USA ja Venemaa kõnelused – kas hea uudis või peavalu?

Arengud on juunis 2021 aset leidnud Joe Bideni ja Vladimir Putini Genfi tippkohtumise tulemus, kus presidendid lubasid hakata otsima võimalusi, et leppida kokku uutes relvastuskontrolli ja riski vähendamise meetmete põhimõtetes.

Enamik Euroopa riike reageeris positiivselt nii SSD kõnelustele kui ka sellele eelnenud uue strateegilise relvastuse vähendamise lepingu (START) pikendamisele 2026. aastani (millega kehtestatakse piirid strateegiliste tuumalõhkepeade ja nende transpordivahendite arvule). Stabiilse strateegilise relvastuskontrolli raamistiku olemasolu kahe tuuma-üliriigi vahel ja kõneluste alustamine võimalike tulevaste piirangute üle toetab pingelõdvendust ja vähendab sõjalise konflikti ohtu USA ja Venemaa vahel. See eurooplastele muidugi meeldib. USA ja Venemaa kõnelused peaksid avaldama positiivset mõju ka massihävitusrelvade leviku tõkestamisele, sh järgmisele tuumarelvade tõkestamise lepingu ülevaatamise konverentsile.

Läänemere riikide huvid ja riskid

USA-le ja Venemaale oleks strateegilise stabiilsuse kõnelustel parim tulemus tuumalõhkepeade jätkuva vähendamise kokkuleppeni jõudmine. Uus leping võiks kehtestada strateegiliste süsteemide transpordivahendite (sh nn Venemaa erisüsteemide, nt tuumajõul töötavad tiibraketid) vähendamise nõude, strateegilistele ja mittestrateegilistele tuumalõhkepeadele uue ülempiiri, mis oleks piisavalt madal, et panna Venemaad mittestrateegilisi tuumarelvi vähendama ning seaks sisse tõhusa infovahetuse ja kontrollisüsteemi.

Läänemere piirkonna julgeoleku vaatevinklist oleks nn mittestrateegiliste tuumarelvade lisamine relvastuskontrollisüsteemi eriti tähtis.

Läänemere piirkonna julgeoleku vaatevinklist oleks nn mittestrateegiliste tuumarelvade lisamine relvastuskontrollisüsteemi eriti tähtis. Sedasorti relvastust, mida varem tunti nimega „lahingtuumarelvad“, ei ole varem USA ja Venemaa kokkulepetesse lisatud. Kuigi nende relvade löögiulatus ja -jõud on strateegilistest relvadest üldjuhul väiksem, oleks nende kasutamisel laastavad tagajärjed. Venemaal on sellistest relvadest suur arsenal (Bulletin of the Atomic Scientists’ Nuclear Notebooki järgi 1912 lõhkepead), mida saab transportida lennukite, laevade ja samuti maismaal asuvate ballistiliste ja tiibrakettidega. Mõned mittestrateegiliste tuumarelvade hoidlad asuvad Läänemere piirkonnas. Kriisi tingimustes saab Venemaa neid relvi kasutada ka heidutuseks ja surve avaldamiseks.

Seetõttu on Läänemere riikidel otsene huvi USA-Venemaa läbirääkimiste vastu ja loogiliselt peaksid nad toetama USA seisukohta pidada kõnelusi kõikide olemasolevate tuumalõhkepeade üle. Samas peaksid nimetatud riigid olema valmis kaasa lööma tuumalõhkepeade kontrollirežiimi teostamisel, mis võib tähendada osalemist Euroopas läbi viidavates inspektsioonides.

Strateegilise stabiilsuse dialoog tähendab piirkonnale ka riske. Poliitilisel tasandil tuntakse muret USA võimaliku soovi pärast eelistada läbikäimist Venemaaga ning kardetakse, et USA võib olla sunnitud piirama oma vastust Venemaa mistahes pahatahtlikule tegevusele või provokatsioonidele, et mitte ohustada relvastuskontrolli dialoogi kulgu. Seni pole seda juhtunud ja USA on selgelt kinnitanud kavatsust seista vastu Venemaa tegevusele ning toetada oma Euroopa liitlasi.

Kardetakse, et USA võib olla sunnitud piirama oma vastust Venemaa mistahes pahatahtlikule tegevusele või provokatsioonidele, et mitte ohustada relvastuskontrolli dialoogi kulgu.

Nõupidamiste tasandil võib valmistada muret stsenaarium, kus Venemaa kaupleb endale välispoliitilist edu soovivalt USA administratsioonilt aja jooksul välja järeleandmisi või loa omal käel tegutseda. Sellised mööndused võivad olla otseselt seotud Euroopa julgeolekuga, nagu näiteks USA mittestrateegiliste tuumarelvade paiknemine Euroopas või USA raketikaitsesüsteemi osade paiknemine Euroopas (eriti Aegis Ashore Rumeenias ja Poolas). Seetõttu peaksid NATO liitlased Euroopas USA administratsioonilt nõudma, et viimane annaks liitlastele võimalikult ammendava ülevaate kõnelustest Venemaaga ja peaks enne mistahes Euroopa julgeolekut mõjutavate seisukohtade või lubaduste sõnastamist NATOga põhjalikult nõu.

Hiina kasvatab tuumamusklit

Lõpuks seisab SSD silmitsi arvukate üldisemate raskustega, mis võivad välistada igasuguse kokkuleppe USA ja Venemaa vahel.

Esiteks muidugi eri vaated kõneluste sisu ulatuse kohta. Nii USA kui ka Venemaa mõistavad, et dialoogi teemade hulka peaksid kuuluma ka tuumarelvastusega mitte seotud elemendid, mis mõjutavad strateegilist tasakaalu. Näiteks raketitõrjevõimekus, tuumalõhkepeata kaugmaa täpsusrelvad, ülehelikiirusega süsteemid (mis võivad kanda tuuma- või tavalõhkepead), aga ka teatud tegevused avakosmoses ja küberruumis. Pole teada, kas pooled suudavad kokku leppida relvakontrollikokkuleppe toimivas sõnastuses sedavõrd keeruka valdkonna hõlmamiseks, arvestades eriarvamusi küsimuste tähtsuse järjekorra ja nende omavaheliste seoste üle.

Seni on USA üleskutsed Hiina osalemiseks relvastuskontrollis (mida soovis jõuliselt Donald Trumpi administratsioon) kõlanud Pekingis kurtide kõrvadele.

Teiseks on määrava tähtsusega ka teiste tuumariikide suutlikkus. Venemaa on nõudnud mistahes relvastuse vähendamiseks ka Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi leppesse kaasamist, kuid tegelikkuses on praegu tähelepanu keskmes hoopis Hiina tuumajõu kasv. Uudised uute raketihoidlate ehitamisest ja uute relvatüüpide katsetustest on viinud järelduseni, et parim lahendus oleks hoopis kõnelused USA, Venemaa ja Hiina vahel. Seni on USA üleskutsed Hiina osalemiseks relvastuskontrollis (mida soovis jõuliselt Donald Trumpi administratsioon) kõlanud Pekingis kurtidele kõrvadele, kuid sellest hoolimata mõjutab Hiina küsimus kõnelusi USA ja Venemaa vahel.

Strateegilise stabiilsuse kõnelustel on kaalul väga palju. Ja isegi kui mõni kõnealune probleem tundub Läänemere piirkonna vaatevinklist kõrvaline, mõjutab kõneluste käik ja tulemus piirkonna julgeolekut märkimisväärselt.