Ukraina ülesehitamine – meie aja suurim geopoliitiline pusle

Üle poole aasta kestnud täiemahuline sõda Ukrainas on laiem kui sealsed lahinguväljad, tuues esile ja võimendades mitut senist pingekohta rahvusvahelistes suhetes. Näiteks Covid-19 pandeemia tõttu ei ole tarneahelad lõplikult taastunud, mistõttu tuleb mitmel majandusharul toime tulla uute katkestustega, ja ülekoormatud tervishoiuvaldkond peab Ukrainas sõjatingimustes pausita hakkama saama. Kuna Ukrainas on Venemaa rünnaku all ka tuumajaamad, on tekkinud tõsine keskkonnareostuse oht, mis lisandub globaalsetele kliimaprobleemidele. 

Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on põhjustanud täiendavaid kriise toiduga kindlustatuse tagamisel, kasvavat inflatsiooni, üha süveneva energiakriisi, aga ka heitnud valgust rahvusvaheliste (humanitaar)organisatsioonide rollile sõjaolukorras. Ometi on tõsine oht, et sõda Ukrainas, mis on lähemal Berliinile kui Tallinnale, võib muutuda uueks normaalsuseks. Seega tuleb rahvusvahelisel kogukonnal lahendada mitmikkriis, mille komplekssus kinnitab, et sõda Ukrainas vajab globaalselt koordineeritud vastust. 

Ülesehitamisega peab alustama kohe

Ajal, mil kriise on rohkem kui lahendusi, on õigustatud küsida, kas Ukrainas, kus sõjategevus veel käib, saab tõepoolest alustada ülesehitustegevustega? Vastus on mitmel põhjusel jaatav ega lähtu ainult Ukraina huvidest. 

Kui rahvusvahelise üldsuse esialgne fookus Ukraina abistamisel oli humanitaarabi andmine, siis ajapikku on hakatud keskenduma Ukraina toimesuutlikkuse toetamisele. See tähendab rahalisi toetusi, et riik saaks jätkata oma ametiasutuste ja majandusharude tööd. Vajaminevad summad on hoomamatult suured, näiteks vajab Ukraina aktiivse sõja kestel viis miljardit eurot kuus. Mida rohkem suudetakse riigi toimesuutlikkust sõja ajal hoida, seda väiksem on hilisem ülesehituskulu. 

Sõjakahjustuste taastamist ja Ukraina ülesehitamist saab juba praegu alustada piirkondades, mis on vabastatud – nendeks on põhjapoolsed Kiievi, Sumõ, Žõtomõri ja Tšernihivi oblast. Kui Ida- ja Kagu-Ukrainas käib aktiivne sõjategevus ja vajatakse humanitaarabi, näiteks toitu ja varustust ajutiseks peavarjuks, siis lääne- ja põhjaosa tahavad tõestada nii endale kui ka kogu maailmale, et Ukraina ei varise kokku, vaid vaatab paremasse tulevikku. Lisaks on taastatud elukorraldus, nagu ülesehitatud kodud ning haiglate, koolide ja lasteaedade toimimine, tähtis eeltingimus, et Ukrainast lahkunud sõjapõgenikud saaksid esimesel võimalusel koduriiki naasta. Riikide panustamine ülesehitusse ja seeläbi kohalolek Ukrainas on ka jõuline sõnum agressorile. Seejuures tuleb rahvusvahelisel kogukonnal arvestada ülesehitustöid Ukrainas pikaajalise tegevusplaanina, mitte lähiaastate aruteluobjektina. 

Rahvusvahelisel kogukonnal tuleb lahendada mitmikkriis, mille komplekssus kinnitab, et sõda Ukrainas vajab globaalselt koordineeritud vastust.

Teiseks on Ukraina ülesehitamise õnnestumine geopoliitilise Euroopa Komisjoni ametiaja suurim ülesanne ja väljakutse. Palju on räägitud vajadusest uue Marshalli plaani järele, ent seekordne plaan ei ole mitte Ameerika Ühendriikide, vaid Euroopa vedada. Euroopa Komisjon on esitanud ambitsioonika plaani luua Ukraina ülesehitamise platvorm¹, mille tähtis eeldus on globaalse toetuse koordineerimine ja kanaliseerimine. Kuna Ukraina on saavutanud Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse, asetab see ELi ette esimest korda topeltväljakutse, kus õnnestuma peab nii ülesehitamine kui ka lõimumine. Kuigi neid kahte ei tohiks vaadelda eraldi, vajavad Ukraina ja Euroopa Komisjoni lõplikud rollid veel paika seadmist. 

Kolmandaks tuleb õppida ajaloost ehk senistest vigadest. Mitmed analüütikud on välja toonud, et pärast Teist maailmasõda oodati Euroopa ülesehitamise toetamisega liiga kaua – ideest tegudeni kulus kolm aastat, mille jooksul sai NSVL vabalt Euroopas oma mõjusfääri laiendada. 

Seetõttu tuleb tegutseda just nüüd. 

Venemaa ja Hiina vaade

Ka Venemaa on välja kuulutanud oma ülesehitusplaanid Ida-Ukraina okupeeritud aladel. Omaette küsimus on Hiina huvi ja lõplik roll Ukraina ülesehitamisel. 

Hiina ei ole hukka mõistnud Venemaa sõjategevust, vaid uuendas kahe riigi vahelist, nüüdseks piiranguteta partnerlust. Siiski pöördus Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi augusti algul Hiina poole üleskutsega parandada suhteid ning liituda Ukraina ülesehitamisega. Hiina on huvitatud suhete säilitamisest nii Ukraina kui ka Venemaaga, sest enne sõda oli Ukraina Hiinale kiiresti kasvav majanduspartner, lisaks on Ukrainal Hiina ees miljardeid dollareid laenukohustusi ning Ukraina oli Hiina algatuses „Vöö ja tee“ tähtis transiidiaken Euroopasse.²

Taastatud elukorraldus, nagu ülesehitatud kodud ning haiglate, koolide ja lasteaedade toimimine, on tähtis eeltingimus, et Ukrainast lahkunud sõjapõgenikud saaksid esimesel võimalusel koduriiki naasta.

Venemaa sihtmärk sõjas pole vaid tsiviiltaristu ehk elu võimalikkus Ukrainas, vaid Venemaale sobimatu julgeolekukorraldus Euroopas. Seega võib väita, et Ukraina ülesehitamine pole pelgalt sõjast purustatud hoonete asemele uute müüride ladumine, vaid liitlassuhete edaspidise dünaamika kujunemine ehk võimusuhete reaalsus, mis defineerib meid ümbritsevat maailmakorda. ELi suursaadik Ukrainas Matti Maasikas on öelnud, et Ukraina pöördumine Idast Läände on meie aja suurim geopoliitiline nihe.³ Seda mõtet edasi arendades võib öelda, et Ukraina ülesehitamine on meie aja suurim geopoliitiline pusle.

Esimene ettevõtmine Ukraina ülesehitamiseks leidis aset 4.–5. juulil Šveitsis Luganos peetud konverentsil, kus üle 50 riigi võttis vastu deklaratsiooni⁴ Ukraina ülesehitamise moraalse alusraamistiku kohta. Luganos tulid kokku nii riigid, rahvusvahelised organisatsioonid kui ka erasektor, et kohtuda Ukraina esindajatega ning seada ühiseid plaane edaspidiseks. Ukraina ülesehitamise pusle on keerukas, sest kuigi nii Ukrainal kui ka partneritel on suur soov aidata ja protsessiga kiiresti algust teha, kujunevad rahalised mehhanismid aeglaselt. Demokraatliku Lääne edu pant on erasektori panus pakkuda innovaatilisi lahendusi. Selline pusle eeldab ka selget ja tõhusat koordinatsiooni, kus kõikidele panustada soovijatele on tagatud võrdsetel alustel juurdepääs ülesehitamisele. 

Ukraina panus ja vaade ülesehitamisele

Ukraina on sõjas vastu pidanud üle poole aasta, mis on nii Ukraina peaministri Denõss Šmõhali kui ka Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni Luganos peetud kõnede põhjal kõige ehedam näide, et Ukraina on reformidega edenenud ja tegelenud seniste korruptsiooniprobleemidega. Luganos peetud kõnes rõhutas Šmõhal digiteerimise tähtsust, mis on võimaldanud vastu pidada, riigil toimida ja erinevate teavitusmehhanismide abil inimelusid päästa. Näiteks võib tuua Ukrainas kasutatava rakenduse DIIA, mille vahendusel saavad elanikud tänaseks ka sõjakahjustusi registreerida. Samuti on Ukrainas loodud vabatahtlike platvorm Dobrobat, mis koondab rühmi, kes aitavad sõjakahjustusi koristada. Vastavalt võimalustele võetakse ette ka lihtsamaid ehitustöid, et parandada eakate või väikelastega perede elamistingimusi. 

Ülesehitamise paremaks planeerimiseks on Kiievi majanduskool võtnud ette sõjapurustuste kohta nimekirja tegemise ja kulude arvestuse. Ukraina suurem ülesehitamise riiklik plaan, mida esitleti avalikkusele Lugano konverentsil, jagab protsessi kolme ossa, seades eelarveliseks vajaduseks 750 miljardit dollarit. Ülesehitamise esmavajadusena näeb plaan ette eluks vajaliku taristu (veevarustus, sillad) taastamist. Järgmisel tasandil on tavaeluks tähtsa taristu taastamine, millega alustatakse kohe, kui sõjategevus seda võimaldab (ehitatakse ajutised elamud, haiglad, koolid). Kolmas mõõde on pikaajaline ja tähistab laiapõhjalist reformi hariduses, meditsiinis, põllumajanduses ja ka sõjatööstuses.

Venemaa sihtmärk sõjas pole vaid tsiviiltaristu ehk elu võimalikkus Ukrainas, vaid Venemaale sobimatu julgeolekukorraldus Euroopas.

Ukraina ülesehitamisplaan lähtub ka regionaalsest mõõtmest, mis põhineb Ukraina presidendi üleskutsel riikidele valida ülesehitamise fookuspiirkonnad. Üleskutsel on palju positiivseid aspekte, nagu näiteks riigilt riigile ja inimestelt inimestele osalusmõju ning võimalus, et regionaalses otsesuhtluses jõutakse kiiremini konkreetsete tegudeni. Samas on üleskutse pälvinud ka kriitikat. Nimelt on tähtis tagada, et ülesehitamises osalemine kujuneb võrdselt kättesaadavaks, et vältida Ukraina regionaalse arengu ebavõrdsuse suurendamist ja võimalikku „üleabistamist“ rikkamate riikide poolt. Siiski on praeguseks mitmed riigid välja tulnud oma panustamislubadustega Ukraina kindlates regioonides, nagu näiteks Ühendkuningriik Kiievis, Taani Mõkolajevis, Poola Harkivis ja Eesti Žõtomõri oblastis. 

Eesti asetatav pusletükk 

Eesti on toetanud Ukrainat aastaid. Ukraina oli esimene riik, kellele Eesti 1998. aastal arenguabi andis, olles vähem kui kümne aastaga tõusnud abisaajast abi andvaks riigiks. Ukraina on Eesti arengukoostöö prioriteetriik olnud juba 2005. aastast, seni on keskendutud hariduskoostööle ja digiarengu toetamisele ning ettevõtlusele ja innovatsioonile. Nähtavaimad panused on e-Riigi Akadeemia lansseeritud, Eesti X-tee eeskujul loodud Ukraina versioon Trembita. Samuti on meie eeskujul ja juhendamisel ellu viidud mitu haridusreformi, mis on märgatavalt kaasa aidanud Ukraina detsentraliseerimisele. 

Eesti aktiivne panustamine on jätkunud ka täiemahulise sõja puhkemise järel. Tänavu on Eesti Ukrainale andnud humanitaarabi (koos erasektoriga) üle 20 miljoni euro, mis on võrdväärne Eesti senise riikliku arengukoostöö ja humanitaarabi kogupanusega Ukrainale. Peale selle andis Eesti esimeste seas Ukrainale sõjalist abi, mille taastamisväärtus on praeguseks üle 250 miljoni euro. Väga suurt abi Ukrainale antakse ka Eestis – vastu võetud sõjapõgenike arv ületab kolme protsenti rahvastiku koguarvust. Lisandub aktiivne tegutsemine Eesti valitud ülesehitamise fookuspiirkonnas Žõtomõri oblastis, kus Eesti Arengukoostöö Keskuse eestvedamisel rajatakse puitmoodullasteaed, mis valmib lähikuudel. See on esimene ülesehituspiirkonda rajatav konkreetne objekt. Kahtlemata ületavad Žõtomõri oblasti ülesehitusvajadused Eesti eelarvelisi võimalusi, mistõttu on koordineeritud partnerluse ja laiemate rahastamismehhanismide teke ajakriitiline.

Ukraina abistamise hoos tuleb meeles pidada seniseid põhitõdesid, mille kohaselt ei saa humanitaarabi olla sõjalise eesmärgiga ega arengukoostöö äritegevus.

Ukraina ülesehitamine pakub ka palju võimalusi. Märkimist väärib Eesti arendajate väljatöötatud partnerlusportaal Team Europe Partnerships Portal, millel on eeldus kujuneda Ukraina ülesehitamise koordinatsioonikeskseks digiplatvormiks. Tähtis on ka erasektori initsiatiiv, näiteks AS GoSwifti Lääne-Ukrainas lansseeritaval elektroonilisel piiriületussüsteemil on potentsiaali laieneda ka teistesse Ukraina piiripunktidesse. Oktoobris toimuv Tallinn Digital Summit uurib ühe tähtsa teemana, kuidas võiks usaldusväärse ühenduvuse kontseptsioon kaasa aidata ülemaailmse stabiilsuse ja majandusliku julgeoleku tagamisele ning Ukraina ülesehitamisele. Tulevikku vaadates on Eesti võtnud eesmärgiks korraldada 2025. aastal Ukraina reformikonverentsi. Ukraina aktiivne toetamine on välispoliitiline kapital, mida pingestunud julgeolekuoludes ei ole Eestil väikeriigina kunagi üleliia palju. 

Kui Marshalli plaani elluviimise õnnestumise tagas NATO rajamine, siis nüüd tuleb leida lahendus, mis teeb võimalikuks Venemaa kõrval eksisteerimise. Seega on julgeolekulahendus lahutamatu osa Ukraina ülesehitusest. Ukraina heaolu ja julgeolek ei seisa eraldi Euroopa omast, mille tagamine on NATO üks keskseid eesmärke. Eduka ülesehituse vajalik eeldus on ka kitsaskohtade aus adresseerimine, olgu selleks korruptsioon või abiandmise dubleerimine. Ukraina abistamise hoos tuleb meeles pidada seniseid põhitõdesid, mille kohaselt ei saa humanitaarabi olla sõjalise eesmärgiga ega arengukoostöö äritegevus. Igatahes on Ukraina ülesehitamine demokraatliku Lääne kohustus ja võimalus, Euroopa geopoliitiline hetk. 

Autor väljendab isiklikke vaateid