Üksiku hundi lugu

Uwe Mundlos, Uwe Böhnhardt ja Beate Zschäpe kuulusid NSUsse ehk Natsionaalsotsialistliku Põrandaaluse nimelisse rakukesse, kes kolmeteistkümne aasta jooksul (1998 kuni 2011) mõrvasid vähemalt kümme inimest: üheksa migranti ja ühe politseiniku.  David Sonboly oli saksa ja iraani juurtega hilisteismeline, kes 2016. aastal Münchenis avas tänaval ja McDonald’sis inimeste pihta tule, tappes kuus ja haavates kolmkümmend kuus inimest. William Atchison tappis 2017. aastal USAs Azteki nimelises linnas (New Mexico osariik) enda korraldatud koolitulistamises kaks inimest ja enda takkapihta. Pekka-Eric Auvinen korraldas 2007. aastal Soomes Jokela koolis massitulistamise, tappes poolautomaatpüstoliga kaheksa inimest ja haavates kahtteist. Anders Breiviku kuritegu ei pea siinkohal vast lahti kirjutama hakkama.

Kõik nad olid n-ö üksikud hundid ehk siis omal käel tegutsevad fanaatilised terroristid. Nende terroriteod olid kohati kuni matemaatilise täpsusega ette plaanitud. Nad elasid muust maailmaelust tagasitõmbununa, ei kuulunud ühtegi suurde radikaalsesse organisatsiooni, neil olid aga mõttekaaslased, kellega nad suhtlesid interneti vahendusel. Päris mitu ülalnimetatud inimest suhtlesid omavahel neonatse ühendavates suhtlusvõrgustikes ja võtsid teineteiselt šnitti. Peale selle olid kõik need inimesed paremradikaalid, kes leidsid, et Euroopa päästmiseks on vaid üks tee – asutada ühemehearmee ja hakata tapma migrante, võimuesindajaid ning eriti silmapaistvaid „vasakliberaale”, olgu nad siis ajakirjanikud, arvamusliidrid või muidu avalikkuse ees sõna võtvad inimesed.

Florian Hartleb on saksa politoloog, kes kaitses oma väitekirja vasak- ja parempopulismist. Tänaseks peetakse Hartlebi terrorismi, ekstremismi, populismi ja digitaliseerumise eksperdiks. Möödunud aastal avaldas ta saksakeelse raamatu „Einsame Wölfe. Der neue Terrorismus rechter Einzeltäter“  (e k: „Üksikud hundid. Parempoolsete üksikkurjategijate uus terrorism“) Hoffmann und Campe kirjastuse alt. See raamat peaks olema ainukene selleteemaline uurimus saksa keeles. Sinna on võetud kokku parempoolsete üksikute huntide analüüs ja seda väga mitmekülgselt.

Alustuseks peab ütlema, et saksa keeles ilmunud akadeemilistele uurimustele tüüpiliselt on siin raamatus eelistatud Saksamaa materjali ning ka saksakeelses akadeemilises ruumis loodud teooriaid ning kontseptsioone. Sellest hoolimata avaneb lugejale täiesti uus maailm oma telgitagustega, millest me reeglina ise ei mõtle ega suurt midagi ka ei tea.

Hartleb väidab 17. leheküljel, et mitmete terrorismiuurijate arvates tapetakse paremterroristide käe läbi isegi enam inimesi kui islamiterroristide poolt. Tasakaaluks toob ta aga ära ka uurimusi, mis selles väites kahtlevad.

Raamatu alguses toob autor välja mitte eriti üllatusliku tõsiasja, et ajal, kui euroopalikus maailmas kiputakse rääkima islamiterrorismist kui suurimast ohust, eksisteerib tegelikult selle kõrval sama ohtlik paremterrorism, mille olemasolu ja mõõtmeid ei hoomata. Üks põhjuseid on see, et paremterroristlikke kuritegusid ei klassifitseerita tihti poliitilise terrorismina. Näiteks kipuvad politsei ja uurimisorganid pidama koolitulistamisi kättemaksuks koolikiusamise või õnnetu armastuse eest. Sealjuures ignoreerivad uurijad väga sageli tõendeid, mis näitavad, et kurjategijad elasid enne seda juba pikemat aega paremäärmuslikus virtuaalmaailmas ja olid sageli pesuehtsad neonatsid. Teinekord ei taheta paremäärmuslikku tausta tunnistada sellepärast, et kurjategija võis olla ka segaperest, kus üks vanematest oli migrant – nii oli lugu David Sonbolyga, kes muutis oma nime hiljem saksapäraseks, sest vanemad panid talle alguses nimeks hoopis Ali.

Hartleb väidab 17. leheküljel, et mitmete terrorismiuurijate arvates tapetakse paremterroristide käe läbi isegi enam inimesi kui islamiterroristide poolt. Tasakaaluks toob ta aga ära ka uurimusi, mis selles väites kahtlevad.

Raamatu keskseks osaks on üheksa väljapaistvama terroristi elulugude analüüs. Need inimesed jagab ta kolme gruppi: a) isoleeritud ja pettunud, b) ebaõnnestunud ambitsioonikad ohtlikud inimesed ja c) juured kaotanud ja radikaalsed. Viimaste seas on nii USA rootsi immigrant Peter Mangs kui ka ülalpool mainitud David Sonboly.

Hoolimata sellest, et kõikidel inimestel on oma lugu, tulevad terroristide biograafiaid uurides välja ka mõningad ühisnimetajad. Tegemist on inimestega, kelle elu on kiiva kiskunud ja kes süüdistavad selles nii riiki kui ka valitsust. Paljudel on olnud väga negatiivseid kogemusi omaenda vanematega, mitmel on isad olnud just mitte kõige paremad, ent selle eest veendunud paremradikaalid. Üksikterroriste iseloomustab vandenõuteooriatesse uskumine, hoolimatus ligimese kannatuste suhtes ja kohati äärmuslik nartsissism. Nii pidas näiteks norralane Breivik ennast viimaseks templirüütliks.

Terroristid jätavad endast reeglina maha poliitilisi manifeste ja testamente, Breiviki oma oli näiteks enam kui 1000 lehekülje pikkune, ehkki plagiaat. Nad soovivad oma teoga enamasti saata ühiskonnale signaali, ehkki mõned neist usuvad, et suudavad oma tapmiste kaudu esile kutsuda ülemaailmse rassisõja. Üksikutest huntidest terroristid on reeglina riigis ja ühiskonnas pettunud, ei usalda kedagi ja otsustavad seetõttu oma tuppa ja virtuaalmaailma peituda. Peale selle on paljud neist enda meelest ülimalt atraktiivsed mehed, kes on vastassugupoolelt leidnud teenimatult vähe tähelepanu.

Peamine inspiratsiooniallikas ning kogukondlikkuse baas on neile internet. Seal nad radikaliseerivad ennast ise, suheldes globaalselt oma mõttekaaslastega. Nagu Hartleb mitmes kohas rõhutab, pole üksik hunt mitte väljaspool ühiskonda seisev indiviid, vaid ühiskondlike protsesside indikaator. Järjest individualiseerunumas maailmas, kus karjääriedu on oluline mõõdupuu, tunnevad nad ennast ebaõiglaselt hüljatuna.

Raamatu viimane osa üritab anda ka nõuandeid, kuidas üksikterrorismi ennetada. Tuleks paremini kaardistada paremekstremistlikke virtuaalseid suhtlusvõrke. Samas tuleks tugevamalt kontrollida relvahullude gruppe. Paljud nendest on n-ö riigikodanike (Reichsbürger) gruppide liikmed – see liikumine ei tunnista omaenda riiki legitiimse kodanikuühiskonnana ja nad loovad oma virtuaalseid riike.

Hartlebi raamat on väga õigeaegne, ent selle vorm teeb lugemise raskeks. Peale selle, et raamatul puudub indeks ja bibliograafia (kirjanduse viited on allviidetena), segab lugemist lühikeste peatükkide struktuur – peatükid on teinekord vaid paari lehekülje pikkused ja see hakib terve raamatu.