Ummikteed

Ujeda tudengi välimusega Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker suutis pressikonverentsil pärast Euroopa Liidu 16. ja 17. juuni tippkohtumise maratonistungit vaevu oma kibestumist varjata. “Ma olen kurb ja kimbatuses… Ma räägin president Bushile, kui võimas on ikka Euroopa,” lisas ta sarkastiliselt, viidates eelseisvale kohtumisele Valges Majas. Euroopa Ülemkogu eesistuja ja Euroopa poliitika austatud veterani – ta on ametis olnud 1995. aasta jaanuarist – õlule oli langenud tänamatu ülesanne leida väljapääs korraga kahest ummikust, kuhu olid sattunud Euroopa konstitutsiooni ratifitseerimine ning ELi 2007. – 2013. aasta eelarve. Sõnakaimad riigid – Suurbritannia, Prantsusmaa ja Holland – ei tundnud siirast huvi Junckeri parimate kavatsustega tehtud vahendusettepanekute vastu, mis võinuksid juhtida liidu välja vähemalt teisest ummikust. Seepärast lõppeski Brüsseli tippkohtumine täieliku fiaskoga.

Pärast seda, kui Prantsusmaa 29. mail ja Holland 1. juunil olid konstitutsiooni tagasi lükanud ning Tony Blairi ustav välisminister Jack Straw 6. juunil Briti alamkojas teatanud, et rahvahääletus lükatakse määramata ajaks edasi, tekkis liikmesriikides, kus konstitutsiooni ratifitseerimine veel ees seisis, tubli segadus ja ebakindlus. Erandiks oli Läti, kes kiitis põhiseadusliku lepingu heaks 2. juunil. Saksamaa kantsler Gerhard Schröder ja Prantsusmaa president Jacques Chirac õhutasid teisi riike ratifitseerimisega jätkama ning esialgu andsid Portugal, Taani ja Poola mõista, et nad kavatsevadki seda teha.

Kuid Brüsseli tippkohtumise esimese päeva tulemuseks oli “arupidamisperioodi” laiendamine. Iirimaa, Portugal, Rootsi, Soome, Taani ja Tšehhi otsustasid peagi, et lükkavad varem kindlaks määratud ratifitseerimise parlamendis või rahvahääletusel edasi, ning 22. juunil esines samasuguse teadaandega ka Poola. Briti pretsedent ei jätnud neile õigupoolest muud valikut. Samuti hävitas see Schröderi ja Chiraci vaikse lootuse, et 2006. aasta lõpuks on enamik ELi liikmesriike konstitutsiooni heaks kiitnud, mille järel oleks võimalik Prantsuse ja Hollandi valijatele avaldada survet uue referendumi korraldamiseks ja sellel heakskiidu saamiseks.

Briti-Prantsuse jõukatsumine

Veelgi vähem soodustas Euroopa perekondliku üksmeeleõhkkonna püsimist Suurbritannia ja Prantsusmaa äge jõukatsumine 2007. – 2013. aasta eelarve asjus. Peaminister Blair keeldus otsustavalt loobumast rebatist ehk 4,6 miljardist eurost, mis arvestatakse iga aasta maha brittide Brüsseli kaukasse minevast panusest. Rebatt ise on pärit Raudse Leedi Margaret Thatcheri ajast: toonase Euroopa Majandusühenduse tippkohtumisel Fontainebleau’s 1984. aastal suutis selle välja võidelda kompensatsioonina muidu väheste tema kodumaale jõudvate subsiidiumide eest. Ilma selleta saaks Suurbritanniast, mida iseloomustab praegu kiire majanduskasv ja vähene tööpuudus, tõenäoliselt ELi suurim netosissemaksja.

Prantsusmaa omakorda, kes nagunii kahtlustab alati kõiki “anglosakside” plaane (Londoni kaasaminek president Bushi Iraagi-poliitikaga ainult süvendas Elysée palee umbusku), tundis, et britid ründavad vahetult teda, kui Blair nõudis Suurbritannia rebati arutamise tingimusena samaaegset ühise põllumajanduspoliitika (CAP) radikaalset ümberkorraldamist.

Paistab, et üks tont käib ikka veel ringi mööda Haagi – Pim Fortuyni, selle parempoolse populisti ja eurofoobist dändipoliitiku tont.

Chirac mõistis hästi, et Blairi ettepanekuga nõustumine tähendaks poliitilist enesetappu: Prantsusmaa talunikud, kes moodustavad presidendi gaulle’istliku UMP tuumiku, saavad pärast 2002. aasta oktoobris Saksamaaga sõlmitud kahepoolset kokkulepet CAPi osas igal aastal põllumajanduslike subsiidiumidena 10 miljardit eurot. Sellest loobumine tähendanuks Chiraci populaarsuse jätkuvat kahanemist, aga see on niigi viimase kümne aasta kõige madalam.

Britid päästis täielikust isolatsioonist eelarvedebati laienemine: ka Taani, Rootsi ja eriti Holland asusid Blairi vaateid pooldama. Hollandi peaminister Balkenende kurtis Brüsseli kõnelustel oma maa väga suure netosissemakse üle (aastas 2,9 miljardit eurot). Hollandi parlamendi alamkojas nõudsid isegi need erakonnad, kes alati on ustavalt kinni hoidnud Euroopa ideaalidest – näiteks sotsiaaldemokraatlik PDA ja progressiiv-liberaalne D66 –, et Balkenende paneks kogu asjale veto, kui Hollandi sissemakset ei vähendata poole võrra! Ilmselt avaldas selline surve peaministrile mõju. Paistab, et üks tont käib ikka veel ringi mööda Haagi – Pim Fortuyni, selle parempoolse populisti ja eurofoobist dändi-poliitiku tont, kes Hollandi poliitilist eliiti rünnates saavutas hiiglasliku menu enne seda, kui ta 2002. aasta mais mõrvati. Kui ärritunud kantsler Schröder süüdistas Hollandit “rahvuslikus egoismis”, siis kodumaale naasnud Balkenende külvati seal üle kiidusõnadega.

Kuigi optimismiks tundub olevat vähe põhjust, leiab EL kahtlemata mõne formaalse lahenduse, mis viib liidu ummikteedelt välja. See võib küll nõuda aastaid. ELi liidrid peavad loobuma poliitiliselt lõimunud Euroopa utoopiast, mille Prantsusmaa ja Hollandi hääleõiguslikud kodanikud juba niigi põrmustasid, tuues ilmsiks tõiga, et inimesed identifitseerivad ennast ainult rahvusriigiga, mitte aga anonüümse institutsiooniga, mida kosmopoliitne eliit nii kõrgelt ülistab.

Euroopa utoopia puruneb

Ajaloo prügikasti võib lennata teinegi neohegeliaanlik Euroopa lõimumist puudutav arusaam, mille kohaselt EL, mis on loonud ühisturu ja kehtestanud ühisraha, peab automaatselt looma ka ühise välis- ja kaitsepoliitika. Praegu töötab EL 2000. aasta Nizza lepingu alusel – vahest isegi konstitutsiooni mõningaid vastuolusid mittetekitavaid praktilisi sätteid vaikimisi rakendades – ning eelarveprobleemide lahendamiseks on veel aega poolteist aastat, nagu möönsid Rootsi peaminister Persson ja Hollandi välisminister Bot. Kuid samal ajal kerkib silmapiirile kaks ohtu, mis lõpuks võivad osutuda veelgi ähvardavamaks.

Esiteks nihkub kaugemale ELi edasine laienemine. See võib isegi täiesti katkeda. Esimene ELi pessimistliku meeleolu ohver tundub olevat Horvaatia. 8. juunil andis ELi laienemisvolinik Olli Rehn teada, et Brüssel ei alusta Horvaatiaga liitumiskõnelusi, sest Horvaatia ei ole “oma kohustusi täitnud”. Sellega viitas Rehn Zagrebi soovimatusele toimetada Haagi Jugoslaavia tribunali ette kindral Ante Gotovina, keda kahtlustatakse sõjakuritegude sooritamises Bosnia kodusõja ajal (1992 – 1995). Kummalisel kombel ei maininud Rehn sõnagagi Horvaatia edusamme majandus- ja õigusreformi alal. Tema moraalseid kaalutlusi võib kasutada edukalt ka teise kandidaatmaa, nimelt Türgi puhul. Pole ju piinajate vastu, kes tegutsesid kurikuulsates Türgi vanglates 1980. aastatel Evreni diktatuuri ajal ja veel 1990. aastatelgi, isegi mitte süüdistust esitatud.

Kahtlused või isegi paanika puhkesid lõkkele ka teistes riikides, mis taotlevad ELi liikmesriigi staatust või on andnud mõista, et kavatsevad peagi Brüsseli ustele koputada. Rumeenia peaminister Tariceanu on öelnud ajalehes Financial Times, et ELi praegused probleemid ei tohi takistada Rumeenia liitumist: “Me peame meenutama, et Rumeenia ja Bulgaaria vastuvõtmisega nõustumise lepingule kirjutasid alla kõik 25 liikmesriiki.” Rumeenia ja Bulgaaria vahest suudavadki oma tahtmise läbi suruda ja 2007. aastal ELiga ühineda, kuid Türgi, Ukraina ning Balkani ja Kaukaasia riikide tulevikuperspektiivid on märksa hämaramad.

Ei Nicolas Sarkozy, Prantsusmaa populistlik siseminister ning president Chiraci arvatav järglane 2007. aastal, ega Angela Merkel, Saksa kristlike demokraatide liider, kes usutavasti asub Berliinis liidukantsleri ruumides tegutsema pärast septembrikuiseid valimisi, suutnud vastu panna kiusatusele minna kaasa tugevate laienemisvastaste meeleoludega, mis kerkisid päevavalgele Prantsuse ja Hollandi plebistsiidi ajal. Prantsusmaa ja Saksamaa võimalikud tulevased liidrid on ägedalt vastu Türgi kuulumisele ELi ridadesse. 27. juunil lausus Sarkozy: “Euroopal peavad olema kindlad piirid, aga minu praegused sõnad ei käi Rumeenia ja Bulgaaria kohta.” Kõik said aru, millist riiki ta silmas pidas.

Merkel on korduvalt sõnanud, et soovib Türgile pakkuda ainult “privilegeeritud partnerlust”. Kiievi ambitsioonide kohta teatas volinik Rehn, et “president Juštšenko on talitanud äärmiselt targasti, jättes esitamata ELiga liitumise taotluse”. “Ukraina ei ole veel jõudnud sellisele tasemele ja on ilmne, et ELi laienemiskava on päris lõhki,” lisas Rehn (3. juuni Financial Times). Oranži revolutsiooni käimalükkajad on küll pigem ära teeninud kiidusõnad ja toetuse, mitte sellised üleolevad märkused.

Euroopa Liidu liidrid peavad loobuma poliitiliselt lõimunud Euroopa utoopiast, mille Prantsusmaa ja Hollandi kodanikud juba niigi põrmustasid, kui ilmnes, et nad samastavad end vaid rahvusriigiga.

Rehni ja teiste suust kõlavad kitsarinnalised seisukohad ainult tugevdavad reaktsioonilisi natsionalistlikke tendentse Horvaatias ning niigi hapra demokraatiaga Serbias ja Tšernogoorias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Makedoonias ja Albaanias. Pettumus kasvab ka Ukrainas ning Kiievis võivad võimule pääseda Venemaa-meelsed jõud eesotsas Viktor Janukovitši või mõne tema järglasega.

Kui jätta kõrvale küsimus, kas Türgi tunnustamine kandidaatmaana oli üldse mõttekas, ei ole kuigi raske ette kujutada, et mainitud kitsarinnaline suhtumine tugevdab ka seal islamifundamentalistlikku liikumist. Kõige selle tulemusel võib Kagu-Euroopa stabiilsus tõsiselt kannatada. Kas Brüssel on unustanud oma 1990. aastate eduka poliitika? ELiga ühinemise perspektiiv õhutas Kesk- ja Ida-Euroopa riike tugevdama liberaaldemokraatlikel väärtustel põhinevat poliitilist ja majanduslikku süsteemi ning soodustas etniliste vähemustega seonduvate probleemide lahendamist, nagu näitas Ungari ja Rumeenia ning Ungari ja Slovakkia suhete järkjärguline paranemine. 19. juunil ajalehes Le Monde avaldatud artiklis kinnitasid Saksamaa endine president Richard Weizsäcker ning Itaalia, Rootsi ja Belgia ekspeaministrid Giuliano Amato, Carl Bildt ja Jean-Luc Dehaene, et Balkani 20 miljonile elanikule tuleb selgelt öelda: kui nad jätkavad poliitilisi reforme, lepituspoliitikat ja taaslõimumist, ootab neid lõpuks ees ELi liikme staatus. Nende artikkel lõpeb mõnevõrra kurjakuulutava ennustusega: “Euroopa Liit elab üle konstitutsioonikriisi, aga ei ela üle uut Srebrenicat.”

Majanduslike maailmavaadete kokkupõrge

Teiseks halvab ELi üha enam sotsiaalmajanduslike reformide teema. Juba 1991. aastal eristas Prantsuse majandusteadlane Michel Albert oma menukas raamatus “Capitalisme contre capitalisme” niinimetatud anglosaksi ja Reinimaa mudelit. Esimest iseloomustab dünaamiline ja peaaegu reguleerimata vabaturumajandus, konkurents ja – vajaduse korral – vastasseis, individuaalne vastutus, väike üksikisikute ja ettevõtete tulumaks ning tööjõuturu paindlikkus. Teise tunnusteks on korporatiivsus ja protektsionism ehk valitsuse sekkumine majandusse, harmoonia ehk erinevate ühiskonnarühmade konsultatsioonid (kus keskne roll on ametiühingutel), kõikehõlmav sotsiaalkindlustussüsteem ning tugev ühistunnetus (common sense). Albert’i mudelit võib edukalt kasutada selgitamaks Euroopa lõhet, mis on viimastel aastatel aina selgemaks muutunud ja tundub pärast äsjast Brüsseli tippkohtumist juba peaaegu ületamatu.

Anglosaksi mudelit kasutavad Suurbritannia ja uued liikmesriigid, sealhulgas Poola, Eesti, Leedu, Läti ja Slovakkia. Viimastel aastatel on Blair näidanud ennast Margaret Thatcheri innuka õpilasena. 1988. aastal sõnas Thatcher Brugge Euroopa kolledžis: “Meil ei ole kindlasti vaja uusi eeskirju, mis suurendavad tööjõu kulutusi ja muudavad Euroopa tööjõuturu jäigemaks ning konkurentsivõimetumaks… Suurbritannia võitleb kahtlemata katsete vastu juurutada Euroopa tasandil kollektivismi ja korporatiivsust.”

Reinimaa mudel on aga lausa Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Kreeka rahvusliku identiteedi koostisosa: Prantsusmaa protektsionismil on sügavad ajaloolised juured, selle võttis kasutusele juba Louis XIV finantside peakontrolör Jean-Baptiste Colbert, Saksamaal aga toetas Berliini valitsus 19. ja 20. sajandil innukalt tööstuse arengut. Kolmas riikide rühm, kuhu kuuluvad näiteks Hispaania, Holland, Belgia, Austria, Taani, Rootsi ja Soome, jääb nende kahe suuna vahele. Viimastel aastatel on liberaalne ja korporatiivne leer sageli omavahel vaenutsenud. Suurbritannia ja tema liitlased idas on tarmukalt võidelnud kõigi Prantsusmaa ja Saksamaa katsete vastu mingilgi moel makse ühtlustada ja üleeuroopalist sotsiaalset mõõdet kujundada. See sai ilmselgeks juba 2003. aasta oktoobrist 2004. aasta juunini kestnud valitsustevahelisel konverentsil, kus London ähvardas korduvalt blokeerida kõnelused Euroopa konstitutsiooni teemal, kui maksu- ja sotsiaalpoliitika küsimusi päevakorrast maha ei võeta. Peaminister Blair ja tema Eesti ametikaaslane Parts kirjutasid artiklis, mille 2003. aasta 3. novembril avaldasid ajalehed Financial Times ja Postimees, et maksustamine ja sotsiaalpoliitika peab endiselt jääma riikide enda otsustada. Kantsler Schröderi ja Saksamaa majandusministri Eicheli soov kehtestada üleeuroopaline ettevõtete maksustamise miinimum tekitas 2004. aasta aprillis-mais Ida-Euroopas tugeva vastureaktsiooni.

Ekspeaministrite artikkel lõpeb mõnevõrra kurjakuulutava ennustusega: “Euroopa Liit elab üle konstitutsioonikriisi, aga ei ela üle uut Srebrenicat.”

Majanduslike maailmavaadete kokkupõrge tipnes Brüsseli tippkohtumisel. Blair põhjendas oma taotlusi revideerida ühist põllumajanduspoliitikat möödapääsmatu vajadusega investeerida infotehnoloogiasse, biotehnoloogiasse, uurimis- ja arendustegevusse ehk tulevikku. Ta esitas need mõtted 23. juunil Euroopa Parlamendi ees peetud kõnes, milles ta väljakutsuvalt küsis: “Mis laadi ühiskonnamudel see küll on, mis tekitab Euroopasse 20 miljonit töötut, jätab tootlikkuse kaugele maha USAst ja lubab India ülikoolidel rohkem lõpetajaid välja lasta kui Euroopas?” Seejärel ründas ta veel kord kaude Prantsusmaad ja Saksamaad: “Euroopa nüüdisaegne eelarve ei saa olla selline, mis ka kümne aasta pärast kulutab endiselt 40 protsenti CAPile.”

Schröderi valitsus süüdistas Blairi kohe “müütide loomises” ning hindas kõne “mitte kõige paremini väljakukkunuks”. Kaks päeva varem oli kantsler Schröder rünnanud Suurbritannia sotsiaalpoliitikat ja brittide Euroopa-visiooni. “Euroopal on oma eriline ühiskonnamudel, mida meil tuleb kaitsta – ja see on välja töötatud mandril,” sõnas kantsler. Pole kahtlust, et nende sõnade taga seisis hiljuti loodud Vasakpartei ehk PDSi (endise Ida-Saksamaa kommunistide järeltulijad) ja WASGi (Schröderi enda SDPst lahku löönud vasakradikaalid) alliansi populaarsuse kasv – arvamusküsitluste põhjal võib Vasakpartei septembrikuistel valimistel koguda kaheksa-üheksa protsenti häältest. SPD, mis üritab meeleheitlikult valijaid enda juurde tagasi meelitada, pakub välja klassikalisi sotsialistlikke ideid, näiteks rikaste suuremat maksustamist. Blairi liberaalne retoorika sellega mõistagi kokku ei sobi. Kuid pole kaugeltki selge, kas Merkeli valitsus suunaks Saksamaa anglosaksi mudeli teele. Kas uueks kantsleriks tõusnud Merkel toetaks Blairi? Tema erakond CDU/CSU on alates 1945. aastast väga jõuliselt ellu viinud Reinimaa mudelit – kindlasti ei saa Konrad Adenauerit ega Helmut Kohli pidada liberaalse reformipoliitika majakateks. Merkelil tuleb arvestada ka sellega, et Brüsseli subsiidiumid toovad tublisti kasu Saksamaa põllumeestele, kes on aga olnud traditsiooniline CDU valijaskond.

Thatcheri näoga Euroopa?

Blairi liitlastele Ida-Euroopas ja Balkanil valmistas kindlasti pettumuse tema äge seismine Briti rebati eest (2007. – 2013. aasta eelarves oleks see senise kursi jätkudes veelgi suurem), kuid reageering Blairi kõnele Euroopa Parlamendis näitas, et nad peavad siiski endiselt Suurbritanniat oma loomupäraseks kaitsjaks. Poola välisminister Adam Rotfeld kinnitas, et toetab Blairi sõnu: “See visioon tõesti meeldib mulle, sest Euroopa vajab täna värsket pilguheitmist iseendale, et paremini kohanduda tänapäeva maailma väljakutsetega.” Eesti välisministeeriumi pressiesindaja oli samal meelel: “Me toetame Suurbritannia püüdeid eelarve, eriti aga põllumajanduslike subsiidiumide reformimisel” (24. juuni International Herald Tribune). Nad näevad ka Londonis “silda” Washingtoni, pidades transatlantilisi sidemeid hindamatuks, ning mõistagi meeldib neile Blairi kindel toetus ELi edasisele laienemisele.

Sellised geopoliitilised tegurid tasakaalustavad Blairi fopaad Brüsselis. Ilmselt ei ole uued liikmesriigid veel kaugeltki unustanud president Chiraci kurikuulsat märkust, et nad “on jätnud kasutamata võimaluse vaikida” (millega president taunis enamiku Ida-Euroopa riikide valitsuste Ameerika-meelsust 2002.-2003. aasta Iraagi kriisi ajal).

Pole kaugeltki selge, kas Merkeli valitsus suunaks Saksamaa anglosaksi mudeli teele. Kas uueks kantsleriks tõusnud Merkel toetaks Blairi?

Margaret Thatcher tõstatas 2002. aastal ilmunud provokatiivses raamatus “Statecraft: Strategies for a Changing World” mitmeid küsimusi, sealhulgas küsimused, miks “kaubanduse hind peab olema demokraatliku valitsuse allumine Brüsseli mittevalitud bürokraatiale” ja miks “kaubandusega peab kaasnema poliitiline lõimumine”.

Kolm aastat hiljem on aga parunessil vähe põhjust muret tunda. ELi hädavajalike institutsionaalsete ja sotsiaalmajanduslike reformidega tegeldakse veel aastaid ning ülima tõenäosusega ei õnnestu liidul välja töötada ega kasutusele võtta välis- ja kaitsepoliitikat, mis mingilgi määral ületaks praeguseid häid kavatsusi ja pealiskaudseid loosungeid. Nii võib Thatcheri ideaalne Euroopa – pelk vabakaubandustsoon – teoks saada palju varem, kui ta seda loota on osanud.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane