajal nn reset-poliitikat Venemaaga, tegi Biden Gruusiast ja Ukrainast omamoodi isikliku projekti. Biden oli see, kes levitas endises Nõukogude Liidus sõna, et Ameerika ei hülga nende ees võetud kohustusi. Tal on loomulik kalduvus olla Venemaa suhtes karmim kui Obama, kes oli välispoliitikas äärmiselt kalkuleeriv ja realistlik.

Biden on rohkem tavapärane rahvusvahelise koostöö pooldaja USA välispoliitikas. Tal ei ole suurt usku sõjalise jõu kasutamisse. Ma arvan, et me võime näha USA naasmist diplomaatias ja multilateralismis võetud kohustuste juurde.

Me osaleme vähem maailmapoliitikas, sest oleme sügavas riiklikus kriisis, mis ei mõjuta ainult meid inimestena, vaid ka meie rolli maailmas.

Susan Glasser

KV: Diplomaatia toimib siis, kui seda toetavad võimed ja suutlikkus võimeid kasutada, mõjutada keskkonda ja tulemusi. Ning siis kasutad diplomaatiat, et rääkida läbi oma teekond tulemusteni.

Meie teadmised riigivõimu vahenditest on kahanenud, nagu ka tahe kasutada neid ja ka diplomaatiat, et vältida nende vahendite kasutamist ning hoopis kujundada nende abil suundumusi. Ma loodan, et USA administratsioon leiab tee tagasi selle juurde, olgu selleks Biden või kes iganes tuleb pärast teda.

SG: Millised on USA viimase kahe aastakümne suured diplomaatilised saavutused?

Sisepoliitika pitsitab USA välispoliitikat palju rohkem, kui inimesed tavaliselt aduvad. See on klišee, et meil oli parteideülene välispoliitika, vaid varem võis Washingtonis näha rohkem parteideülest poliitikat.

Meil oli poliitiline süsteem, kus mõlema partei huvides oli asju ära teha. See oli poliitiliselt kasulik. Ronald Reagan võis küll võita presidendivalimised 1980. aastal, kuid kui ta poleks suutnud töötada koos demokraatidega majandusküsimustes, poleks teda tagasi valitud. Siis oli valuutaks asjade ära tegemine, samas kui viimane Kongressi koosseis oli USA ajaloos seadusandluse poolest kõige vähem produktiivne.

Ja nii on olnud põhimõtteliselt paar viimast aastakümmet. Kongress ei tee enam peaaegu midagi. Nad on kaotanud harjumuse seadusi teha, maailma sündmustes osaledes kokkuleppeid sõlmida, kujundada parteipoliitilisi seisukohti. Poliitika ja poliitikakujundamine on asendunud poosetamisega.

Meie kokkuleppe saavutamise süsteemist kadusid strukturaalsed stiimulid just täpselt sellel hetkel, kui nii kodumaal kui ka rahvusvahelisel areenil oli vajadus nende järele suurem kui eales varem.

LP: Hetk loeb, eriti rahvusvahelisel areenil, kus oleme olnud tunnistajaiks varjatud küber- ja desinformatsiooni operatsioonidele.

Vaadetes diplomaatilisi vahendeid, on näha, et vaja on midagi enamat kui sanktsioonid, varade külmutamine, karmisõnalised suursaadikute ja ministrite vestlused või diplomaatide riikidest välja saatmine.

Mida teie hinnangul peaks Bideni administratsioon tegema aina agressiivsema Hiinaga ning Venemaaga, kes paistab nautivat karistamatust?

KV: Nad kavatsevad uuesti ehitada liitlaste struktuuri, arendada ühiseid eesmärke ja strateegiaid nende eesmärkide saavutamiseks, sest üheskoos – USA ja Euroopa liitlased või Jaapan ja Korea – on meil arvesse võetavat kaalu.

Majandus, üleilmne kaubanduskord, Maailma Kaubandusorganisatsioon, intellektuaalomand, arenguabi – meil on üheskoos võimsust, sisu, kaalu ja rikkust. Kuid probleem on selles, et me pole väga ühte meelt.

Me pole piisavalt strateegilised. Ühendkuningriik ja Rootsi on nõus USA seisukohaga, et meil on vaja Lääne 5G-d. Me ei saa toetuda Hiina 5G-le, mis imeb kõik meie andmed endasse. Samas Saksamaa, Poola, Ungari ja teised ütlevad: „Ei, me ei saa oodata. Me vajame 5G-d ja majandussuhteid Hiinaga.“ Nii et oleme kuskil vahepeal, selle asemel et olla vankumatu Lääne punt.

Vägagi keeruline hakkab olema liitlastele keskendumine, üleilmse keskkonna kujundamine vabaduse, demokraatia, õigusriigi ja turumajanduse kasuks. Osa meie liitlasi ei toeta seda, nende veenmiseks on paljut vaja. Seda peaks Bideni administratsioon tegema ning ma arvan, et seal näeme ka esimesi jõupingutusi.

LP: 5G on keeruline küsimus. Huawei kood või nende tehniline varustus ei pruugi olla halvem kui Nokial või Ericssonil. Samsung ilmselt ei sisene Euroopa turule. USA sisetehnoloogiaturul on mõneti teistsugune seis.

Mulle tundub, et ainus võimalus edasi liikumiseks on tunnistada, et me ei tee mitte ainult tarneahelat läbipaistvaks, ning ütleme otse välja, et me ei usalda Hiina ettevõtteid, mille omanikeringi me ei näe, Hiina ei ole meie hinnangul vaba majandus, mis austab intellektuaalomandit, ega näita läbipaistvalt kontrolli oma ettevõtete üle.

Kuidas tänapäeva avatud majandusega Euroopas tulla toime sellega, et rahvusvahelise kaubanduse vaatest on Huawei mõistlik, kuid poliitiliselt mitte, sest siis tuleb meil lihtsalt tunnistada, et me ei usalda Hiinat?

SG: Võrreldes Obama ajastut ja tänapäeva, on see suurima muutuse läbi teinud valdkond. Nii vabariiklaste kui ka demokraatide illusioon ideest, et strateegilise hõivamisega Hiina ja Venemaa liitmine praegusesse rahvusvahelisse korda ja institutsioonidesse viib lõpuks nende tagasi hoidmiseni, on läbinisti purunenud ja valitseb umbusaldus. Washingtonis levib laialdane äratundmine, et see poliitika on läbi.

Me ei tea täpselt, mis sellele järgneb, kuid kindlasti on Bideni administratsiooni lähenemine üsna erinev sellest, mis me äsja viimaste aastate jooksul nägime.

Aga mida Euroopa Liit soovib saavutada, kui sõlmib Trumpi administratsiooni viimastel tundidel Hiinaga kaubandusleppe? See tekitas Washingtonis väga palju küsimusi.

Viimasel neljal aastal puudutas Washingtonis Hiina arutelu peamiselt majandust ja kaubandust, osaliselt oli see eelmise presidendi kinnismõte, aga USA sisepoliitika päriselt ka keskendus majandusele. Hiina on sellest isegi kasu lõiganud, et arutelu on keskendunud majandusele, mitte niivõrd riiklikule julgeolekule.

Kui teravik pöördub nüüd rohkem riiklikule julgeolekule, inimõigustele ja geopoliitikale, siis näen ma võimalust USA ja Euroopa ühiseks tegevuseks. Mina keskenduksin võimalikele uutele pingetele, Hiina vaenulikele suhetele Taiwani ja Hongkongiga, Hiina siseriiklikele repressioonidele, piirkondlikule koostööle liitlastega nagu Austraalia. Küsimus on, kas jätkame Trumpi kaubandustingimuste ja tariifidega või see muutub. Kui siin toimub nihe, muutub suuresti ka diplomaatia.

KV: Nõus, tariifid ei ole õige lahendus, on teisigi võimalusi survet avaldada.

Liisa aga esitas tähtsa küsimuse: kuidas veenda eurooplasi ühinema Hiina vastu astuma. Taktikaliselt esitaksin mina kaks küsimust.

1. Millise riigi andmekaitse seadusi te rohkem usaldate, Hiina või USA? Andmekaitse on Euroopa inimestele äärmiselt tähtis ja Hiinal ei ole andmekaitset. Seda ei eksisteeri.
2. Juhul kui Hiinal oleks Euroopaga sarnased andmekaitseseadused, kas teie arvates valitsus austaks neid? See on usalduse küsimus. Ja vastus on üheselt „ei“.

Mina põrgataksin selle teema tagasi Euroopale. Susanil on õigus, et Washingtonis valitseb sellel teemal üksmeel. Ja kui Euroopa teab, et see on probleem, siis kas küsimus on hoopis selles, et osa riike peab lühiajalist majanduskasu meie demokraatlike süsteemide julgeolekust ja väärtustest tähtsamaks. Kui see on nii, siis peaksime rääkima, kuidas teha paremini neutraalseid valikuid.

LP: Mõni tähelepanek Euroopa vaatest. 5G küsimus on erakordselt keeruline, sest vähemalt kõik liitlased mõistavad, et tuleb leida tasakaal riikliku julgeoleku ja teenuskindluse vahel. Meil on vaja järjest kiiremaid ühendusi, meil on vaja 5G turule tuua ühel või teisel moel.

Tõsiasi on see, et maailmas on neli ettevõtet, kes suudavad pakkuda sellist tehnoloogiat, ning ainult kaks neist on peakorteriga Euroopa Liidus, meiega samameelsete seas. Ükski neist ei ole Ameerikast. Nii et küsimus on, kas saab luua järjest kiiremat ühenduvust, mis arvestaks kõiki riikliku julgeoleku muresid. Lisaks, kui Euroopa liitlased kasutaks samu tehnoloogiapakkujaid, tähendaks see sõltuvust just nende kahe tehnoloogiast.

Te mõlemad rõhutasite kollektiivsust ja väärtuspõhiseid rahvusvahelisi suhteid. Kuidas teie hinnangul väljendub Bideni administratsiooni puhul see kollektiive ja väärtuspõhine suhe ning loodetavasti ka ühine juhtimine Valgevene ja Ukraina lõppmängus?

SG: Tõsiasi on see, et Ameerika ei ole enam selline, kui aastakümme tagasi.

Me osaleme vähem maailmapoliitikas, sest oleme sügavas riiklikus kriisis, mis ei mõjuta ainult meid inimestena, vaid ka meie rolli maailmas.

Laias laastus on Ameerika ja kindlasti mõlema partei välispoliitika juhid Valgevenes vabadust taotlevate inimeste poolel, Ukrainas rahvusvahelise korra taastamist soovivate inimeste poolel ning Venemaal nende poolel, kes astuvad välja korruptsiooni vastu. See ei ole muutunud.

Minu arvates on [Valgevene ja Ukraina] presidendid mitmes mõttes läbikukkunud oma riigi kaitsmisel ohtude eest, mis on kerkinud Vladimir Putini väga pika Venemaa valitsemise ajal. Neil on olnud erinevad lähenemised, kuid ükski neist pole olnud väga edukas. Ilmselt siin muutusi oodata ei ole.

Kongress ei tee enam peaaegu midagi. Nad on kaotanud harjumuse seadusi teha, maailma sündmustes osaledes kokkuleppeid sõlmida, kujundada parteipoliitilisi seisukohti.

Susan Glasser

Kas sellised ennekuulmatud juhtumid nagu SolarWindsi ründamine ja 2016. aastal USA valimiste häkkimine tekitavad Bidenis soovi astuda jõulisemaid samme kui tavapärane igav sanktsioonide nimekiri? Ma kindlasti ei välistaks seda, kuid ilmselt järgmise kuue kuu jooksul tuleb kõigil oodata, sest poliitikas on esmatähtis Covid-19, Covid-19, Covid-19 ja majandus.

See ei ole kord põlvkonnas toimuv kriis, vaid sajandi kriis. Nii et meid ootab ees pikk talv, enne kui saame rääkida mingist 1920ndate eufooriast.

KV: Me teame, millist suunda Bideni administratsioon toetab, kuid väga raske on ennustada, mida nad teisiti teevad.

Putinil on Valgevenes nii palju hoobasid. Ta juba haarab nn roheliste mehikeste abil vargsi kontrolli võimu üle sõjaväes, luures, infoväljas, miilitsas jne.

Ma arvan, et nii USA kui ka Euroopa soovivad, et Valgevene inimestel oleks võimalik valida endale juhte, taastades mõned demokraatia mudelid ning säilitada Valgevene iseseisvus ja suveräänsus. Kõige tähtsam neist on praegu suveräänsuse ja iseseisvuse säilitamine, sest seda võib veel saavutada, kuid võimalus endale valitsust valida on praegu peaaegu minema pühitud. Me peame keskenduma sellele, et Venemaa ei neelaks Valgevenet täiesti alla.

Ukrainas saab USA hoida rambivalgust Venemaa agressioonil Ukraina vastu ning anda meie Lääne-Euroopa liitlastele märku, et nad oleksid veidi häälekamad ja toetavamad. Lääne-Euroopa, Euroopa Liit ja Rahvusvaheline Valuutafond peaksid aga üheskoos survestama Ukraina valitsust, et see jätkaks lubatud reforme ning tugevdaks õigusriiki, korrastaks kohtusüsteemi, võitleks korruptsiooniga ja tegeleks oligarhidega.

Pikemas vaates saadab Ukrainat edu ainult siis, kui temast saab Euroopaga seotud jõukas demokraatia. Siis ei ole neil Venemaa mõjutustega sõdadel enam nii suurt tähendust. Kuid nii kaua kui Ukraina on sõna otseses mõttes omadega mudas, ei saavuta ta seda kunagi. Ma ootan Bideni administratsioonilt keskendumist diplomaatiale ja Euroopale ning siis ka ukrainlaste kannustamist panustama – seda meie Ukraina sõbrad kuulda ei soovi, kuid selline on realistlik hinnang Bideni administratsiooni poliitikast.