Universaalsed inimõigused horisondil lävepakuks julgeoleku tagamisel

Terrorismi negatiivne mõju inimõigustele ei vaja tõestamist. Paraku kujunesid lõppeval aastakümnel inimõigustele samavõrra kurnavaks ka terrorismi tõkestamiseks välja töötatud uued globaalsed meetmed. Ja inimõiguste rikkumine demokraatlike riikide poolt tõusis inimõiguste kaitsjate aruteludes keskseks teemaks.

Nagu ilmestab terrorismivastase, ent rahu ja riigi ülesehitust üha enam oma missiooniks tõstva sõja kulg Afganistanis, on toimumas nihe inimõiguste käsitlemises terrorismivastases võitluses. Rõhuasetuse muutus jäi kindlalt kõlama ka NATO peasekretäri aprillikuises Tallinna esinemises esile toodud vajaduses tõsta afgaanide võimet stabiilse riigi korraldamisel – seda nähakse kui lahendust relvakonfliktile.

Seni on inimõigusi kaitsvad valitsusvälised organisatsioonid NATO tegevust Afganistanis teravalt kritiseerinud. Peamised etteheited tsiviilisikute hukkumise kõrval on nende alusetu kinnipidamine, piinamine, kadumine. Samuti heidetakse välisvägedele ette ellujäänud tsiviilisikute võitlusväljale unarusse jätmist. Ühiskonna probleemide lahendamiseks on vaja laiapindset lähenemist, kus paljus on otstarbekas lähtuda ÜROs kokku lepitud resolutsioonidest, nagu 1325(2000), mis käsitleb olulisi elemente relvakonflikti sattunud naiste normaalse elukorralduse jätkamise korraldamiseks.

Inimõiguste aspekt terrorismivastases võitluses on siiski märksa mahukam. Seda käsitledes on paslik meenutada, et inimõiguste ülddeklaratsioon võeti vastu enam kui 60 aasta eest. Järgnevail kümnendeil toimunut tagantjärele hinnates saame täheldada põhiõiguste globaalse kaitse sammsammulist tugevnemist. Teenäitajaiks on olnud demokraatlikud riigid, kelle poole ollakse inimõiguste ja demokraatia arengu küsimustes endiselt harjutud vaatama.

Riikide ja organisatsioonide pühendumus terrorismi tõkestamisele viis lõppeval kümnendil tavatult paljude uute rahvusvahelise õiguse normide kehtestamiseni.

Inimõiguste ja julgeoleku seoseid ning suundumusi vaagides on oluline peatuda ka üheksakümnendail toimunud arusaamade muutusel. 1994. aasta ÜRO inimarenguaruandes esitleti uudset inimjulgeoleku dimensiooni tõdemusega, et kaasaegses ühiskonnas ohustavad riikidevahelised konfliktid julgeolekut vähem kui muud tegurid. Tähelepanu keskmesse koondusid inimarengut toetavad tegevused. Julgeoleku tagamiseks hakati pidama oluliseks vaesuse vähendamist, indiviididele võrdse kohtlemise, koolihariduse, arstiabi, joogivee jne tagamist. Need tsiviilühiskonna elujärge parandavad elemendid said kindla koha rahutagamises ja ÜRO Julgeolekunõukogu (JN) aruteludes.

Stabiilset arengut nende tegevuste rakendamisel katkestasid aga uued ohud.

Riikide ja organisatsioonide pühendumus terrorismi tõkestamisele viis lõppeval kümnendil tavatult paljude uute rahvusvahelise õiguse normide kehtestamiseni. Kuigi enam kui 14 aastat kestnud läbirääkimised üldise terrorismivastase konventsiooni üle ei ole tänaseni viinud kokkuleppeni, on vastu võetud 16 resolutsiooni, mis sisaldavad terrorismi äratundmist ja tõkestamist sisaldavaid meetmeid. Nii peetakse ülddefinitsiooni puudumist rahvusvahelise õiguse käsitluses eelkõige poliitiliseks küsimuseks, mitte õiguslikuks probleemiks. Hüppeliselt kasvanud terrorismiohtu tõkestavad meetmed kujunesid aga paraku omakorda ohuks inimõiguste ja vabaduste edendamisele.

Toimunut ilmestab pilguheit terrorismivastaste meetmete rakendamise kontrollimiseks JN resolutsiooniga 1373(2001) loodud komitee tööle. Komitee ignoreeris inimõiguste küsimust ligi viis tööaastat põhjendusega, et inimõiguste järgimine ei kuulu tema pädevusse. Inimõigusorganisatsioonide surve ja üldine kasvav rahulolematus, milleni viis terrorismivastase võitluse osaks saanud inimeste väärikuse alandamine, rassilise diskrimineerimise oht ja sellel põhinev migratsiooni takistamine ning poliitiliste ja sotsiaalsete õiguste piiramine, hakkasid üha rohkem mõju avaldama. Vastuolude ületamiseks võttis komitee 2006. aastal uue globaalse terrorismivastase strateegia väljatöötamisel arvesse ÜRO inimõiguste ülemkomissari soovitusi. Strateegia preambulis tuuakse esile vajadus respekteerida inimõigusi ja järgida õigusriigi põhimõtete täitmist. Sellega arvestati edasise tegevuse planeerimisel 2005. aasta Madridi demokraatia-, terrorismi- ja julgeolekuteemalise tippkohtumise tulemusi, kus rõhutati vajadust järgida terrorismivastases võitluses põhiväärtusi ja inimõigusi. Seda ajahetke saab pidada taaskordseks pöördepunktiks, kus riikliku julgeoleku kõrval hakati väärtustama ka inimjulgeolekut. Kuigi ka vahepeal edendati inimõigusi ja suunati sellesse arenguabi, toimus tegevus julgeoleku tagamiseks rakendatavate meetmete peavoolust eemal. Euroopa Liit võttis 2004. aastal vastu suunised inimõigustega arvestamiseks oma välis- ja julgeolekupoliitikas, viimane aga sai Lissaboni lepingu jõustumisega teatavasti senisest veelgi olulisemaks.

Inimõiguste kaitse olulisuse tõusust saab tuua positiivseid näiteid veelgi. Näiteks ei arutata täna terrorismivastase võitluse raames enam mitte selle üle, kas uputamise imiteerimine on piinamine või mitte. Tähelepanu all on pigem küsimused, kui mitukümmend tundi on mõistlik piir vaenlase kinnipidamiseks ilma süüdistust esitamata. Huvitav muutus toimus tsiviilisikute kaitses möödunud aastal ka hoopis teise nurga alt. Et üksikisikute ja kogukondade poolehoid või vastuseis kujuneb sageli emotsioonide pinnalt, on tsiviilisikute heaolu kujunenud eraldi teemaks ka mitteriiklikele osapooltele – seega neile, kelle jaoks, erinevalt riigist, ei ole rahvusvaheliselt vastu võetud otsused siduvad. Selle näiteks on, kuidas Iraagis sunni rühmituste tõstatatud probleemiasetus viis 2009. a suvel ka Afganistanis Talibani võitlejate käitumiskoodeksi kehtestamiseni, milles rõhutatakse vajadust tsiviilohvreid ära hoida.

Relvakonflikti kõrvale jättes jääb aga endiselt keeruliseks väljakutseks kodaniku- ja poliitiliste õiguste aspekt ning põhiväärtuste edendamise toetamine konfliktijärgses piirkonnas, kus oluliseks takistuseks kiire edasimineku saavutamisel on erinevad arusaamad ühiskonna toimimise alustest. Lääne poolt vaadates on esmapilgul partneriks islamiühiskond kui homogeenne kultuuriruum. Demokraatliku ühiskonna elementide ülesehituse toetamisel tuleb arvestada aga vähemalt kahesuguse kontseptuaalselt erineva lähenemisega. Ühe mõtlemise kohaselt peaks islamiusus olema võimalik sekulaarne demokraatlikel ja tsiviilõigustel põhinev ühiskond, teine osa aga eelistaks kalifaadi juhtimisel põhinevat ühiskonda.

ÜRO on kohaks, kus erineva kultuuri, usulise tausta ja arenguga riigid maailmas toimuva üle aru pidada saavad. Seal on võimalus kõige vastandlikumate vaadetega riikidel välja selgitada üksteise arusaamade ühisosa ning arutleda erinevuste ja nende põhjuste üle.

Suurt mõju ÜROs toimuvale avaldab Julgeolekunõukogu liikmete tegevus aktuaalsete küsimuste prioriteetsuse järjestamisel. Nii on terrorismivastase võitluse kui ka inimõiguste ja demokraatia arengu teemadel aktiivsel USA-l ka ÜROs kaalukas roll. Kui kuni 2008. aasta lõpuni oli USA vabariiklaste administratsiooni pearõhk ÜRO võimaluste kasutamisel terrorismivastaseks võitluseks, siis 2009. aasta algusest ametisse astunud president Obama administratsioon muutis seda, võttes üle demokraatidele omase multilateraalsust tähtsustava poliitika.

Seni on inimõigusi kaitsvad valitsusvälised organisatsioonid NATO tegevust Afganistanis teravalt kritiseerinud.

Inimõigusorganisatsioonid on terrorismivastases võitluses heitnud USAle ette peamiselt kolme probleemi. Esmase ja inimväärikust enim kahjustavana tuuakse esile piinamine CIA vangistuses. Järgnevad kohtuotsuseta kinnipidamine Guantí¡namos (ja laiemalt puudulik süüaluste kohtumenetlemine) ning salajaste vanglate kasutamine, mis tähendab mh Punase Risti juurdepääsu puudumist kinnipeetute juurde. Uue administratsiooni poliitilised avaldused, millega kinnitatakse tahet lahendada eelnimetatud vastuolulised küsimused, parandavad USA inimõiguste renomeed ja peaksid nii kaasa aitama ühisosa leidmise suurendamisele teiste riikidega ka keerulistes põhiõiguste tagamist kätkevates küsimustes.

Pühendumust sellele kinnitab ka riigisekretär Clintoni möödunud aasta lõpus inimõiguste päeva puhul peetud kõnes Georgetowni ülikoolis Washingtonis toodud soov lasta teistel riikidel hinnata inimõiguste täitmist USAs. Seni on olnud pearõhk teiste riikide hindamisel. 34 aastat on USA Riigidepartemang väljastanud ülevaateid teistes riikides valitseva inimõiguste olukorra kohta. Pärast liitumist ÜRO Inimõiguste Nõukoguga (IÕN) 2009. aasta kevadel kuulub ka USA IÕN perioodilise inimõiguste täitmist hindava monitooringu alla. Nelja-aastase intervalli järel toimuv esmane ülevaatus seisab USA-l ees novembris. Nõukoguga liitudes tähtsustas USA aga ka arutelufoorumi olulisust inimõiguste edendamise kohana.

IÕNi arutelusid jälgides on võimalik mõista erinevate ühiskondade arusaamu inimõigustest. Demokraatlikke riike on nõukogus napilt viiendik, mis peegeldub ka arutelude iseloomus. Üheks keeruliseks küsimuseks ja laiemat ühiskondlike arusaamade erinevust esile toovaks aruteluks on kujunenud näiteks usuvabaduse ja religioonide laimamise kontseptsioon. Kui lääneriikide seisukoha järgi kaitsevad inimõigused indiviide, mitte uskusid ega religioone, siis islamiusulised riigid on esitanud soovi võtta vastu religioonide laimamise kontseptsioon. 2009. aasta kevadel toimunud Durbani konverentsil lahkarvamusi tekitanud küsimustest oli see demokraatliku ühiskonna toimimise aspektist aktuaalseim. Kuigi arutelud viisid lääneriike rahuldava sõnastuseni, on selle meenutamiseks põhjust, sest kahetsusväärselt ei ole küsimuse asetus rahvusvahelistes foorumites päevakorrast maas. Sellise lähenemise levik kujuneks ohuks nii sõna- kui ka usuvabadusele, sest just neid põhimõtteid hakkaks võimalik religioonidele õiguseid andev kontseptsioon piirama. Sõnavabaduse piiramise aspektist saaks sellest teha ka argumendi, mida kasutada kuni küberjulgeoleku kontekstis käsitletava elektroonilise sõnavabaduse tõkestamiseni.

Eelkäsitletud teemad suhestuvad omavahel ka Afganistani kontekstis, kus ka NATO ISAFi missiooniks 2010. aastal on mässuliste pidurdamise kõrval kohalike jõudude väljaõpe ning kaasaegsele valitsemiskorrale ja sotsiaal-majanduslikule arengule kaasaaitamine. Tulles siinkohal tagasi demokraatia arengu juurde islamiusulises riigis, ilmneb, et Läänega ja eelkõige USAga seostatav demokraatia edendamine tekitab paljudes islamisulistes riikides vastumeelt, samal ajal kui õigluse ja väärikuse rõhutamine ühtib ka islamiühiskonna põhiväärtustega. Küll India ja Pakistani koloniaalaja-järgse ajaloo näitel loob Californias elav ühiskonnateadlane Reza Aslan arusaama, kuidas Ameerika tüüpi demokraatia on vaid Ameerikas võimalik. Ta kuulub nende analüütikute hulka, kelle hinnangul ei ole võimalik demokraatia edasiminek islamimaades sekulaarse ühiskonna korralduse väärtustamisel, vaid pigem ollakse valmis aktsepteerima usku austava pluralistliku ühiskonna käsitlust. Islamisusulistes ühiskondades demokraatliku ühiskonna aluspõhimõtete tugevdamist samuti käsitlenud Rama Mani ja ka Zeyno Baran on välja toonud vajaduse suurendada islami-ühiskonna mõistmist ja tugevdada näiteks õigusriigi toimimise arusaamu enne valimiste korraldamist. Siinkohal ei otsita õiget ja ühest Lääne-poolset lähenemist Afganistani ülesehituses, vaid avaldatakse lootust, et erinevate arusaamade käsitlemine suurendab teadlikkust ja mõistmist, mis jätkusuutliku tsiviilühiskonna arengus positiivsete tulemuste saavutamist toetab.

Terrorismivastase võitluse raames ei arutata täna enam selle üle, kas uputamise imiteerimine on piinamine või mitte.

Kokkuvõtteks saab öelda, et terrorismivastase võitluse kulg on pöördumas. Terrorismi tõkestavatest meetmetest rääkides tuuakse taas esile inimõigused ning tõdetakse vajadust pöörata suuremat tähelepanu demokraatlike väärtuste arendamisele. Relvakonfliktist väljuvate riikide abistamisel räägitakse inimestest ja nende ühiskondliku rolli tugevdamisest kui jätkusuutliku ühiskonna loomise eeldusest.

2010. aastal on veel vara hinnata, milliseks kujuneb 21. sajandi esimesel kümnendil hoogustunud terrorismivastase võitluse pikaajaline mõju inimõiguste arengule. Vaadates põgusalt tagasi viimasele aastale, leiab huviline põhjust mõningaseks optimismiks, sest poliitiline retoorika soosib üheselt inimõiguste järgimisele suurema tähelepanu pööramist. Kui lähiajal ei leia aset paljude inimohvritega terrorirünnakuid, mis seaksid kahtluse alla senise lähenemise, on alust loota inimõiguste arengu hoogustumist. Inimõiguste järgimise dimensioon saab globaalselt taas kindla koha üha enamate küsimuste aruteludes, julgeoleku tagamisest kuni kaubanduseni. Kasvab nende arutelude osakaal, kus käsitletakse vaba ja võrdõigusliku ühiskonna aluseks olevate demokraatlike väärtuste tugevdamist erinevates kultuuriruumides.